BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XIX)

3. Kokkuvõte ja tulevikuvisioon

Ruumilises mõttes sõltub Euroopa poliitilise ruumi tulevik sellest, kas poliitiline jõud liigub tsentralisatsiooni või fragmentatsiooni suunas. Joenniemi järgi on Euroopa ruumiliseks tulemiks poliitilise jõu fragmentatsiooni kontekstis „Olümpiarõngaste Euroopa” (Joenniemi 2000, 129).
Moisio järgi just „Olümpiarõngaste Euroopa” puhul näivad erinevad ja peamiselt vastastikuses sõltuvuses olevad Euroopa regioonid tõusvat Euroopa laiema võrgustiku tähtsateks sõlmkohtadeks. Baltoskandia regioon võimaldab kaasata ka Venemaa Loode föderaalringkonda tihedamale regionaalsele koostööle ja vähendada ja/või lõpetada vastandamise ning Venemaaga saab suhelda diskrimineerimisvabal viisil. Nii on võimalik luua Põhja-Euroopasse avatud regionaalsuse uus vorm – koht kus pole piire. Põhja-Euroopast võiks saada „post-modernne regioon”, kus võim on hajutatud erinevate protsesside ja võrgustike vahel. (Moisio 2003, 84). Autor nõustub selle Moisio nägemusega.
Tsentralisatsiooni tulemus on globaalne ääremaastumine. Mitte ainult Venemaa ja „nende teiste” ääremaastamine, vaid ääremaastumine ka Euroopas endas.
Essee autor on eelmiste mudelite põhjal tuletanud ka „Multikontsentriliste rõngaste Euroopa” mudeli, mis on riikidekeskne (või ka tõmbekeskuste keskne). See on mudel, mida on poliitiliselt keeruline valitseda ja juhtida. Ka selle mudeli puhul on oht ääremaastumisele – seekord nii globaalsele kui lokaalsele.
Nagu Kaplinksi märgib, on praegu kogu maailmas üleminekuaeg, vana maailmasüsteem on asendumas uuega, tekkimas on uued jõukeskmed, uued suurvõimud ja suurvõimudena toimivad riikide rühmad. Euroopa politoloogide hulgas on arutlusteemana küllalt populaarne “Eurussia”, euroliidu ja Venemaa liit. Sellises Eurussias nähakse üht tulevikumaailma võimukeskust, mille kõrval ja mille partnerite ning võistlejatena eksisteeriksid veel Põhja-Ameerika (USA + Kanada + Mehhiko?), Kaug-Ida (Hiina + Jaapan + Korea) ja ehk ka Lõuna-Aasia (India + Bangladesh + Indoneesia). Kindlasti on tulevikumaailmas olulised tegijad veel Brasiilia koos oma satelliitidega Lõuna-Ameerikas ning Lõuna-Aafrika koos naaberriikidega. Kuhu selles skeemis asuvad Pakistan, Iraan, Türgi ja mitmed muud riigid, ei ole selge. Kuid vaevalt sambaid, millele toetub maailma poliitiline stabiilsus, saab olla rohkem kui kolm-neli. Kuhu sellises kolmeks-neljaks jaotunud maailmas kuulub Eesti? Kuhu teised Kesk- ja Ida-Euroopa vastvabanenud ja suures osas euroliiduga liitunud riigid? (Kaplinski 2009).
Ametlikult kuulub Eesti euroliitu, julgeolekupoliitiliselt ja ka ideoloogiliselt oleme tugevasti seotud USA-ga. Meil on kindel lääne-orientatsioon. Aga kõige selle kõrval ei tohi me unustada oma kuuluvust Baltoskandiasse, Balti- ja Läänemeremaade hulka. Koostöö selles regioonis on üks Eesti tähtsamaid eesmärke – see on meie ettevõtjate toodetud kaupade ja teenuste turg, see on meie kodu ja looduslik keskkond.
