Olen advokatuuriga seotud läbi tollase Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi kaadrireservi 27.06.1988. a. Alates 11.01.1994. a. olen Eesti Advokatuuri liige. Praktiseeriva advokaadina otsisin ja katsetasin erinevaid advokaadibüroo toimemudeleid, mistõttu olen asutanud mitu advokaadibürood (Concordia, Landwell, uus Concordia). Nimetatutest on tuule tiibadesse saanud mitmed head kolleegid, kellele olin patrooniks ja kes on hiljem asutanud oma advokaadibürood.
Peatasin advokaaditegevuse 2005. aasta lõpus, kui mind valiti Viimsi vallavanemaks. 2008. aasta teisel poolel astusin vallavanema ametist tagasi ja alustasin õpinguid doktorantuuris. Juunis 2010. a. kaitsesin väitekirja. Sellele järgnes pikem puhkus. Sügisel alustasin ettevalmistusi uue büroo avamiseks ja alates 01.02.2011. a. on uue advokaadibüroo uksed klientidele avatud. Uus büroo on esialgu ’one man show’.
Kuna jagan aega nii EBSi õiguse ja avaliku halduse õppejõu kui vandeadvokaadi kutsetegevuse vahel, võtan esialgu ajada neid kaasusi, mis on mulle huvitavad ja millega tegelemine toetab kaudselt ka õpetamist ülikoolis. Eks aeg näitab, kas ja millal büroo laiendamine päevakorda tõusetub - see on klientide otsustada. Minu isiklik eesmärk on tagada, et üliõpilased on õpetatud ja kliendid teenindatud parimal võimalikul moel.
Advokaadibüroo Andresson Consulting Network on spetsialiseerunud järgmiste teenuste osutamisele: üldine äriõigus (General Business Law); organisatsiooni omanike õigusnõustamine (Governance Legal Consulting); organisatsiooni juhi õigusnõustamine (Management Legal Consulting); organisatsiooni õigusnõustamine (Legal Coaching); ühinemised ja omandamised (M&A); äritehingute õigusnõustamine (Business Transactions); saneerimisnõustamine (Rehabilitation & Turnaround); maksejõuetusmenetlus (Insolvency Proceedings); lepitus- ja vahekohtumenetlus (Conciliation & Arbitration); esindamine õigusvaidlustes (Legal Representation); õiguslike hinnangute ja ekspertarvamuste andmine (Legal- and Expert Opinions).
Advokaadibüroo klientideks on peamiselt äriühingud ja kohaliku omavalitsuse üksused, aga ka riigiasutused, rahvusvahelised organisatsioonid ja uurimisasutused.
Advokaadibüroo Andresson Consulting Network eripäraks on, et selles ei tööta põhikohaga suurt hulka advokaate ja teisi spetsialiste, vaid vajalik meeskond komplekteeritakse partnereid kaasates vastavalt kliendi vajadustele, pidades silmas kliendile mõistlike kuludega parima tulemuse saavutamist – üks meeskond, üks eesmärk.
Advokaadibüroo Andresson Consulting Network OÜ
Tallinna kontor:
Lauteri 3-215, 10114 Tallinn
info@andresson.eu
process@andresson.eu
Urmas Arumäe, Ph.D., vandeadvokaat
Sunday, January 30, 2011
Wednesday, January 19, 2011
Haldusreformist rääkida ei ole populaarne…
Eesti rahvas on põhjamaine rahvas. Ja seda mitte üksnes maakaardi, vaid ka loomulaadi järgi. Töökus ja nõudlikkus enese vastu, hea haridus ja rahumeelne asjaajamine liidavad meid Euroopas Põhjala rahvastega. Need omadused on olnud Eesti edusammude aluseks. Kuid Eesti pole veel täisvereline Põhjala riik ja on küsitav kas me selleks kunagi saamegi. Kindlasti pole võimalik samaaegselt saavutada erisuunalisi eesmärke nagu näiteks Põhjamaade sotsiaalhoolekande süsteemi ilma et seda toetava Põhjamaades rakendatud maksusüsteemita. On ka püstitatud küsimus, et kas me riigina ikka peame püüdlema selle poole, mis on määratud hääbumisele – seniste Põhjala heaoluriikide mudel ei ole väidetavalt pikemas perspektiivis jätkusuutlik.
Eesti peab lähtuma demograafilisest situatsioonist ja leidma vastused küsimustele, mis on just meie kui väikeriigi toimimise ja juhtimise (sh omavalitsussüsteemi) optimaalne mudel ja milline peaks olema Eesti jätkusuutliku riigina?
Eesti rahvale tuleb kindlustada selline riik, millist rahvas väärib ja mis võimaldab täita põhiseaduse preambulis püstitatud eesmärki tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade... Riik, kus noorus ja töökogemuste puudumine ei tähenda lootusetut seisundit tööturul. Riik, mille majanduskasvu taas imetletakse. Riik, kus maksukoormus on õiglane. Riik kus ühistransport ja teised avalikud teenused on kättesaadavad ka maal. Selline paik, kus kohaliku omavalitsuse üksustele on tagatud kindel tulubaas. Paik, kus heal tasemel põhi- ja kõrgharidus on kättesaadav andekuse ja töökuse, mitte rahakoti põhjal. Riik, kus eri rahvustest inimeste suhted on sõbralikud ja kus tänaval on turvaline liikuda. Eesti rahvas väärib riiki, mis kestaks ka siis kui Euroopa Liit peaks lagunema.
Nendel valimistel on olulisemateks märksõnadeks muidugi tööhõive, riigi majanduspoliitika, sotsiaalne tasakaal ja haridus. Kahetsusväärne on see, et valimiskampaaniates ei debateerita kaugemate eesmärkide üle – mis meist kui riigist saab 15 või 50 aasta pärast. Riigil tervikuna puudub kaugem visioon ja Viimsi aukodaniku president Meriga võrreldavat visionääri annab otsida. Seetõttu vaieldakse pigem ’olmeküsimuste’ üle. Käesoleva artikliga soovin ma käsitleda vähemalt ühte neljast aastast kaugemale vaatavat, kuid mitte eriti populaarset küsimust - haldusterritoriaalset reformi (edaspidi tekstis reform).
