BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (VII)

2.1.2. Maakerke suletud piirkond

Vaatamata sellele, et me ei märka ilma eriaparatuurita maapõues toimuvaid protsesse, toimub maailmas igas minutis keskmiselt kaks maavärinat. Ka Eestis pole maapõu veel rahunenud (Raukas 1988, 31). 25.10.1976. a. toimus siin viimase aja suurim maavärin Baltimaades.
Maa-alused protsessid väljenduvad Baltoskandia piirkonnas maakoore kerkimisena, mis omakorda toob kaasa nõrku maavärinaid. Raukase järgi on Eestis toimuvad maavärinad inter alia põhjustatud maakoore nüüdiskerkimisest, mis on ebaühtlase kiirusega ja võib kohati põhjustada maakoore lõhenemist erineva suurusega plokkideks. Just selliste plokkide kokkupuutealadel võivadki aja jooksul kuhjunud pinged nõrkade maavärinatena laheneda. Maakoore kerkimise erisused ulatuvad 1-2 mm/a Eestimaa loode- ja Läti kirdeosas kuni 9 mm/a Botnia lahe põhjaosas. Läänemere lõunapoolsed alad aga vajuvad. (Raukas 1988, 33-34).
Kant on Baltoskandia maakoore kerkimise kohta kirjutanud, et tegemist on maakerke suletud piirkonnaga. Viimane ei lange kaugeltki kokku tavalise „geoloogilise Fennoskandia” piiridega, vaid haarab endasse ka tähtsa osa väljaspool seda, nimelt selle välise vöötme, mis hõlmab Balti riikide maa-ala (Kant 2007, 35). Kui võrrelda Kanti seisukohta kasvõi meie kaasaegse, Raukase, töös tooduga, tuleb siiski asuda seisukohale, et ka maakerkest ei ole haaratud suurem osa Lätist ja kogu Leedu territoorium. Leedus esineb pigem kerget vajumist.
Nagu kirjutab Raukas loetakse üldlevinud arvamuse kohaselt maapinna tõusu põhjuseks jääaja mõju, mis rikkus nii Fennoskandias kui ka Eestis maakoore isostaatilise tasakaalu. Jääkoorma all maapind vajus, pärast jääaja lõppu hakkas taas kerkima. Selline kompensatsiooniline kerkimine oli esialgu väga kiire, hiljem aeglustus. Näiteks pärast viimase mandrijää taandumist Kesk-Eestist (umbes 12 050 a tagasi) kuni Joldiamere kujunemiseni (umbes 9600 a tagasi), kerkis maakoor Loode-Eestis 65 m võrra, järgneva 9600 aasta jooksul ainult 50 m. Tallinna lähedal oli kerkimise keskmine kiirus neil aegadel vastavalt 26,5 ja 4,2 mm aastas. (Raukas 1988, 38-39). Fennoskandias on jääajajärgne tõus olnud 100 kuni 275 m.
Kall on kirjeldanud maapinna vertikaalliikumiste uurimist Eestis ja Fennoskandias ja osundanud inter alia De Geeri seisukohale, et maakoore tõus Põhjamaades on maakoore vastupanu jäämasside koormusele pärast nende sulamist, kus maakoor püüab taastada jääaja-eelset tasakaaluolukorda. Tänapäevased uurimistööd toetuvadki viskoelastse Maa ja isostaatilise tasakaalu teooriale, kus maakoore tõus on viskoosse kahekihilise vahevöö ja elastse maakoore reaktsioon sellele, kui jäämasside koormus taandus.
Eeltoodust saab järeldada, et Eesti kuulub Baltoskandia maakerke suletud piirkonda.