BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (X)

2.1.5. Baltoskandia ühine jääaeg

Nii paradoksaalne, kui see ka ei näi, võib uue jääaja põhjustada just paljuräägitud kliima soojenemine.
Viimane toob juba praegu kaasa ookeanide pinna tõusu umbes kolm millimeetrit aastas ja see tõus näib kiirenevat. Kui ka peaksid täituma teadlaste kõige pessimistlikumad ennustused, jääb Kaplinksi järgi merepinnast kõrgemale ulatuv Eesti osa siiski inimeste elule ja põllumajandusele soodsaks piirkonnaks, kuhu kindlasti üritavad pääseda kliimamuutuse sünnitatud ökopõgenikud lõunapoolsematest riikidest. Isegi Lõuna-Euroopast, Hispaaniast, Portugalist, Lõuna-Itaaliast, mida ohustab kõrbestumine. Kaplinski soovitab juba praegu arvestada kliima soojenemise mõju projektides, mis ulatuvad kaugemasse tulevikku, kas või sajandi keskpaika. Selleks ajaks võib Läänemere tõus juba muuta küsitavaks praegu planeeritud ehitused madalatel aladel Lääne-Eestis, säälhulgas Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Kaugemale tulevikule mõeldes aga peaks tõsiselt arutama seda, kas ei oleks mõistlik arendada linnu, mis asuvad merepinnast piisaval kõrgusel, ning arvestada sellega, et näiteks Pärnul võib-olla ei ole üldse linnana tulevikku. Niisamuti Haapsalul. Tulevikku võib aga näiteks olla Otepääl, Rakverel, Vastseliinal. Kas see on nii, võiks teatava tõenäosusega öelda mõned kaunis lihtsad rehkendused. Võib-olla on praegu ka õige aeg hakata kuuse asemel istutama rohkem tammesid ja saari. Küsimus, millele peaksid vastust otsima metsateadlased koos klimatoloogidega. (Kaplinski 2009, ??).
Samas on arvamusi, et jää massiline sulamine võib meile sooja õhku toova Golfi hoovuse liikumise sassi lüüa, mistõttu meid võib tabada uus jääaeg. Meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi peadirektor Jaan Saar kinnitab, et öeldus pole midagi võimatut . Teisalt on Venemaa peaobservatooriumi teadlased hoiatanud, et lähiaastail algab maakeral temperatuuri alanemine, mis lõpeb üleilmse jahenemisega. „Oleme Päikese kiirgusvoogude muutusi uurides jõudnud järeldusele, et aastatel 2012–2015 algab temperatuuri aeglane alanemine, ja aastatel 2055–2060 jõuab kätte globaalne jahenemine, mis kestab umbes 60 aastat. Seejärel algab uus tsükkel, soojenemine,” ütles Pulkovo observatooriumi kosmoseuuringusektori juhataja Habibullo Abdusamatov .
Teooriaid on erinevaid, kuid kas valmistuda tuleks maailmamere veetaseme tõusuks või vaadata valmis koht kuhu uue jääaja eest pakku pugeda, ei ole teadlased lõplikult veel öelnud ja ega see lihtne olegi.

Kanti viide viimasele jääajale annab põhjust meenutada, et erinevate allikate kohaselt oli 22 tuhat aastat tagasi kogu Põhjala mattunud kuni 3 kilomeetri paksuse mandrijää alla. Nagu Kanada geoloogid hiljuti teatasid tekkis viimane jääaeg ainult kuue kuu jooksul, muutes sooja ja päikeselise Euroopa jäiseks maastikuks. Varem arvati, et aastatuhandete tagune jahenemine saabus kümne aasta jooksul, kirjutab Live Science.
Uurides erinevaid teadustöid ning viimast jääaega kujutavaid kaarte, sh ka Weichseli jäätumise kohta koostatud mandrijää ulatust kujutavaid kaarte Eesti Entsüklopeedia kaardiköites „Suur maailma atlas” (Aasmäe 2005, 167) ning vastavaid põhjalaiuskraade, asub ta seisukohale, et Fennoskandiat katnud mandrijää serv ulatus keskmiselt umbes 57o ja 58o N-ni, kus vähem, kus rohkem. Seda toetab ka Baltoskandia glatsiaalse kuhjumisala põhjaserva paiknemine, mis tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, mis vastavalt eelviidatud Kanti kirjapandule oli keeljas ja hambuline (Kant 2007, 35).
Mandrijää taandumine tõi kaasa Balti jääpaisjärve tekke, mille veepind oli kuni 25 meetrit kõrgem maailmamere tasemest. Paisjärv ühines Atlandi ookeaniga umbes 10 tuhat aastat tagasi, vabastades vee alt inter alia suure osa tänasest Lääne- ja Põhja-Eestist. Nimetatud veekogude ühinemine toimus Rootsis Billingeni lavamäe juures, mistõttu kannab see sündmus nime Billingeni katastroof.
Viimase tagajärjel algas Läänemere uus ajajärk, mida nimetatakse Joldiamereks. See ajajärk kestis umbes tuhat aastat ja lõppes Skandinaavia alade tõusuga, kuna seetõttu ahenes Närke väin ja Joldiameri jäi maailmamerest eraldatuks.
Järgnes Läänemere uus ajajärk, mida teadlased nimetavad Antsülusjärveks. Nagu nimetatud, oli mandrijää selleks ajaks taandunud Kesk- ja Põhja-Rootsi mägedesse. Antsülusjärve kuju meenutas juba Läänemerd, nagu me seda tunneme tänapäeval.
Umbes 8 500 aastat tagasi toimus Antsülusjärve vete läbimurre ookeani läbi kohast, kus praegu asuvad Taani väinad. Teadlased on tekkinud merele pannud nimeks Litoriinameri.
Pärast seda kuni tänaseni kestva Läänemere ajajärgu nimetus on Limneameri. Seda Läänemere ajajärku iseloomustab asjaolu, et umbes 4 000 aastat tagasi hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, mistõttu Läänemere veevahetus maailmamerega vähenes ja merevee soolsus langes veelgi .
Huvitav on osundada ka sellele, et mandrijää ei sulanud Islandil tervikuna, vaid säilis jäämütsidena mägede otsas. Need ürgsed jäämütsid katavad praegugi 12% kogu saarest.
Selline ühise jäise teki all uinumise ning jäätekist vabanemise geoloogiline ajalugu annab alust arvata Eesti, Läti ja ehk ka osa Leedu, aga ka Karjala ja Koola poolsaare territooriumi geograafiliselt Põhjala osaks.