Sõltumata sellest, kes Riigikogus koalitsiooni moodustavad, peavad nad möönma, et reformi vajadusest rääkimise aeg (ca 15 aastat) on läbi ja on viimane aeg asuda tegutsema. Ettepanekuid (nii teaduslikult põhjendatuid kui poliitiliselt eelistatuid) on olnud laual n-ö servast serva. Kõik ideed ja ettepanekud on vähemalt seda väärt, et neid arutada, kuid aega selleks on kulunud juba lubamatult palju. Kui me midagi ette ei võta, siis ääremaadel surebki elu välja ja nõrgemad omavalitsusüksused lihtsalt hääbuvad. Ka see on üks võimalik valik, aga siis peame rahvale ausalt ütlema, et ääremaade väljasuretamine ongi ’hea plaan’ ja et kavatseme väljasurnud külade asemele hoopis metsa istutada.
Reform ei pruugi anda kohe homme käegakatsutavaid tulemusi, kuid loob eeldused selleks, mis võimaldab meil ka näiteks 15 aasta pärast olla kindlad, et lapsed on hoitud ja koolitatud, teed ja tänavad koristatud, arstiabi kättesaadav, post liigub, prügi veetud, ühistransport toimib jne. Kujutage vaid korraks ette kui täbar oleks olukord, kui seda kõike ei oleks. Ehk aitab kujutlusele kaasa mõni Aktuaalse Kaamera uudisklipp (näiteks Aafrikast või prügisse uppuvast Itaalia linnast), kus inimesed on ahastuses, sest omavalitsusüksus või riik tervikuna ei toimi ja avalikku teenust keegi ei osuta. Me ju ei taha sellist olukorda! Samas reformita ei saa ka Eestis olla asjad perspektiivis hästi ja turvalised.
Eesti riigi senine maaelu arendamise poliitika on olnud liiga nõrk. Piirkondliku arengu erinevused suurenevad ning ääremaastumise ja hääbumise probleemid süvenevad. Riigi ebapiisav tähelepanu maaelu probleemide lahendamisele ning minimaalselt hädavajaliku rahalise ressursi puudumine on maapiirkondades kaasa toonud esmavajaliku taristu järkjärgulise kärbumise. Süvenevad lõhed piirkondade tööhõives, noorte haridusvõimalustes, esmavajalikus tervisekaitses. Kõige suuremaks ohuks ühiskonna lõhestumisele on see, kui me kaotame majandusliku, sotsiaalse, demograafilise või ökoloogilise tasakaalu – see toob kaasa elukvaliteedi languse kogu riigis.
Maaelu arengupoliitika eesmärk peaks olema maapiirkonnas soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna loomine ja hoidmine, kodumaiste väiketöötlusettevõtete taassünd, olemasolevate töökohtade säilitamine ja uute loomine ning maaettevõtete ekspordivõime suurendamine. Kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende liitude tugevdamise kaudu tuleb tagada avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavuse kõigile riigi elanikele elukohast sõltumata. Selleks tuleb tugevdada kohaliku omavalitsuse üksuste koostööorganeid, võimaldades neile ka avalik-õiguslikku koostööd, hoogustades seeläbi regionaalset koostööd. Heaks näiteks saab siinkohal tuua minu initsiatiivil algatatud pealinnaregiooni omavalitsusüksuste koostöövormide väljatöötamise protsessi, milles ka Viimsi vald tõsiselt osaleb.
Kohaliku omavalitsuse üksused on riigi vundament. Tänaseks on neist suur osa aga olukorras, kus nad ei pruugi suuta kriisist väljuda (värske näite on Tootsi vald). Käibemaksu ja aktsiiside tõstmine, tulubaasi kärpimine, teehoiurahade ja toetusfondi vähendamine, täiendavad laenupiirangud, samuti ka majanduslangusest tulenev tulude vähenemine on paljude omavalitsusüksuste rahalised võimalused viinud kriitilise piirini. Omavalitsussüsteem vajab uut organisatsioonilist ja finantsmajanduslikku korraldust, ehk nimetatud reformi, sest sellisena kui praegu ei ole meie omavalitsussüsteem jätkusuutlik.
Vaja on välja töötada uued kohalikku elu korraldavad põhimõtted ja sätestada need uutes seadustes või täpsustada olemasolevaid, milles reguleeritakse kohaliku elu küsimused selliselt, et tagatakse avaliku teenuse tänapäevane kvaliteet ja kättesaadavus kõigile eestimaalastele. Just avaliku teenuse tase ja selle kättesaadavus ühtlaselt üle riigi on peapõhjus, miks reformi ette võtta! Selle eelduseks on aga üle riigi ühtne arusaam avaliku teenuse standarditest.
Tuleb luua ja kehtestada nii kohaliku omavalitsuse üksuste kui ka avaliku teenuse teaduspõhised miinimumstandardid. Ka selles osas saab hea näitena nimetada Viimsi valla osalusel toimuvat pealinnaregiooni omavalitsusüksuste koostöövormide väljatöötamise protsessi, kus teadlased ja oma ala eksperdid on avaliku teenuse standarditega seonduvaid küsimusi käsitlenud – jääb vaid need seadustada ja rakendada.
Tuleb luua õiguslikud alused, mis stimuleerivad kohaliku omavalitsuse üksusi koostöös riigiga looma oma linnas või vallas uusi töökohti. Kehtiv õiguskord ei stimuleeri omavalitsusüksusi töökohtade loomisele, sest tähtis on vaid elanike arv, kelle tulult arvestatavast üksikisiku tulumaksust omavalitsusüksused peamiselt elatuvad. Mis kasu oleks Viimsis asuvast tehasest vallale ja selle eelarvele, kui kõik selle tehase töötajad elavad näiteks Lasnamäel?
Väljatöötamist vajab ka kohaliku omavalitsuse üksuste finantseerimise uus kord ja eelarve kujundamise süsteem. Kohaliku omavalitsuse üksustele tuleb seadusega kindlustada nende ülesannete täitmiseks kindel tulubaas. Kohaliku omavalitsuse üksustel peab olema õigus kontrollida elutähtsaid üldkasutatavaid kommunikatsioone ja taristuteenuseid ning võimalus reguleerida teenuseid osutavate monopoolsete ettevõtete teenuste kvaliteeti ja hinnakujundust.
