Kas minister Kiisler hämab?

Eesti regionaalpoliitikat vedava Siim Kiisleri uued haldusreformialgatused paistsid esmapilgul head, kuid osutusid süvenemisel hämamiseks, kirjutab õigusteadlane Urmas Arumäe Postimehe arvamusportaalis. Oleks tahtnud regionaalministrit tema uue reformialgatuse eest kiita, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda selgemaks sai, et minister hämab. Ei saagi aru, kas oli vaja üle trumbata justiitsministri riigireformi idee või hullutada inimesi taas enne kohalikke valimisi, kuid midagi uut ja originaalset ministri pakkumisest kahjuks ei leia – eksitavat aga küll. Millest on jutt? Aastal 2009 soovis Kiisler teha «haldusterritoriaalse korralduse reformi» (tuntud kui 15+5 reformikava, mille tulemusena sooviti olemasolevad vallad kaotada ja tekitada 15 uut maakonnasuurust valda + 5 linna. NB! mitte segi ajada peaministri sõnastatuga «15 aastaga 5 rikkama riigi hulka»). Nüüdse reformiidee osas ei ole enam selge, millest on jutt. Reformi nimetatakse kord «omavalitsuskorralduse reformiks», siis samas dokumendis «omavalitsusreformiks» ja kohe seejärel «kohaliku omavalitsuse haldusreformiks». Kui keegi teab, mida nende mõistete all mõeldakse, palun andku teada. Juba aastakümnetega mõõdetavate reformijuttude tulemusena võiks juba vahet teha väljakujunenud reformimõistetel. Territoriaalse reformi käigus muudetakse piire. Haldusreformi käigus muudetakse riigi halduspiirkondi või moodustatakse näiteks riigi funktsionaalsete avalike teenuste piirkondi (nagu politsei- ja piirivalveameti 4 territoriaalset prefektuuri). Selle alla mahub muuhulgas ka omavalitsusüksuste kohustuslike avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide ning vastavate koostööpiirkondade moodustamine. Haldusterritoriaalse reformi käigus tehakse mõlemat – muudetakse piire ja korraldatakse umber haldamist. Reformide all tuleb mõista ümberkorraldusi, uuendusi ja poliitilisi muudatusi, mille eesmärk ei ole mitte muudatus ise, vaid tahtlik suundumine vähem soovitavast (mineviku) seisundist enam soovitavasse (tuleviku) seisundisse. Ministri väljapakutud omavalitsuskorralduse reformist on võimalik aru saada nii, et kavas on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS) muutma hakata. See on kindlasti õige mõte, aga ilmselt ei kanna see reformi mõõtu välja. Väljapakutud omavalitsusreform ei saa tähendada muud, kui KOKSis defineeritud senise mõiste «omavalitsus» revideerimist. Kui nii, siis jõudu tööle! Aga reformiga poleks taas midagi pistmist. Ministri nimetatud kohaliku omavalitsuse haldusreformist võib välja lugeda haldusreformi soovi, mille tulemusena moodustatakse omavalitsusüksuste avalik-õiguslikud koostööliidud. Kui nii, siis seda tuleks toetada. Senine laiem kogemus kinnitab, et territoriaalsed muudatused ei ole otstarbekad ega saa olla ka tulemuslikud, kuna muudatuste tegemine territoriaalses kogukonnas (nt vald) sellest väljaspool asuva jõu (riik) poolt ei ole lühikeses perspektiivis võimalik, pikas perspektiivis pole aga mingit garantiid, et kogukonnad muudatused omaks võtavad. Sellest tulenevalt saab järeldada, et territoriaalsed muudatused saavad territoriaalse kogukonna kontekstis olla tulemuslikud vaid evolutsioonilise protsessina, väljendatuna liitumise või ühinemisena. Riigi ülesanne on selliseid protsesse motiveerida ja stimuleerida. Seega saan ma neid