Kas jaht ketseritele?

Mul on väga kurb näha, lugeda ja kuulda kuidas 21. sajandil üritatakse inimesi “ketseriteks” teha ning hirm ettevõetu võimalike tagajärgede pärast. Seekord ei saa “süüdistada” meediat, sest avaliku häbimärgistamise (stigmatiseerimise) initsiatiiv on tulnud kiriku seest. See, mida seoses õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste organisatsiooni kuulumisega kirjutatud on, ei jäta ilmselt kedagi külmaks – ei toetajaid ega vastaseid. See, et vaimulike hulgas kogutakse allkirju eesmärgiga keelata lisaks vaimulikele ka koguduste ilmikute kuulumine vabamüürlaste hulka, tekitab lausa kõhedust. Mina olen Jaani toetaja. Enamgi veel, olen Jaani sõber ja tean, et Jaan on suurepärane inimene ja väga hea hingekarjane. Käesolevaga soovin diskussiooni lisada veidi õiguslikku vaatenurka, sest kahetsusväärselt on muuhulgas asutud rikkuma Jaan Tammsalu põhiõigusi ja vabadusi. Selle ilmekaimaks näiteks on MTÜ Tartu Pereraadio Ühingu kehtestatud eetrikeeld. Tõenäoliselt on põhjendatud, et erinevad toimetused otsustavad selle üle, mida nad eetrisse või ajalehte lubavad, ehkki ka selles protsessis võib leida aeg-ajalt diskrimineerimise fakte. Samas on Jaan Tammsalu saatesari Leeritund ja igapäevased vaimulikud mõtisklused olnud Pereraadio kuulajatele oodatuimaid juba pikki aastaid ja nüüd äkki enam ei kõlba… Kusjuures ei kõlba mitte sõnumina, vaid sõnumi tooja “ootamatu” kuulumise tõttu vabamüürlaste hulka. Kaudsem “eetrikeeld” on 30 EELK vaimuliku pöördumine kiriku juhtkonna poole palvega keelustada vaimulike kuulumine vabamüürlikku organisatsiooni, kuna see on nende arvates kokkusobimatu vaimuliku ametiga ja tekitavat palju segadust nii EELK vaimulike kui ilmikute seas ning võõristust ja eelarvamusi Eesti ühiskonnas tervikuna. Eks me oska kõik moel või teisel sõnu seada, kuid kui kirikujuhtidele suunatud pöördumise empiirika nt ühiskonna arvamuse osas põhineb Delfi kommentaariumil, siis … Hukka ei saa mõista vaimulike pöördumise sisulist poolt, ehk soovi teatud küsimuses kirikujuhtidelt selgust nõutada. Kirikus on viimasel paaril aastal tuliselt diskuteeritud homode abielu, naispreestrite lubatavuse jt jumekate teemade üle. Kui soovitakse diskussiooni vabamüürluse ja kiriku suhete üle, siis miks ka mitte. Aga kes on need eksperdid, kes kahe mittetulundusühingu suhteid detailides adekvaatselt arutada oskaks? Samas ei saa õigeks pidada vormi, kuidas kogu aktsioon ühe isiku ründamisena on läbi viidud – isiklikust usalduslikust kirjavahetusest ja kiriku siseasjast on tekitatud ilmalik meediasündmus. Juhin tähelepanu, et kui teema vabamüürluse ja kiriku suhetest oleks ka tegelikult küsimuse püstitajatele probleemiks olnud, võinuks selle juba ammu ja ilma konkreetset isikut ründamata kirikujuhtidele esitada. Kuna aga nii ei ole käitutud, jääb vaid loota, et aeg annab vastuse, kas kogu protsessi tagant leitakse kellegi isiklikud ambitsioonid. Selline “menetlusvorm” ei tee kirikule ei head ega au. Mida selline asjaajamine peaks meie kirikust ühiskonnale kõnelema? Kuidas ja kas üldse saab Jaan Tammsalu ennast avalikkuse ees või kiriku sees kaitsta? Sellele ei näi pöördujatest keegi mõtlevat. Meedias on Jaan juba “ketseriks” tunnistatud, süüdi mõistetud ja mõne silmis tõenäoliselt ka hukatud. Avalikkusele näib kõik selge olevat – nii see, mida tähendab vabamüürlus, kui ka see, mida kirikujuhid veel otsustanudki pole. Me oleme Jumala ees võrdsed, aga vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele oleme kõik ka seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida näiteks usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Nii usuline või poliitiline vihkamine kui diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Kui jälgida õpetaja Jaan Tammsalu suhtes toimuvat, siis peaks viitest põhiseadusele nii mõndagi välja lugema ja sellest järeldusi tegema. Kui üleüldse pidada võimalikuks küsimuse püstitamist teemal, kes millisesse organisatsiooni võib kuuluda, siis ei näe ma juristina põhjust, miks vaimulike kuulumine MTÜ-sse “Erakond” peab olema lubatud, MTÜ-sse Eesti Vabamüürlaste Selts (esialgse nimega Eesti Vabamüürlaste Selts “Fööniks”) peaks aga olema keelatud. Tõsi, erakondade puhul me