BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (IV)

1.4. Baltimaad Baltoskandia osana

Ülalnimetatud „geoloogilise Fennoskandia” laiendab geopoliitilise kontseptsioonina „geograafiliseks Baltoskandiaks ” Göteborgi Ülikooli geograafiaprofessor De Geer (1928), kelle käsitluses haarab Baltoskandia enda alla kõik Läänemerd servavad poolsaar-maad. Seda De Geeri initsiatiivi meenutab oma haaravas artiklis ka Moisio (Moisio 2003, 79). De Geer on välja toonud üheksa tegurit, mida ta Baltoskandia piiritlemisel oluliseks peab ja nimelt:
1) Fennoskandia ürgmäestiku maa ; 2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad ; 3) Fennoskandia ühes selle moreenitopograafia poolest iseloomustatud servavöötmega ; 4) Põhja-Euroopa maatõusuala ; 5) põhja rassi tuumala ; 6) mõlemad fennoskandilised keelkonnad ; 7) protestantliku kristluse leviala ; 8) põhjariikide maa-alad ja 9) kahe tuhande aastase põhjariigi ülim ulatus uusajal . Ta koostas ka vastava Põhja-Euroopa kartograafilise sünteesi. (De Geer 1928, xx).
Kant konstanteerib, et selle sünteesi kohaselt kuuluvad Eesti ja Läti Baltoskandiasse, kusjuures Eesti – nagu enamiku Taanigi – intesiteedi koefitsient oleks 7/9 ja kuuluvus Baltoskandiasse õige kõrgekraadiline. (Kant 2007, 31). Läti koefitsient on 6/9. Leedu koefitsiendiga 2/9 Baltoskandiasse ei mahu. Kõik De Geeri üheksa tegurit korduvad täielikult ainult n-ö geo¬loogilises Fennoskandias (Norras, Rootsis ja Soomes).
Kant tunnustab oma teises töös De Geeri selle eest, et ta on teinud Põhja-Euroopa limitatsiooni vastuvõetavamaks kõigist senistest, mida edaspidine üksikasjalikum geograafiline ja sotsiograafiline uurimistöö Baltoskandia üksikute maade kaupa võimaldab täiendada. Laias laastus võttes on aga Baltoskandial objektiivseid eeldusi jääda geograafiateaduses püsima Põhja-Euroopa suurregioonina (Kant 1935, xx).
Esimesed neli Baltoskandia tegurit-kriteeriumi puudutavad füüsilist maailma ja on seetõttu vähem vaidlustatavad. Samas on arusaadavatel põhjustel viimast viit De Geeri n-ö antropogeograafilist Baltoskandia kriteeriumi arvustanud Leedu geograaf, poliitik ja kirjanik Kazys Pakštas (1937) .
Nii vaidlustab Pakštas põhjarassi tuumala piiri tõmbamise ja kolmanda baltoskandia keelkonna kõrvalejätmise. See piir võib Pakštase järgi olla ainult õige relatiivne. Samuti liituvat kolmanda baltoskandia keelkond (leedu-läti) väga harmooniliselt fenno¬skandia keeltega ning ümbritsevat sobivalt kagupoolset Balti merd ega laskvat end kuidagi ühendada suure slaavi keelte merega. Seetõttu on Pakštas seisukohal, et Baltoskandia kagupoolseks keeltepiiriks sobib paremini läti ja leedu keelte ülekaaluvööde. (Pakštas 1937, 440).
Pakštas möönab, et mitmed Euroopa maad, sh Leedu, on ligi tuhat aastat lasknud oma kultuuri vormida katoliiklusel (Pakštas 1937, 441). Samas ei soostu Pakštas Baltoskandia kontekstis protestantlust ja katoliiklust oluliselt eristama, väites, et kristlus esineb Baltoskandias kahe konfessiooni kaudu, mis ei sünnita mingi¬suguseid takistusi rahvaste koostööle (Pakštas 1937, 441). Tõsi, kristlus esineb tõesti erinevate konfessioonide kaudu. Või teisiti öeldes – katoliikluse, ortodokssuse ja protestantluse kui kristluse kolme põhiharu juured asuvad sügaval algkristluses ja algses kirikus.
Pakštas ei nõustu De Geeriga ka selles, et Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn, väites, et Leedu aktivistid on kindlasti otsustanud üle viia Leedu pealinna Klaipedasse ning mere dünaamika mõjustusel mitmeti suurendada Leedu kultuurilist ja majanduslikku tegevust. (Pakštas 1937, 441-442).
Peale selle on Pakštase järgi veel teisigi argumente jätta Leedu põhjariikide sekka. Kui otsustada geograafilise laiuse järgi, pidades Gibral¬tari Euroopa lõunapoolseks ja Nordkapi põhjapoolseks tipuks, siis keskparalleel oleks 54°, mis läbistuks vähe lõunapool Taanit, kuid Leedus liiguks joonel - Suvalkai, Druskininkai ja Lyda. Üldiselt võttes peagu kogu Leedu territoorium l) asub samal geograafilisel laiusel, nagu Taani ja Lõuna-Rootsi, 2) omab külmema ilmastiku kui Kopenhaagen, Oslo, Göteborg ja Stokholm ja 3) leedulasilgi on põh¬jamaine iseloom, mistõttu olevat küllalt andmeid selleks, et pidada Leedutki põhjamaariigiks, olgugi tüübilt vähem iseloomu¬likumaks kui Fennoskandia maad. (Pakštas 1937, 442).
