Urmas Arumäe ja Alar Kein: õiglane hüvitis ei võrdu vara turuväärtusega

Sundvõõrandamisel määratav turuhind tõenäoliselt alahindab minimaalset tasu, mida kinnisvara omanik muidu vabatahtliku tehingu teostamiseks aktsepteeriks, kirjutavad EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent, vandeadvokaat Urmas Arumäe ja EBSi majandusteooria ja rahanduse õppetooli dotsent Alar Kein Postimehe arvamusportaalis. Omandi puutumatus ja omandiõiguse kaitse on demokraatlikes riikides üks olulisemaid seadusega tagatud põhimõtteid. Hoolimata sellest jätab regulatiivne raamistik riigile ja kohaliku omavalitsuse üksustele võimaluse ka kinnisvara sundvõõrandamiseks juhul, kui see on õigustatud ja vajalik üldistest huvidest lähtuvalt ning toimub õiglase ja viivitamatu hüvitise eest. Taoline kinnisvara sundvõõrandamise vajadus võib esile kerkida ennekõike suurte infrastruktuuri projektide puhul, nagu seda on näiteks Rail Baltic. Kuigi Rail Balticu teemadel on ajakirjanduses palju sõna võetud (seda peamiselt trassi valiku teemal), siis projektiga kaasneda võivad kinnisvara sundvõõrandamise ja sellega seonduva õiglase hüvitise küsimused on jäänud seniajani piisava tähelepanuta. Põgusalt on räägitud küll sellest, et omanikud loodavad saada nn ausat hüvitist, kuid sellise hüvitise tähendust pole selgitatud. Paraku pole maade võõrandamise või sundvõõrandamise korral rakendatava hüvitise puhul aususega midagi pistmist – küsimus tuleks pigem püstitada maa omanikele pakutava nn õiglase hüvitise kohta. Käesoleva artikli eesmärk ongi tuua esile, arutleda ja juhtida tähelepanu probleemidele, elik algatada diskussioon teemadel, mis kerkivad esile seoses sundvõõrandamisel rakendatava kompensatsiooniga. On ilmne, et Rail Balticu projekti arendavale ühisettevõttele on või saab olema kogu see projekt äriprojekt – mida odavamalt trassideks vajalik maa kätte saadakse, seda kasulikum ühisettevõttele. Trassialuste ja trassi teenindamiseks vajalike maade omandamiseks on ühisettevõttel kaks võimalust. Üheks ja ühtlasi ka lihtsamaks võimaluseks on osapoolte kokkuleppel sündiv vabatahtlik ostu-müügi tehing. Sellise tehingu korral õiglase hüvitise probleemi ei teki, sest vabatahtlik tehing saab toimuda vaid siis, kui tehingu hind rahuldab mõlemat tehingu osapoolt. Juhul, kui maa omanik ei ole vabatahtlikult nõus tehingusse astuma, siis on teiseks võimaluseks trassialuste maade omandamiseks sundvõõrandamise rakendamine. Tõsi küll, Rail Balticu arendaja seda teha ei saaks, sest kinnisasja sundvõõrandamise taotlejaks võib seaduse teksti järgi olla vaid riigiasutus ja valla- või linnavalitsus. Kuid riik või kohaliku omavalitsuse üksus saab algatada maa sundvõõrandamise avalikes huvides ning võib sundvõõrandatud kinnisasja omandiõiguse võõrandada Rail Balticule sundvõõrandamise eesmärgi täitmiseks. Õiglase hüvitise probleem kerkibki esile just nimelt sellise maade omandamise mooduse korral. Õiglase ja viivitamatu hüvitise nõue sundvõõrandamise rakendamisel on fikseeritud nii meie põhiseaduses (paragrahvis 32) kui ka kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (KASVS) paragrahvis 2. KASVS paragrahvi 16 lg 1 järgi saadakse kinnisasja sundvõõranditasu erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga ning «see tasu ei või olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga». Asja hariliku väärtuse mõiste annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) paragrahv 65, mille järgi on asja harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind. Seega, vastavalt kehtivale regulatiivsele raamistikule võib õiglase hüvitisena (täpsemalt öeldes selle alampiirina) käsitleda sundvõõrandamise objekti turuhinda. Kuid kas õiglase hüvitise ja kinnisvara turuväärtuse vahele on korrektne võrdusmärki panna, ehkki eelkirjeldatud regulatiivne raamistik seda võimaldaks? Olles läbi viimas uurimust, mis käsitleb õiglase kompensatsiooni ja turuhinna vahelisi seoseid ning kompensatsiooni arvutamise metoodikat sundvõõrandamise kontekstis, leiame, et selline reeglistik ja praktika võib, aga ei pruugi tagada omaniku seisukohast õiglast hüvitist sundvõõrandatava kinnisvara objekti eest. Ühelt poolt võib kritiseerida mõiste «turuhind» ebamäärasust regulatiivses raamistikus, mis võimaldab turuhinda nii ajalises kui ka ruumilises dimensioonis mitmeti tõlgendada. Teiselt poolt ning ühtlasi ka palju tõsisemaks probleemiks on aga nn turuhinna sobivus õiglase hüvitisena majandusteoreetilistest alustest lähtuvalt. Majandusteoreetiliselt peaks õiglane kompensatsioon kindlustama omanikule samasuguse heaolutaseme nagu see tal vahetult enne sundvõõrandamist oli. Turuhinnaga võrdsustatud kompensatsioon võib, aga ei pruugi seda kindlustada. Tooksime alljärgnevalt esile selle, miks turuhind võib alahinnata omaniku minimaalset aktsepteeritavat kompensatsiooni. Turuhind (isegi kui see on ajaliselt, ruumiliselt ja objekti erinevate karakteristikute suhtes kohandatud) peegeldab vaid marginaalse (viimase) tehingu osapoolte kokkuleppel saavutatud hinda ning ei pruugi näidata minimaalset tasu, mille eest sundvõõrandatava kinnisvara omanik oleks nõus kinnisvara loovutama. Kui sundvõõrandatava kinnisvara omanik pole oma kinnisvara turule müüki pannud, siis tuleb eeldada, et hetke turuhind ei vasta minimaalsele tasule, mida omanik aktsepteeriks kinnisasja eest, vaid pigem alahindab seda. Selline lõhe turuhinna ja minimaalse loovutamistasu vahel võib tuleneda: 1) omaniku ja turu erinevatest ootustest turuarengute suhtes; 2) lõhest objekti turuhinna ja tehtud kulutuste või taastamisväärtuse vahel (turusituatsioonist või geograafilisest asukohast tulenevalt ei pruugi kinnisvara turuhind katta kinnisvara objekti taastamisväärtust või siis kulutusi, mida kinnisvara omanik on selle parendamiseks teinud); 3) indiviidide riskikartlikkusest (kindlustunde ja status quo säilitamise väärtustamisest) või 4) sageli ka sellest, et turuhind ei arvesta kinnisasjaga seonduvaid turul mittekaubeldavaid väärtusi selle omaniku jaoks (nt objekti kui lapsepõlve- või olemasoleva kodu subjektiivne emotsionaalne väärtus selle omanikule, harjumuspärase keskkonna väärtus jne). Taoliste turul mittekaubeldavate väärtuste väärtustamine on ilmselt kohasem ja olulisim just pikaajaliste ja aktiivsete omanike puhul. Kõik eelpoolloetletud asjaolud tähendavad, et turuhinnal baseeruv hüvitis ei pruugi tagada omaniku seisukohalt õiglast hüvitist. Samas tuleb aga ka teadvustada, et turuhind on üldjuhul mõjutatud tehingukuludest (sh maksudest) ja muudest turumoonutustest, mistõttu turuhind võib põhimõtteliselt ka ülehinnata sundvõõrandatava kinnisvara omaniku minimaalset loovutamistasu (eeldusel, et turuhinnaga võrdsustatud hüvitise saajal erinevalt turul vabatahtliku tehingu sõlminust maksusid ja lõive tasuda ei tule). Meie arvates on siiski tõenäolisem, et turuhind alahindab minimaalset tasu, mida sundvõõrandatava kinnisvara omanik vabatahtliku tehingu teostamiseks aktsepteeriks. Seega, õiglast hüvitist ei tohiks automaatselt võrdsustada vara turuväärtusega! Arvame, et seoses Rail Balticu projekti käivitamisega vajaksid kindlasti ülevaatamist ja analüüsimist ka sundvõõrandamise kehtiv regulatiivne raamistik Eestis ning turuhinna ja õiglase hüvitise seosed selleks, et täiustada sundvõõrandamisel rakendatava kompensatsiooni arvutamise metoodikat ja viia see enam vastavusse majandus-teoreetiliste alustega ning õigluse printsiibiga. Oleme käesolevas artiklis põgusalt käsitlenud vaid maa omaniku seisukohalt õiglast kompensatsiooni, kuid kindlasti vajaks käsitlemist ka see, mis on teise osapoole – riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse (ühiskonna kui terviku) – seisukohast õiglane kompensatsioon. Avaldatud 22. august 2014 Postimees e-vetrsiooni arvamuslehel: http://arvamus.postimees.ee/2895273/urmas-arumae-ja-alar-kein-oiglane-huvitis-ei-vordu-vara-turuvaartusega

Urmas Arumäe: rüütliordude välimääramine

Jurist ja asjaarmastajast ordu-uurija Urmas Arumäe loeb MTÜ Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraadi põhikirja ja püüab aru saada, mislaadi ühingu, ordu või abikloostriga üldse on tegemist. Asjaarmastajana olen püüdnud endale selgeks teha erinevate (rahvakeeli) salaühingute jt sarnaste organisatsioonidega seonduvat. Mõned sellekohased mõtted avaldasin ka mõõdunud aastal Eesti Kiriku veergudel (15.05., 22.05. ja 29.05.2013). Olen oma uurimisretkel ilmselt veel alguses, kuna 8. jaanuari ERRi saade «Pealtnägija» suutis mind üllatada Eestis juba kaks ja pool aastat tagasi (21.06.2011) registreeritud väidetava rüütliorduga: MTÜ Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraat (Grand Priory of Knights of Archangel Michael in Estonia), edaspidi nimetatud Ordu. See on väidetavalt alguse saanud Ukraina Püha Peaingel Miikaeli Rüütliordust. Olgu täpsustatud, et esialgselt kasutati Ordu nimetuses «peaingel» asemel «ülemingel», aga see selleks. Peaingel Miikaeli, kelle nimepäeva me 29. septembril mihklipäevana tähistame, n-ö kultus sai alguse 4. sajandil idakirikus ning jõudis läänekirikusse sajand hiljem. Püha Miikaeli auks tegutseb Eestis mitmeid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Rooma-Katoliku Kiriku, Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku jt kogudusi (kokku 9, kui registrist õigesti aru sain). Peaingel Miikaeli nimega seotud ordusid peale eelnimetatud Ordu registrist