teemasid uurinuna asuda seisukohale, et sunniviisilisi territoriaalseid muudatusi (liitmine ja ühendamine) tuleks Eestis välistada (loe selle kohta ka 2009. aasta Riigikogu Toimetistest Almanni ja Arumäe artiklit «Omavalitsussüsteem kui demokraatliku riigikorra alus»). Pooldada tuleb halduslike muudatuste läbiviimist, milleks, nagu eespool nimetatud, kvalifitseeruvad omavalitsusüksuste avalik-õiguslike koostööliitude lubamine, aga ka maavalitsuste asendamine näiteks ministeeriumi nelja piirkondliku struktuuriüksusega. Ministri pakutud kuus alternatiivi Kui ministri pakututest esimene, «las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on», välja arvata, on teistest variantidest räägitud ja räägitud, kuid kuhugi pole jõutud. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sooviks olemasoleva olukorra jätkumist. Olen kindel, et ka regionaalminister teab seda. Seetõttu arvan, et minister kulutas asjata maksumaksja raha nn «Minivaldade Eesti» mudeli uurimisele ja analüüsile. Aga milles seisneb ministri hämamine? Selles, et ta küll kutsub lahkesti üles pakkuma ideid, milline mudel valida, kuid kirjutab samas expressis verbis ette reformi eesmärgi: «reform peab lähtuma sellest, et tekiksid võimalikult võrdse elanike arvuga kohalikud omavalitsused». Sellega välistatakse kohe «Omavalitsuste Eesti» mudel (nagu ka «Kahetasandilise Eesti» mudel), sest selle/nende puhul olemasolevad omavalitsusüksused jätkavad (vähemalt alguses) samal kujul. Lisaks on ministri n-ö analüüsis ohtrasti tõendamata väiteid nende mudelite «kritiseerimiseks», mis talle ei sobi (need, kus kohe ei toimu omavalitsusüksuste märkimisväärset vähendamist) ja nende mudelite «kiitmiseks", mida ta võiks tinglikult oma meeskonna ideedeks pidada (kihelkondlik, tõmbekeskuse ja maakonna mudel). Härra minister, nii ei tehta! Ei tasu arvata, et omavalitsustegelased on kirjaoskamatud. Ma ei näe täna küll võimalusi regionaalministri kvantitatiivsete mudelite (omavalitsusüksuses peab elama X tuhat inimest; Eestis peab olema X arv omavalitsusüksusi) läbiminekuks. Laiem toetus ühiskonnas ja ka erakondade tasandil sellistele raamatupidamislikele mudelitele (Excel-mudelitele) puudub. Omavalitsusüksuste liitmise ja lahutamisega raha juurde ei tule ja professionaalsus ei kasva. Kogukondade lõhkumise tagajärgi ei oska me isegi ette prognoosida. Ainus, mis Eesti omavalitsussüsteemi tänases seisus võiks aidata, on omavalitsusüksuste avalik-õigusliku koostöö võimaldamine. Just läbi koostöö suudetakse tagada parem avalik teenus, mis ongi ainus mõistlik mõte, miks reformi teha. Kui inimeste elujärg ei parane, pole reform põhjendatud! «Omavalitsuse Eesti» ehk siis mudel, kus vallad jäävad esialgu sellisteks, nagu nad on (liitumine on jätkuvald võimalik), kuid peavad tegema n-ö kohustuslikku koostööd läbi omavalitsusüksuste avalik-õiguslike liitude, on meie tänases olukorras ainus realistlik mudel. Siin ei peaks rõhutama mõistet «maakondlik» liit. Minu arust võivad omavalitsusüksused liituda just sellisesse koostööliitu, mis on mõistlik (see puudutab just tänaste maakondade piirivaldasid), mitte olla piiratud nn maakonna piiridega. Ma ei salga, et olen paljude kolleegidega koos just seda mudelit aastaid toetanud ja tutvustanud. Hilinenud kutse tantsule! Ministri värske üleskutse istuda lõpuks laua taha ja arutada, millist reformi meil vaja oleks, ei ole uus ega originaalne. Aasta 2009 alguses käivitati suhteliselt laiapõhjalise haldusterritoriaalse korralduse reformi komisjoni töö, mille raporti (koos lühivariandist «Valge paberiga») andis siinkirjutaja selleks 31.08. 