Haldusküsimuste kontekstis tuleb eraldi rõhutada vajadust muuta kohaliku omavalitsuse üksuse korralduse seadust paindlikumaks, et iga kohaliku omavalitsuse üksuse puhul saaks rakendada just sellist õiguslikku vormi ja juhtimismudelit, mis sellele kohaliku omavalitsuse üksusele kohapealse elu korraldamiseks kõige paremini sobib.
(19.01.2011. a. saadetud avaldamiseks Viimsi Teatajasse)
Saturday, January 15, 2011
Kas organismi ja organisatsiooni elukaared on võrreldavad
Esitan alljärgnevalt tabeli vormis ja ilma kommentaarideta organismi ja organisatsiooni geneesi võrdluse inimese ja ühingu näitel. Sellest võib olla abi organisatsiooni mõistmisel:
ORGANISM igasugune elusolend (sh inimene) | ORGANISATSIOON igasugune ühiste eesmärkide saavutamiseks tegutsevate isikute koondis (sh ühing) | |
IDEE | Saada järglane | Asutada ühing |
ETTEVAL-MISTUS | Tuleviku kavandamine, võimalik harjumuste muutmine (suitsetamisest või alkoholist loobumine lapse tervise huvides jms) jt | Asutamisdokumentide ettevalmistamine, esmase tegevuse kavandamine, ruumide otsimine jms |
IDEE TEOSTAMINE | Eostamine MÄRKUS: Elutähtsad organid hakkavad kujunema vastavalt embrüonaal- ja looteperioodi edenemisele ja vastavatele seaduspärasustele | Asutamise otsustamine MÄRKUS: Asutamisel otsustatakse ka organite moodustamine (n kas nõukogu moodustada või mitte), nende liikmete arv ja konkreetsete liikmete valimine |
KVAASI-ÕIGUS- JA TEOVÕIME | Inimloode on õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana (TsÜS § 7 lg 3 vt ka PerekS § 39 lg 4) | Asutajatel on õigus enne ühingu äriregistrisse kandmist teha asutava ühingu nimel tehinguid (n ÄS § 147 ja 253) |
ÕIGUSVÕIME | Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega (TsÜS § 7 lg 2). Sünd tuleb perekonnaseisuasutuses registreerida (sünniakt) ühe kuu jooksul lapse sündimisest (PerekS § 114 lg 3) | Eraõigusliku ühingu õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest (TsÜS § 26 lg 2) |
TEOVÕIME | Täielik teovõime on 18 aastasel inimesel (täisealine). Teovõime on piiratud alaealistel, vaimuhaigetel ja nõdramõistuslikel inimestel (TsÜS § 8 lg 2) | Ühingu organi tegevus loetakse ühingu tegevuseks (TsÜS § 31 lg 5). Organite liikmete õigusi võib piirata n põhikirjaga (vt n juhatuse esindusõiguse piiramine ÄS § 181 ja 307) |
ELUKAAR | See on arengu lugu sünnist surmani: imikuiga (<1), maimik (1-3), koolieelik (3-6/7), kainik (6/7-11/12), mürsik e murdeiga (11/12-15/16), noorukiiga (15/16-20/22) (mürsiku ja noorukiiga kokku nim teismeiga), varane küpsusiga (20/22-35), hiline küpsusiga (35-55/60), elatanuiga (55/60-70), vanuriiga (70-90) ja pikaealisus (üle 90), mis on sisustatud igapäevase tegevuse, saavutuste ja ebaõnnestumiste, rõõmude ja muredega | Inimese elukaare eeskujul on organisatsiooniteadlased andnud erinevaid käsitlusi ka ettevõtte elukaare kohta (Greineri kasvumudel, Adizese elutsükli kõver jt). Nii eristatakse loomisfaasi, käivitamisfaasi, kasvufaasi, väljakujunemisfaasi, küpsusfaasi (seda on jagatud ka varajaseks ja hiliseks küpsuseks), stabiilsusfaasi ja vananemist, mis on sisustatud igapäevase tegevuse, saavutuste ja ebaõnnestumiste, rõõmude ja muredega |
LÕPP | Kui organismi elu lõppeb, saabub surm (agoonia, kliiniline- ja bioloogiline surm). Surm tuleb perekonnaseisuasutuses registreerida (surmaakt). Surmaakt koostatakse kolme päeva jooksul isiku surmapäevast (PerekS § 115 lg 4) | Enne ühingu lõppemist võib üritada saneerimist, tervendamist vms, kuid kui need ei aita, saabud ühingu lõpp. Registrist kustutamisega ühing lõpeb (TsÜS § 45 lg 2) |
Friday, January 14, 2011
Põhiseaduse muutmise diskussioon on alanud
Kui ma õigesti mäletan, siis 4. jaanuaril 2011. a. lasi sotsioloog Andrus Saar stardipaugu ja algatas sisuliselt diskussiooni põhiseaduse muutmiseks. Igati asjalik tegu, sest suurt eesmärki meil riigina nagunii ei ole ja president Meriga võrreldavaid visionääre, kes meile tulevikku maaliks, annab otsida.
Tõsi, Saar lajatas lauale mõtte, et presidendi institutsioon tuleks Eestis kaotada, kuna presidendil polevat erilisi funktsioone järele jäänud, kuid samas nõudvat selle institutsiooni ülevalpidamine riigilt suuri kulutusi. Saar nägi presidendi institutsiooni kaotamises eelkõige kokkuhoiu küsimust: „Meie rahvaarv on väga väike ja me ei suuda täita kõiki funktsioone, mida täidavad suurriigid“.
Lugupeetud sotsioloog kas ei osanud või ei tahtnud oma mõtet lõpuni välja öelda, sest presidendi institutsiooni kaotamine ei ole kindlasti midagi sellist, et kui ühel aastal on rahadega kitsas, siis kaotame presidendi institutsiooni ära ja õnn tuleb taas meie õuele. See on põhiseaduse muutmise küsimus. Enamgi veel – see on riigivalitsemise vormi muutmise küsimus – ehk küsimus sellest, kas me soovime presidentaalset või parlamentaarset vabariiki või hoopis midagi vahepealset. Olukorda, kus riigipea üldse puudub, pole mõtet siinkohal edasi käsitleda.
