BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (II)

1.2. Baltimaad kui Fennoskandia servavöö

Fennoskandia on geograafiline mõiste tähistamaks ühiselt Skandinaavia ja Koola poolsaari, Karjalat ja Soomet. Geoloogilise mõistena tähistab see Ida-Euroopa mandri stabiilse keskosa (East European Craton) loodeserva kui Norra, Rootsi ja Soome alust mandrikilpi. Viidatud Fennoskandia mõiste võttis kasutusele soome geoloog Ramsay (1900) kui ta tegi ettepaneku ühendada Soome Skandinaaviaga, pannes ette nimetada Põhja-Euroopa geoloogiliselt ja maastikuliselt silmapaistvalt ühtlane ürgmäestikuala Fennoskandiaks. Seda peetakse pigem loodusmaastikuliseks mõisteks. Nagu Kant viitab, ei kattu selle loodusmaastikulise mõistega täielikult ei Põhjala rahvaste ega kultuuri regioon ega ka mitmed loodusmaastikulised elemendid, mille enam-vähem suletud levialaks on Põhja-Euroopa (Kant 2007, 29).
Fennoskandia põhjaserv jääb lähisarktikavöötme alla, mis laiub ida-lääne suunal Tšuktši poolsaarest ja Kamtšatkast Skandinaaviani ning Labradorist Alaskani. Põhja-lõuna suunal jääb nimetatud maastikuvöönd sõltuvalt looduslikest tingimustest Kamtšatka-Skandinaavia liinil 70o ja 60o põhjalaiuskraadide vahele, kulgedes enam-vähem mööda põhjapolaarjoont (66,5o N). Labradori-Alaska liinil vajub see aga olulisel määral lõuna poole, ulatudes Jamesi lahe lõunatipus 52o põhjalaiuse lähedale, elik idapoolkeral siis kuhugi Valgevene-Ukraina vahelise piiri kanti. Seda loodusvööndit iseloomustavad põhiliselt tundra ja metsatundra kus ei puudu ka kõrgusvööndilisuse alad. Kanti järgi on tegemist põhjapoolseima maastikuvöötmega, kus üldse on võinud areneda inim- ning ühiskondliku elu kõrgemad vormid (Kant 2007, 28).
Samas võib asuda seisukohale, et Fennoskandia on põhjalaiuskraadide järgi hõlmatud lähisarktikavöötmega laiemaltki kui üksnes põhjaservast ja seda just aluspõhjast ja pinnamoe kaudu. Kant toob selles kontekstis esile kaks sarnast regiooni. Need on Laurentia ja Fennoskandia ühes nende mõlema servavööga, ühel Suure järvistu, teisel lahelise Läänemere ümbruskonnas. Mõlemad arhailised rüngad, mõlemad maakerkealad ühes jääaegse vormivaraga, kummalgi mannerjää eemaldanud tertsiaalsed murenemispinnased ja sulamisel maha jätnud kivise ürgmäestiku moreenikatte, mõlemal rannikualade settekate alles pärast jää taandumist kerkinud üle meretaseme, ja lõppeks mõlemal lõuna- ning edela- resp kagurindel saviste otsamoreenimaade servavöötmed. (Kant 2007, 28).
Eelkirjeldatud sarnaste regioonide ja nende servavöötmete kirjeldus aga ka laiuskraadid on andnud alust arvata Baltimaade territooriumid geograafiliselt ja geoloogiliselt Fennoskandiaga vahetult seotud servavöötmeks.