Kas Estonian Airi teenused on äri või avalik teenus?

Täna tunneb ilmselt iga eestimaalane end lennunduse asjatundjana ja teab täpselt, mida Estonian Airiga peaks ette võtma. Ega minagi kehvem ei saa olla… Siiski ei hakka ma kiruma siiani tehtud otsuseid või riigi võimekust/suutlikkust Estonian Airi juhtimise korraldamisel. Mõtleks korraks selle üle, kas tegemist on äri või avaliku teenusega. Tuleb nõustuda Krimelte OÜ juhatuse esimehe Jaan Puusaagi 22.11.2012. a. Äripäevas öelduga, et riigi omanduses oleva Estonian Airi eesmärk peaks olema kogu riigi teenimine. Selle eesmärgi eesmärk peab aga olema Eesti äärealastumise ärahoidmine. Aga äärealastumine saab sündima, kui meile olulistest keskustest Tallinnasse otselennuga edaspidi ei pääseks. Inimestele on aeg kallis. Kui Tallinna pääseks edaspidi peamiselt ümberistumisega (n läbi Riia, Helsingi vms), võime olla enam-vähem kindlad, et Eestisse ei tooda tulevikus rahvusvahelisi üritusi (sh spordiüritusi) ja siin juba tegutsevad rahvusvahelised institutsioonid võivad hakata hauduma plaane mõnda suuremasse keskusesse ümberkolimisest. Suures plaanis see nii on ja sellega tuleb tõsiselt arvestada. Tihti on räägitud sellest, et avalik sektor peaks olema efektiivsem. Need jutud algasid peale 1980-ndatest kui avalikus sektoris hakati juurutama turule orienteeritud juhtimisvõtteid (New Public Management – NPM), mis olid välja kujunenud erasektoris. See pidi viima ka avalikus sektoris efektiivse majandamiseni. Sellest ongi kirjutatud ja räägitud nii, et avalik sektor peab olema efektiivne. Nii see aga ei ole ega saagi olla – avalik sektor või avaliku sektori enamus teenuseid ei saa olla efektiivsed. Olgu siinkohal näitena toodud, et iseenesest oleks riiklik pension avaliku teenusena ju väga efektiivne, kui kõik pensionärid päev enne pensionile jäämist ära sureksid. Aga kas selline efektiivsuse taotlus saab olla avalikus sektoris eesmärgiks? Efektiivne saab olla ja peab olema juhtimine avalikus sektoris! Avalike teenuste osas tuleb taotleda parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Küsigem siinkohal, kas Estonian Airi teenused on Eesti jaoks tervikuna võttes avalik teenus või on see ühe äriühingu äri? Täna saaks formaalselt vastata, et Estonian Air on äriühing, mille eesmärgiks on omanikule (peamiselt Eesti riik) kasumi tootmine. Selles kontekstis tuleb Estonian Air tõepoolest saneerida, et omanikutulu oleks varem või hiljem tagatud, sest vastasel juhul on loomulikuks lõpuks pankrot. Teisisõnu, Estonian Air on riigi tehtud investeering, mis peab investorile tagasi tootma. Pole välistatud, et sellisena saab Estonian Airist mingiks ajaks kahe lennukiga ja 20 töötajaga väikeettevõte, mis lendab vaid Moskva ja Brüsseli vahet, on efektiivne ja toodab riigile (omanikule) kasumit. On see meie eesmärk? Kui me tahame, et Estonian Air oleks tasuline avalik teenus, mis tagaks ühelt poolt eestimaalastele otsereisimise võimalused olulistesse keskustesse ning looks õhusillad nende oluliste keskustega, kust Tallinna/Eestisse peab pääsema ja kust siia pääsemine oleks mugav (st ilma ümberistumisteta), peame selle eest lõivu maksma. Lõivu all tuleb siinkohal mõista riigipoolset liinide doteerimist. Omaette teema on sellisel puhul Estonian Airi juriidiline staatus. Kas ta peab olema äriühing ja ponnistama omanikule kasu tootmise nimel? Äkki peaks ta olema MTÜ või mingi muu kasumile mitteorienteeritud institutsioon? Mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Seega saab seada muud eesmärgid, nagu lennuteenuste kui avaliku teenuse kvaliteetse osutamise jms. Tulu teenida ei ole keelatud ka MTÜ-l, kuid saadud tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel. Kuna olemasolevat äriühingu võib ümber kujundada üksnes teist liiki äriühinguks, tuleks mittetulundusühinguna jätkamise soovi korral Estonian Air sellisena lõpetada ja anda selle majandustegevus/ettevõte üle asutatavale MTÜ-le. Urmas Arumäe, LLM PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent Lennunduse mitteekspert