2009. aastal korraldatud esinduslikul konverentsil üle nii avalikkuse kui riigi esindajatele (sh ka regionaalministri esindajatele). Nimetatud komisjoni raport oligi mõeldud reformiteemalise arutelu/diskussiooni alustamiseks, et viia reform läbi 2013. aastaks (st enne lähenevaid valimisi). Kolm aastat on kulunud, kuid midagi pole toimunud. Nüüd tahab regionaalminister saada asjaosalistelt ja huvilistelt ühe kuuga selgeid visioone ning vähem kui aastaga reformi ära teha. Laenan siinkohal peaministrilt ühe fraasi ja hõikan, et «tule taevas appi!». Pole veel teadagi, milline mudel valitakse, aga vähem kui aastaga peaks see ei-tea-milline-mudel olema ellu rakendatud. See lihtsalt pole reaalne. See pole ka professionaalne, küll aga poliitiline lähenemine. Seega regionaalministri kirjas esitatud teisele küsimusele saab kohe ja kõhklemata vastata, et ei näe mingit võimalust ministri pakutud reformi läbiviimiseks veel enne 2013. aasta kohalikke valimisi, kui peetakse silmas «Kahetasandilise Eesti», «Kihelkondade Eesti», «Tõmbekeskuste Eesti» või «Maakondade Eesti» mudeleid. See tants on selleks korraks läbi… Küll on üsna lihtsalt ja vajadusel ka enne 2013. aasta kohalikke valimisi rakendatav ministri nimetatud «Omavalitsusliitude Eesti» mudel, millele on justiitsministri riigireformi ideede taustal põhjust loota ka Reformierakonna heakskiitu. Reform on juhtimuslikult muudatuste juhtimine Kui hinnata olukorda ministri kampaanialiku reformikava järgi, siis tuleb kahjuks sedastada, et minister ei kavatsegi enne lähenevaid valimisi midagi teha. Tsirkust peab rahvas enne valimisi saama ja seda pakub minister kogu raha eest. Taas kord on (justnagu) arutamiseks lauale virutatud kuu ajaga arvamuse andmiseks mõeldud teostamatu reformikava. Mitte meilt, riigialamatelt, ei pea minister küsima, et millist mudelit te soovite ja milline võiks olla ajakava! Poliitiline eliit peab ise ütlema, mida soovitakse ja kas see ka teostatav on. Poliitilise projektina reform ei teostu. Meenutan siinkohal dr iur Heinrich Schneideri 1992. aasta novembris (täpselt 20 aastat tagasi) kirja pandud mõtteid: «Reformikavad ning -taotlused kannatavad meil nii omaks saanud lammutamishimu, optimistliku pealiskaudsuse, süsteemituse, analüüsivaeguse ja enesekindluse all, lahendades küsimusi, mida pole veel korralikult sõnastatudki. /…/ Panus on tehtud olemasoleva radikaalsele kõrvaleheitmisele ning uutele lahendustele ja importnäidistele. Reformide puhul on see igati mõistetav, kui seda ei saadaks lihtsameelsus ning mõtlemise pealiskaudsus, kohati isegi mõistusest hüljatud otsinguline aktiivsus. Iga uus ei ole veel parem kui vana ainuüksi sellepärast, et ta on uus.» Sellele on 20 aastat hiljem raske midagi lisada… Nagu nimetasin, poliitiline eliit (sh minister) peab formuleerima kaks küsimust: 1) Mis on soovitav tulemus? ja 2) Kas see on saavutatav? Nendele küsimustele vastuse leidmisel eeldatakse, et poliitiline eliit kaasab ka teadlasi, arvamusliidreid ja praktikuid, seades nii eesmärgi kui ajalised piirid. Kuu aega selleks on selgelt ebapiisav! Reformi läbiviimine on klassikaline