Meenutagem sedagi, et Siim Kallas peaministrina käis juba 2002. aasta sügisel Tartus ametnike foorumil peetud kõnes välja idee, et mis oleks, kui annaks valitsusjuhi ülesanded presidendile (presidentaalse vabariigi mudel). Tema ettepanek, nagu ta rõhutas, ei olnud esitatud mitte niivõrd akadeemilise riigiõiguse seisukohast, kuivõrd just juhtimisprobleemide valguses. Siim Kallase tollane ettepanek oli mõeldud avatud diskussiooniks teemal, kuidas muuta Eesti paindlikumaks ja muutustele vastupidavamaks.
Väikeriigi juhtimismudelitest huvitunud juhtimisteadlasena ootan ma põnevusega selle diskussiooni jätkumist, kuid mitte sellest aspektist, kas presidenti on odav või kallis ülal pidada – see ei ole kohane lähenemine. Ma pigem nõustun Kallase mõttega, et need, kes suudavad olla paindlikumad ning reageerivad muutustele kiiremini, võivad olla riigina edukamad. Aga see selleks – ootame arenguid…
Püstitan siinkohal hoopis küsimuse teise põhiseadusliku institutsiooni, Riigikogu, reformimise vajaduse kohta. Mõistagi on ka see põhiseaduse muutmise diskussiooni esemeks.
Minu nägemuses on Eestile vaja professionaalset ja laiapõhjalist esinduskogu, milline eesmärk on saavutatav kahekojalise parlamendi kaudu.
Riigikogu liikmeteks on siiani pääsenud liialt palju juhuslikke inimesi, kellest ei teatud enne nende valimist midagi, ega teata ka pärast volituste mahapanemist. Viimaste hulgas on aegade jooksul olnud ka selliseid ’toredaid tegelasi’, kelle koht ei oleks tohtinud üldse Riigikogus olla.
Riigikogu peab saama professionaalsemaks. Selleks, et rebimine Riigikokku muutuks tihedamaks ja juhuslike elukunstnike pääs sinna oleks võimalikult välistatud, on vaja vähendada otsevalitavate Riigikogu liikmete arvu 51-le rahvasaadikule, kellest moodustuks Riigikogu alamkoda Riigivolikogu. See peaks koosnema n-ö professionaalsetest palgalistest poliitikutest.
Riigikogu peab saama laiapõhjalisem kui senine, pelgalt erakondade kaudu mehitatud ’rahvaesindus’. Riigikogu ülemkoda, ehk Riiginõukogu oleks 50-liikmeline ja koosneks ex officio ehk ametikoha järgsetest isikutest, kes on oma ala tipptegijad ja toovad Riigikokku oma valdkonna küsimused ja ekspertiisi. Nii peaks Riiginõukogu koosseisu kuuluma mõne suurema ülikooli rektorid, paari tähtsama Eestis tegutseva kiriku pead, omavalitsusliitude esindajad, kutseorganisatsioonide esindajad, kultuuriringkondade esindajad, eakate- ja noorsooorganisatsioonide esindajad jne. Need 50 Riiginõukogu liiget ei oleks palgalised – neile kompenseeritakse Riiginõukogu tööga seotud kulud. Lisaks laiapõhjalisusele tagab selline töökorraldus ka valdkondlikult professionaalsema seadusloome.
Pole midagi uut siin päikese all – analoogiat ja eeskuju saab võtta Eesti Wabariigi 1938. aasta põhiseadusest, millega Riigikogu muudeti kahekojaliseks. Korrata ei tohi tollase president Pätsi demokraatiast kõrvalekalduvat lähenemist kahekojalise parlamendi moodustamisel. Oli ju Pätsi disainitud Riiginõukogu ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes muuhulgas ka kõrgetest ametiisikutest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Nii kehtestas Päts 1938. aasta põhiseadusega korporatiivse riigi. 1938. aasta põhiseadusele langesid ka tollase sotsiaalse demagoogia mõjud, mis olid Itaalias ja Saksamaal tolleks ajaks haripunkti jõudnud. Pätsi süüdistati ka selles, et ta oli võlutud Benito Mussolini poolt Itaalias maksma pandud korrast ja kutsekodade süsteemist ning võttis selle meie uude põhiseadusesse üle. 1934. aasta riigipöördest alates tegeleti Eestis paljuski samalaadse riigikorra rajamisega, mis kehtis Itaalias ja 1938. aasta põhiseadusega selline riigikord seadustati.
Samas jäävad Pätsi tegemised ja tegematajätmised tema aega ja see ei muuda kahekojalise Riigikogu mudelit iseenesest ebasoovitavaks mudeliks.
Minu mäletamist mööda oli Peeter Jalakas see, kes 2009. aasta novembris-detsembris käis meedias samuti välja kahekojalise Riigikogu mõtte, kuid sinna see kahjuks vist jäigi. Kutsun hr Jalakast oma ideed üles soojendama.
Ühtlasi kutsun üles diskuteerima kahekojalise Riigikogu idee üle. Kahekojaline Riigikogu oleks väikeriigile ühelt poolt taskukohasem, teisalt aga kindlasti professionaalsem ja laiemaid elanikekihte kaasav.
Tõsi, Saar lajatas lauale mõtte, et presidendi institutsioon tuleks Eestis kaotada, kuna presidendil polevat erilisi funktsioone järele jäänud, kuid samas nõudvat selle institutsiooni ülevalpidamine riigilt suuri kulutusi. Saar nägi presidendi institutsiooni kaotamises eelkõige kokkuhoiu küsimust: „Meie rahvaarv on väga väike ja me ei suuda täita kõiki funktsioone, mida täidavad suurriigid“.