Erakondade ja nende kontrollimise õiguslikke probleeme

Eesti õiguskultuuris on õiguskord jaotatud era- ja avalikuks õigusvaldkonnaks. No ja siis, küsib tavakodanik. Tõsi ta on, et ega see teadmine inimest igapäevatoimetustes edasi ei aita ega tagasi hoia. Juristile pakub selline vahetegu peamiselt õigusteoreetilist huvi, kuid mitte ainult... Vaheteol on oma põhjus, loogika ja õiguslikud tagajärjed ning õigusriigis peetakse sellest jaotusest kinni. Eestis on siiski näiteid, kus eraõiguslikes õigusaktides sisalduvad avalik-õiguslikud regulatsioonid. Nii antakse avalik-õigusliku äriregistri regulatsioon eraõiguslikus äriseadustikus. Samas on äriregister moodustatud ja põhimäärus kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Selline konstruktsioon on vähemalt arusaadav. Erakonnaseaduse järgi on erakond (partei) Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Erakond on mittetulundusühing (MTÜ) ja allub mittetulundusühingute regulatsioonile niivõrd, kuivõrd erakonnaseaduses ei sätestata teisiti. MTÜ, sh erakond, on eraõiguslik juriidiline isik. Sellisele MTÜ-le on seadusandja “usaldanud” muuhulgas osalemise erakonnaliikmete kaudu Riigikogu tegevuses, Euroopa Parlamendi tegevuses, kohaliku omavalitsuse volikogude tegevuses, Vabariigi Presidendi valimisel ning Vabariigi Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorganite moodustamisel. Ei tundu mõistlik ja õiguslikult põhjendatud, et eraõiguslik MTÜ sisuliselt juhib riiki ja omavalitsusüksusi – ehk siis tegeleb avalik-õigusliku elukorralduse suunamisega. Oleks mõistlik anda erakondadele avalik-õigusliku ühingu staatus. Sellega kaasneks ka erakondade tõhusama kontrolli riiklikud mehhanismid ning ehk ka kübeke vastutust, mille puudumine on ilmselt üks põhjus tänastele probleemidele (sh rahastamisskandaalile). Keegi võib siinkohal ju öelda, et meil on ellu kutsutud erakondade rahastamise järelevalve komisjon (edaspidi Komisjon), mis kontrollib (vähemalt) rahaasju. On, tõesti on, kuid seda Komisjoni toon ma oma tudengitele näiteks siis, kui käsitleme seda, kuidas üks eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik/institutsioon tekib. Segasemat näidet ühe institutsiooni õigusliku seisundi kohta ei ole tuua. Komisjon on minu hinnangul õiguslikult ebaselgel pinnasel ja ei ole päriselt selge, kas tegemist on era- või avalik-õigusliku institutsiooniga või millega üldse tegemist on. Pole ka selge Komisjoni õiguslik staatus. Riigikogu kodulehelt võib lugeda, et “… erakondade rahastamise järelevalve komisjon on loodud erakonnaseaduse kohaselt”. Samas ei leia selle ”loomise” kohta seadusest sõnagi. Komisjoni töökorra p 1 kinnitab, et Komisjon on ”…erakonnaseaduse § 1210 alusel moodustatud komisjon, mis lähtub oma tegevuses erakonnaseadusest, haldusmenetluse seadusest, asendustäitmise ja sunniraha seadusest, muudest riigiasutuste tööd reguleerivatest õigusaktidest.” Kes moodustas? Millal moodustas? Kas tegemist on eraõiguslikku valdkonda reguleeriva seaduse kohaselt/alusel asutatud/moodustatud avalik-õigusliku riigiasutusega? Mis tüüpi institutsiooniga on tegemist? Nendele