muudatuste esilekutsumise kui protsessi juhtimise juhtum. Muudatuste juhtimine on struktureeritud lähenemisviis antud juhul ühiskondlikult väljakujunenud struktuuride muutmisele, mis nagu eespool nimetatud, võimaldab olemasolevast seisundist üle minna soovitud seisundisse. See, milline see soovitud seisund uue reformi algatajate nägemuses on, ministri esitatud materjalidest otseselt välja ei loe. Ja ei saagi lugeda, kuna laual on 6 erinevat mudelit. Edukas reform nõuab asjassepuutuvate inimeste kaasamist ja nende osalemist. Muutmisprotsesside tulemuslikkuse huvides on vaja mõista ka vastavaid teoreetilisi seisukohti. Selliste protsesside juhtimine hõlmab praktiliselt kõike asjasse puutuvat, sh inimesi ja muid ressursse. Protsessi eestvedajate (üleriigiliste reformide korral valitsuse) rolliks on muuhulgas tunnetada ja teada makro- ja mikrokeskkonna suundumusi, et vastata teisele eelnimetatud küsimusele: kas soovitav eesmärk on üldse saavutatav. Tuleb olla teadlik muudatuse tõenäolistest mõjudest ja saavutatavast eesmärgist (nt avaliku teenuse taseme ja kättesaadavuse tõus). Muudatuste juhtimise teemasid ja üksikküsimusi on muidugi palju. Suures plaanis võiks vajalikeks etappideks olla: 1) ühiskonna reformiks valmisoleku hindamine ja analüüsimine; 2) muudatuste suuna määratlemine (mis on soovitav tulemus) ja selle saavutatavuse (kas soovitud tulemus on üldse saavutatav) hindamine; 3) muudatuste juhtimise protsessi planeerimine; 4) muudatustega seotud tegevuskava koostamine; 5) uue strateegia ning sellega seotud protseduuride ja kontrolltegevuste rakendamine. Ühte mainiks veel – protsessi tuleb algusest peale juhtida nii, et sellele saadakse asjast kõige otsesemalt puudutatute (inimesed) toetus. Alles seejärel saab reformi läbi viima hakata ning monitoorida selle tõhusust, viies vajadusel sissevajalikke muudatusi. Ühes tuleb ministriga nõustuda – ta on olnud liiga jäik teostamatute reformiideede kaitsmisel. Avaldatud Postimees.ee Arvamusloona 20.10.2012 http://arvamus.postimees.ee/1012582/urmas-arumae-kas-minister-kiisler-hamab/

Maakonda ei ole olemas!

Eestis on maakonnad eksisteerinud juba muinasajast, kui Eesti territooriumil moodustati 9.-13. sajandil kaheksa maakonda (Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala), kusjuures Kesk-Eestis jäid suuremate maakondade vahele kuus väiksemat kihelkonda (Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana). Tegelikult oli nimetatud muinasmaakondade puhul tegemist muinasriikidega või maariikidega, nagu neid nimetas Eesti õigusteadlane Jüri Uluots. Muinasriikide riiklikku staatust tõendavad muuhulgas teiste riikidega sõlmitud erinevad rahu-, liidu-, kaitse-, kristliku vendluse- ning alistumislepingud, milliseid Uluots loetleb perioodil 1208 – 1227 kokku 49! Eestil ei ole vaja häbeneda oma varasemat ajalugu. Riigina peaksime kuulutama oma riikluse tuhandeaastast ajalugu ja mitte maha salgama tõsiasja, et enamuse riigiks olemise ajast oleme olnud okupeeritud keisrite, kuningate, tsaaride, pruunide ja punaste poolt. Ei mingit 700 aastast orjapõlve, vaid okupatsioon! Selle pika ajaloo vältel oleme rahvusriigina saanud päikese all olla 95 aastat, millest üle poole ajast okupeerituna. Kahjuks on meie riikluse ajalugu sõdade ja okupatsioonide ajalugu, mis päädis laulva revolutsiooniga ning mis hetkel on taaskord kaldumas iseotsustamisest (vabatahtliku) loobumise suunas – seekord siis Euroopa Liidule. Ju on see väikeriigi ja arvult väikese rahva saatus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 2 lg 1 ja 2 järgi tuleb Eesti territooriumi haldusjaotuse all mõista Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks, kusjuures maakonnas teostatakse seaduse alusel riiklikku haldamist maavanema ja valitsusasutuste poolt. Ebaselgeks jääb, mis asi on ’maakond’ ja mida tähendab mõisted ’haldus’ ja ’haldama’. Raske on mõista ka eelviidatud seadusesätet selles osas, et riigi territoorium on üheaegselt jagatud nii maakondadeks kui ka omavalitsusüksusteks – territooriumist ei tule kuidagi välja… Mõistetav oleks, et riigi territoorium on jagatud maakondadeks ja maakonnad omakorda valdadeks ja linnadeks, kuid seadus selliselt olukorda ei reguleeri, ehkki on varasemalt reguleerinud - 1937. aasta vallaseaduse § 1 järgi oli vald maakonna halduslik alljaotis. Alljärgnevalt mõned mõtted seoses maakonnaga kehtiva õiguskorra taustal (avalikust haldusest jms jätkuloona järgmine kord). Väidan, et maakonda ei ole olemas! Formaalselt ehk küll, aga sisuliselt mitte. Ehkki ka formaalselt on olukord üsna küsitav. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne mõistet ’maakond’. Sellist asustusüksuse liiki ei tunnista kehtiv õiguskord tervikuna. Maakonnast on tänaseks alles jäänud vaid sisutu formaalne mõiste, mille määratlustki seadusest ei leia. Maakonnale on varasemalt sisu andnud maakonna omavalitsuslik staatus, mis 1993. aastal vastuvõetud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (KOKS) lõpetati. KOKS muutis kohaliku omavalitsuse korralduse aluseid. Enne KOKSi reguleeris kohaliku omavalitsuse korraldust Eesti NSV Kohaliku omavalitsuse aluste seadus (1989). Kohaliku omavalitsuse üksusteks olid maakonnad, linnad, alevid ja vallad ning kohaliku omavalitsuse funktsioonid jagati esmatasandi (vald, alev, linn) ja teise tasandi (maakond, vabariikliku alluvusega linn) vahel. Erisusi oli ka juriidilise isiku ja omavalitsusorganite käsitluses. Senisest erinevalt sätestas KOKS omavalitsusorganitena üksnes volikogu ja valitsuse, kusjuures varasema õiguskorra järgi olid omavalitsuse organiteks ka vallavanem/linnapea ja volikogu revisjonikomisjon. Avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks olid enne KOKSi valla või linna volikogu või valitsus (olenevalt põhimääruses sätestatust). Selle sedastusega ei kutsu siinkirjutaja üles KOKS-i eelset õiguskorda taastama, vaid kehtivat õiguskorda korrigeerima. Kuna maakonda ei ole sisuliselt olemas, ei peaks olema ka maavalitsust, maavanemat, maaomavalitsuste üleriigilist liitu ega näiteks ka maakonnakeskust. Ka aadressid ei peaks sisaldama maakonna nime. Õigem on rääkida ministeeriumi(te) regionaalsetest osakondadest, nende osakondade juhatajatest, omavalitsusüksuste üleriigilisest liidust ja tõmbekeskustest, mis ‘tõmbavad’ just nende omavalitsusüksuste elanikke, keda nad ‘tõmbavad’, sõltumata mingitest ‘maakonna piiridest’. Meenutagem, et Eesti Maakondade Liit (EML) asutati 1921. a. lõpupoole (1927. a. nimetati EML ümber Eesti Maaomavalitsuse Liiduks - EMOL) ja lõpetati koos Eesti Linnade Liiduga okupatsioonivõimude poolt 24.08.1940. a. Eesti NSV Valitsuse 1.03.1990. a. määrusega taastati Eesti Linnade Liidu ja EMOL-i tegevus. Kõik tundub ja ongi õige, ainult