ei leia. Kuna põen juristina professionaalset kretinismi, tähtsustades tahtmatult üle mõistete tähendust ja tähtsust, soovin ma veidi peatuda selle Ordu nimel ja põhikirjal. Mida tähendab prioraat või suurprioraat? Mõiste «prioraat» (inglise keeles priory) päritolu või algupära pole siinkohal uurima võimalik hakata (sellega tegelegu etümoloogia). Siiski saab väita, et «prioraat» on seotud kloostriga, täpsemalt mõeldi selle all abikloostrit. Sellest tulenevad ka inglisekeelne prior (kloostriülem ehk prior) ja priorate (prioriamet või –ametiaeg). Sellest võiks loogiliselt järeldada, et suurprioraat tähendab üleriigilist, suur-, või peakloostrit. Osundamatagi peaks olema mõistetav, et tegemist on kirikulõhe (1054) tulemusel kaheks lõhenenud roomakatoliku ja kreekakatoliku (kreeka õigeusu) kiriku ning hiljem eraldunud vene õigeusu kiriku instituutide ja institutsioonidega. Mis tüüpi rüütliorduga on Ordu puhul tegemist? Ordu nimetus (Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraat) annab lugejale ekslikku informatsiooni, nagu oleks tegemist kloostri või selle kristliku väesalgaga. Põhikirjaga tutvudes selgub, et kloostri ja mõõgavendadega tegemist ei ole. Enamgi veel – Don Viktor (nii lubas ta ERRi telesaates ennast avalikult tituleerida) rõhutab viidatud «Pealtnägija» saates, et Ordu eesmärk on hoopis aadelkonna edendamine ja aadlisuguvõsade loomine Eestis (mis muide ei kajastu Ordu põhikirjas), distantseerides Ordu nii kloostrist ja/või mõõgavendlusest. Tegelikult on keskajast tõesti teada ka selliseid n-ö kuninglikke rüütliordusid, mille liikmed valis kuningas (tuntuim neist on ehk Sukapaela Ordu) ja mille liikmeks olemine oli au küsimus. Ka Don Viktor rõhub asjaolule, et tema tiitel on registreeritud Püha Theotoniuse Kuninglikus Vennaskonnas (arvan, et tegemist on inglise keeles järgmisega: Royal Confraternity of Saint Theotonius). Sellest saab järeldada, et Ordu nimetus on pelgalt semantiline küsimus ja sellest ei tasu mingit tähendust otsida. Kuid milleks siis jutud Ukraina Püha Peaingel Miikaeli Rüütliordu maaletoomisest, Ukraina patriarhilt pälvitud ordenist (millega väidetavalt kaasneb ka krahvi tiitel ordusiseseks kasutamiseks) ühelt poolt ja Don Voktori rüütlitiitli aktsepteerimisest Rooma paavsti poolt teisalt? Ei tahaks uskuda, et katoliiklasest Rooma paavst ja õigeusklikust Ukraina patriarh on Don Viktori ja tema Ordu osas leivad ühte kappi pannud. Midagi siin ei klapi. Suures plaanis võib ordud jagada kaheks: 1) kiriklikud/vaimulikud ordud (neist katoliiklike kohta kasutatakse mõistet kongregatsioonid) ja 2) mittekiriklikud ordud. Kiriklike ordudena saab avaliku informatsiooni põhjal nimetada selliseid tuntumaid ajaloolisi või ka siiani tegutsevaid ordusid nagu Templirüütlid, Mõõgavendade Ordu, Saksa Ordu ja selle Liivimaa haruna Liivimaa Ordu ja n-ö suveräänse katoliikliku orduna Malta Ordu. Kongregatsioonidena võib nimetada selliseid tuntumaid nagu erinevad mungaordud (nt benediktlased, tsistertslased), hospitaliordud (nt antoniidid), vaimulikud rüütliordud (nt juba nimetatud Templirüütlid ja Saksa Ordu) ja kerjusordud (nt frantsisklased ja dominiiklased). Mittekiriklikest ordudest on tuntumad nt vabamüürlased (ajaloolise nimega Vabamüürlaste Ordu) ja juba eespool nimetatud Sukapaela Ordu. Siiski tuleb rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome vabamüürlaste kõrgkraadide suurloožid on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust. Lugeja saab ise hinnata, millega on käsitletava Ordu puhul tegemist – pean tunnistama, et siinkirjutajale on see küsimus siiani lahtine. Muidugi võib ju öelda, et vaba maa - igaüks teeb, mis tahab, kui sellega seadust ja teiste isikute õigusi ei rikuta. Seda küll, aga kui midagi avalikku registrisse registreeritakse, siis on vabal maal inimestel õigus teada, millega on tegemist. Ordu põhikirjaliste eesmärkide saavitamise eeldused on kasinad Ordu on kindlate põhimõtete järgi korraldatud organisatsioon, mis luuakse teatud eesmärkide või ideede saavutamise kaitseks, säilitamiseks ja ordu idee edasiviimiseks. Käsitletava Ordu põhikirjalised eesmärgid on äärmiselt ambitsioonikad, sisaldades muu hulgas selliseid nagu: 1) rüütelliku vaimu taastamine Eestis ja välismaal; 2) kristliku moraali taastamine ja arendamine ühiskonnas (ilmselt peetakse siinkohal silmas Eestit); 3) rahvusliku rüütelliku vaimueliidi taastamine ja arendamine ja
 4) kaasabi rüütelkonna suguvõsade taastamisel ja uute kujundamisel. Võimas, mis seal salata! Ordu põhikirjalised eesmärgid liikmete sotsiaalsete, majanduslike, vaimsete, loomeliste, kultuurialaste ja muude ühiste huvide rahuldamisel, samuti heategevusalase töö korraldamisel vastavalt Peaingel Miikaeli rüütlite Ordu põhimõtetele ja reeglitele on mõistetavad, kuid nende saavutamiseks kavandatavad tegevused ebareaalsed (vt eelnimetatud 4 organisatsioonist väljapoole suunatud tegevust). Niisuguste oranisatsiooni väliste eesmärkide saavutamise eeldusena tuleks esmalt põhikirjaga fookusesse seada Ordu liikmetes rüütelliku vaimu ja kristliku moraali tekitamine ja arendamine ning mõelda, kas rüütelliku vaimueliidi taastamine ei peaks algama just Ordu liikmetest. Vastasel juhul ei ole deklaratsioonid põhikirjaliste eesmärkide osas usutavad. Ja järjest vähem usutavamaks Ordu eesmärgid muutusid, kui Don Viktor, nagu eespool viidatud, «Pealtnägijas» deklareeris, et Ordu eesmärk on hoopis aadelkonna loomine ja aadlisuguvõsade edendamine Eestis. Sellist eesmärki Ordu põhikirjast expressis verbis ei leia. Muidugi võib siin artikli autorile ette heita norimist ja väita, et rüütel ongi aadlik. Sellisele süüdistusele oleks otseselt ka raske vastu vaielda, aga tuleb siiski meenutada, et mõiste «rüütel» (jätame määratluse «ratsasõjamees» siinkohal kõrvale) tähendas madalaimat lääniaadlike seisust, mis kujunes Lääne-Euroopas välja 10.–11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oligi sõdimine oma isanda huvides. See feodaalhierarhia madalaim aste muutus 12.–13. sajandil päritavaks suletud seisuseks, kus feodaali esikpoegadele anti n-ö rüütlikasvatus. Rüütlieetika tähendas uhkust oma seisuse üle ja mis peamine - truudust ja ustavust oma senjöörile. 14.–16. sajandil sulas sõjaväelise rüütli seisus ühte n-ö alamaadliga. Seetõttu tekib küsimus, et miks nii madalad eesmärgid ja kes on Ordu liikmete senjöörid? Auliikmeid põhikiri ette ei näe Sain telesaatest aru, et Ordul on mitmeid auliikmeid. Põhikiri sellist Ordu liiget nagu «auliige» ette ei näe ning puudub ka viide muudele sisedokumentidele, mis seda küsimust reguleeriks. Seetõttu on tänase n-ö auliikme staatus põhikirjaga vastuolus. Pole minu asi öelda, kas n-ö auliikmed taolistes organisatsioonides üldse kohased on. Auliikmeks nimetatakse üldjuhul isik, kes on aktiivselt tegutsenud organisatsiooni arendamisel või kaasa aidanud selle eesmärkide saavutamisele. Auliikmeks olemine annab võimaluse osa võtta organisatsiooni üldkoosolekutest (ilma hääleõiguseta) ning neil võib olla muidki õigusi võrdsetel alustel teiste liikmetega. Julgen arvata, et Ordu auliige peab vastama ka Ordu tavaliikme omadustele ja kvaliteedile või olema viimastele lausa eeskujuks. Seega peavad Ordu auliikmed olema ei vähem ega rohkem kui rüütlid selle mõiste kõige paremas tähenduses. Aga mida tähendab mõiste «rüütel» 21. sajandil? Ka selle lahtimõtestamist oleksin Ordu põhikirjast lugeda soovinud. Kas Ordu n-ö auliikme tiitlite jagamise puhul on tegemist pettusega? Ei usu, et rüütlid pettusega tegeleksid, kuid ilmselgelt näitab Ordu juhtkonna selline asjaajamine hooletust nii Ordu kui selle (au)liikmete suhtes. Põhikirja vastavus seadusele on küsitav Põhikirja puudustest veel. Põhikiri ei sätesta Ordu liikmeks vastuvõtmise tingimusi ja korda, ehkki seadus seda nõuab. Don Viktor telesaates küll selgitas tulevastele rüütlitele, et sissesaamiseks «tuleb temaga rääkida», kuid sellist asjaajamise korda põhikirjast ei leia. Samuti ei sätesta põhikiri Ordust väljaastumise korda, liikmete õigused ja kohustused on aga väga napisõnalised ja puudub ka viide korrale, kuidas võib liikmetele kohustusi kehtestada. Puudub ka juhatuse liikmete alammäär. Kui Ordu asutajad võisid põhikirja koostamisel kogenematusest midagi viltu panna, siis ei saa sellise vigase põhikirja registreerimist riigi poolt andestada riigiametnikule. Aga pole hullu – need vead on parandatavad! Kokkuvõtteks Tegelikult mulle meeldib, et nõukogude võim ei suutnud kõiki «feodaalseid igandeid» välja juurida. Ilma igasuguse irooniata meeldib mulle ka see, et Viktor Vassiljev on leidnud oma aadliku juured ning et ta kuulub väidetavalt mitmesse väärika ajalooga Vana Maailma rüütliordusse ning et tal on seetõttu õigus kanda tiitlit «don». Aga ma ei saa aru, miks oli talle selleks vaja Eestis registreerida Ukraina kloostriordu, millel pole aadlisuguvõsade elluäratamisega suurt midagi pistmist? Kas Don Viktor ei oleks suutnud Püha Theotoniuse Kuningliku Vennaskonna alt (nt Saksa või Hispaania prioraadi alt) midagi sisule vastavamat välja võluda? Asjaarmastajana võin küsimusi selliselt püstitades ka eksida. Vaatamata eeltoodule soovin Don Viktorile edu ja mõistan täielikult, millest ja kellest ta vaheldust vajab ning miks ta soovib selleks omasuguste aadlikega suhelda. ARTIKKEL ILMUS POSTIMEHES 16.01.2014. a.

Eesti kohtueelne kriminaalmenetlus kompab kodanike taluvuse piire!

