Eesti rahvas on põhjamaine rahvas. Ja seda mitte üksnes maakaardi, vaid ka loomulaadi järgi. Töökus ja nõudlikkus enese vastu, hea haridus ja rahumeelne asjaajamine liidavad meid Euroopas Põhjala rahvastega. Need omadused on olnud Eesti edusammude aluseks. Kuid Eesti pole veel täisvereline Põhjala riik ja on küsitav kas me selleks kunagi saamegi. Kindlasti pole võimalik samaaegselt saavutada erisuunalisi eesmärke nagu näiteks Põhjamaade sotsiaalhoolekande süsteemi ilma et seda toetava Põhjamaades rakendatud maksusüsteemita. On ka püstitatud küsimus, et kas me riigina ikka peame püüdlema selle poole, mis on määratud hääbumisele – seniste Põhjala heaoluriikide mudel ei ole väidetavalt pikemas perspektiivis jätkusuutlik.
Eesti peab lähtuma demograafilisest situatsioonist ja leidma vastused küsimustele, mis on just meie kui väikeriigi toimimise ja juhtimise (sh omavalitsussüsteemi) optimaalne mudel ja milline peaks olema Eesti jätkusuutliku riigina?
Eesti rahvale tuleb kindlustada selline riik, millist rahvas väärib ja mis võimaldab täita põhiseaduse preambulis püstitatud eesmärki tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade... Riik, kus noorus ja töökogemuste puudumine ei tähenda lootusetut seisundit tööturul. Riik, mille majanduskasvu taas imetletakse. Riik, kus maksukoormus on õiglane. Riik kus ühistransport ja teised avalikud teenused on kättesaadavad ka maal. Selline paik, kus kohaliku omavalitsuse üksustele on tagatud kindel tulubaas. Paik, kus heal tasemel põhi- ja kõrgharidus on kättesaadav andekuse ja töökuse, mitte rahakoti põhjal. Riik, kus eri rahvustest inimeste suhted on sõbralikud ja kus tänaval on turvaline liikuda. Eesti rahvas väärib riiki, mis kestaks ka siis kui Euroopa Liit peaks lagunema.
Nendel valimistel on olulisemateks märksõnadeks muidugi tööhõive, riigi majanduspoliitika, sotsiaalne tasakaal ja haridus. Kahetsusväärne on see, et valimiskampaaniates ei debateerita kaugemate eesmärkide üle – mis meist kui riigist saab 15 või 50 aasta pärast. Riigil tervikuna puudub kaugem visioon ja Viimsi aukodaniku president Meriga võrreldavat visionääri annab otsida. Seetõttu vaieldakse pigem ’olmeküsimuste’ üle. Käesoleva artikliga soovin ma käsitleda vähemalt ühte neljast aastast kaugemale vaatavat, kuid mitte eriti populaarset küsimust - haldusterritoriaalset reformi (edaspidi tekstis reform).
Sõltumata sellest, kes Riigikogus koalitsiooni moodustavad, peavad nad möönma, et reformi vajadusest rääkimise aeg (ca 15 aastat) on läbi ja on viimane aeg asuda tegutsema. Ettepanekuid (nii teaduslikult põhjendatuid kui poliitiliselt eelistatuid) on olnud laual n-ö servast serva. Kõik ideed ja ettepanekud on vähemalt seda väärt, et neid arutada, kuid aega selleks on kulunud juba lubamatult palju. Kui me midagi ette ei võta, siis ääremaadel surebki elu välja ja nõrgemad omavalitsusüksused lihtsalt hääbuvad. Ka see on üks võimalik valik, aga siis peame rahvale ausalt ütlema, et ääremaade väljasuretamine ongi ’hea plaan’ ja et kavatseme väljasurnud külade asemele hoopis metsa istutada.
Reform ei pruugi anda kohe homme käegakatsutavaid tulemusi, kuid loob eeldused selleks, mis võimaldab meil ka näiteks 15 aasta pärast olla kindlad, et lapsed on hoitud ja koolitatud, teed ja tänavad koristatud, arstiabi kättesaadav, post liigub, prügi veetud, ühistransport toimib jne. Kujutage vaid korraks ette kui täbar oleks olukord, kui seda kõike ei oleks. Ehk aitab kujutlusele kaasa mõni Aktuaalse Kaamera uudisklipp (näiteks Aafrikast või prügisse uppuvast Itaalia linnast), kus inimesed on ahastuses, sest omavalitsusüksus või riik tervikuna ei toimi ja avalikku teenust keegi ei osuta. Me ju ei taha sellist olukorda! Samas reformita ei saa ka Eestis olla asjad perspektiivis hästi ja turvalised.