et KOKS-i kehtimahakkamisest alates sai EMOL-i nimi eksitavaks, kuna maaomavalitsusi Eestis aastast 1993 enam ei eksisteeri ja EMOL-i liikmeteks ei ole seega mitte maaomavalitsused, vaid kohaliku omavalitsuse üksused. Samas ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas riik nimetab seda riigi territoriaalset osa kus ta n-ö ‘riiklikku haldamist’ teostab. Tahab, nimetab kihelkonnaks, oblastiks, (töö)piirkonnaks, maakonnaks, kommuuniks või suisa kantoniks. Praktikas nii ka toimub - Politsei- ja Piirivalveamet toimetab nelja territoriaalse prefektuuri kaudu, maakohtud neljas tööpiirkonnas, Eesti Haigekassa keskosakonna ja nelja piirkondliku osakonna kaudu jne. Ainult Siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev ja regionaalvaldkonda arendama ja suunama pidav regionaalminister ei ole siiani suutnud oma valitsemisala optimeerida ja 15-ne ministeeriumi osakonna (aga mida muud see maavalitsus oma sisult on) asemele näiteks nelja regionaalset osakonda luua. Loodetavasti saab selle asjaga hakkama justiitsminister väljakäidud riigireformi läbiviimisega, milleks talle siinkohal eksametivennana jõudu soovin. Üheks alternatiiviks muidugi on, et reformide tulemusena moodustatakse taas maakonnad kui teise taseme omavalitsusüksused. See ei tundu siinkirjutajale mõistlik ja põhjendatud kasvõi juba riigi suurust aluseks võttes. Teise alternatiivina antakse senistele maakondadele omavalitsusüksuste koostööpiirkonnana avalik-õigusliku isiku staatus. Oleme koos professor Arno Almanniga seda ideed juba aastaid arendanud. Kuid ka see ei ole ilmselt ideaalne lahendus, sest eriti tänaste maakondade piiriäärsete omavalitsusüksuste puhul võib osutuda mõistlikuks olla koostöösuhetes hoopis tänase naabermaakonna omavalitsusüksustega. Omavalitsusüksused peakski tegema koostööd ja moodustama oma koostööorganisatsioone mitte ‘maakondliku põhimõtte’ vaid ikka tegeliku vajaduse järgi. Selleks on vaja, et koostöö avalik-õiguslike ülesannete ühiseks lahendamiseks toimuks avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide kaudu. Tänased n-ö maakondlikud koostööliidud (Harjumaal näiteks Harju Omavalitsuste Liit – HOL), mis saavad tegutseda vaid eraõiguslike MTÜ-de vormis, võivad põhimõtteliselt tegeleda n-ö klubilise tegevusega, korraldada spordipäevi ja aidata kaasa tantsu- ja laulupeoks ettevalmistamisele. Nende MTÜ-de kaudu ei saa vallad ja linnad koostöös korraldada ühistransporti, prügivedu jms avalik-õiguslikku koostööd, mis eeldab ka otsustamist tariifide, (piir)hindade jms siduvaks kehtestamisel. Kokkuvõtteks. Ei tohi unustada, et Eesti ajaloos on omavalitsussüsteem mänginud rahvusriigi loomisel tähtsat rolli – rahvusriigi rajamine kaks korda viimase saja aasta jooksul sai võimalikuks vaid toiminud kohaliku omavalitsussüsteemi tõttu (mitte vastupidi). Riik peaks lõpetama piinliku ja õigusriigile mittekohase olukorra, kus mängitakse mingeid ‘maakondlikke mänge’, millel puudub sisu ja ka usutav õiguslik põhistus. Riik peaks lõpetama raamatupidajaliku suhtumise omavalitsusüksuste tuleviku määramisel (a’ la 20 tuhat elanikku, 15 valda jne jne). Riik peab lubama omavalitsusüksuste koostööd avalik-õiguslike liitude kaudu ja asjad hakkavad liikuma. Unustada ei tohi ka pealinnaseadust! Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Pealinnaseadus lahendaks paljud probleemid!