Koondamised ja kärpimised politseis annavad maksumaksjale nii otsest kui ka kaudset tagasisidet. Ühtedele on see meeltmööda, sest politseil pole ressurssi nende sooritatud süütegudega tegeleda. Teised pole rahul, sest politseil pole ressurssi neile kahju tekitanud isikute kriminaalasjadega tegeleda. Politsei isikkoosseisu koondamise tagajärge suurema pildi kontekstis ei oska tänases geopoliitilises olukorras keegi täpselt ette manada. Siiski on globaalses plaanis näha seda, mis juhtub siis kui politsei (USA) ennast “tänavatelt” tagasi tõmbab – kurikaeladel on karistamatuse tunne! Asun seisukohale, et politsei ja ka piirivalve jätkuv kokkutõmbamine ei ole Eesti sisejulgeolekule kasuks – osalt puudutab see ka välisjulgeolekut. Uurijate endi ja ka prokuröride sõnutsi on olukord hull ja hullemaks läheb. Kehvadest oludest tulenevalt on vaikimisi kujunenud ametkondade sisesed prioriteedid, mille kohaselt on olemas kriminaalasjad, mida menetletakse ja on teised kriminaalasjad, milliste menetlemiseks ressurssi (peamiselt aega ja raha) ei jätku. Viimased seisavad kappides virnas ja koguvad tolmu. Nimetatud tolmu kogumisel on aga juriidilised tagajärjed! Nimelt kriminaalasja lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ei ole ise seda õiguslikku alust oma klientide huvides kasutanud. Loomulikult on “menetluse mõistliku aja” instituut oluline ja põhjendatud, sest sunnib riiki korraldama menetlust selliselt, et süüdistatavad saaksid mõistliku aja jooksul karistatud ja kui selle ajaga toime ei tulda, siis lihtsustatult öeldes menetlus lõpetatakse ja karistus jääb saamata. Selline perspektiiv süüdistatavat kaitsvat advokaati kindlasti ei kurvasta – iseasi, mida sellest arvata riigialamana. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt oma lahendites esile toonud mõistliku menetlusaja olulisust ja selle rikkumise lubamatust. Ka Riigikohus märgib oma lahendites et mõistlik menetlusaeg on suures plaanis 4 aastat. Tavaline on ka teine olukord, kus advokaat esindab kriminaalasjas kannatanut. Sellisel juhul peab ta “menetluse mõistlikule ajale” vaatama veidi teise nurga (ehk kannatanu huvidest lähtuva) alt. Sellises olukorras peab advokaat tegema endast oleneva, et mitte lasta menetlusel venida ja päädida lõpetamisega mõistliku menetlusaja möödumise alusel. Möönan, et advokaadi võimalused on siin suhteliselt kasinad. Kirjutan seda kõike ühe reaalse juhtumi põhjal, mis mind kriminaalasjas kannatanu esindajana ja kodanikuna üsna nõutuks teeb. Mõistagi jätan siinkohal nimed jt detailid nimetamata, upitades artiklit üle uudistekünnise siiski selgitusega, et süüdistatavaks on üks Tallinna vanalinna striptiisibaar ja osad selle töötajad, kes koorisid välismaalase paljaks ja tema rahakoti tühjaks sõna otseses mõttes, tühjendades kliendilt varastatud krediitkaardiga ca tunni jooksul tema pangakonto. Kõik on tõendatud ja politseile “kandikul” üle antud. Esimene uurija tegeles asjaga lühemat aega ja mulle teadmata põhjustel anti asi teisele uurijale. Teine uurija ilmselt tegeles asjaga samuti, kuid saadeti/lubati aastasele välismissioonile. Järjekorras kolmas uurija ütles ausalt, et see asi seisab kapis, kuna on temal olulisemaid asju, millega tegeleda. Seda, et asjadel on uurimise seisukohalt teatud prioriteetsus (osadega tegeletakse, osadega mitte) kinnitas ka kohtueelset kriminaalmenetlust juhtiv prokurör. Nii uurija kui prokurör kinnitasid kui ühest suust, et probleem on ressursside nappuses – ei jätku inimesi. Samas on avalikkusele teada, et plaanitakse veel politsei isikkoosseisu kärpida. Kas ka uurijaid, ei ole mulle teada, aga vestlusest prokuröri ja uurijaga sain küll aru, et ka uurijaid plaanitakse koondada. Mul ei ole etteheiteid konkreetsele prokurörile ega ka uurijale, kuna nemad teevad oma tööd ilmselt võimete piiril. Pretensioonid on poliitikute ja politseitöö planeerijate suunas. Politseinike koondamine eesmärgiga tõsta töölejääjate palka, võib exel tabelis üsna edev välja paista, aga 8 töötundi päevas jääb 8-ks töötunniks. Seetõttu, ja arvestades uurijate töö tänast mahtu, on ebamõistlik eeldada, et nad veidi tõstetud palga tõttu hakkavad märkimisväärselt rohkem tööd rügama. Muidugi ei saa välistada, et mingi sisemine reserv on igas politseiuurijas peidus, aga ... Tavakodanikust lehelugejalegi on jäänud silma, et liiga sageli jõuavad eeluurimisest kohtusse ühiskonna lootusi ja kirgi üleskütvad asjad, mis kannavad rerssursside nappuse pitserit ning mis professionaalse kohtumenetluse käigus n-ö “laiali lagunevad”. Kodanikuna ma küsin, et mis mõtet on üldse teatud kriminaalasju menetleda, kui nendeks ressurssi ei jätku ja kui seetõttu on nende kaasuste saatuseks “lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega”? Nii me raiskame ju seda nappi ressurssi täiesti mõttetult veelgi, sest ka selleks, et mingi kaasus kaante vahele saada ja siis kappi tolmuma panna, kulub teatud ressursse. Kas mitte pole nii, et riik ongi valinud politseiressursside kokkutõmbamise kompenseerimiseks muu hulgas ka teatud süütegude dekriminaliseerimise? Dekriminaliseerimist, kui see on põhjaliku kaalumise ja intellektuaalse töö vili, ma iseenesest ei vaidlusta. Kodanikuna ma eeldan, et kui riik on pidanud õiguslikult põhjendatuks kriminaalmenetluse alustada, siis ta sellega ka tegeleb, mitte ei jäta ressursside puudusel asju mõistliku menetlusaja möödumist ootama. Menetluse mõistliku aja möödumise instituut on oluline nii süüdistatavale kui kannatanule, ehkki ootused võivad olla vastassuunalised. Siiski võib filosofeerida selle üle, et mis sisemist rahuldust saaks tunda süüdistatav, keda ei ole õigeks mõistetud, vaid kelle osas ei suudetud mõistliku tähtaja jooksul menetlust lõpule viia? Või mis rahuldust tunneks kannatanu, kes lisaks varalisele ja mittevaralisele kahjule saab aastatepikkuse menetluse tulemusel teada, et riik on teda petnud, sest pole tema asja suutnud mõistliku menetlustähtaja jooksul menetleda? Maksumaksjana jääb veel küsida, et miks peaks nt kannatanu selle tsirkuse veel ka kinni maksma? Urmas Arumäe SAADETUD 01.04.2014. a. AVALDAMISEKS Postimehele

Koguduste juhtimise õiguslik korraldus

Usuteaduse instituudi (UI) rektor Ove Sander arutleb 15.01.2014 Eesti Kiriku artiklis «Usutav usk. Mõtteavaldusi vaimulike konverentsiks», et arvatavasti ei tea meist keegi päris täpselt, millised halduslikud ja struktuursed muudatused tuleksid pikemas perspektiivis kasuks EELK-le ja tema tunnistatava usu kvaliteedile. See sisaldab muu hulgas ka küsimusi üksikkoguduste, praostkondade, piiskopkondade haldamise ja juhtimise tasandil. Ove Sander pakkus vaimulike konverentsi üheks juhtmõtteks: vähem organisatsiooni, regulatsiooni ja bürokraatiat ning rohkem kiriku enesemõistmist organismi, instrumendi, teenija, palvetaja ja rändava jumalarahva valguses. Ka käesoleva artikli autor ei pea üleorganiseeritust, -reguleerimist ja -bürokratiseerimist sugugi mõistlikuks, tõdedes samas, et ilma mõistlikul tasemel organisatsioonita, regulatsioonita ja bürokraatiata ei saa tänapäeval kuidagi hakkama. Seda, mis peaks meie kirikule selles küsimuses õige ja mõistlik olema, võiks kavandada ka UI õppekavadesse ja/või täiendõppe vormis inimestele õpetada. Autor pidas koos EELK kantsleri Urmas Viilmaga EELK XXIX kirikukogu 1. istungjärgul 26. novembril 2013 ettekande teemal «Koguduste juhtimise õiguslik korraldus». Ajendeid selleks ettekandeks oli mitmeid – alates väikeste koguduste (objektiivsest) suutmatusest kehtestatud juhtimismudeleid ja -korda järgida kuni Narva Aleksandri koguduses toimununi välja. Pärast ettekannet tegid mitmed kirikukogu liikmed mulle ettepaneku kirjutada käsitletava teema kohta kokkuvõttev artikkel. Teengi seda nüüd. Olgu rõhutatud, et alljärgnevalt on käsitletud kitsamalt koguduste juhtimist ning kiriku ja praostkonna juhtimise käsitlust selles artiklis ei leia. Põhiseaduslik garantii Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) kirikuga seonduvat rohkem ei reguleeri, kui sätestab põhiõiguste, vabaduste ja kohustustena §-s 40, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba ning riigikirikut ei ole. PS § 41 ja 45 toetavad südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadust ning vaba kuulumist kirikutesse ja usuühingutesse. Mida tähendab, et riigikirikut Eestis ei ole? Esiteks seda, et usk on isiklik asi ja sellepärast oleks ebaloomulik, kui riiki määratletaks usu kaudu. Teiseks seda, et juriidilise isiku staatust omavad kirikud ja usuühingud on eraõiguslikud juriidilised isikud. See aga ei tähenda, et riik ei võiks religioossete organisatsioonidega koostööd teha ning neile avalikke ülesandeid anda. Riigi selline tegevus tuleb kõne alla eelkõige usuvabaduse tagamise eesmärgil. Näiteks on perekonnaseaduse (PKS) kohaselt siseministrilt abielu sõlmimise õiguse saanud kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik abielu sõlmimisega seonduvate ülesannete täitmisel võrdsustatud perekonnaseisuasutusega. Samuti on kaitseväe ning vanglate teenistuses kaplanid, kelle ülesandeks on teha hingehooldus-, hingeharimis- ja kasvatustööd, nõustada inimesi hingehoiu küsimustes jne. Koostöö riigiga võib kõne alla tulla ka teistes valdkondades, kus riik ja religioossed ühendused tegutsevad avalikes huvides (nt sotsiaalhoolekanne, kriminaalpreventsioon vms). Avalike ülesannete andmisel religioossetele ühendustele ja nende täitmisel tuleb jälgida, et igaühe põhiõigus usuvabadusele oleks garanteeritud. Kolmandaks tuleb märkida, et ehkki riigil on põhimõtteliselt õigus olla liikmeks mittetulundusühingus või sihtasutuses (vt riigivaraseaduse – RVS – 6. ptk, 2. ja 3. jagu), ei saa riik, ega ka muud juriidilised isikud olla koguduste kui usuliste ühenduste liikmed, sest kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 2 lg 3 järgi saab koguduse liikmeks olla vaid füüsiline isik. Samas ei takista seadus riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel olla usuühingu liikmeks (vt KiKoS § 4). Eestis oleks vale rääkida kiriku lahutamisest riigist, sest kirik ei ole taasiseseisvunud Eestis kunagi riigikiriku staatuses olnud. Selliseid lahutamise protsesse on aga siiski näiteks Euroopas toimunud või toimumas. Nii otsustas Norra parlament Storting 2012. aasta mais lahutada juba umbes 500 aastat eksisteerinud riigikiriku riigist, mis