BALTOSKANDIA – EESTI PALEUS (I)

1. Varasemad käsitlused
1.1. Kummardus Kantile

Tõsi, mitte Köningsbergist pärit saksa filosoofile Immanuel Kantile, ehkki viimase kolmesaja aasta suurima filosoofina on ta austamist väärt. Käesoleva esseega soovib autor avaldada lugupidamist Tallinnast pärit eesti geograafile ja majandusteadlasele Edgar Kantile, kes on pannud aluse eesti linnageograafiale ja inter alia võtnud vaevaks määratleda Eesti geopoliitilist ja geoökonoomilist asendit.
Kanti biograafiat on põhjalikult käsitlenud prof Kurs oma erinevates töödes. Tema järgi sai 1919. aastal taasavatud Tartu ülikool küll eestikeelseks, aga eestlaste hulgast polnud teadlasi kõigile erialadele võtta. Nii pöörduti abi saamiseks soomlaste poole. Nii sai Tartu ülikool Soomest seitsme õpetlase hulgas ka rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes töötas Tartus kuni aastani 1923. Muude keelte kõrval sai Granö hakkama ka eesti keelega. Granö rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese kujundatud sotsiaalruumide – maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite – uurimisele. Granö rajatud eesti-soome geograafiakoolkonna inim- ehk antropo- ja linnageograafilise uurimissuuna arendamine jäi pärast Granö lõplikku Soome siirdumist 1923. aastal Kantile, keda Granö pidas oma kõige andekamaks õpilaseks. (Kurs 2007, 7 ja 11).
Kursi järgi asus Kant esmalt geograafia kui teadusharu piiritlemisele. Granö oli püüdnud geograafia ainevalda kokku võtta maastiku uurimisena, mille põhiüksuseks pidi olema inimese aistiümbrus lähimaastiku näol, ent Kant pidas geograafia põhiülesandeks inimese ökoloogiliste seoste selgitamist. Niisiis lähtusid mõlemad uurijad inimesest ja tema keskkonnast. Granö rõhutas keskkonna kirjeldamist ning süstematiseerimist, Kant talitlusseoseid. Erilist tähelepanu pööras Kant tehiskeskkonnale, asulastikule ja selle talitlustele. 1924–1925 oli Granö püstitanud teesi uue teadusharu – inim- ehk antropoökoloogia kujundamisest geograafia ja sotsioloogia alusel. Ideest haaras kinni Kant, kelle arvates nähtuste „ruumilevikuline vaatekoht ja sellega ühes kartograafiline esitamisviis ei kujunda iseendast veel geograafia spetsiifikumi“. Nii väitis ta 1932. a. ilmunud lühemas artiklis Ümbrus geograafia ja sotsiograafia uurimisesemena ning järgmisel aastal trükivalgust näinud mahukamas töös Geograafia, sotsiograafia ja antropo-ökoloogia. Kant läks niisiis edasi Granö nn. puhta maateaduse loodusteaduslikust käsitlusest ning näitas, et keskkonna uurimine kuulub veel selliste teadusharude nagu antropoloogia, psühholoogia ja sotsiograafia (sotsioloogia) eriülesannete hulka. Sotsiograafia võiks tema arvates uurida nii küla, linna, linnaosa või majandusüksust kui ka teatavat sotsiaalset klassi, elukutset või siis kogu rahvast koos oma rühmituste ja kihtidega. Just nende teadusharude põhjal pidigi kujunema inimökoloogia. (Kurs 2007, 13).
Kursi järgi oli aastail 1924–1926 Tartu ülikoolis geograafiaprofessorina töötanud ungarlane Mihály Haltenberger (1888–1972) alustanud Baltikumi geograafilise asendi määratlemist. Nüüd otsustas Kant käsitleda oma kodumaad maailma looduslik-kultuuriliste piirkondade ja nende alljaotuste taustal. Tema esimene sellekohane töö oli Eesti geopoliitilisest ja geoökonoomilisest asendist. Tegeldes doktoriväitekirja “Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-majandusgeograafiline uurimus” koostamisega, avaldas Kant mitu tööd Eesti asendist. Rootsi geograafi Sten De Geeri (1886–1933) uurimustele tuginedes näitas Kant, et Eesti koos naaberaladega kuulub suuremasse Läänemereäärsesse tervikusse ehk Baltoskandiasse. (Kurs 1999, 532-533).
Seoses Nõukogude vägede uue sissetungiga tuli Kantil Eestist lahkuda (Kurs 1999, 537). Kanti elu viimased kümnendid, peaaegu 34 aastat, möödusid Lundis, Rootsis. Lundi ülikoolis sai ta 1947 uurimisstipendiaadi, 1950 majandus- ja sotsiaalgeograafia lektori ning 1963 professori koha. Pensionile jäi ta 1967. Tuleb märkida, et ta oli üks väheseid Tartu ülikooli professoreid, kes ka paguluses samal ametikohal töötas. (Kurs 1999, 539).
Kurs osundab, et Kanti arendatud Baltoskandia-idee ei jõudnud olude muutudes Läänemere piirkonda iseloomustavaks geopoliitiliseks terminiks välja areneda. Selle idee pärast sai Kant ka anneksiooni ajal eriti kõvasti nuhelda. Baltoskandia läks käiku hoopis teatud geoloogilise arengu ajajärku iseloomustava mõistena. Nüüd, mil Läänemeri on taas muutunud ta rannal elavate rahvaste ja rahvusrühmade ühendajaks, osutub Baltoskandia kultuurilispolitiilise regiooni mõistena taas päevakohaseks. (Kurs 1999, 546).
Just Kanti alustatud Eesti Baltoskandiasse kuulumise küsimust üritab autor selles essees Eesti kuulumise määratlemise kohta edasi arendada.
(MÄRKUS: essee mahust tulenevalt laen need blogis üles peatükkide kaupa. Tegemist on essee mustandiga. Sulgudes tehtud viited autoritele tuuakse kasutatud kirjanduse loeteluna ära essee viimase peatüki lõpus. Kahjuks läksid üleslaadimisega kaotsi ka joonealused viited).