küsimustele avalikest allikatest vastust ei leia. Järeldan, et kuna Komisjoni tegevuse alused antakse erakonnaseadusega, võiks olla tegemist eraõigusliku institutsiooniga. Tõsi, selle institutsiooni liikmed on valdavalt avalik-õiguslike institutsioonide (näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri, Vabariigi Valimiskomisjoni) esindajad, aga ega see ei ole iseenesest keelatud. Erakondade suhtes võiks olla tegemist erakonnavälise, kuid erakondade süsteemi kuuluva eraõigusliku järelevalve komisjoniga, mis kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad erakonnaseaduses sätestatud nõudeid või mitte. Kuigi jääb ebaselgeks, kes Komisjoni moodustab ja millega on tegemist, võiks sellise konstruktsiooniga teatud mööndustega leppida, aga… Komisjonil on erakonnaseaduse alusel õigus teha ettekirjutusi, määrata sunniraha (kuni 6400 eurot) ja viiviseid (0,85 protsenti iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest). Selliseid karistuslikke volitusi ei saa olla eraõiguslikul institutsioonil. Lisaks veel see, et vastavalt erakonnaseadusele registreeritakse komisjon riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris. Sellest tuleks järeldada, et tegemist on mingi avalik-õigusliku institutsiooniga. Sellele räägib aga vastu õigusteoorias ja ka kehtivas õiguses tunnustatud põhimõte, mille kohaselt peaks avalik-õiguslik institutsioon olema avalikes huvides asutatud/moodustatud kas seadusega või seaduse alusel. Kuna pole olemas seadust, millega oleks Komisjon loodud (selleks ei kvalifitseeru minu hinnangul ka 25.11.2010 vastu võetud erakonnaseaduse muutmise seadus), on küsitav ka õiguslik alus Komisjoni kandmiseks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikusse registrisse. Lihtsalt niisama ka mingit riigiasutust (või mis iganes institutsiooni) tekkida ei saa. Avalikest allikatest pole leida ühegi riigiorgani (näiteks Vabariigi Valitsus) otsust Komisjoni kui riigiasutuse vms moodustamise kohta. Ka asjaolu, et Komisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei, ei tee Komisjonist veel avalik-õiguslikku institutsiooni (asutust vms). Usun, et Komisjoni selline ebakindel ja küsitav õiguslik alus tuleb viivitamata muuta kindlaks ja vaieldamatuks. Erakondade avalik-õiguslikuks ”vormistamise” võiks aga võtta edaspidise diskussiooni alla. Tulenevalt eelkirjutatust tuleks hinnata Komisjoni senise tegevuse ja selle otsuste seaduslikkust. Kui ongi nii, et pole teada, millise institutsiooniga on tegemist ja kes selle moodustas (erakonnad, Vabariigi Valitsus vms), tuleks Komisjoni senine tegevus ja otsused kvalifitseerida ebaseaduslikeks. Õigusriigis sellist olukorda, kus politseinik määrab trahvi taatlemata mõõteriistade näitude alusel või keegi kontrollib kedagi ebaseaduslikult või register teeb kandeid kindla õigusliku aluseta, olla ei tohi. Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Partei tahtel ’tippjuhiks’

Äri võib väljaspoolt vaadatuna tunduda „näiliselt arutu juhusemänguna, kus iga loll võib võita, kui tal vaid hoolimatust jätkub…“ P. F. Drucker See artikkel on ajendatud 10.10.2012. a. Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ ja hiljem Eesti Ekspressis käsitletud Eesti Energia (EE) kaasusest, kus oli jutuks üldkoosoleku ja juhtorganite liikmete tegevus. Viimase tõuke sulepea haarata andsid Karli Lamboti kolumn 02.11.2012. a. Äripäevas ning Juhan Partsi järjekordne juhtimisteemaline dilemma seoses Tallinna Sadama nõukogu ja Neinar Seliga, kus seoses viimase asumisega EOK presidendiks on üleval küsimus, kas Tallinna Sadama nõukogus jätkamisega ei teki huvide konflikt. Käsitlen neid teemasid veidi laiemalt kui konkreetse ettevõtte tasand ja seda hoolsus- ja lojaalsuskohustuse ning vastutuse kontekstis. Artikli maht seab siin muidugi omad piirangud. Olgu kohe ära õiendatud, et lähtun kaasuste hindamisel eeldusest, et meedias avaldatud faktid (riigihanke osas rikuti seadust, ettevõttele on tekitatud kahju, huvide konflikt jt) on õiged. Aga nüüd teema juurde… 2010. aasta lõpus toimunud EE nõukogu istungil protokollitakse väidetavalt järgmised faktid: Sandor Liive: "Kui väga tähte närida, siis kõikidele pakkumis-dokumentide tingimustele Alstomi pakkumine ei vasta". Meelis Atonen: "Nõukogu on hetkel "kahvlis" – kui jätkata Alstomiga, rikuksime seadust. Kui aga loobume lepingust, tuleb korraldada uus hange ja ilmselt on uus pakkumine kallim – sellega oleme siis tekitanud juba kahju." EE nõukogu nõustanud advokaat Sven Papp: „Rahandusministeerium võib hanget uurida ja leida sealt nii riigihankeseaduse kui ka karistusseadustiku rikkumisi. Seletused, miks seaduse rikkumine toime pandi, ei tee seaduse rikkumist olematuks, kuid neid võidakse arvestada karistuse määramisel." 05.05.2011. a. arutas Vabariigi Valitsus jaama ehitamist kinnisel istungil. Minister Parts hoiatas valitsusliikmeid, et Euroopa Liidu keskkonnakaitsenõuete tõttu tuleb 2016. a. peaaegu pool Narva elektrijaamade senisest võimusest sulgeda ja et ilma uusi tootmisvõimsusi juurde ehitamata võib 2016. a. Eestis tekkida elektri puudujääk. Memos oli ka kirjas, et Euroopa Liidul võib riigiabi skeemi uurimiseks kuluda kuni poolteist aastat, mis seab ohtu uute katelde õigeaegse valmimise. Parts kallutas valitsust ka asjaoluga, et EE on juba sõlminud prantslastega lepingu, mille tähtaeg kukub juuni lõpus. Kui selleks ajaks pole leping heaks kiidetud, kaotab ta kehtivuse. Memo andis Eesti Ekspressi hinnangul signaali: ministrid, meil on asjaga kiire, teeme ära! Minister Parts aga tõenäoliselt valetas valitsuskabineti liikmetele, sest riigikontrolör, Mihkel Oviir, teatas valitsusele, et majandusministeerium jättis memos märkimata vanadele kateldele puhastusseadmete paigaldamise läbi eluea pikendamise võimaluse aastani 2023, mis oleks odavam kui uue jaama ehitamine. Samuti juhtis riigikontrolör tähelepanu asjaolule, et ministeerium ei võtnud arvesse Estlinki kaablite võimsusi elektri impordiks. Seepeale saatis EE juht, Sandor Liive, 15.06.2011. a. majandusminister Partsile (koopia A. Ansipile ja J. Ligile) kirja, milles tegi ettepaneku aastaks aeg maha võtta, kuna sellega oleks nõus ka ehitaja Alstom. Kirjale järgnenud päeval (16.06.2011) toimus märkimisväärne EE nõukogu koosolek. Sellel teatas EE juhatuse liige, Margus Kaasik, et "Muutunud oludes on juhatus seisukohal, et uute plokkide rajamine ei ole majanduslikult põhjendatud". Nõukogu sai (või oli selleks ajaks juba saanud) üldkoosolekult (minister Parts) käsu "täita varustuskindluse tagamiseks Eesti Energia poolt Alstomi konsortsiumiga sõlmitud hankelepingut ning alustada esimese 300 MW ploki rajamist juunis 2011". Vaatamata sellele, et EE juhatus juhtis nõukogus tähelepanu, et "riigi jaoks on uue jaama ehitamine kallis viis tõsta varustuskindlust oludes, kus teravat varustuskindluse probleemi enam ei ole" ja üks nõukogu liige, Janek Parkman, esitas eriarvamuse, mille kohaselt "… on käesoleval hetkel lepingu sõlmimine Alstomiga põlevkiviplokkide rajamiseks äriliselt ebamõistlik. Veelgi enam – juhatuse kinnitusel halvendab põlevkiviplokkide rajamine ilma selge toetusskeemita ettevõtte majandusseisu sedavõrd, et