nõudis muu hulgas ka Norra põhiseaduse muutmist. Põhiseaduses on kiriku kohta nüüd öeldud Norra rahvuskirik. Siinkohal tuleb siiski märkida, et Norra rahvuskirik saab endiselt raha ka riigieelarvest. Ka britid on aastaid pidanud plaani (peaminister Gordon Brown võttis selle kuus aastat tagasi lausa üheks eesmärgiks) muuta anglikaani kirik iseseisvaks. Kui seni on piiskoppide ja peapiiskoppide määramine olnud valitsusjuhi pädevuses, peaks tulevikus tegema seda kirik ise. Seaduslik garantii KiKoS § 5 sätestab õigusliku regulatsiooni aluspõhimõttena, et usuline ühendus on eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust (MTÜS), kui KiKoS-ist ei tulene teisiti. Usulise ühenduse põhikirjas võib ette näha erisusi MTÜS-is liikmeskonna ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist. Seega tuleb koguduse kui usulise ühenduse juhtimise kontekstis juhinduda esmalt üldreeglite puhul MTÜS-ist, seejärel vaadata, kas nendes küsimustes on KiKoS-is midagi teisiti reguleeritud, ning seejärel vaadata põhikirja, kirikuseadusi ja koguduse siseakte. Seega võib asuda seisukohale, et kiriku ja koguduse tegevust reguleeriv õiguslik raamistik on üles ehitatud üldiselt-üksikule-põhimõttel ehk deduktiivselt, samas tuleb neid norme kasutada üksikult-üldisele-põhimõttel ehk induktiivselt ehk tagant-ettepoole-põhimõttel. See tähendab, et üldisem norm kohaldub üksnes juhul, kui konkreetse küsimuse kohta erinorm puudub. See omakorda tähendab, et kui (riigi poolt vastavas registris registreeritud) põhikirjas mingi küsimus reguleerimist ei leia, tuleb pöörduda KiKoS-i poole. Kui ka seal vajalik reegel puudub, tuleb vastust otsida MTÜS-ist. MTÜS koguduse juhtimisest Olgu selle alajaotise sissejuhatuses kohe ära õiendatud, et käesoleva artikli autor ei käsitle kirikut õiguslikus mõttes kui tavalist mittetulundusühingut (MTÜ) ega võrdle (tihti leiab ilmalikus kõneviisis ka lausa samastamist) kogudusi MTÜ-ga. Minu jaoks ei ole EELK peapiiskop ühe MTÜ juhataja! Ka juriidilises mõttes ei ole korrektne väita, et kirik ja tema kogudused on MTÜ-d, sest kehtib erinorm (KiKoS), mis ütleb selgelt, et kirik ja kogudused on usulised ühendused. Kuid seda kahjuks siiski tehakse. Kirik ise ei pea sellise «samastamisega» nõustuma ega ka seda lubama, sest küsimus on teatud asjade õiges või vääras väljendamises ja tõlgendamises. Samastamine on riives kiriku eneseväärikuse, eneseuhkuse ja ajaloolise identiteedi küsimusega. Alljärgnevalt ma viitan küll MTÜS-ile, kuid vaid selleks, et oleksime teadlikud, milliseid MTÜS-is sätestatud reegleid peame üldise alusena arvestama kirikute ja koguduste kui usuliste ühenduste juhtimisel. Asjaolu, et kirikutele ja kogudustele kohaldatakse MTÜS-i, ei tee kirikut ja selle kogudusi MTÜ-ks – kirik ja selle kogudus on eriseaduse (KiKoS) järgi usuline ühendus, mitte MTÜ. Ka koguduse juhatuse liikme lepingu (kui selline peaks sõlmitama) suhtes kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, mis ei muuda juhatuse liiget automaatselt käsundi­saajaks. Üldise alusena tuleb osutada, et MTÜ on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. MTÜ tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. MTÜ ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel. Samadest põhimõtetest juhinduvad ka usulised ühendused. MTÜ regulatsiooni üldisest alusest on tuletatud, et koguduse liikmete üldkoosolek (täiskogu) on koguduse kõrgeim organ. Üldkoosoleku pädevusse kuuluvad küsimused sätestatakse üldjuhul põhikirjas, selle puudumisel saab juhinduda seadusest. Oluline on teada, et seaduses nimetatud üldkoosoleku pädevusse kuuluvate küsimuste otsustamist ei tohi põhikirjaga anda juhatuse või muu organi pädevusse. Üldkoosoleku kutsub kokku juhatus. Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma seaduses või põhikirjaga ettenähtud juhtudel ja korras, samuti siis, kui ühingu huvid seda nõuavad. Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 koguduse liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud väiksema esindatuse nõuet. Üldkoosoleku kokkukutsumisest peab seaduse kohaselt ette teatama vähemalt seitse päeva, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega. Üldkoosoleku kokkukutsumise teates tuleb märkida üldkoosoleku toimumise aeg ja koht ning üldkoosoleku päevakord. Põhikirjaga võib ette näha täpsema korra üldkoosoleku kokkukutsumise teate saatmiseks. Üldkoosoleku päevakorra määrab juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Kui üldkoosoleku kutsuvad kokku koguduse liikmed, määravad nemad üldkoosoleku päevakorra. Üldkoosolek võib vastu võtta otsuseid, kui tema kokkukutsumisel on järgitud kõiki seadusest ja põhikirjast tulenevaid nõudeid. Põhikirjas võib sätestada, kui suure osa liikmete osavõtul on üldkoosolek otsustusvõimeline ning millises korras kutsutakse uus üldkoosolek kokku sel juhul, kui esimesel korral ei osalenud nõutav arv liikmeid. Kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole üldkoosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui üldkoosolekul osalevad kõik koguduse liikmed. Üldkoosolek protokollitakse. Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud koguduse liikmetest või nende esindajatest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Isiku valimisel loetakse üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, kui põhikirjas ei ole kehtestatud kõrgemat häältenõuet. Häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Üldkoosoleku otsus loetakse vastuvõetuks koosolekut kokku kutsumata, kui otsuse poolt hääletavad kirjalikult kõik koguduse liikmed. Igal koguduse liikmel on üks hääl. Liige ei või hääletada, kui otsustatakse tema vabastamist kohustusest või vastutusest, liikme ja koguduse vahel tehingu tegemist või liikmega õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses koguduse esindaja määramist või küsimusi, mis puudutavad liikme või tema esindaja juhatuse või muu organi liikmena tegutsemise kontrollimist või hindamist. Esindatuse määramisel selle liikme hääli ei arvestata. Kohus võib koguduse vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Nõude aegumistähtaeg on kolm kuud alates otsuse vastuvõtmisest. Üldkoosoleku otsus on tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub koguduse võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Otsus on tühine ka seaduses sätestatud muul juhul. Põhikirjaga võib näha ette, et üldkoosoleku ülesandeid täidab põhikirjaga määratud ulatuses koguduse liikmete poolt ja nende seast valitud volinike koosolek. EELK ei ole seda võimalust põhikirjas sätestanud. Arvestades just suurte koguduste täiskogudel osalenud koguduseliikmete arvu, võib asuda seisukohale, et tegelikult jääb enamik koguduste liikmetest otsustamisest kõrvale. Kas n-ö volinike koosolek seda probleemi lahendaks, on mõtlemise koht. Volinike arv ja nende valimise kord tuleks sellisel juhul ette näha põhikirjas. Segadust võib tekitada äriühingute puhul levinud nõukogu nimetamine ühingu juhtorganiks (MTÜS nõukogu ette ei näe, kuid jätab võimaluse muude organite ettenägemiseks põhikirjas). Autor ei nõustu nõukogu liigitamisega juhtorganiks. Tõdegem, et seda seisukohta, miks äriühingu nõukogu nimetatakse juhtorganiks, ei ole põhjendatud ka kõige atoriteetsemas allikas – TsÜS-i kommentaarides. Äriühingu nõukogu planeerib äriühingu tegevust ja korraldab ühingu juhtimist ning valvab juhatuse tegevuse järele. Kontrolli tulemused teeb nõukogu teatavaks üldkoosolekule. Seega seadus ei sätesta, et äriühingu nõukogu esindaks või juhiks äriühingut – kõik seaduses sätestatud äriühingu nõukogu tegevused on omased ühingu valitsemisele, mitte juhtimisele. Sellest tuleb juhinduda ka koguduse nõukogu puhul. Tõsi, planeerimine on iseenesest n-ö juhtimistaseme tegevus, kuid praktikas tähendab nõukogu planeerimistegevus siiski esmalt seda, et juhatus esitab ühingu tegevuskavad/plaanid jms nõukogule kinnitamiseks. Juhtimise korraldamine ei tähenda praktikas midagi muud kui juhatuse mehitamist ja juhatuse liikmete volituste kehtivuse jälgimist (nt kui volitused hakkavad lõppema, peab nõukogu kas juhatuse liikmega kokkuleppel tema volitusi pikendama või siis uue juhatuse liikme valima). Järelevalvet juhatuse tegevuse üle oleks igal juhul keeruline nimetada juhtimisfunktsiooni täitmiseks. Seega ei vasta nõukogu eeldatav tegevus juhtorgani eeldatavale tegevusele (esindamine ja igapäevane juhtimine), mistõttu tuleb nõukogu arvata koguduse liikmete valitud ja volitatud organiks, kes tegeleb just nimelt koguduse valitsemisülesannete täitmisega. Koguduse ainus juhtorgan on juhatus. Nii tuleneb ka mõistest endast – juhatus juhib ja nõukogu annab nõu. Vastavalt MTÜS-i § 26 sättele ja mõttele peab kogudusel olema juhatus, mis seda juhib ja esindab. Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget. Juhatuse igal liikmel on MTÜS-i § 27 järgi õigus esindada kogudust kõikide tehingute tegemisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Põhikirjas võib ette näha, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada kogudust ainult ühiselt. Kolmandate isikute kohta kehtib piirang ainult siis, kui see on kantud registrisse. Juhatuse liikmed on koguduse nimel tehingute tegemisel kohustatud koguduse suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute kohta. Juhatus võib koguduse kinnisasju või registrisse kantud vallasasju võõrandada või asjaõigusega koormata üldkoosoleku otsusega ja selles otsuses ettenähtud tingimustel, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Nimetatud piirang kehtib kolmandate isikute kohta, kui see on kantud registrisse. Juhatuse liige valitakse tähtajaliselt kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud muud tähtaega. Põhikirjaga ei või ette näha, et juhatuse liikme ametiaeg on pikem kui viis aastat. Juhatuse liikme ametiaja pikendamist ei või otsustada varem kui üks aasta enne ametiaja kavandatavat möödumist ja pikemaks ajaks kui seaduses või põhikirjas ettenähtud ametiaja ülemmäär. Registrisse kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsus tuleb esitada viivitamata registripidajale. Juhatus peab andma koguduse liikmetele vajalikku teavet juhtimise kohta ja esitama nende nõudel vastava aruande, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Juhatus võib vastu võtta otsuseid, kui juhatuse koosolekul