Advokaadid Paul Keres ja Merli Paddar advokaadibüroost Glikman & Partnerid kirjutavad 16.08.2012 Postimehe e-arvamusloos, et “…õigusriigis ei saa olla nii, et kohalik võim otsustab ja ongi kõik. Säärane ühistranspordiradade märgistamine, nagu teeb Tallinn, on omavolitsemine.” Kinnitan kohe loo alguses, et mul ei ole mingit põhjust olla rahul Tallinna linnavalitsuse ametnike paljukritiseeritud täitevtegevusega linna liikluse ja ühistranspordi korraldamisel. Samas ei saa ma päriselt nõustuda kolleegide eeltsiteeritud emotsionaalse väitega õigusriigi ja linna väidetava omavoli kohta. Tegelikult ei tee Tallinn ühistranspordi edendamisel (sh õigusriigi kontekstis) põhimõtteliselt midagi valesti – iseasi on see, kas õiget asja tehakse õigesti... On ju vana tõdemus, et õigeid asju saab teha õigesti ja valesti, nagu ka valesid asju saab teha õigesti ja valesti. Ehkki õigusriiki on käsitletud erinevate vaatenurkade alt, saab õigusriigi idee ja mõtte kokku võtta vana pärimusega: “Non rex est lex, sed lex est rex” (mitte kuningas ei ole seadus vaid seadus on kuningas). Seda võib sõnastada ka suupärasemalt – õigusriigis ei valitse inimese üle mitte teised inimesed, vaid seadused. Arvamusloo formaati arvestades jätan siinkohal käsitlemata õigusriigi formaalsed ja materiaalsed tunnused, nimetades esimeste osas vaid üldtuntud võimude lahususe printsiipi (Montesquieu) ja põhiõiguste ja vabaduste garanteerimise nõuet ning teiste näitena käsku kaitsta inimväärikust ja seadusandja konstitutsiooniga seotuse nõuet. Mis on kohaliku omavalitsuse üksus ja millised selle seadusest tulenevad õigused ja kohustused? Rõhutagem, et kohaliku omavalitsuse üksused (vallad ja linnad) on põhiseaduses (PS) nimetatud ja põhiseadusega kaitstavad avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mis tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt ning otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154). Omavalitsusüksuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus (PS § 160), milleks on muuhulgas ajale jalgu jäänud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS). Viimase § 2 lg 1 kinnitab põhiseaduse kohaselt, et põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuste omavalitsuslik sisu seisneb demokraatlikult moodustatud võimuorganite (volikogud) õiguses, võimes ja kohustuses seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Ka KOKS-i § 3 sätestab kohaliku omavalitsuse põhimõttena muuhulgas, et kohalik omavalitsus rajaneb kohaliku elu küsimuste iseseisval ja lõplikul otsustamisel ja korraldamisel.