ettevõtte omakapitali laiendamine 140 miljoni euro võrra muutub vältimatuks", võttis nõukogu üldkoosoleku ebaseadusliku käsu/korralduse (ei teagi kuidas see tegelikult vormistati) täitmisele ja tegi vastava otsuse. Nõukogu otsusest ajendatult tegutses edasi ka juhatus (see, mida nad tegid, jääb televaatajale/lehelugejale tegelikult ebaselgeks), ehkki on meedias välja öelnud, et ei mõista tänini, miks minister just Alstomiga äri tegemist nõudis. Juhatus õigustab oma tegevust asjaoluga, et kuna üldkoosolek on andnud nõukogule ja nõukogu juhatusele korralduse, siis juhatusel polnud valikuid. Siia koer maetud ongi! Juhatus ega ka nõukogu ei saa kuidagi indulgentsi sellega, et kõrgemalseisev organ on andnud korralduse ja seeläbi alamalseisvad ei vastuta. Seda seetõttu, et seaduse mõtte ja sätte kohaselt peab juhtimisel kinni pidama üksnes kõrgemalseisva organi seaduslikest korraldustest. Antud juhul oli ju kõigile asjaosalistele teada, et rikutakse seadust (nii riigihankeseadust kui ka karistusseadustikku) ning tegutsetakse majanduslikult ebaotstarbekalt. Saab järeldada, et tegutseti lausa tahtlikult. Aga mis on õiguspärane korraldus/otsus? Õigusteadlane Andres Vutt on seisukohal, et õiguspäraseks loetakse vaid sellist omanike või nõukogu otsust, mille puhul juhatuse liikme vastutus oleks välistatud ka ilma vastava omanike otsuseta, st õiguspäraseks loetakse vaid sellist otsust, mis sisaldabki endas juhatuse liikmele antud suunist toimida ka majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja ühingu parimate huvide kohaselt. Siin on raske midagi kommentaariks lisada. Seega ei saa õiguspärane olla otsus, mis annab juhtorgani liikmele suunise toimida vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusstandardiga. See kõik annab alust küsida, kas asjaosalised tegutsesid neilt oodatava korraliku ettevõtja hoolsusega? Enamgi veel – tõusetub ka küsimus, kas antud kaasuses on käitutud ettevõtte suhtes lojaalselt? Nii nõukogul kui ka juhatusel oli tegelikult valikuid küll. Teades, et tegemist on ebaseaduslike korraldustega, saanuks neile argumenteeritult vastu vaielda. Saanuks ka korraldusi mitte täita, riskides tagasikutsumisega. Saanuks ka tagasi astuda, nagu üks nõukogu liige, Margus Kaasik, seda tegi. Midagi sellist ei juhtunud. Ministri vastutusega, nagu poliitikute vastutusega üldse, on Eestis asjad väga sedamoodi, et keegi ei vastuta millegi eest. Jutt poliitilisest vastutusest tagasiastumise mõttes on valijate eksitamine, sest seda praktiliselt ei tehta. See, et iga nelja aasta tagant saab valija hinnanguid anda, ei tööta, sest siis lämmatatakse uute lubaduste ja valedega, milles enam keegi ei orienteeru ja nii need vanad asjad ununevadki ning suured saksad on taas tõllas... Poliitikud ei taha kohe mitte kuidagi vastutada. Siin on kolm konkreetset näidet seadustest või seadusloomest, mida poliitikud iseendale kujundavad: 1) Põhiseaduse § 62 järgi ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites; 2) 1990-ndate teises pooles kavandati Eesti haldusõiguse reformi raames tervikliku halduskorralduse seaduse vastuvõtmist, mis oleks muuhulgas reguleerinud ka teatud kõrgemate riigiametnike vastutust. Selle eelnõu arutelude raames räägiti ka poliitilisest vastutusest. Mõistagi jäi seadus sellisena vastu võtmata ; 3) Kaja Kallase koostatud eetikakoodeks ei sobi poliitikutele ja jääb sellisena vastu võtmata. Ma olen meedias avaldatu põhjal pigem sellel seisukohal, et EE juhatus püüdis oma hoolsuskohustust heas usus täita kuni n-ö lõpuni, kuid siis murdus. Miski pani neid ekslikult