osaleb üle poole juhatuse liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. Kui juhatus koosneb mitmest liikmest, on juhatuse otsuse vastuvõtmiseks nõutav juhatuse koosolekul osalenud juhatuse liikmete poolthäälteenamus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Põhikirjaga võib ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. EELK koguduse puhul on tegemist nt nõukoguga. Juhatuse liige peab MTÜS-i § 32 järgi oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kogudusele kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Nimetatud kahju hüvitamist kogudusele võib nõuda ka koguduse võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada koguduse vara arvel. Koguduse pankroti väljakuulutamise korral võib nõude koguduse nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Ühe tulevase võimalusena võiks väikeste ja jätkusuutmatute koguduste puhul jätta meelde, et kogudustel võivad olla osakonnad, kui see on ette nähtud põhikirjaga. Osakonnad ei ole juriidilised isikud. Osakonna organid ja nende pädevus nähakse ette põhikirjas. Kui osakonnal on oma üldkoosolek ja juhatus, kohaldatakse nendele MTÜS-i §-des 18–22, 24–26, 28–30 ja 32 sätestatut. KiKoS koguduse juhtimisest KiKoS koguduse juhtimise asjus MTÜS-ile suurt midagi ei lisa. Siiski vajab mainimist KiKoS-i § 20 lg 2, mille kohaselt on usulise ühenduse juhatusel õigus kutsuda vaimulikku väljastpoolt Eestit ning taotleda töö- ja elamisluba välismaalasest vaimulikule vastavalt välismaalaste seaduses ja muudes õigusaktides sätestatule. Ka KiKoS-i § 23 rõhutab nagu ka MTÜS, et kirikul, kogudusel ja koguduste liidul peab olema juhatus. Juhatuse liikmete minimaalne ja maksimaalne arv nähakse ette põhikirjas. Siiski on KiKoS-i § 23 lg 4 tähelepanuväärne, sest selle järgi ei kohaldata usulise ühenduse põhikirja kohaselt ametikohajärgselt usulise ühenduse juhatusse kuuluva vaimuliku suhtes seaduses sätestatud juhatuse liikme ametiaja piirangut. Ehk siis koguduse õpetaja on ex officio koguduse juhatuse liige nii kaua, kui ta on selle koguduse õpetaja. Usuline ühendus peab esitama sellekohase informatsiooni registrile KiKoS-i § 13 lõikes 2 või 31 või § 15 lõikes 2 või 21 nimetatud avalduses. Juhatuse esindusõiguse ja juhatuse liikme vastutuse kohta kohaldatakse MTÜS-is sätestatut, kui koguduse põhikiri ei näe ette teisiti. EELK põhikiri koguduse juhtimisest Õiguskorralduse asjus tuleb rõhutada, et kiriku tegevust ja siseelu korraldavad EELK põhikiri, sellega kooskõlas olevad kirikuseadused ja muud kirikukogu vastuvõetavad otsused. Põhikirja § 2 lg 1 järgi on EELK juriidiline isik. EELK kogudused on juriidilised isikud EELK põhikirja alusel. Juhtimisteooria ja -praktikaga ega ka huvide konflikti (lojaalsuskohustuse üks alaliik) välistamise põhimõttega ei ole kooskõlas see, et koguduse õpetaja on ex officio nii koguduse nõukogu kui ka juhatuse liige. See käsitlus aga väljub käesoleva artikli teemast ja fookusest. Koguduse täiskogusse kuuluvad kõik konfirmeeritud koguduseliikmed, kes eelmisel või jooksval kalendriaastal on käinud armulaual ning tasunud liikmemaksu või teinud liikmeannetuse ning kelle õigusi ei ole kirikukari korras piiratud. Täiskogu koosoleku kutsub kokku ja seda juhatab koguduse õpetaja või praost vähemalt ühel korral nelja aasta jooksul. Juhul kui täiskogu täidab koguduse nõukogu ülesandeid, tuleb täiskogu kokku kutsuda nõukogu kokkukutsumise alustel. Täiskogu on otsustusvõimeline, kui ta on korrakohaselt kokku kutsutud. Seega ei ole täiskogu kvoorum oluline – iseasi, kas see on kirikudemokraatia mõttes õige lahendus. Tõsi, MTÜS-i § 22 lg 1 annab üldpõhimõtte, mille kohaselt on üldkoosoleku otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud koguduseliikmetest või nende esindajatest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Täiskogu võimkonda kuulub koguduse nõukogu liikmete ja nende asendusliikmete valimine kirikuseadusega sätestatud korras. Koguduse nõukogu taotlusel võib konsistoorium kehtestada teistsuguse valimiskorra, mille kohaselt teatud koguduseliikmete rühm valib teatud arvu esindajaid nõukokku. Täiskogul on õigus jätta konsistooriumi loal koguduse nõukogu valimata. Sel juhul täidab täiskogu kõiki koguduse nõukogu ülesandeid. Sellekohase ettepaneku esitab konsistooriumile koguduse nõukogu. Peale täiskogu on kogudusel põhikirja § 49 järgi ka nõukogu ja juhatus. Seda võimaldab ka MTÜS-i § 31, mille järgi võib põhikirjaga ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. EELK põhikirja § 54–56 järgi on koguduse nõukogus 7 kuni 30 valitavat liiget. Nõukogu valitavad liikmed valib täiskogu enda liikmete hulgast. Enne valimisi määrab nõukogu kindlaks nõukogu valitavate liikmete ja nende asendusliikmete arvu. Nõukogu valitava liikme volitused kestavad neli aastat. Koguduse õpetaja ja abiõpetaja on nõukogu liikmed ameti poolest, koguduse diakon võib nõukogu koosolekust osa võtta sõnaõigusega. Nõukogu koosoleku kutsub vähemalt üks kord aastas kokku ja seda juhatab koguduse õpetaja või praost. Kas see nii peaks olema, arutleme allpool. Nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole tema liikmetest ning koosoleku kokkukutsuja. Nõukogu ülesanded on: 1) olla koguduse vaimulikele toeks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja edendada koguduse tegevust; 2) koguduse juhatuse liikmete ning sinodisaadikute ja nende asendusliikmete valimine ja ennetähtaegne tagasikutsumine; 3) järelevalve koguduse majandustegevuse ja raamatupidamise üle; 4) vajadusel audiitori nimetamine; 5) koguduse majandusaasta aruande kinnitamine ja eelarve vastuvõtmine; 6) koguduseliikme maksude ja nende tasumise tähtpäevade kinnitamine; 7) muud kirikuseaduses ettenähtud ülesanded ja kohustused. Põhikirja § 16 järgi on koguduse õpetaja koguduse vaimulik juht ja karjane. Koguduse õpetaja ametis saab olla ainult preestriks ordineeritud vaimulik. Tema õigused ja kohustused sätestatakse kirikuseaduses. Samas kirikuseadustiku 4. osa 6. peatüki § 69 sätestab muu hulgas, et koguduse õpetaja juhib kogudust ja korraldab koguduse vaimulikku tegevust. Selleks õpetaja muu hulgas korraldab koguduse kui juriidilise isiku avalikke ja välissuhteid, vastutab andmekogude pidamise eest ning annab aru koguduse tegevusest. Koguduse juhatuse ülesanded sätestab põhikirja § 58, mille kohaselt on juhatuse ülesanneteks muu hulgas: 1) toetada koguduse vaimulikke (sh ka õpetajat – autori märkus) koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja edendada koguduse tegevust; 2) koguduse õpetaja kirjalikul nõusolekul (s.t et õpetaja on sisuliselt selle asja enda jaoks juba otsustanud – autori märkus) koguduse töötajate töölevõtmine ja ametist vabastamine. Selles, et koguduse õpetaja ülesanded koguduse esindamises kattuvad juhatuse liikmete ametikohustustega, ei ole kahtlust (vt põhikirja § 60 lg 2). Siin saab kokkuvõtvalt asuda seisukohale, et koguduse õpetaja osa tööülesandeid kattub koguduse juhatuse liikme ametikohustustega. Ehkki võimude lahususe instituut ei ole siin kohaldatav, tasuks kaaluda sellise õigusliku korralduse sisseviimist, et koguduse õpetaja ei satuks olukorda, kus ta nt nõukogu liikmena ja selle juhatajana (vt põhikirja § 54 lg 4) peab tegema/otsustama midagi, mis seab teda koguduse juhatuse liikmena ja õpetajana huvide konflikti seisu. Inimesi ei tohiks vigase õigusliku korraldusega panna olukordadesse, kus on lihtne kogemata libastuda ja sattuda seeläbi karistusseadustiku vaatevälja. Tegelikult on samas olukorras ka need juhatuse ilmikliikmed, kes ei saa nõukogu kohast loobuda, sest kogudusele on tähtis, et konkreetne isik jätkaks sinodi saadikuna ja hea õnne korral osutuks valituks kirikukogusse. Probleem. Põhikirja § 45 järgi on praostkonna sinodi valitavad liikmed iga koguduse nõukogu poolt enda liikmete hulgast neljaks aastaks valitud kaks ilmikliiget. Põhikirja § 25 järgi on kirikukogu valitavad liikmed iga praostkonna sinodi poolt oma liikmete hulgast valitud kolm esindajat, arvestades, et nende hulgas oleks vähemalt üks vaimulik ja üks ilmik. Kui nüüd on tegemist ilmikuga, kes on koguduse juhatuse liige ning kelle isikuomaduste, ettevalmistuse, kogemuse vms tõttu peab kogudus vajalikuks suunata teda sinodi liikmeks, lootuses, et sinod ilmiku kirikukokku valib, ei saa see ilmik kasutada põhikirja § 72 antud võimalust. Nimelt on igati mõistlik (nagu ka § 72 sätestab) ja ka hea tava, et nõukogu valitud liige, osutudes valituks juhatuse liikmeks, peatab oma volitused nõukogu liikmena, andes sellega võimaluse asendusliikmele. Seda juba kasvõi seetõttu, et mitte sattuda huvide konflikti olukorda. Samas ei saa seda teha (volitusi peatada), sest siis ei saa seda isikut kuidagi sinodisse valida, mistõttu puudub ka võimalus kirikukokku pääsemiseks. Ettepanek on, et nõukogu ei oleks sinodi liikmete valimisel seotud ainult nõukogu liikmetega, vaid võiks valida ka juhatuse liikmete hulgast. Koguduse juhatuses on põhikirja § 57 lg 1 järgi 2–8 valitavat liiget. Juhatuse valib neljaks aastaks ametisse koguduse nõukogu. Vajadusel valib koguduse nõukogu juhatuse aseesimehe. Juhatuse esimees ja aseesimees valitakse koguduse nõukogu liikmete hulgast, teised juhatuse liikmed valitakse koguduse täiskogu liikmete seast. Nõukogusse kuuluvate juhatuse valitavate liikmete arv ei tohi olla suurem kui üks kolmandik nõukogu valitavate liikmete arvust. Koguduse õpetaja ja abiõpetaja on juhatuse liikmed ameti poolest (ex officio), koguduse diakon võib juhatuse koosolekust osa võtta sõnaõigusega. Juhatuse valitud liikme kutsub ennetähtaegselt tagasi koguduse nõukogu – ex officio liikmeid tagasi kutsuda ei saa. Juhatuse ülesanded põhikirja § 58 järgi on: 1) olla koguduse vaimulikele toeks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja edendada koguduse tegevust; 2) koguduse vara valitsemine ning majandustegevuse ja raamatupidamise korraldamine; 3) koguduse majandusaasta aruande ja eelarve eelnõu koostamine; 4) nõukogu otsuste elluviimine; 5) koguduse õpetaja kirjalikul nõusolekul koguduse töötajate töölevõtmine ja ametist vabastamine; 6) muude asjade korraldamine, mis on kirikuseadusega juhatuse pädevusse antud või mis ei ole koguduse õpetaja, täiskogu ega nõukogu võimkonnas. Juhatuse koosoleku kutsub kokku ja seda juhatab juhatuse esimees või koguduse õpetaja. Juhatus