Lugupeetud sotsioloog kas ei osanud või ei tahtnud oma mõtet lõpuni välja öelda, sest presidendi institutsiooni kaotamine ei ole kindlasti midagi sellist, et kui ühel aastal on rahadega kitsas, siis kaotame presidendi institutsiooni ära ja õnn tuleb taas meie õuele. See on põhiseaduse muutmise küsimus. Enamgi veel – see on riigivalitsemise vormi muutmise küsimus – ehk küsimus sellest, kas me soovime presidentaalset või parlamentaarset vabariiki või hoopis midagi vahepealset. Olukorda, kus riigipea üldse puudub, pole mõtet siinkohal edasi käsitleda.
Meenutagem sedagi, et Siim Kallas peaministrina käis juba 2002. aasta sügisel Tartus ametnike foorumil peetud kõnes välja idee, et mis oleks, kui annaks valitsusjuhi ülesanded presidendile (presidentaalse vabariigi mudel). Tema ettepanek, nagu ta rõhutas, ei olnud esitatud mitte niivõrd akadeemilise riigiõiguse seisukohast, kuivõrd just juhtimisprobleemide valguses. Siim Kallase tollane ettepanek oli mõeldud avatud diskussiooniks teemal, kuidas muuta Eesti paindlikumaks ja muutustele vastupidavamaks.
Väikeriigi juhtimismudelitest huvitunud juhtimisteadlasena ootan ma põnevusega selle diskussiooni jätkumist, kuid mitte sellest aspektist, kas presidenti on odav või kallis ülal pidada – see ei ole kohane lähenemine. Ma pigem nõustun Kallase mõttega, et need, kes suudavad olla paindlikumad ning reageerivad muutustele kiiremini, võivad olla riigina edukamad. Aga see selleks – ootame arenguid…
Püstitan siinkohal hoopis küsimuse teise põhiseadusliku institutsiooni, Riigikogu, reformimise vajaduse kohta. Mõistagi on ka see põhiseaduse muutmise diskussiooni esemeks.
Minu nägemuses on Eestile vaja professionaalset ja laiapõhjalist esinduskogu, milline eesmärk on saavutatav kahekojalise parlamendi kaudu.
Riigikogu liikmeteks on siiani pääsenud liialt palju juhuslikke inimesi, kellest ei teatud enne nende valimist midagi, ega teata ka pärast volituste mahapanemist. Viimaste hulgas on aegade jooksul olnud ka selliseid ’toredaid tegelasi’, kelle koht ei oleks tohtinud üldse Riigikogus olla.
Riigikogu peab saama professionaalsemaks. Selleks, et rebimine Riigikokku muutuks tihedamaks ja juhuslike elukunstnike pääs sinna oleks võimalikult välistatud, on vaja vähendada otsevalitavate Riigikogu liikmete arvu 51-le rahvasaadikule, kellest moodustuks Riigikogu alamkoda Riigivolikogu. See peaks koosnema n-ö professionaalsetest palgalistest poliitikutest.
Riigikogu peab saama laiapõhjalisem kui senine, pelgalt erakondade kaudu mehitatud ’rahvaesindus’. Riigikogu ülemkoda, ehk Riiginõukogu oleks 50-liikmeline ja koosneks ex officio ehk ametikoha järgsetest isikutest, kes on oma ala tipptegijad ja toovad Riigikokku oma valdkonna küsimused ja ekspertiisi. Nii peaks Riiginõukogu koosseisu kuuluma mõne suurema ülikooli rektorid, paari tähtsama Eestis tegutseva kiriku pead, omavalitsusliitude esindajad, kutseorganisatsioonide esindajad, kultuuriringkondade esindajad, eakate- ja noorsooorganisatsioonide esindajad jne. Need 50 Riiginõukogu liiget ei oleks palgalised – neile kompenseeritakse Riiginõukogu tööga seotud kulud. Lisaks laiapõhjalisusele tagab selline töökorraldus ka valdkondlikult professionaalsema seadusloome.
Pole midagi uut siin päikese all – analoogiat ja eeskuju saab võtta Eesti Wabariigi 1938. aasta põhiseadusest, millega Riigikogu muudeti kahekojaliseks. Korrata ei tohi tollase president Pätsi demokraatiast kõrvalekalduvat lähenemist kahekojalise parlamendi moodustamisel. Oli ju Pätsi disainitud Riiginõukogu ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes muuhulgas ka kõrgetest ametiisikutest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Nii kehtestas Päts 1938. aasta põhiseadusega korporatiivse riigi. 1938. aasta põhiseadusele langesid ka tollase sotsiaalse demagoogia mõjud, mis olid Itaalias ja Saksamaal tolleks ajaks haripunkti jõudnud. Pätsi süüdistati ka selles, et ta oli võlutud Benito Mussolini poolt Itaalias maksma pandud korrast ja kutsekodade süsteemist ning võttis selle meie uude põhiseadusesse üle. 1934. aasta riigipöördest alates tegeleti Eestis paljuski samalaadse riigikorra rajamisega, mis kehtis Itaalias ja 1938. aasta põhiseadusega selline riigikord seadustati.
Samas jäävad Pätsi tegemised ja tegematajätmised tema aega ja see ei muuda kahekojalise Riigikogu mudelit iseenesest ebasoovitavaks mudeliks.
Minu mäletamist mööda oli Peeter Jalakas see, kes 2009. aasta novembris-detsembris käis meedias samuti välja kahekojalise Riigikogu mõtte, kuid sinna see kahjuks vist jäigi. Kutsun hr Jalakast oma ideed üles soojendama.
Ühtlasi kutsun üles diskuteerima kahekojalise Riigikogu idee üle. Kahekojaline Riigikogu oleks väikeriigile ühelt poolt taskukohasem, teisalt aga kindlasti professionaalsem ja laiemaid elanikekihte kaasav.
Julgustuseks üliõpilastele
Juriidilised õppeained ei ole neile, kes juristiks ei õpi, just kerged omandada. Olen äriõiguse loengutel ja seminaridel püüdnud oma üliõpilastele, kes on tulevased ettevõtjad ja juhid, selgitada, et 'juurat' ei ole mõistlik pähe õppida - sellest on vaja aru saada. Nii peangi oma missiooniks õpetada tulevastele ettevõtjatele ja juhtidele õigusaineid nii, et nad saaksid õpitavast aru. Ja kui nad on asjast aru saanud, siis avastavad, et õiguslike probleemide lahendusi on tihti rohkem kui üks. Olen eksamitel lähtunud põhimõttest, et:
"Juuras ei ole valesid vastuseid - on sinu positsioon ja lahenduskäik, mida tuleb faktides eksimata loogiliselt ja argumenteeritult põhjendada. On muidugi oht, et kellegi teise positsioon, loogika ja/või argumendid on Sinu omadest tugevamad!" (kirjutatud 23.12.2010. a.)