arvame, et nende tegevus on avalik, läbipaistev ja selge ning et erakonna liikmena võid sa jääda kõigi oma tõekspidamiste juurde. Väidan kunagise erakondlasena, et päris nii need asjad tegelikult kahjuks ei ole. Vabamüürlaste puhul häirib aga paljusid “salaorganisatsiooni” imago ning see, et nad ei tea, mida selles organisatsioonis tehakse. Nn salaorganisatsiooniga tegemist olla ei saa, kuna sellel on riigi antud registrikood ja kahe euro eest saab registris ka põhikirjaga tutvuda (täpselt nagu erakonna või kirikugi puhul). Tõsi, sellel organisatsioonil võib olla saladusi, aga nimetage vähemalt üks organisatsioon, millel saladusi ei ole. Mina ei ole pädev selles küsimuses teemat rohkem arendama, aga ühte võin internetist kättesaadava info põhjal öelda küll – erakonnad, erinevalt vabamüürlaste organisatsioonist, ei ole loodud oma liikmete kõlbeliseks täiustamiseks, abivajajate aitamiseks ning valgustuse ja hariduse edendamiseks, et selle kaudu maailma parendada. Erakonna ainus eesmärk erakonnaseaduse § 1 järgi on poliitilise ühendusena oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Julgen sellest järeldada, et vabamüürlaste tegevus on suunatud oma liikmete arendamisele, erakonna kogu mõte on aga saada võimule ja seal püsida. Riik on registreerinud mõlemad organisatsioonid (erakondi muidugi rohkem kui ühe), mistõttu tuleb pidada neid seaduse mõttes legaalseteks ehk lubatud organisatsioonideks. Võttes “eeskuju” pöördujatelt võiks ju küsida, et kuidas käib ilmalik võimutaotlus kokku vaimuliku kutsega? Kui juba “heade” ja “halbade”, “musta” ja “valge” nimekirja organisatsioonide väljaselgitamist on alustatud, tuleks kindlasti võtta seisukoht ka kiriku ja erakondade suhete osas. Ma ei pea sellist teemapüstitust üldse õigustatuks, aga kui juba nii on läinud, siis tuleb kirikujuhtidel otsustada vaimuliku seotuse lubatavus nii erakondluse kui vabamüürlusega. Pole arvestatav vaimulike erakonda kuulumise pooldajate väide, et võimaliku keeluga diskrimineeritaks vaimulikke, kellel samuti võib olla maailmavaade. Kõigil võib olla maailmavaade, aga teatud isikutel on lausa seadusega keelatud erakonda kuulumine. Nendeks on: õiguskantsler ja tema nõunikud,
 riigikontrolör ja Riigikontrolli peakontrolör,
 kohtunik,
 prokurör,
 politseiametnik ja tegevteenistuses olev kaitseväelane. Ka Vabariigi President peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse. Ma ei julgeks küll väita, et selline keeld on diskrimineeriv. Ühtin Eesti Kiriku tellija ja lugejana Marko Tiituse kolumnis “Poolt või vastu” öeldu/kirjutatuga, et “me lihtsalt ei tohi (kirikus) omavahel tülli minna ja lasta endid üksteise vastu välja mängida”, nagu ka tema viitega Lea Jants-Ylönenile: “Oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on meie vastu, vaid olla nendega, kes on meie poolt.” Lõpetuseks loodan, et suudame sellele teemale kiriku sees intellektuaalsel tasandil lahenduse leida. Urmas Arumäe õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige Avaldati Eesti Kirikus 13.03.2013. a. pealkirja all "Oleme kõik seaduse ees võrdsed"

Meil on vaja riiki, mida me suudame tunnetada

Kõigevägevamalt on palutud meelekindlust 
leppida asjadega, mida ei saa muuta, 
julgust muuta asju, mida saab muuta, 
ja tarkust 
nende vahel vahet teha. Me peame Eestis ilmselt leppima sellega, et oleme territooriumilt väikeriik, et meid on rahvaarvult vähe ja ukaasiga meid rohkemaks ei tee, et oleme Euroopa Liidu ääremaa ja erikohtlemist pole EL-ilt oodata (Euroopa Komisjoni riigiabi voliniku Joaquin Almunia värskelt saadetud selge sõnum), et meil ei ole aastas kahte-kolme viljasaaki, et meil ei tule maa seest naftat ning et me ei suuda (niipea) lahti saada oma nn 700-aastase orjapõlve kompleksist. Julgen väita, et me ei ole peale EL-ga liitumist enam ka rahvusriik, kuigi tuleb möönda, et rahvusriigi mõistet on vastavalt (poliitilistele) vajadustele ikka ja jälle revideeritud ja see on muutunud üsna hägusaks… Euroopa Liit on rahvuslusele vastassuunaline protsesse, mis tähtsustab riigiülest ja regionaalset tasandit (seetõttu ma ei tea, keda või mida pidas silmas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, öeldes, et “me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni loomise suunas.”). Meie võimuses ei ole üleöö muuta inimeste hoiakuid – see toimub põlvkondade vahetumisega. Vaatamata sellele otsustagem ära, kas riik on inimeste või inimesed riigi pärast ja üritagem siis vastavalt käituda. Minu arusaam asjadest ütleb, et rahvas on riigi loonud, mitte vastupidi. Organisatsiooni looja saab seda nii reorganiseerida kui ka lõpetada. Leppigem ka kokku selles, kas omavalitsusüksused on riigi armust või rajaneb riik tugevale omavalitsussüsteemile (kahel korral ajaloos on toimivale omavalitsussüsteemile rajatud meie rahvusriik) ning käitugem siis vastavalt. Ma eitan seisukohta, et omavalitsusüksused on üheks riikliku kohahalduse organiseerimise vormiks (riigivalitsemise eriliigiks). Ma pooldan vaba kogukonna teooriat. Me võiksime olla uhked oma ajaloo üle ja kuulutama nt 1000-aastast Eesti (muistset) riiklust (vt Uluots: Eesti muistsest riiklusest ja ühiskondlikust korraldusest (1932) ja Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil (1935)), mida on korduvalt püütud jalge alla tallata. Me ei ole orjarahvas, vaid sajandite jooksul korduvalt okupeeritud (riigi) rahvas, kes on pidevalt priiuse eest võidelnud ja 20. sajandil kahel korral rahvusriigi üles ehitanud (eelöeldu ei ole mõeldud asjatundja (mida ma ajaloo asjus ei ole) seisukohana ajalookäsitluste alasesse diskussiooni, vaid pigem emotsionaalse seisukohana). Me peame muutma oma (väike)riigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis parema elu (võib käsitleda ka võtmes “võimalustele vastava parema elu”). Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse (sõltumata rahvusest ja tegevusvaldkonnast) ja kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada ei lase (vt ka Altosaar: Eesti edu tagavad hoolivus ja usaldus). Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused võõrtööjõu teemadel. Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel. Joaquin Almunia jutt EL-i ääremaadest ja nende erikohtlemise välistamisest pädeb meie arengutaseme puhul ka siseriiklikult. Kui me suudaks kokku leppida selles, et rahvuslik rikkus sünnib loomisest mitte ümberjagamisest ning sellele toetuvalt ka õiguskorda kohendaksime, saaksime jälle sammukese edasi. Kui meie üks suurtest eesmärkidest on Skandinaavia, siis peame oma õigusloomes hakkama (rohkem) juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest (täna kuulume nn Germaani õigusperekonda, ehk lihtsamalt – meie mudelõigus on saksa õigus). Tarkus teha vahet võimaliku ja võimatu või siis lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel oleks kasulik meile kõigile. Vabariigi presidendi üleskutse teha Eesti riik viie aastaga (100-ks juubeliks) korda, on küll innustav, aga mida tähendab “korda” ja milline on “tegevusplaan”? Tõenäoliselt suudame tõsiselt pingutades viie aastaga mõne konkreetse asjaga maha saada, aga suuri plaane meil siiski sõnastatud ei ole. Seega saab see tegevusplaan koosneda vaid väikestest (mis ei tähenda mitteolulistest) ja jõukohastest praktilistest sammudest, mida saab ära teha ja mõõta. Nii võiks 100-ks juubeliks ära teha kolleeg Raidla pakutud riigipidamise reformi, püüdes seekord reformi kui protsessi juhtida professionaalselt, lähtudes seejuures muudatuste juhtimise põhitõdedest ja nt Soome kogemusest reformide läbiviimisel. Aga äkki meil ikka on see suur plaan olemas, kuna see peaks ju taanduma küsimusele, mis on riigi mõte? Põhiseadus sõnastab meie riigi mõtte nii: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kas selle kõrvale peab üldse mingeid uusi “suuri eesmärke” seadma? Või kui seamegi, siis ei tohiks need uued ideed olla vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Mõtestagem koos ja avalikult lahti, mida põhiseaduse preambulis seatud eesmärk tähendab ja mida me selle nimel peame tegema täna, homme - pidevalt. Riik ei ole vähem- või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses (Ding an sich), nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks (Ding für uns). Urmas Arumäe EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Ilmus 04.03.2013 Äripäev.ee (http://www.ap3.ee/blog/2013/3/4/vajame-riiki-mida-suudame-tunnetada) ja sama päeva paberversioonis lühendatuna.