Saturday, March 2, 2013

Meil on vaja riiki, mida me suudame tunnetada

Kõigevägevamalt on palutud meelekindlust 
leppida asjadega, mida ei saa muuta, 
julgust muuta asju, mida saab muuta, 
ja tarkust 
nende vahel vahet teha. Me peame Eestis ilmselt leppima sellega, et oleme territooriumilt väikeriik, et meid on rahvaarvult vähe ja ukaasiga meid rohkemaks ei tee, et oleme Euroopa Liidu ääremaa ja erikohtlemist pole EL-ilt oodata (Euroopa Komisjoni riigiabi voliniku Joaquin Almunia värskelt saadetud selge sõnum), et meil ei ole aastas kahte-kolme viljasaaki, et meil ei tule maa seest naftat ning et me ei suuda (niipea) lahti saada oma nn 700-aastase orjapõlve kompleksist. Julgen väita, et me ei ole peale EL-ga liitumist enam ka rahvusriik, kuigi tuleb möönda, et rahvusriigi mõistet on vastavalt (poliitilistele) vajadustele ikka ja jälle revideeritud ja see on muutunud üsna hägusaks… Euroopa Liit on rahvuslusele vastassuunaline protsesse, mis tähtsustab riigiülest ja regionaalset tasandit (seetõttu ma ei tea, keda või mida pidas silmas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, öeldes, et “me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni loomise suunas.”). Meie võimuses ei ole üleöö muuta inimeste hoiakuid – see toimub põlvkondade vahetumisega. Vaatamata sellele otsustagem ära, kas riik on inimeste või inimesed riigi pärast ja üritagem siis vastavalt käituda. Minu arusaam asjadest ütleb, et rahvas on riigi loonud, mitte vastupidi. Organisatsiooni looja saab seda nii reorganiseerida kui ka lõpetada. Leppigem ka kokku selles, kas omavalitsusüksused on riigi armust või rajaneb riik tugevale omavalitsussüsteemile (kahel korral ajaloos on toimivale omavalitsussüsteemile rajatud meie rahvusriik) ning käitugem siis vastavalt. Ma eitan seisukohta, et omavalitsusüksused on üheks riikliku kohahalduse organiseerimise vormiks (riigivalitsemise eriliigiks). Ma pooldan vaba kogukonna teooriat. Me võiksime olla uhked oma ajaloo üle ja kuulutama nt 1000-aastast Eesti (muistset) riiklust (vt Uluots: Eesti muistsest riiklusest ja ühiskondlikust korraldusest (1932) ja Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil (1935)), mida on korduvalt püütud jalge alla tallata. Me ei ole orjarahvas, vaid sajandite jooksul korduvalt okupeeritud (riigi) rahvas, kes on pidevalt priiuse eest võidelnud ja 20. sajandil kahel korral rahvusriigi üles ehitanud (eelöeldu ei ole mõeldud asjatundja (mida ma ajaloo asjus ei ole) seisukohana ajalookäsitluste alasesse diskussiooni, vaid pigem emotsionaalse seisukohana). Me peame muutma oma (väike)riigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis parema elu (võib käsitleda ka võtmes “võimalustele vastava parema elu”). Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse (sõltumata rahvusest ja tegevusvaldkonnast) ja kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada ei lase (vt ka Altosaar: Eesti edu tagavad hoolivus ja usaldus). Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused võõrtööjõu teemadel. Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel. Joaquin Almunia jutt EL-i ääremaadest ja nende erikohtlemise välistamisest pädeb meie arengutaseme puhul ka siseriiklikult. Kui me suudaks kokku leppida selles, et rahvuslik rikkus sünnib loomisest mitte ümberjagamisest ning sellele toetuvalt ka õiguskorda kohendaksime, saaksime jälle sammukese edasi. Kui meie üks suurtest eesmärkidest on Skandinaavia, siis peame oma õigusloomes hakkama (rohkem) juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest (täna kuulume nn Germaani õigusperekonda, ehk lihtsamalt – meie mudelõigus on saksa õigus). Tarkus teha vahet võimaliku ja võimatu või siis lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel oleks kasulik meile kõigile. Vabariigi presidendi üleskutse teha Eesti riik viie aastaga (100-ks juubeliks) korda, on küll innustav, aga mida tähendab “korda” ja milline on “tegevusplaan”? Tõenäoliselt suudame tõsiselt pingutades viie aastaga mõne konkreetse asjaga maha saada, aga suuri plaane meil siiski sõnastatud ei ole. Seega saab see tegevusplaan koosneda vaid väikestest (mis ei tähenda mitteolulistest) ja jõukohastest praktilistest sammudest, mida saab ära teha ja mõõta. Nii võiks 100-ks juubeliks ära teha kolleeg Raidla pakutud riigipidamise reformi, püüdes seekord reformi kui protsessi juhtida professionaalselt, lähtudes seejuures muudatuste juhtimise põhitõdedest ja nt Soome kogemusest reformide läbiviimisel. Aga äkki meil ikka on see suur plaan olemas, kuna see peaks ju taanduma küsimusele, mis on riigi mõte? Põhiseadus sõnastab meie riigi mõtte nii: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kas selle kõrvale peab üldse mingeid uusi “suuri eesmärke” seadma? Või kui seamegi, siis ei tohiks need uued ideed olla vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Mõtestagem koos ja avalikult lahti, mida põhiseaduse preambulis seatud eesmärk tähendab ja mida me selle nimel peame tegema täna, homme - pidevalt. Riik ei ole vähem- või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses (Ding an sich), nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks (Ding für uns). Urmas Arumäe EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Ilmus 04.03.2013 Äripäev.ee (http://www.ap3.ee/blog/2013/3/4/vajame-riiki-mida-suudame-tunnetada) ja sama päeva paberversioonis lühendatuna.

No comments:

Post a Comment