Minu doktoritöö
Kaitsesin 9. juunil 2010. a. doktoritöö teemal: "Territoriaalne kogukond ja selle juhtimise õiguslik korraldus".
Kui sul on huvi selle teema vastu, leiad doktoritöö elektroonilise versiooni järgmiselt aadressilt:
http://ebs.ee/public/oppeosakond/doktoriope/Arum_e_2010_varuta.pdf
Kui sul on huvi selle teema vastu, leiad doktoritöö elektroonilise versiooni järgmiselt aadressilt:
http://ebs.ee/public/oppeosakond/doktoriope/Arum_e_2010_varuta.pdf
My first book
TERRITORIAL COMMUNITIES: Legal Organization and Management
This subject was chosen because generally accepted interpretations of territorial communities equate them with traditional organizations. Treatments of the legal organization of territorial community management are based thereon and do not consider the altered needs of social development. This book aims to create a theoretically ordered basis for territorial communities and the legal organization of their management. The research object is the established legal organization of the management of territorial communities. The research has produced a new basis for treating territorial communities and the legal organization of their management. Theoretical models and solutions that take into account the current needs for changes in the legal organization of the management of territorial communities are also presented. This should help to guarantee the level of public services and their availability, and thereby improve the quality of everyday life. The book is based on the case of Estonia, but is also relevant elsewhere. The target audience includes researchers, faculty members and students, as well as practitioners who are interested in the topic of territorial communities.
See and buy: http://www.amazon.com/s/ref=nb_sb_noss?url=search-alias%3Dstripbooks&field-keywords=Urmas+Arumae&x=18&y=15
This subject was chosen because generally accepted interpretations of territorial communities equate them with traditional organizations. Treatments of the legal organization of territorial community management are based thereon and do not consider the altered needs of social development. This book aims to create a theoretically ordered basis for territorial communities and the legal organization of their management. The research object is the established legal organization of the management of territorial communities. The research has produced a new basis for treating territorial communities and the legal organization of their management. Theoretical models and solutions that take into account the current needs for changes in the legal organization of the management of territorial communities are also presented. This should help to guarantee the level of public services and their availability, and thereby improve the quality of everyday life. The book is based on the case of Estonia, but is also relevant elsewhere. The target audience includes researchers, faculty members and students, as well as practitioners who are interested in the topic of territorial communities.
See and buy: http://www.amazon.com/s/ref=nb_sb_noss?url=search-alias%3Dstripbooks&field-keywords=Urmas+Arumae&x=18&y=15
Õiguslikust nihilismist ja õigusökonoomikast Eesti õigusloomes
Erinevad kõrged ametnikud ja arvamusliidrid nagu, Allar Jõks, Indrek Teder, Mihkel Oviir, Jüri Raidla ja Raivo Vare, on korduvalt osundanud, et õigusloomega on meie riigis asjad halvasti ning et tendentsid poliitilise tasandi õigusliku nihilismi (mille all tuleb siinkohal mõista üldtunnustatud normide, seaduste, väärtuste ja põhimõtete täielikku eitamist) suunas aina süvenevad. Küsimus on ilmselt vaid ajas kui poliitikute nihilistlik käitumine nakatab terve riigi elanikkonna – see oleks aga juba katastroof. Samuti ei paista nihiliste huvitavat, mida ühe õigusakti jõustamine sotsiaalmajanduslikus mõttes endaga kaasa toob. Samas on väikeriigile eriti oluline teada, mida ühe või teise õigusnormi rakendamine ühiskonnale tervikuna või ka kohaliku omavalitsuse üksusele maksma läheb.
Õigusökonoomika tarvilikkuse küsimuse tõstatas Jaak Leimann Edgar Savisaare valitsuse (1990 – 1992) liikmena juba 1990ndate alguses. Mart Laari esimese valitsuse (1992 – 1994) justiitsministrina (1994) tõstatasin sama küsimuse ka mina, kuid veidi teises võtmes. Ma nägin probleemi selles, et seaduseelnõude seletuskiri ja eelnõu tekst elavad Riigikogu menetlusse võtmise järgselt iseseisvat elu. Kui eelnõu teksti parandatakse, ei vaevu keegi „järele aitama“ eelnõu esialgset seletuskirja, mistõttu on tihti nii, et esialgsest seletuskirjast ei ole jõustunud seaduse tõlgendamisel mingit abi. Minu ettepanek oli, et seletuskirja täiendataks paralleelselt eelnõuga ja et seletuskiri oleks päeva lõpuks seaduse n-ö lahutamatu osa. Selle ettepaneku raames käsitlesin ka õigusökonoomika meetodi rakendamise vajadust, sest just seletuskiri on see koht, kus minu hinnangul peaks kirjeldama käsitletava õigusakti tegelikku sotsiaalmajanduslikku mõju ja maksumuse arvestust.
Mida üldiselt selles valdkonnas on vahepeal tehtud? On uuritud sotsiaalse informatsiooni kasutamist õigusloomes. Riigikogu kantseleis peaks alates 1995. aastast tegeletama seadusloome metodoloogia ja sotsiaalmajanduslike (eel)uuringutega. On uuritud seaduseelnõude seletuskirju. Aastal 1998 on Õigusinstituudis kaitstud ka üks selleteemaline bakalaureusetöö. Kirjastuselt Juura on ilmunud raamat „Õigusriigi printsiip ja normitehnika“, kus õigusakti mõju ja rakendamise analüüsi üldpõhimõtteid seisuga anno 1999 veidi avatakse. Kehtib ka Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Eestis on nõue õigusaktide mõjude analüüsi läbiviimiseks küll kehtestatud, kuid valdavalt neid nõudeid ignoreeritakse.
Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu õigusökonoomika rakendamise vajadusele. Googeldasin huvi pärast, et saada ülevaadet, kui palju on Eestis kitsamalt õigusökonoomika kohta kirjandust või selleteemalisi uuringuid/teadustöid leida. Tulemus oli üsna nutune. Möönan, et Google ei ole kogu tõde ükskõik millise teema kohta, kuid teatud tendentse see siiski võimaldab jälgida. Täpsem uuring selle kohta, kes selle teemaga „Google teadmata“ veel võiks tegeleda, ei ole siinkohal ka eesmärgiks omaette. Nii on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica ilmunud kokku kolm-neli artiklit, millistest jookseb läbi märksõna „õigusökonoomika“, kusjuures õigusökonoomika sisulist käsitlust ei leia ka neist artiklitest (see ei ole etteheide autoritele, kuna need artiklid ei olnudki õigusökonoomika süvakäsitlusena mõeldud). Arvuti leidis ka mõned doktoritööd, kus on põgusalt tutvustatud erinevaid õigusökonoomilisi seisukohti või nimetatud märksõna „õigusökonoomika“, kuid ei ole seda teemat sisuliselt käsitletud. Õigusökonoomika küsimusi käsitleb oma loengutel TÜ majandusteaduskonnas majanduspoliitika professori Jüri Sepp. Ei hakanud silma, et ühegi teadus- ja uurimisasutuse õppejõududel või teaduritel oleks selles valdkonnas ühtegi sihtfinantseeritavat teadusteemat, ETF granti või ka välisgranti. Sain teada, et TÜ majandusteaduskond arendab õigusökonoomika alast koostööd Joensuu Ülikooli, Skandinaavia õigus- ja majandusteaduse ühingu ning Soome riigi majandusuuringute instituudiga. Viimatinimetatu on küll positiivne, kuid vaatamata sellele ei selgunud, et õigusökonoomilisi teemasid Eestis ka sisuliselt käsitletakse ja/või uuritakse.
See, kuidas toimub õigusökonoomika kui valdkonna areng väljaspool Eestit, on muidugi lai teema. Nimetagem siinkohal ainuüksi õigusökonoomika alast e-entsüklopeediat, mis sisaldab muuhulgas ülevaateid vastavast kirjandusest mahuga üle 5000 lehekülje.
Alljärgnevalt põgus selgitus, mida õigusökonoomika suures plaanis tähendab ja mida tuleks ehk esmajoones silmas pidada, kui me tõesti tahame oma väikeses riigis (õigus)ökonoomselt toimetama hakata. Majandusteadus jaguneb paljudeks allharudeks. Traditsiooniline jaotus on jagunemine mikro- ja makroharudeks. Mikroökonoomika tegeleb inimese või ettevõtte otsustusprotsessi eri tahkude uurimisega. Üheks mikroökonoomikal põhinevaks haruks ja ka meetodiks on institutsiooniökonoomikast välja kasvanud õigusökonoomika (law and economics), mida on eesti keeles nimetatud ka õiguse majanduslikuks analüüsiks. Riigi seisukohalt on esmatähtis uurida seda, palju läheb uue seaduse tegemine ja selle rakendamine ühiskonnale maksma.
Õigusökonoomika puhul on oluline eristada positiivset ja normatiivset õigusökonoomikat, kusjuures esimene tegeleb küsimustega, kuidas mõjub olemasolev õigus, teine aga küsimustega, milline peaks õigus olema, et see mõjuks soovitud viisil.
Õigusökonoomikale ei saa tähelepanu pööramata jätta ka Eestis. Nii on näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi koostatud uurimuse autorid maksejõuetuse regulatsiooni väljaarendamise kontekstis õigustatult väitnud, et kui riigid oma vastavat regulatsiooni välja töötavad, on võtmeküsimuseks see, kuidas leida erinevate sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike huvide vahel selline tasakaal, mis paneks kõik majandusprotsessides osalejad loodavas süsteemis aktiivselt osalema. Seega on rõhutatud põhiprobleemina õigusliku regulatsiooni majanduslikku efektiivsust ja komplekssust.
Erinevate autorite hinnangul peaks õigus¬ökonoomika pakkuma teid ja vahendeid eri regulatsioonide majandusliku efektiivsuse hindamiseks ja nende vahel valiku tegemiseks. Õigusökonoomika põhimõtete kohaselt on ka otsuse tegemisest hoidumine otsus. Õigusökonoomikas peaks üldpõhimõtteks olema, et uue regulatsiooni kehtestamisel hinnatakse selle kehtestamisega kaasnevaid kulusid ning võrreldakse neid selle rakendamisel tekkiva potentsiaalse kulude kokkuhoiuga.
Kuidas edasi? Tasuks kaaluda teadlastest koosneva huvigrupi loomist ja tööga alustamist mõne ülikooli juures. EBS on sellise projekti käimalükkamiseks ja vedamiseks valmis.
Tuleb tõdeda, et õigusökonoomika on eriti väikeriigi strateegilise ja innovaatilise juhtimise üks oluline küsimus, mida Eestis on kogu taasiseseisvumise aja jooksul õnnestunud sordiini all hoida. Miks ja kelle huvides?
Õigusökonoomika tarvilikkuse küsimuse tõstatas Jaak Leimann Edgar Savisaare valitsuse (1990 – 1992) liikmena juba 1990ndate alguses. Mart Laari esimese valitsuse (1992 – 1994) justiitsministrina (1994) tõstatasin sama küsimuse ka mina, kuid veidi teises võtmes. Ma nägin probleemi selles, et seaduseelnõude seletuskiri ja eelnõu tekst elavad Riigikogu menetlusse võtmise järgselt iseseisvat elu. Kui eelnõu teksti parandatakse, ei vaevu keegi „järele aitama“ eelnõu esialgset seletuskirja, mistõttu on tihti nii, et esialgsest seletuskirjast ei ole jõustunud seaduse tõlgendamisel mingit abi. Minu ettepanek oli, et seletuskirja täiendataks paralleelselt eelnõuga ja et seletuskiri oleks päeva lõpuks seaduse n-ö lahutamatu osa. Selle ettepaneku raames käsitlesin ka õigusökonoomika meetodi rakendamise vajadust, sest just seletuskiri on see koht, kus minu hinnangul peaks kirjeldama käsitletava õigusakti tegelikku sotsiaalmajanduslikku mõju ja maksumuse arvestust.