Lisagem siinkohal meenutuse eespool viidatud Lagerspezi viite kohta, et Eesti Põhjala püüdlused ei ole kahjuks toetatud pingutustega võtta omaks Skandinaavia majanduspoliitikat meenutavat mudelit. Selle mudeli üheks oluliseks osaks on ühistegevuslik valitsuskultuur (eriti Soomes), mis ei ole eestlastele tegelikult võõras, kuna see oli valitsev Eesti I iseseisvusperioodil . Meil tuleks vaadelda ühistegevust kui erilist ja unikaalset kooselamise-olemise vormi. Majandusliku ühistegevuse osatähtsus Eesti majanduses oli 1939. a küllaltki suur. Küsimusele, kas ühistegevus on väljasurev dinosaurus või 21. sajandi ühiskonnamudel (Leetsar 2003, 21 ja 74), tuleb vastata, et ühistegevus on möödapääsmatu. Iseasi kui reaalne on individualistlikku valitsuskultuuri linnadest välja tõrjuda – maal on ühistegevusliku kogukondliku valitsuskultuuri alged kindlasti alles ja pinnas ühistegevuseks soodus. Probleemiks on ka see, et kogukondliku valitsuskultuuri ühistegevusel põhinev vorm ei ole eesti poliitilisel areenil üldse esindatud (Tammert 2007, 113 ja 143).
Me peame arendama heanaaberlikke suhteid Venemaaga igal tasandil ja ei peaks ette võtma läbimõtlemata samme poliitilise olukorra pingestamiseks selles regioonis. Poliitilised suhted peavad toetama majanduslikku ning kultuurilist läbikäimist. Ka siin on Eestil üht-teist just Soomelt õppida.
Ärme unusta, et Eesti kuulub Vene huvisfääri nüüd ja tulevikus oma geograafilise asendi tõttu. Meenutage, et ka tänapäeval ei ole Lääne leeris kaugeltki üksmeelt Vene-poliitika suhtes. Ameeriklased kalduvad nägema Venemaas pigem võistlejat kui partnerit, sakslased vastupidi. Euroopa Liidu tuumikriigid (Saksamaa, Prantsusmaa jt) võivad läheneda Venemaale ning kaugeneda Ameerikast. Juba täna tajutav uue Moskva-Berliini telje teke võib saada oluliseks faktoriks Euroopa poliitilises tulevikus. Võib-olla ongi siin tegu esimese sammuga Eurussiaks nimetatud moodustise poole (Kaplinski 2009).
Kliimamuutus sunnib miljoneid inimesi otsima tulevikus endale uut kodu põhja pool. See protsess võib aga pöörata ka vastupidiseks ja me ise peaksime teadma, kuhu me uue jääaja eest põgenedes oma uue kodu rajame ning kuidas võiks välja näha vastavad integreerumisprotsessid.
Euroopa tulevik on vastastikku sõltuvate fragmenteeritud Regioonide Euroopa. Riigikesksuselt tuleb edasi liikuda regioonikesksuse suunas. Üks sellise Euroopa prominentsemaid regioone saab olema dünaamiliste piiridega, Venemaaga dialoogis olev ja Venemaad kaasav uuenenud Baltoskandia, mille tubliks osaks on ka väike Eesti.
Käesoleva essee järelmina Baltoskandiasse mittekuuluvaks arvamine (Island, Leedu) ei välista koostööd Baltoskandia – Läänemereriikide – Euroopa Liidu raames.
Ideaalis peaksime me püüdlema selle poole, et mõtleme ja töötame välja uue Baltoskandia regiooni kontseptsiooni, mis vastab rohkem sellele reaalsusele ja neile võimalustele, mis meil on Euroopa Liidu ja ka Venemaa paradigmas.