Eesti riigi senine maaelu arendamise poliitika on olnud liiga nõrk. Piirkondliku arengu erinevused suurenevad ning ääremaastumise ja hääbumise probleemid süvenevad. Riigi ebapiisav tähelepanu maaelu probleemide lahendamisele ning minimaalselt hädavajaliku rahalise ressursi puudumine on maapiirkondades kaasa toonud esmavajaliku taristu järkjärgulise kärbumise. Süvenevad lõhed piirkondade tööhõives, noorte haridusvõimalustes, esmavajalikus tervisekaitses. Kõige suuremaks ohuks ühiskonna lõhestumisele on see, kui me kaotame majandusliku, sotsiaalse, demograafilise või ökoloogilise tasakaalu – see toob kaasa elukvaliteedi languse kogu riigis.
Maaelu arengupoliitika eesmärk peaks olema maapiirkonnas soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna loomine ja hoidmine, kodumaiste väiketöötlusettevõtete taassünd, olemasolevate töökohtade säilitamine ja uute loomine ning maaettevõtete ekspordivõime suurendamine. Kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende liitude tugevdamise kaudu tuleb tagada avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavuse kõigile riigi elanikele elukohast sõltumata. Selleks tuleb tugevdada kohaliku omavalitsuse üksuste koostööorganeid, võimaldades neile ka avalik-õiguslikku koostööd, hoogustades seeläbi regionaalset koostööd. Heaks näiteks saab siinkohal tuua minu initsiatiivil algatatud pealinnaregiooni omavalitsusüksuste koostöövormide väljatöötamise protsessi, milles ka Viimsi vald tõsiselt osaleb.
Kohaliku omavalitsuse üksused on riigi vundament. Tänaseks on neist suur osa aga olukorras, kus nad ei pruugi suuta kriisist väljuda (värske näite on Tootsi vald). Käibemaksu ja aktsiiside tõstmine, tulubaasi kärpimine, teehoiurahade ja toetusfondi vähendamine, täiendavad laenupiirangud, samuti ka majanduslangusest tulenev tulude vähenemine on paljude omavalitsusüksuste rahalised võimalused viinud kriitilise piirini. Omavalitsussüsteem vajab uut organisatsioonilist ja finantsmajanduslikku korraldust, ehk nimetatud reformi, sest sellisena kui praegu ei ole meie omavalitsussüsteem jätkusuutlik.
Vaja on välja töötada uued kohalikku elu korraldavad põhimõtted ja sätestada need uutes seadustes või täpsustada olemasolevaid, milles reguleeritakse kohaliku elu küsimused selliselt, et tagatakse avaliku teenuse tänapäevane kvaliteet ja kättesaadavus kõigile eestimaalastele. Just avaliku teenuse tase ja selle kättesaadavus ühtlaselt üle riigi on peapõhjus, miks reformi ette võtta! Selle eelduseks on aga üle riigi ühtne arusaam avaliku teenuse standarditest.
Tuleb luua ja kehtestada nii kohaliku omavalitsuse üksuste kui ka avaliku teenuse teaduspõhised miinimumstandardid. Ka selles osas saab hea näitena nimetada Viimsi valla osalusel toimuvat pealinnaregiooni omavalitsusüksuste koostöövormide väljatöötamise protsessi, kus teadlased ja oma ala eksperdid on avaliku teenuse standarditega seonduvaid küsimusi käsitlenud – jääb vaid need seadustada ja rakendada.
Tuleb luua õiguslikud alused, mis stimuleerivad kohaliku omavalitsuse üksusi koostöös riigiga looma oma linnas või vallas uusi töökohti. Kehtiv õiguskord ei stimuleeri omavalitsusüksusi töökohtade loomisele, sest tähtis on vaid elanike arv, kelle tulult arvestatavast üksikisiku tulumaksust omavalitsusüksused peamiselt elatuvad. Mis kasu oleks Viimsis asuvast tehasest vallale ja selle eelarvele, kui kõik selle tehase töötajad elavad näiteks Lasnamäel?
Väljatöötamist vajab ka kohaliku omavalitsuse üksuste finantseerimise uus kord ja eelarve kujundamise süsteem. Kohaliku omavalitsuse üksustele tuleb seadusega kindlustada nende ülesannete täitmiseks kindel tulubaas. Kohaliku omavalitsuse üksustel peab olema õigus kontrollida elutähtsaid üldkasutatavaid kommunikatsioone ja taristuteenuseid ning võimalus reguleerida teenuseid osutavate monopoolsete ettevõtete teenuste kvaliteeti ja hinnakujundust.
Haldusküsimuste kontekstis tuleb eraldi rõhutada vajadust muuta kohaliku omavalitsuse üksuse korralduse seadust paindlikumaks, et iga kohaliku omavalitsuse üksuse puhul saaks rakendada just sellist õiguslikku vormi ja juhtimismudelit, mis sellele kohaliku omavalitsuse üksusele kohapealse elu korraldamiseks kõige paremini sobib.
(19.01.2011. a. saadetud avaldamiseks Viimsi Teatajasse)
No comments:
Post a Comment