Mida üldiselt selles valdkonnas on vahepeal tehtud? On uuritud sotsiaalse informatsiooni kasutamist õigusloomes. Riigikogu kantseleis peaks alates 1995. aastast tegeletama seadusloome metodoloogia ja sotsiaalmajanduslike (eel)uuringutega. On uuritud seaduseelnõude seletuskirju. Aastal 1998 on Õigusinstituudis kaitstud ka üks selleteemaline bakalaureusetöö. Kirjastuselt Juura on ilmunud raamat „Õigusriigi printsiip ja normitehnika“, kus õigusakti mõju ja rakendamise analüüsi üldpõhimõtteid seisuga anno 1999 veidi avatakse. Kehtib ka Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Eestis on nõue õigusaktide mõjude analüüsi läbiviimiseks küll kehtestatud, kuid valdavalt neid nõudeid ignoreeritakse.
Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu õigusökonoomika rakendamise vajadusele. Googeldasin huvi pärast, et saada ülevaadet, kui palju on Eestis kitsamalt õigusökonoomika kohta kirjandust või selleteemalisi uuringuid/teadustöid leida. Tulemus oli üsna nutune. Möönan, et Google ei ole kogu tõde ükskõik millise teema kohta, kuid teatud tendentse see siiski võimaldab jälgida. Täpsem uuring selle kohta, kes selle teemaga „Google teadmata“ veel võiks tegeleda, ei ole siinkohal ka eesmärgiks omaette. Nii on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica ilmunud kokku kolm-neli artiklit, millistest jookseb läbi märksõna „õigusökonoomika“, kusjuures õigusökonoomika sisulist käsitlust ei leia ka neist artiklitest (see ei ole etteheide autoritele, kuna need artiklid ei olnudki õigusökonoomika süvakäsitlusena mõeldud). Arvuti leidis ka mõned doktoritööd, kus on põgusalt tutvustatud erinevaid õigusökonoomilisi seisukohti või nimetatud märksõna „õigusökonoomika“, kuid ei ole seda teemat sisuliselt käsitletud. Õigusökonoomika küsimusi käsitleb oma loengutel TÜ majandusteaduskonnas majanduspoliitika professori Jüri Sepp. Ei hakanud silma, et ühegi teadus- ja uurimisasutuse õppejõududel või teaduritel oleks selles valdkonnas ühtegi sihtfinantseeritavat teadusteemat, ETF granti või ka välisgranti. Sain teada, et TÜ majandusteaduskond arendab õigusökonoomika alast koostööd Joensuu Ülikooli, Skandinaavia õigus- ja majandusteaduse ühingu ning Soome riigi majandusuuringute instituudiga. Viimatinimetatu on küll positiivne, kuid vaatamata sellele ei selgunud, et õigusökonoomilisi teemasid Eestis ka sisuliselt käsitletakse ja/või uuritakse.
See, kuidas toimub õigusökonoomika kui valdkonna areng väljaspool Eestit, on muidugi lai teema. Nimetagem siinkohal ainuüksi õigusökonoomika alast e-entsüklopeediat, mis sisaldab muuhulgas ülevaateid vastavast kirjandusest mahuga üle 5000 lehekülje.
Alljärgnevalt põgus selgitus, mida õigusökonoomika suures plaanis tähendab ja mida tuleks ehk esmajoones silmas pidada, kui me tõesti tahame oma väikeses riigis (õigus)ökonoomselt toimetama hakata. Majandusteadus jaguneb paljudeks allharudeks. Traditsiooniline jaotus on jagunemine mikro- ja makroharudeks. Mikroökonoomika tegeleb inimese või ettevõtte otsustusprotsessi eri tahkude uurimisega. Üheks mikroökonoomikal põhinevaks haruks ja ka meetodiks on institutsiooniökonoomikast välja kasvanud õigusökonoomika (law and economics), mida on eesti keeles nimetatud ka õiguse majanduslikuks analüüsiks. Riigi seisukohalt on esmatähtis uurida seda, palju läheb uue seaduse tegemine ja selle rakendamine ühiskonnale maksma.
Õigusökonoomika puhul on oluline eristada positiivset ja normatiivset õigusökonoomikat, kusjuures esimene tegeleb küsimustega, kuidas mõjub olemasolev õigus, teine aga küsimustega, milline peaks õigus olema, et see mõjuks soovitud viisil.
Õigusökonoomikale ei saa tähelepanu pööramata jätta ka Eestis. Nii on näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi koostatud uurimuse autorid maksejõuetuse regulatsiooni väljaarendamise kontekstis õigustatult väitnud, et kui riigid oma vastavat regulatsiooni välja töötavad, on võtmeküsimuseks see, kuidas leida erinevate sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike huvide vahel selline tasakaal, mis paneks kõik majandusprotsessides osalejad loodavas süsteemis aktiivselt osalema. Seega on rõhutatud põhiprobleemina õigusliku regulatsiooni majanduslikku efektiivsust ja komplekssust.
Erinevate autorite hinnangul peaks õigus¬ökonoomika pakkuma teid ja vahendeid eri regulatsioonide majandusliku efektiivsuse hindamiseks ja nende vahel valiku tegemiseks. Õigusökonoomika põhimõtete kohaselt on ka otsuse tegemisest hoidumine otsus. Õigusökonoomikas peaks üldpõhimõtteks olema, et uue regulatsiooni kehtestamisel hinnatakse selle kehtestamisega kaasnevaid kulusid ning võrreldakse neid selle rakendamisel tekkiva potentsiaalse kulude kokkuhoiuga.
Kuidas edasi? Tasuks kaaluda teadlastest koosneva huvigrupi loomist ja tööga alustamist mõne ülikooli juures. EBS on sellise projekti käimalükkamiseks ja vedamiseks valmis.
Tuleb tõdeda, et õigusökonoomika on eriti väikeriigi strateegilise ja innovaatilise juhtimise üks oluline küsimus, mida Eestis on kogu taasiseseisvumise aja jooksul õnnestunud sordiini all hoida. Miks ja kelle huvides?
Subscribe to:
Posts (Atom)