on otsustusvõimeline, kui koos on üle poole tema liikmetest, nende hulgas juhatuse esimees või koguduse õpetaja. Juhatus esindab kogudust kui juriidilist isikut. Koguduse õpetajal, juhatuse esimehel ja aseesimehel on põhikirja § 60 lg 2 järgi õigus esindada kogudust kõikides õigustoimingutes üksi. Teised juhatuse liikmed võivad esindada kogudust kõigis õigustoimingutes ühiselt. Siiski on esindusõiguse kohta sisse viidud teatud piirangud. Nii peab põhikirja § 63 järgi kogudusele kuuluva kinnisasja võõrandamiseks või pantimiseks või kinnisasjale hoonestusõiguse, ostueesõiguse, kasutusvalduse või isikliku servituudi seadmiseks, samuti sihtasutuse või ühingu asutamiseks loa andma EELK konsistoorium. Kogudusele kuuluva ajaloolise või kunstilise väärtusega vallasvara võõrandamiseks või pantimiseks annab samuti loa EELK konsistoorium. Kogudusele kuuluva kinnisasja rendile või kasutada andmiseks või ajaloolise või kunstilise väärtusega vallasvara teisele isikule kasutada andmiseks annab loa praostkonna praost. EELK kirikuseadustik koguduse juhtimisest Lisaks põhikirjale sätestatakse selle § 2 lg 2 järgi kiriku siseelureeglid ja asjaajamiskord kirikukogu vastuvõetud kirikuseadustes (edaspidi kirikuseadustik). Seega koosneb kirikuseadustik selle 1. osa § 1 järgi kiriku sise- ja asjaajamiskorrast, sh piiskopliku nõukogu vastu võetud õpetusse ja liturgiasse puutuvatest otsustest ning peapiiskopi vastu võetud kiriku vaimulikku teenimist ja kiriku juhtimist puudutavatest otsustest. Lisaks võib konsistoorium ehk kirikuvalitsus kirikukogu vastuvõetud otsuste täideviimiseks vastu võtta määruseid ja otsuseid. Kirikuseadustik neid küll ei kodifitseeri, kuid iga praostkonna ja koguduse juhtorganid võtavad kohaliku kirikuelu korraldamiseks vastu otsuseid, lähtudes kirikuseadustiku 1. osa § 1 lõigetes 1–3 nimetatud otsustest. Koguduse juhtimist reguleerib kirikuseadustiku 6. osa 3. peatüki 1. jagu. Käsitlegem alljärgnevalt vaid olulisemaid sellekohaseid sätteid, mis täiendavad põhikirja. Kirikuseadustik kordab § 249 üle, et koguduse juhtorganid on täiskogu, nõukogu ja juhatus ning et koguduse valitavad ametiisikud on koguduse õpetaja, koguduse nõukogu valitavad liikmed, koguduse juhatuse esimees, aseesimees ja teised valitavad liikmed, revisjonikomisjoni liikmed ja revident ning sinodi saadikud ja asendussaadikud. Kirikuseadustiku § 251 täpsustab, et koguduse juhtorgani koosoleku kokkukutsumise teates peab sisalduma koosoleku aeg, koht, päevakord ning sobival viisil muu asjakohane teave (nt täiskogu liikmetele esitatavad nõuded, valimistel osalevad kandidaadid, päevakorras ettenähtud eelnõu vms). Koguduse nõukogul ja juhatusel on õigus kehtestada kord, milles sätestatakse täiendavad nõuded nõukogu või juhatuse koosoleku kokkukutsumiseks. Iga koguduse juhtorgan teeb otsuse hääletamisega. Hääletamine on avalik. Vähemalt ühe neljandiku juhtorgani liikmete nõudel korraldatakse hääletamine salajaselt või nimeliselt. Juhtorgan teeb oma otsuse lihthäälteenamusega: otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud rohkem hääli kui vastu. Koguduse juhtorgani koosoleku protokollimise korraldab koguduse juhatus. Protokollitakse koosoleku ajal. Enne protokollile allakirjutamist võib selle õigsust kontrollida ja täpsustada heli- või videosalvestise abil. Koguduse juhtorgani liikmetele tagatakse võimalus tutvuda koosoleku protokolliga. Protokolli kantakse: 1) koosoleku koht ja aeg ning protokolli number; 2) juhataja, protokollija ja kutsutud külaliste nimed; 3) osavõtjate ja puudujate nimed (nõukogu või juhatuse koosoleku puhul); 4) päevakord; 5) arutelu käik ja ettepanekud igas päevakorrapunktis; 6) hääletuste viis ja hääletustulemused; 7) otsused. Koosoleku protokoll peab vastama konsistooriumi kehtestatud dokumendi vorminõuetele. Kui koguduse juhtorgani otsus on vastuolus kirikuseadusega või kahjustab koguduse tegevust, võib peapiiskop, piiskop või praostkonna praost kirikuseadustiku § 268 lg 1 järgi peatada selle täitmise ning nõuda selle muutmist. Konsistooriumil on õigus tühistada koguduse juhtorgani otsus täielikult või osaliselt. Juhtimise õiguslik korraldus Alljärgnevalt anname ülevaate juhtimise õiguslikust korraldusest. Käsitlus põhineb Arumäe 2013. aastal ilmunud raamatul «Organisatsiooni ja juhtimise õiguslik korraldus». Juhtimise mõttes ei ole koguduse juhtimisel võrreldes äriühingu juhtimisega märkimisväärseid erinevusi, mistõttu on äriühingu juhtimise kohta käsitletav üldiselt kasutatav ka koguduse juhtimisel. Juriidilised isikud saavad toimida vaid füüsiliste isikute kaudu. Konkreetse organisatsiooniga seotud füüsilised isikud ei toimeta organisatsioonis suvaliselt ja läbisegi, vaid nende tegevus on struktureeritud erinevatesse organitesse. Nii öeldaksegi, et juriidilise isiku tegevus väljendub tema organite tegevuse kaudu, täpsemalt küll tema organite liikmete tegevuse kaudu. Organid on omavahel hierarhilises seoses ja suhtes. Seega me räägime juriidilise isiku organitest ja nende liikmetest. Öeldu ei tähenda, et ühingule kuuluval ettevõttel ei võiks olla oma juhte (nagu õpetaja, direktor, osakonnajuhataja jt). Eraõigusliku juriidilise isiku organid on TsÜS-i § 31 lg 1 järgi üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kiriku ja koguduse puhul tuleb täpsustada, et üldkoosoleku rolli täidab liikmete üldkoosolek, millel võib olla erinevaid nimetusi. EELK-s nimetatakse koguduse liikmete üldkoosolekut täiskoguks. On see parim võimalik nimetus, on maitse asi – täiskogu kui mõiste annab justkui mõista, et kuskil on veel ka pool- või veerandkogu. Aga see selleks. Koguduse juhatuse liige peab oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kogudusele kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Kahju hüvitamist kogudusele võib nõuda ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada koguduse vara arvel. Koguduse pankroti väljakuulutamise korral võib nõude koguduse nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Omaette teemaks on, kas ja mil määral võib koguduse kui juriidilise isiku tegevusse/juhtimisse sekkuda kolmas isik (nt konsistoorium või peapiiskop). Kehtiv arusaam ütleb, et nii on alati olnud ja ilmalikud seadused ei saa seda korda väärata. Nii näiteks olukorras, kui koguduse nõukogu liige kahjustab koguduse tegevust, on põhikirja § 56 lg 1 järgi konsistooriumil õigus tema volitused tähtajaliselt peatada või lõpetada. Kui koguduse nõukogu ei täida oma ülesandeid või kahjustab koguduse tegevust, samuti kui nõukogu liikmete arv on langenud alla kahe kolmandiku kindlaksmääratust või kui koguduse õpetaja seda taotleb, on konsistooriumil õigus kuulutada välja uued nõukogu valimised. Sel juhul määrab valimiste läbiviimise korra konsistoorium. Ka see on asi, mille peaks edaspidise õigusselguse huvides selgeks rääkima ja ära korraldama. Õiguslikult puhas lähenemine eeldaks alternatiive: 1) EELK on juriidiline isik oma episkopaalse struktuuriga ja kogudused on MTÜS-i § 33 lg 1 mõttes osakonnad või 2) EELK kogudused on juriidilised isikud, ühte usku tunnistavate füüsiliste isikute vabatahtlikud ühendused, kes tegutsevad oma põhikirja alusel, ja kolmandad isikud (nt peapiiskop, konsistoorium jt) ei sekku nende (ilmalikku) tegevusse. EELK kogudused on ühiste ja vaimulike asjade ajamiseks moodustanud usulise ühendusena kiriku. Meenutagem siinkohal, et KiKoS-i § 2 lg 2 järgi on kirik episkopaalse struktuuriga ja kolme üldkirikliku usutunnistusega õpetuslikult seotud vähemalt kolme vabatahtlikult liitunud koguduse ühendus. Õiguste ja kohustuste liigitus Ühingu valitsemist ja juhtimist reguleerivad poliitilised, majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed ja õiguslikud mehhanismid. Nimetatud mehhanismid kujundavad ka valitsemis- ja juhtorgani liikmete kohustusi. Kohustuste liigitamine aitab kohustusi grupeerida ja nendest paremat ülevaadet saada. Juhatuse liikme kohustuse liigitamiseks on kasutusel mitmed liigitamise alused. Enne liigitamise juurde asumist nimetame need allikad, kust juhtorganite liikmete kohustused üldse tulenevad või kus need sisalduvad. Sellisteks allikateks on seadus, põhikiri ja ametileping, aga ka kõrgemalseisvate organite otsused. Samuti võivad kohustused tuleneda konkreetse juriidilise isiku liigist, tegevusvaldkonna tavadest, erisustest ja vastavatest nõuetest, aga ka õigussuhte olemusest ja üldisest eesmärgist ning üldisest hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest jms. Vähetähtsad ei ole ka sellised kvantitatiivsed parameetrid nagu juriidilise isiku suurus käibenumbrite, töötajate arvu, kontserni kuuluvate ühingute jms poolest. Eesti õiguskirjanduses on kasutatud liigitust, mis jagab kohustused tulenevalt nende hierarhilisest jaotusest üldisteks, põhilisteks ja spetsiifilisteks. Eri ühingute juhtorganite liikmetelt eeldatakse hoolast tegutsemist ja lojaalsust, aga ka näiteks (majandus)tegevuse juhtimist ja arvepidamise korraldamist ning tulenevalt ühingu spetsiifikast veel mingite muude eriülesannete täitmist. Kõik sellised kohustused määratakse kas seaduse, põhikirja või ametilepinguga. Samuti peab juhtorgani liige juhinduma ühingu kõrgemate organite seaduslikest otsustest. Ei tohiks olla põhimõtteliselt vahet juhatuse kui juhtorgani ja nõukogu kui valitsemisorgani liikmete kohustustel, kuid päriselt see nii ei ole. Juba kohustuste ulatus ja sisu on märkimisväärselt erinev. Erinevused tulenevad sellest, et üks on ühingut iga päev juhtiv, teine ühingu tegevust planeeriv, juhtimist korraldav ning järelevalvet tegev organ. Milles aga juhatuse ja nõukogu liikmete kohustused ei erine, on hoolsus- ja lojaal­suskohustus. Juhtorganite liikmete üldised kohustused on n-ö baasstandardiks, millelt lähtuvalt hinnatakse ka juhtorganite liikmete kõikide teiste kohustuste täitmist ja nende käitumist. Üldisteks kohustusteks loetakse juhtorganite liikmete hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Sama tuleneb ka kehtivast õigusest. Nii peavad ühingu juhtorgani liikmed TsÜS-i § 35 kohaselt täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevad kohustused juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Juhtorganite liikmete üldised kohustused on metoodilised kohustused, mis sätestavad juhtorganite liikmete kõige üldisemad kohustused. Üldistest kohustustest tuleb juhtorgani liikmetel kinni pidada ka põhiliste ja spetsiifiliste kohustuste täitmisel ning samasisulise regulatsiooni puhul võib kohaldada eri seadusi samaaegselt. Üldiste kohustuste instituut laieneb ka nõukogu liikmetele. Enamgi veel – ka koguduse liikmetelt tuleb eeldada, et nad oma kohustusi hoolsalt täidaks ja ühingusse lojaalselt suhtuks. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab hoolsus usinust, püüdlikkust ja hoolt. Hool omakorda aga hoolitsust, hooldamist, kellegi või millegi vajaduste arvestamist ja rahuldamist, muret, et miski edeneks, laabuks, teoks saaks, aga ka hoidu, järelevalvet, hoolikust, püüdlikkust, usinust ja agarust. Hoolimatu on see, kes mitte kellestki ega millestki ei hooli, mitte midagi ega kedagi arvesse ei võta ning on kellegi või millegi suhtes ükskõikne. Just hoolimatus on see, mida üheltki juhilt ei oodata. Juhilt eeldatakse muu hulgas ja esmajärjekorras just hoolsust ja hoolsuskohustuse täitmist. Hoolsuskohustuse täitmine väljendub juhtorgani liikme igapäevases otstarbekas, ühingu huvisid järgivas ja hea usu põhimõttest lähtuvas tegevuses. Temalt oodatav hoolsus oma kohustuste täitmisel tähendab, et juhtorgani liige peaks ilmutama hoolsust, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju teistele isikutele. Hoolsuskohustus on nõue, et isik tegutseb teiste ja avalikkuse suhtes tähelepanelikult, ettevaatlikult ja konservatiivselt nagu iga mõistlik isik sellises olukorras. Hoolsuskohustus asub koos lojaalsuskohustusega juhtorgani liikme kohustuse hierarhilises jaotuses püramiidi tipus, moodustades kõige olulisemad ja üldisemad käitumisjuhised, millest juhatuse liige peab oma tegevuses lähtuma. Üldine hoolsuskohustus tähendab eelkõige parimal viisil ning heas usus juriidilise isiku huvides tegutsemist. VÕS-i § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Juhtorgani liikme puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva (professionaalse) käsundisaajaga. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-67-03 märkinud otstarbeka käitumise kohta seda, et «juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud ning ei tohi võtta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske». Sellest järeldub, et hoolsuskohustus koosneb kolmest sisulisest komponendist: hoolsus, informeeritus ja riskide kaalutletud hindamine. Samasisulisi seisukohti leiab veel ka riigikohtu lahenditest 3-2-1-41-03 ja 3-2-1-45-03. Autor esitab siinkohal väite, et seaduse mõtte ja sätte kohaselt on juhtorgani liikme töös kõige olulisem, et protsess oleks õige. Juhtkonna hoolimatust defineeritakse tihti inimliku nõrkusena. Veel enam, seda on tunnustatud kui otsusetegija vajadust laiale kaalutlusõigusele ja järelikult ei saa vastutus järgneda ainult vigade hindamisel. Ühinguõiguses on see arvamus peegeldunud reeglis business judgement rule (nn ärilise otsuse reegel – toim.), mis väljendab tugevat juriidilist vastumeelsust hinnata ärijuhtkonna otsuseid. See, et ühingu juhtorganite vastu üldjuhul juhtimisvigadest tulenevaid nõudeid ei esitata, kinnitab asjaolu, et juhtkonna otsuseid ei taheta hinnata. Teisiti on olukord pankrotiolukorras, kus pankrotihalduril on kohustus esitada kahju hüvitamise nõue raske juhtimisvea toime pannud isiku vastu. Ühingu juhtorganite vigu tuleb hinnata, sest enamasti põhjustavad need vead olulist kahju teistele isikutele. Hoolsuskohustuse sisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda konkreetse ühingu tegevusvaldkonnast, suurusest, juhatuse liikme isiksuseomadustest ning konkreetselt täidetavate ülesannete (käsundi) laadist. Objektiivne standard tuleneb VÕS-i § 620 lg-st 2, mille kohaselt käsundi täitja on professionaal. Siinjuures ei ole juhatuse liikme hoolsuskohustuse määr konstantne ning sõltub väga palju konkreetse ühingu tegevuse spetsiifikast, aga ka juhatuse liikmest enesest ning täidetavate ülesannete laadist. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada ühesuguseid käitumisstandardeid näiteks krediidiasutuse ja transpordiettevõtte juhile. Iga ühingu juht peab tundma oma ühingu tegevusvaldkonda sel määral, mis on vajalik tema kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks, ega saa ennast selle mittetundmisega vabandada. Siiski ei pea ühingu juhatuse liikmel olema alati põhjalikke eriteadmisi, vaid ta võib selleks kasutada spetsialisti abi, seda nii ühingu enda tegevusvaldkonnas kui ka muudes valdkondades. Spetsialisti leidmisel peab juhatuse liige ilmutama vajalikku hoolsust, et välja selgitada, kas valitud spetsialistil on piisavalt erialaseid teadmisi. Peale ühingu juhile üldiselt esitatavate nõuete tuleb vaadelda täiendavaid nõudeid juhatuse liikme kohta. Juhatuse liikmelt eeldatakse kvalifikatsiooni ja võimet ühingut juhtida. Kui isik võtab vastu juhtorgani liikme ametikoha, peavad tal selleks olema vajalikud oskused ja teadmised ning eelnev kogemus ja ta peab tundma juhitavat valdkonda vajalikul määral. See kinnitab asjaolu, et ka juhtimist peab õppima. Konkreetses valdkonnas tegutseva ühingu juhatuse liikme hoolsuse määra võib muuta rangemaks või hoopis leebemaks. Juhatuse liikmele võib esitada nõudeid näiteks keeleoskusele, eriharidusele vms, mis omakorda toob juhatuse liikmele kaasa kõrgemad hoolsusstandardid. Kui juhatuse liikmel on nõutavast madalam haridustase või puudulik keeleoskus, siis ei õigusta see juhatuse liikmele madalamate hoolsusstandardite rakendamist seetõttu, et tema haridustase ei võimalda enamat nõuda. Juba ainuüksi juhatuse liikme kohale asumine ühingus, mida isik ei ole võimeline juhtima, võib olla käsitletav hoolsuskohustuse rikkumisena. Juhatuse liikme hoolsusmäära võib mõjutada ka ühingu suurus. Ühingu suurus mõjutab hoolsuskohustust seetõttu, et erineva suurusega ühingutes on erinev rahavoog, tehingute ja personali maht ning samuti sellega kaasnev majandusliku riski aste. Eeltoodust tuleneb, et mida suurem on ühing, seda suuremad teadmised peavad olema juhtorgani liikmel. Juhatuse liikme hoolsuskohustuse määr võib sõltuda ka täidetava ülesande või sõlmitava tehingu laadist. Juhatuse liige peab alati enne vastava juhtimisotsuse tegemist olema piisavalt informeeritud. See tähendab, et enne konkreetse tehingu või toimingu tegemist tuleb teha teatud mahus eeltööd, näiteks korraldada turu-uuring, teha vajalikud finants- või juriidilised analüüsid, hinnata ühingu hetkevõimalusi ning tehtava toimingu või tehingu mõju ühingu tulevikustrateegiale, koguda taustinfot jms, mis aga nõuab aega ja raha. Seetõttu tuleb hinnata, millisel määral tehtav toiming või tehing vajab eelkirjeldatud jõupingutusi. Eelkõige sõltub see tehingu või toimingu keerukusest ja riskiastmest, kuid samas tuleb silmas pidada ka seda, et eeltöö ei tooks kaasa toimingu või tehingu suhtes ülemäära suurt kulu. Vastasel juhul muutuks toiming või tehing kahjumlikuks ebamõistlikult suure kulu tõttu. 100% informatsiooni tähendab seda, et meil on olemas kõik lahendatavat probleemi puudutavad andmed. 50–60% informatsiooni laekub suhteliselt odavalt. See osa saadakse olemasolevatest infoallikatest. Lisainfo hankimiseks tuleb aga teha täiendavaid uuringuid. Nende korraldamine nõuab tavaliselt palju vaeva ja läheb kalliks maksma. Otsustaja peab enne lisainfo hankimisele asumist vastama küsimusele, kas kulutatav aeg ja raha end ka õigustavad. Suured kulud ei tähenda seda, et ühingu juhtorgani liige peaks lihtsamate ja vähemahukate tehingute puhul loobuma info hankimisest üldse. Samas on siiski oluline rõhutada, et piisav infohulk tähendab seda, et andmeid peab olema parajalt. Liigne info (üleinformeerimine) on niisama kahjulik nagu puudulik info. Viimane halvendab otsuse kvaliteeti seetõttu, et otsustajal ei ole võimalik kõiki olulisi tegureid arvesse võtta, liigne info aga pikendab informatsiooni kogumise, säilitamise ja edasiandmise aega, kusjuures suurenevad kulud ja aeglustub otsuste tegemine. Otsust, mille kvaliteet on ligikaudu 80–90% opti­maalse otsuse kvaliteedist, saab teha, kui juhi käsutuses on 60–70% vastavas keskkonnas kättesaadavast infost. Ülejäänud 30–40% ulatuses lisainfo hankimine võib otsuse kvaliteeti tõsta 10–20%. Hoolsuskohustuse järgimine tähendab juhatuse liikmele eelkõige oma kohustuste täitmist TsÜS-i § 32 hea usu põhimõttest lähtuvalt, silmas pidades eelkõige ühingu huve. Juhtorgani liige peab täitma oma kohustusi heas usus. See tähendab, et tema tegevus ühingu huvides peab toimuma heas usus, mitte sellena ainult näima, et ei tekiks olukord, kus tema otsustusvõime on tõenäoliselt erapoolik ja seejärel saaks ta vastutusest vabaneda, väites, et oli erapoolik. Viidates riigikohtu lahendile 3-2-1-67-03 saab väita, et juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse. Juhatuse liige on kohustatud toimima tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Seega kaasneb juhtorgani hoolsuskohustusega kõige üldisemate tsiviilõiguse põhimõtete – hea usu põhimõtte – järgimise kohustus. Lisaks kohustusele olla hoolas ja informeeritud peab juht alati hindama tehinguga kaasnevaid riske, mis temast sõltumatult võivad realiseeruda. (Äri)risk on oht ühingu varale. Ühingu juhtimisest tulenevad riskid on ebaselged ülesanded ja kompetentsi (pädevuse) ebaselge regulatsioon, sooritusriskid, näiteks kalkulatsioonivead. Ei ole võimalik, et eksisteeriks ilma riskita ühingut, oluline on, et risk tuleb vähendada minimaalseks, seda isegi sel juhul, kui seetõttu kasumi saamise väljavaated vähenevad. Ühingu juhtorgani liikmete esmaseks ülesandeks on riski juhtida, tehes selleks kindlaks ohud, millega ühing silmitsi seisab. Riski hindamisel tuleb kaalutleda, kui kaugele võib riskiga minna. Siinjuures võib tõstatada küsimuse, kumb juhtorgani liige täidab oma kohustusi paremini, kas see, kes ei julge midagi teha ja ei vii ühingu arengut edasi, või see, kes riskib ja võib ebaõnnestuda. Eelistada tuleb viimast juhtu. Ühingu majandusliku edu seisukohast tuleb riskida, samas peab risk olema põhjendatud ja selle võtmisel tuleb kohaldada üldiseid hoolsusstandardeid, samuti peab juhtorgani liige suutma põhjendada, millistel kaalutlustel ta pidas konkreetsel juhul otstarbekaks riskida. Hoolsuskohustuse täitmisest sõltub ka juhtorgani liikme tegevusega kaasnev vastutus ja sellest tulenev kahju hüvitamise kohustus. Seetõttu ei saa põhikirjaga või ametilepinguga