asuma positsioonile, et kui nõukogu juba otsustas, siis meid see enam ei puuduta – meie ei vastuta, kuna nõukogu otsus on meie indulgents. Tegelikult nii ei ole. Juhatus on kohustatud tegema vahet seadusliku ja ebaseadusliku korralduse, nagu ka majandusliku otstarbekuse ja mitteotstarbekuse vahel. Eelkirjeldatu põhjal pole kahtlust, et juhatus kõike seda teadis. Vaatamata sellele lasi juhatus väidetavalt ettevõttele nüüd või tulevikus kahju sündida. Sama tegi väidetavalt ka nõukogu. Seega jäi hoolsuskohustus päeva lõpuks ikkagi täitmata ja näib et tahtlikult. Miski ei takistanud nõukogul ja juhatusel tagasi astuda. Siin võib spekuleerida, et tagasi ei tahetud astuda põhjusel, et oma isiklikku ametisolekut/töökohta eelistati ettevõtte huvidele. See on aga lojaalsuskohustuse rikkumine ettevõtte suhtes, kui osundada lojaalsuskohustuse ühele olulisele elemendile – huvide konfliktile. Lojaalsuskohustus on oluline seetõttu, et võõra vara suhtes tegutsetakse usaldusisikuna. Lojaalsuskohustus hõlmab juhtorgani liikme kohustust vältida oma otsuste tagajärgede seotust isikliku huviga ning äriühingu juhtimisel enda ja äriühingu huvide konflikti vältimist. Samas on kogu eelkirjeldatud probleem laiem ja puudutab kõiki riigile või omavalitsusüksustele kuuluvaid äriühinguid või muid juriidilisi isikuid küsimusis, kus on tegemist organisatsiooni valitsemise ja juhtimisega. Olen oma suhteliselt pika praktika jooksul näinud nii mõndagi. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et keskmiselt istuvad avalikule sektorile kuuluvate organisatsioonide nõukogudes inimesed, kes on sinna sattunud partei tahtel ja kellel enamasti ei ole organisatsiooni juhtimise korraldamisse ja tegevuse planeerimisse midagi anda ning kes ei ole võimelised ka juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostama. Kahjuks on see nii ja eelöelduga ei taha ma halvustada neid, kes selleks kõigeks võimelised on. Tegelikult ei soovi ma halvustada ka neid õnnetuid inimesi, kes vastavat ettevalmistust ja kogemust omamata, nõukogudesse suunatakse – kogu vastutus lasub siin erakondadel, kes nõukogusid ’oma inimestega’ mehitavad ja kelle pingid on ilmselt lühikesed. Nimetatud organisatsioonidele on sellistest ’keskmistest’ nõukogudest sama palju abi kui seale sadulast. Ettevõtte nõukogu ei ole pansionaat või lihtsa lisaraha teenimise koht. See eeldab teadmisi ettevõtlusest ja juhtimisest, aga ka praktilist juhikogemust ja vastava valdkonna tundmist. Need teadmised ei teki üleöö või erakonna liikmeks astumisega. Vaja on omandada teadmisi, ehk siis õppida, ning koguda samm-sammult kogemusi praktilise tegevuse kaudu. Tegelikult mind väga häirib teadmine, et esimesi juhtimiskogemusi hakatakse ammutama just riigile või omavalitsusüksustele kuuluvate organisatsioonide nõukogudest. Peaasi, et oled ustav erakonnale, ehkki ustav (lojaalne) peaks seaduse mõttes olema ettevõttele. Et mitte jääda vaid kritiseerijaks, osundan enesetäiendamise võimalustele. EBSis on järgmise aasta kevadest võimalik osaleda tasulistel kursustel (tööandja saab maksta), kus on eesmärgiks õpetatada riigi ja omavalitsusüksuste poolt neile kuuluvate organisatsioonide nõukogudesse suunatud inimestele neid olulisi teadmisi, mida neil nõukogu liikmena tegutsemiseks väga vaja on. Selline võimalus on ka ’üldkoosolekutel’ – ministrid, linnapead ja vallavanemad. Jälgige reklaami! Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent AVALDATUD: Postimees.ee 15.11.2012, vt http://arvamus.postimees.ee/1040412/urmas-arumae-rapakast-juhtimisest-avalikus-sektoris/