Pakštase keskparalleelina pakutud 54o N, millest põhjapoole jäävad kõik põhjariigid ja ka Leedu, millega Pakštas põhjendas Leedu kuulumist põhjariikide hulka, ei saa autori seisukohalt olla määrav parameeter riigi kuuluvuse määratlemisel. Sellele räägib vastu ka juba Pakštase ajal teadaolnud Baltoskandia jagunemine glatsiaalseks uuristusalaks ja –kuhjumisalaks, millest viimane tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena. Seetõttu on põhjalaiuskraadi osas põhjust lähtuda just mandrijää serva ulatusest.
Pakštas esitas ka oma kuus peamiselt antropoloogilist kriteeriumit, mis on tema seisukohalt otsustavad Baltoskandia piiride määritlemisel. Ja nimelt:
1) Baltoskandia on moreenide maa-ala, mis on loonud peagu homo¬geensed põllumajanduslikud loodustingimused; 2) on põhjamaise iseloomuga rahvaste vööde; 3) seitsme põhjamaa keele maa-ala; 4) lääne-euroopa kristluse vööde, kus põhjamaalase iseloomus ühinevad müstika, reaalsus ja dünaamiline meelelaad, täidetud edumeelsuse vai¬must; 5) suletud kogu väikeriike, kes harmooniliselt ümbritsevad Balti merd ja annavad temale tõelise vahemere iseloomu; 6) ta on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus eri kultuuride ja keelte rohkus ei takista vastastikust austamist, koos¬tööd ja rahu.
Need kuus kriteeriumi kordu¬vad peagu ühesuguse intensiivsusega kõigis Baltoskandia riikides: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus. Neile graviteerub ka isoleeritud Islandi. (Pakštas 1937, 443).
Pakštase argumendidega Baltoskandia kui moreenide maa-ala kohta võib nõustuda. Samas ei saa nõustuda Pakštase põhjamaade rahvaste ja leedulaste võrdlusega, kuna ta ei näe neil vahet. Ta vastupidi rõhutab, et põhjamaade seitse rahvast (st ka leedulased) omavad külma ja vastu-pidava iseloomu, selle juures palju ühiseid füüsilisi omadusi .
Baltoskandia keelte käsitluse osas ei saa nõustuda ülalnimetatud De Geeri kahe fennoskandilise keelkonna ega ka Pakštase kolme väikese keelerüh¬ma teooriatega. Esiteks kuulub balti keelte hulka rohkem kui Pakštase pakutud kaks keelt , nagu ka skandinaavia keelte hulka rohkem kui tema pakutud kolm keelt . Teame tänapäeval ka seda, et soome-ugri keeli on oluliselt rohkem kui Pakštase pakutud kaks – juba läänemeresoome keeli on lisaks soome ja eesti keeltele hulganisti . Milles aga Pakštasega tuleb nõustuda, on see, et igalt poolt ümbritsevad neid keeli tunduvalt suuremad keeled ning sellepärast peavad nad ühiselt hoolitsema oma kultuuri säilitamise ja iseseisvuse eest (Pakštas 1937, 443).
Pakštase lääneeuroopa kristluse käsitlus on kontekstiväline ja rõhub erinevate konfessioonide koostöövõimalikkusele kui ta kirjutab, et kaks kristlikku konfessiooni ei sünnita mingisuguseid takistusi seitsme rahva tihedamale koostööle. Väikene usu¬line mitmekesidus, nagu näitab tegelik elu Hollandis, Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja mujal, isegi rikastab vaimuelu ja äratab sügava¬mat huvi usuliste küsimuste vastu (Pakštas 1937, 444). Selles pole keegi kahelnudki. Teemakohane olnuks põhjendada katoliiklastest leedulaste kuulumist Baltoskandiasse, kuid seda Pakštas ei üritagi.
Pakštase viies kriteerium Balti mere põhja-vahemere ilme kohta tundub samuti põhjendamata ja rõhub pigem baltimereriikide koostööle ning ei kvalifitseeru seetõttu tema lähenemise kontekstis Baltoskandiasse kuulumisele määravaks kriteeriumiks. Sama olukord on ka kuuenda kriteeriumiga, mis keskendub Baltoskandia riikide vastastikustele kultuurihuvidele ja sellelaadsele koostööle. Ka ei tundu veenev väikeriikide suletud kogu käsitlus ja selle tõenduseks esitatud võrreldavate arvude tabel, kuna käsitletavate riikide suurused erinevad kordades.
(MÄRKUS: Pakštase esitatud numbrite võrdlust tänapäevaste numbritega, mis essees on esitatud tabelina, ei õnnestunud siia üles laadida).