vastutust leevendada (vähendada), samuti on välistatud juhatuse liikme kohustuse täitmisest loobumine. Ka ei saa põhikirjaga või ametilepinguga karmistada juhatuse liikme hoolsuskohustust, näiteks tulemuse eest vastutamise mõttes. Hoolsuskohustuse määra ei saa põhikirjaga või ametilepinguga leevendada ega karmistada, sest nimetatud kohustus tuleneb seadusest, on imperatiivne ja ammendavalt reguleeritud. Ka ühingu nõukogu liikmel tuleb täita hoolsuskohustust. Kuigi nõukogu ei osale ühingu igapäevases juhtimises, on selle liikmetel kohustus tegutseda nõutava hoolsusega. Nõukogu liikme hoolsuskohustus kerkib esile oma töö korraldamises, sh ka juhatusele korralduste andmisel, milleks nõukogu liige peab üles näitama nõutavat hoolsust. Selleks peab tal olema vajalikul määral informatsiooni, et kaaluda eelnimetatud tehingu tegemisega kaasnevaid riske. Kas seda nõuet on alati täidetud, on iseasi – eriti kerkib küsimus siis, kui nõukogu osaks on kujunenud kummitempli roll. Lojaalsuskohustusega kaasneb küsimus usaldusest, kuna juhtorgani liikmel on lai esindusõigus ühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ning õiguste teostamiseks, mis on ühingu jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline. Lojaalsuskohustuse eesmärk on vältida koguduse liikmete ärakasutamist ühingut juhtivate või kontrolli omavate koguduseliikmete poolt. Lojaalsuskohustus on oluline seetõttu, et võõra vara suhtes tegutsetakse usaldusisikuna. Lojaalsuskohustus hõlmab juhatuse liikme kohustust vältida oma otsuste tagajärgede seotust isikliku huviga ning ühingu juhtimisel enda ja ühingu huvide konflikti. Ühingu juhatuse liige peab ühingut juhtima omavastutusel. Juhatuse liikmed ei tohi kasutada oma positsiooni isikliku kasu ja tulu või muu isikliku eelise saamiseks, sest olles ühingu ning kaudselt ka omanike usaldusisikud, kohustuvad nad eelistama ühingu ja omanikega seotud tegevuses nende huve eneste omadele. Seega, kuna ühingu juhatus on ühingu esindusorgan ja talle on usaldatud ühingu vara, on väga oluline, et ta käituks ühingule lojaalselt. Ühingu juhatuse liikmele on antud väga lai esindusõigus ühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ja õiguste teostamiseks. Et juhatuse liige ei kuritarvitaks oma positsiooni, on oluline, et ta käituks ühingu suhtes lojaalselt. Lojaalsus on seotud eelkõige usaldusega. Juhtorgani liikme lojaalsuskohustus tuleneb TsÜS-i §-st 35 ja VÕS-i § 620 lg-st 1. Toogem siinkohal erinevatest lojaalsuse näidetest esile huvide konflikti vältimise kohustus, mis on üks olulisemaid lojaalsuskohustusi. Juhatuse liikmel on kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus, millest tuleneb juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti (RKTKo 3-2-1-67-03). Huvide konflikti vältimisena käsitletakse juhatuse liikme tegevuse allutatust nõukogu kontrollile. Juhtorgani põhilisteks kohustusteks on laias mõttes juhtimine ja esindamine. Juhtimise ülesanneteks on kõige sagedamini välja toodud neli tegevust: planeerimine, organiseerimine, eestvedamine ja kontrollimine. Autor pakub juhtimise kui protsessi osisteks planeerimise, organiseerimise, eestvedamise, arendamise ja kontrollimise. Kusjuures arenduse all tuleb mõista nii juhi enda kui töötajate pidevat arendamist, mis seisneb vastava erialase koolituse korraldamises ja üldkoolituse võimaldamises, aga ka organisatsiooni pidevat arendamist ja nüüdisajastamist. Kontroll ei tähenda autori seisukoha järgi kitsalt formaal­set kontrollimist, vaid rohkem tulemuste hindamist (mõõtmist) ja tagasisidet. See ülesanne eeldab esmalt ja kõige enam analüütilisi võimeid. See nõuab ka, et mõõtmise puhul võimaldataks enesekontrolli, selle asemel et kuritarvitada inimeste kontrollimisel väliseid või ülevalt alla kontrolliviise – s.t domineerimist nende üle. See on levinud kontrolli­printsiibi rikkumine, mis suures osas seletab, miks mõõtmine on praeguste juhtide töös nõrgim valdkond. Seni, kuni mõõtmist kuritarvitatakse kontrollimise tööriistana, jääbki mõõtmine nõrgimaks juhtide etteaste seas. Juhi vastutuse aluseks on peamiselt kas valed või vildakad juhtimisotsused ehk juhtide vastuvõetavate otsuste kvaliteet. Tuleb tõdeda, et otsustamise teebki raskeks vastutuse koorem, sest otsustaja võtab endale alati vastutuse. Mida tähtsam on otsus, seda suurem on ka vastutus. Tõdegem, et otsustamisel tehtud vead võivad kalliks maksma minna – nii ettevõttele/organisatsioonile kui otsustajale endale. Habakuk on kirjutanud, et olenemata sellest, mida juht oma põhikohustustena teeb, ikka teeb ta eelnevalt vastava otsuse. Ükski juht ei saa ega tohi otsustamisest kõrvale hoiduda, mistõttu on juhtimisalane otsustamine käsitletav juhi põhilise universaalkohustusena. Ka Üksvärav rõhutab, et otsustamine hõlmab juhi tegevuses olulise koha ning põhikohustusena läbib kogu tema tööd. Otsustamine on vaimne või psüühiline tegevus, sõltumata sellest, kui formaalsed on otsustamise keskkond või otsusele jõudmise reeglistik. Selles protsessis sulavad üheks tegevuseks kokku nii teadmised, informatsioon, tunded, fantaasia, alateadvus kui muu selline. Otsustamine on sünteetiline tegevus, mille käigus tuleb majanduslikku, tehnilist, õiguslikku ja inimesi käsitlevat informatsiooni arvestada, vastandada ja kaaluda. Sellest tulenebki otsustamise keerulisus. Suuremate organisatsioonide tingimustes on sagedased ja järsud pöörded võimatud, mistõttu kord tehtud otsustega võib kauem läbi saada. Seetõttu ei ole organisatsioonide tegevuse efektiivsuse seisukohalt ükskõik, kes, kus ja kuidas missuguse kvaliteediga otsustab. Eri autorid peavad otsustamist kõiki teisi juhtimisfunktsioone läbivaks tegevuseks. Öelnud seda, tuleb asuda seisukohale, et muudatused juhtimisalases otsustamises toovad kõige otsesemalt kaasa ka muudatused juhtimises. Ühestki otsusest ei ole kasu, kui seda ellu ei viida. Valitsemis- ja juhtorgani liikmete põhilistel kohustustel on konkreetne majanduslik sisu ning need kohustused on vastava organi liikmetele juhiseks ühingu majandustegevuse korraldamisel. Lisaks sellele on need suunatud valdavalt üldküsimuste lahendamisele ning ühingu tegevuse üldisele edendamisele. Kokkuvõtvalt on juhtimine protsess, mille moodustavad planeerimine, organiseerimine, motiveerimine ja kontrollimine eesmärgiga viia ellu organisatsiooni missioon ja strateegia. Ehkki esindamine ei ole eraldiseisev juhtimisfunktsioon, käsitleme seda siinkohal põhjusel, et tegemist on juhtimisega hõlmatud olulise funktsiooniga. Ühingu esindamist tuleb eristada ühingu juhtimisest. Esindus (volitus) on oluline tahteavalduse kehtivusele kolmandate isikute suhtes (õiguslikule võimele) ja on seetõttu oluline välissuhtes. Juhtimiskohustus näitab, millises ulatuses on juhtimistoimingud lubatud ehk on määrava tähendusega sisesuhtes. Juhatuse liige esindab ühingut õiguslikes suhetes piiramatult. Esindamine hõlmab endas tahteavaldust ja õigustoimingutega sarnaste toimingute tegemist kolmandate isikutega. Juriidilistel isikutel, sh ühingutel, on küll olemas õigusvõime, kuid nad saavad õiguskäibes osaleda ainult oma organite kaudu. Nendel organitel on seadusliku esindaja staatus ja sellel esindusel on organi funktsioon. Ühingut/kogudust esindab juhatus. Ühingu nõukogu ei saa seadusevastaselt võtta juhatuselt viimase pädevusse kuuluvat esindusõigust oma pädevusse. Ühingu juhatuse liikmed on ühingu nimel tehingute tegemisel kohustatud ühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Juhatuse liikme esindusõigus algab tema juhatuse liikmeks valimisest ja lõpeb üldjuhul tema ametiaja lõppemisega või tagasikutsumisega. Tulenevalt TsÜS-i § 34 lg-st 2 saab tehingu tegemisel ühingut esindada iga juhatuse liige, v.a juhul, kui seaduse või põhikirjaga on ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist saavad ühingut esindada üksnes ühiselt (ühine esindamine). Kui on olemas mitu juhatuse liiget, siis tuleb eristada aktiivesindust ja passiivesindust. Passiivesinduseks (tahteavalduse vastuvõtmine) on õigustatud iga juhatuse liige, aktiiv­esinduseks (tahteavalduse tegemine) on mõõtuandvaks kõigepealt põhikiri. Põhikiri võib ette näha iga juhatuse liikme üksikesindusõiguse, aga ka ühise esindusõiguse. Juhul kui ühingu juhatuse liikmetel on ühine esindamisõigus, võivad juhatuse või seda asendava organi liikmed volitada üht või mitut enda hulgast neid tehinguid tegema. Ühingu esindamisel on ka erandeid, kuid nendel siinkohal peatuda ei jõua. Spetsiifilised kohustused annavad juhtorgani liikmele suunised konkreetsete ülesannete täitmiseks. Juhtorganite liikmete spetsiifilised kohustused on üsna detailsed ja tihti suunatud üksikküsimuse lahendamisele. Spetsiifilised kohustused on sätestatud eri seaduste eri paragrahvides ja need sõltuvad ka tegevusvaldkonnast, milleks ühing on ellu kutsutud. Samuti võivad spetsiifilised kohustused tuleneda ühingu põhikirjast, juhtorgani liikmega sõlmitud ametilepingust ja/või ühingu kõrgemate organite otsustest ning ühingu tegevuse eripärast. Kokkuvõtteks Kokkuvõtvalt peab autor vajalikuks rõhutada järgmisi põhimõtteid.  Usuline ühendus on eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes kohaldatakse MTÜS-i, kui KiKoS-ist ei tulene teisiti. See aga ei tee kirikust või tema kogudustest mittetulundusühinguid.  Usulise ühenduse põhikirjas võib ette näha erisusi MTÜS-is liikmeskonna ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist.  Juhtorganite liikmed peavad teadma oma ülesandeid (üldised, põhilised ja spetsiifilised) ja sellega kaasneva vastutuse põhimõtteid. Siin on märksõnaks (täiend)koolitamine.  Perspektiivis tuleb üle vaadata kiriku sisereeglistik (sh põhikiri), et lõpetada olukord, kus koguduse õpetaja on kõigil juhtimistasanditel juhi rollis, sattudes seeläbi silmitsi huvide konflikti situatsiooniga. Sama käib ka peapiiskopi kohta. Võimude lahusus per se ei ole teemaks. Teemaks on, et inimest ei pandaks ex officio olukorda, kus ta peab ise asju sangarlikult ellu viima ja seejärel ennast põhjalikult kontrollima hakkama. Urmas Arumäe, EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent, vandeadvokaat, EELK kirikukogu asejuhataja ja õiguskomisjoni liige Artikli väljaandmist on toetanud EELK diakooniatalitus ja EKNi ühiskonnatöö sihtasutus. Artikkel ilmus 02.04.2014.a. ajalehe EESTI KIRIK eraldi vahelehena