Kasutatud kirjandus:

Aasmäe, H. (Toim). Suur maailma atlas. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.
Amdam, R. P., R. Lunnan, ja G. Rama. „FDI and the Transformation from Industry to Service Society in Emerging Economies: A Lithuanian - Nordic Perspective.“ Engineering Economics, 1(51), 2007 : 22-28.
Bergman, A. „Adjacent International: The Concept of Solidarity and Post-Cold War Nordic-Baltic Relations.“ Cooperation and Conflict, 41(1), 2006: 74-97.
De Geer, S. „Das geologische Fenniskandia und das geographische Baltoskandia.“ Geografiska Annaler, H 1, 1928.
Ferguson, S. Growing up in Viking Times. London: Batsford Academic and Educational Limited, 1981.
Hacker, R. S., ja H. Einarsson. „The pattern, pull, and pontential of Baltic Sea trade.“ The Annals of Regional Science, 2003: 15-29.
Hajnal, J. „Two Kinds of Preindustrial Household Formation System, 449-494.“ Population and Development Review, 8, 1962: 449-494.
Haltenberger, M. „Gehört das Baltikum zu Ost-, Nord- oder zu Mitteleuropa?“ Publicationes Instituti Universitatis Dorpatensis Geographici, nr 1, 1925.
Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
Joenniemi, P. „Changing Politics Along Finland's Borders: From Norden to Northern Dimension.“ rmt: Tearing Down the Curtain, Opening the Gates: Northern Boundaries in Change, – P. L. Ahponen ja P. (Eds.) Jukarainen. Jyväskylä: SoPhi, 2000.
Kala, T. „Keskaegne Tallinn ja tema õigus.“ rmt: Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282, 7-27. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, Tiina Kala, 1998.
Kant, E. „Eesti geograafilisest kuuluvusest.“ ERK, 7/8, 1935: 138-141.
Kant, E. „Eesti kuuluvus Baltoskandiasse.“ rmt: Eesti rahvastik ja asustus, – O. (Koostaja) Kurs, 28-53. Tartu: Ilmamaa, 2007.
Kaplinski, J. „Eesti tulevik muutuvas maailmas.“ Riigikogu Toimetised, 20, 2009.
Kurs, O. „Eesti rahvastiku ja asustuse uurimisest 1920. ja 1930. aastail.“ rmt: Edgar Kant. Eesti rahvastik ja asustus, – O. (Koostaja) Kurs, 7-17. Tartu: Ilmamaa, 2007.
Kurs, O. „Järelsõna.“ rmt: Edgar Kant. Linnad ja maastikud, – O. (koostaja) Kurs, 526-547. Tartu: Ilmamaa, 1999.
Lagerspez, M. „How Many Nordic Countries? Possibilities and Limits of Geopolitical Identity Construction.“ Cooperation and Conflict, 38(1), 2003: 49-61.
Leetsar, J. Igavesti koos loodusega. Ühistuteooria looduslik-geneetilised alused. VII vihik. Tartu: Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2006.
—. Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas. Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2003.
Lintrop, A. Šamaaniraamat. Tartu: Ilmamaa, 1995.
Magnusson, M. Vikings! . London: The Bodley Head Limited, 1980.
Mills, J. The Hanseatic League in the Eastern Baltic. 5 1998. a. http://depts.washington.edu/baltic/papers/hansa.html (kasutatud 15. 7 2010. a.).
Moisio, S. „Back to Baltoscandia? European Union and Geo-Conceptual remaking of the European North.“ Geopolitics, 8(1), 2003: 72-100.
Ó Tuathail, G., S. Dalby, ja P. (Eds.) Routledge. The Geopolitics Reader. London: Routledge, 1998.
Ola (Wilpuri), K. Finland: The Viking Ages. http://www.allempires.com/article/index.php?q=Viking_Age_Finland (kasutatud 13. 7 2010. a.).
Oras, S. Eesti mõtteline asend maailma poliitilisel kaardil. Geopoliitilise mõtestamise võimalustest. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna Politoloogia osakond, 1999.
Pakštas, K. „Leedu Baltoskandia raamistikus.“ Looming, 4, 1937.
Palamets, H. hansateed ja Eesti. 22. 11 2007. a. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/hansa.html (kasutatud 12. 7 2010. a.).
Ramsay, W. „Über die geologische Entwicklung der Halbinsel Kola.“ Fennia, 16(I), 1900.
Raukas, A. Eestimaa viimastel aastamiljonitel. Tallinn: Valgus, 1988.
Talts, M. „Pärnu - Viljandi - Tartu veeteest. Jõed ja kanalid.“ Artiklite kogumik, 6 (TTÜ), 2005: 4-10.
Tammert, P. Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik. Tallinn: Aimwell, 2007.
Tunander, O. „geopolitics of the North: Geopolitik of the Weak A Post-Cold War Return to Rudolf Kjellen.“ Cooperation and Conflict, 43(2), 2008: 164-184.
Wæwer, O. „Nordic nostalgia: Northern Europe after the Cold War.“ International Affairs, 68(1), 1992: 77-102.

BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XVIII)

Autor pakub järelduste osa sissejuhatuseks välja tabeli, mis võtab kokku senikäsitletud 12 kriteeriumi. Kriteeriumid on täidetud, kui koefitsient on 2/3 (8/12) või enam, ehk siis vähemalt kaheksa käsitletud kriteeriumi peab olema täidetud, et kuuluda Baltoskandiasse.

Joonis: Vastavus Baltoskandia kriteeriumitele.  

	DEN	NOR	SWE	FIN	ISL	EST	LAT	LTU	RUS
Moreen
Ürgmäestik
Poolsaar-maad
Läänemeri
Jääaeg
Tuumala taiga
Protestantlus
Merekultuur								?
Viikingid
Hansa Liit
Vallutused
Koostöö
KOEF.	10/12	11/12	12/12	11/12	7/12	11/12	9/12	4/12	9/12

Arvestades käesolevas esses käsitletud teemasid ja  võetud seisukohti, tuleb koostatud tabeli põhjal järeldada, et kõigile kriteeriumitele vastab Rootsi (koefitsient 12/12). Tulemusega 11/12 järgnevad võrdselt Norra, Soome ja Eesti. Norra puhul jääb puudu otsene seotus Läänemerega, vaatamata asjaolule, et ta koos Islandiga on Läänemeremaade Nõukogu liige. Soome puhul tuleb tõdeda, et soomlased ei olnud viikingid ning Eestis pole ürgmägesid. Kaks miinust (tulemus 10/12) teenis Taani seoses ürgmäestike puudumise tuumikriikidest erineva loodusvööndiga (lehtmetsad). Lätil ja Venemaal on puudu 3 punkti (tulemus 9/12) ja nimelt puuduvad Lätis samuti ürgmäed ning loodusvööndina esineb seal segamets. Läti pole geograafiliselt käsitletav poolsaar-maana. Venemaa pole aga protestantliku kristluse leviala, ka ei olnud venelased viikingid ja neid ei ole valitsenud Taani ja Rootsi kuningad.

Kahetsusväärselt jääb Islandil üks punkt puudu (tulemus 7/12). Samas tuleb meenutada, et viikingluse ja hansaliikumise osas on Islandi kontekstis võimalikud ülaltoodutest erinevad käsitlused, mis võib punktisummad veelgi vähendada. N-ö objektiivsete geoloogilis-geograafiliste parameetrite poolest ei mahu Island kuidagi Baltoskandiasse – ainus mis klimaatiliselt seob on viimane jääaeg.

Häid uudiseid ei ole ka sõpradele Leedust. Ligi 70-80 aastat tagasi Pakštas küll püüdis, aga essee autoril ei olnud tänapäeval võimalik suure osa Pakštase argumentidega nõustuda. Tulemus on 4/12. Midagi pole parata – üks punkt geoloogilise sarnasuse eest, üks punkt ühise jääaja eest, üks Läänemere ääres paiknemise ning üks Läänemeri ja Balti- ning Läänemere koostöö  eest on vähe kvalifitseerumaks Baltiskandia riikide hulka.