 Siin ongi võti, mida tuleb probleemi avamiseks kasutada – kõik kohaliku elu küsimused peabki omavalitsusüksus lahendama iseseisvalt (ilma riigita ja selle sekkumiseta) ja oma elanike huvides. Lihtsalt väljendudes peab Tallinna demokraatlikult valitud volikogu (see, kas volikogu ja ka linnavalitsuse koosseis ühele või teisele meeldib või mitte on hoopis eraldi teema) ja linna täitevjuhtkond tagama tallinlaste heaolu ning tallinlaste huvide ja vajaduste rahuldamise. Seega, head kolleegid, ongi nii, et “…kohalik võim otsustab ja ongi kõik.” Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks ja pädevuseks on muuhulgas korraldada antud vallas või linnas valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu (KOKS § 6). On loogiline järeldada, et linnatänavad peavad vastama ka ühistranspordi vajadustele. Ideaalne oleks muidugi igakülgne tasakaalustatud areng. Ma ei tea ja ei ole suvisel ajal vaevunud ka uurima, kas Tallinna volikogu on otsustanud ühistranspordi eelisarendamise Tallinnas (eriti selle keskuses) ja muud sellega seonduvad küsimused, või on delegeerinud nendes küsimustes otsustusõiguse linnavalitsusele. Lehelugejana on mulle aga jäänud küll mulje, et Tallinna kavad eelisarendada ühistransporti ja kallutada inimesi kaaluma ühistranspordi kasuks (tehes autosõidu kesklinnas ‘ebamugavaks’) ei riiva kuidagi õigusriigi põhimõtteid. Vastupidi – riigi kavatsus sekkuda Tallinna tänavate joonimisprotsessi ja ühistranspordi korraldamisse läbi kavandatava seadusmuudatuse (mis peaks Tallinna ühistranspordi korraldamise plaanid mõttetuks muutma), on õigusriigi kontekstis diskuteeritav ja vihjab põhiseaduse riive katsele. Tegelikult tuleks seadusandjal peeglisse vaadata ja tunnistada, et tänaste Tallinna osas tõstatatud või tõusetunud probleemide juured on seadusandja enda tegevusetuses – puudub pealinnaseadus. Rääkimata sellest, et haldusterritoriaalsed ümberkorraldused on tegemata ja KOKS ootab ammu kohendamist. Viimase kaasajastamise asemel tegeletakse asendustegevusena näiteks alevike aleviteks umbernimetamisega (tehes valet asja tõenäoliselt õigesti), aga ka see on eraldi teema. Pealinnaseadusega saaks muuhulgas ära reguleerida ka küsimuse, et Tallinn ei juhinduks üksnes tallinlaste, vaid kõigi eestimaalaste ja meie külaliste huvidest ja vajadustest. Saaks ära klaarida ka pealinna ja riigi suhted, mis igapäevases suhtlemises jätab täna lehelugejale küll väga kummalise ja kultuurivaese mulje. Ka Tallinna kui pealinna juhtimise ja/või ka pealinnaregiooni juhtimis- ja koostöösuhted saaks klaaritud. Seni aga tuleb leppida sellega, et Tallinn toimetab kehtiva õiguskorra kohaselt ja süüdistused õigusriigi põhimõtete rikkumise või omavoli kohta on pigem emotsionaalsed kui õiguslikult motiveeritud. Eelkirjutatuga ma ei väida, et kohaliku võimu otsused ei oleks vaidlustatavad. Volikogu otsuste vaidlustamine otstarbekuse kaalutlustel, et kas oli ikka õige otsus, on samas väga küsitav, et mitte öelda vastuolus, kehtiva õiguskorra põhimõttega. Kohus ei saaks teha Tallinna volikogu eest poliitilise sisuga otsust ühistranspordi arendamise või mittearendamise kohta. Poliitikas kehtivad poliitiline loogika ja vastavad reeglid, mis samuti on õiguskorraga kaitstud. Samas kolleegide käsitlusega liiklusmärkidest kui üldkorraldustest, hea halduse tavast, haldusaktide vormistamata jätmisest ning sellest, et linnaametnike praktiline tegevus ühistranspordi korraldamisel ja selle ühes aspektis – tänavate joonimises – on kritiseerimist ja võimalik, et ka halduskohtu sekkumist väärt, tuleb pigem nõustuda. Iseasi, kas võimalik kohtumenetlus ja haldusakti kehtivuse peatamine loovad Tallinna liiklusse selgust ja aitavad meid kooliaasta alates kergemini Tallinna pääseda ning kesklinnas liigelda. Tallinna probleemid on süsteemsed ja kompleksed, mistõttu tuleb neid ka komplekselt ja süsteemselt lahendada. Seaduste muutmine Tallinna linnavõimule koha kättenäitamiseks või kohtuvaidlus kellegi isiklike väidetavate liikumisvabaduste piiramise alusel ei viiks meid sammukestki lähemale tegelike probleemide lahendamisele. Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent vandeadvokaat Ilmunud 03.09.2012 Postimehe e-arvamusteküljel: http://arvamus.postimees.ee/959442/urmas-arumae-bussirajad-ja-puuduv-pealinnaseadus/