Maakonda ei ole olemas!

Eestis on maakonnad eksisteerinud juba muinasajast, kui Eesti territooriumil moodustati 9.-13. sajandil kaheksa maakonda (Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala), kusjuures Kesk-Eestis jäid suuremate maakondade vahele kuus väiksemat kihelkonda (Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana). Tegelikult oli nimetatud muinasmaakondade puhul tegemist muinasriikidega või maariikidega, nagu neid nimetas Eesti õigusteadlane Jüri Uluots. Muinasriikide riiklikku staatust tõendavad muuhulgas teiste riikidega sõlmitud erinevad rahu-, liidu-, kaitse-, kristliku vendluse- ning alistumislepingud, milliseid Uluots loetleb perioodil 1208 – 1227 kokku 49! Eestil ei ole vaja häbeneda oma varasemat ajalugu. Riigina peaksime kuulutama oma riikluse tuhandeaastast ajalugu ja mitte maha salgama tõsiasja, et enamuse riigiks olemise ajast oleme olnud okupeeritud keisrite, kuningate, tsaaride, pruunide ja punaste poolt. Ei mingit 700 aastast orjapõlve, vaid okupatsioon! Selle pika ajaloo vältel oleme rahvusriigina saanud päikese all olla 95 aastat, millest üle poole ajast okupeerituna. Kahjuks on meie riikluse ajalugu sõdade ja okupatsioonide ajalugu, mis päädis laulva revolutsiooniga ning mis hetkel on taaskord kaldumas iseotsustamisest (vabatahtliku) loobumise suunas – seekord siis Euroopa Liidule. Ju on see väikeriigi ja arvult väikese rahva saatus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 2 lg 1 ja 2 järgi tuleb Eesti territooriumi haldusjaotuse all mõista Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks, kusjuures maakonnas teostatakse seaduse alusel riiklikku haldamist maavanema ja valitsusasutuste poolt. Ebaselgeks jääb, mis asi on ’maakond’ ja mida tähendab mõisted ’haldus’ ja ’haldama’. Raske on mõista ka eelviidatud seadusesätet selles osas, et riigi territoorium on üheaegselt jagatud nii maakondadeks kui ka omavalitsusüksusteks – territooriumist ei tule kuidagi välja… Mõistetav oleks, et riigi territoorium on jagatud maakondadeks ja maakonnad omakorda valdadeks ja linnadeks, kuid seadus selliselt olukorda ei reguleeri, ehkki on varasemalt reguleerinud - 1937. aasta vallaseaduse § 1 järgi oli vald maakonna halduslik alljaotis. Alljärgnevalt mõned mõtted seoses maakonnaga kehtiva õiguskorra taustal (avalikust haldusest jms jätkuloona järgmine kord). Väidan, et maakonda ei ole olemas! Formaalselt ehk küll, aga sisuliselt mitte. Ehkki ka formaalselt on olukord üsna küsitav. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne mõistet ’maakond’. Sellist asustusüksuse liiki ei tunnista kehtiv õiguskord tervikuna. Maakonnast on tänaseks alles jäänud vaid sisutu formaalne mõiste, mille määratlustki seadusest ei leia. Maakonnale on varasemalt sisu andnud maakonna omavalitsuslik staatus, mis 1993. aastal vastuvõetud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (KOKS) lõpetati. KOKS muutis kohaliku omavalitsuse korralduse aluseid. Enne KOKSi reguleeris kohaliku omavalitsuse korraldust Eesti NSV Kohaliku omavalitsuse aluste seadus (1989). Kohaliku omavalitsuse üksusteks olid maakonnad, linnad, alevid ja vallad ning kohaliku omavalitsuse funktsioonid jagati esmatasandi (vald, alev, linn) ja teise tasandi (maakond, vabariikliku alluvusega linn) vahel. Erisusi oli ka juriidilise isiku ja omavalitsusorganite käsitluses. Senisest erinevalt sätestas KOKS omavalitsusorganitena üksnes volikogu ja valitsuse, kusjuures varasema õiguskorra järgi olid omavalitsuse organiteks ka vallavanem/linnapea ja volikogu revisjonikomisjon. Avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks olid enne KOKSi valla või linna volikogu või valitsus (olenevalt põhimääruses sätestatust). Selle sedastusega ei kutsu siinkirjutaja üles KOKS-i eelset õiguskorda taastama, vaid kehtivat õiguskorda korrigeerima. Kuna maakonda ei ole sisuliselt olemas, ei peaks olema ka maavalitsust, maavanemat, maaomavalitsuste üleriigilist liitu ega näiteks ka maakonnakeskust. Ka aadressid ei peaks sisaldama maakonna nime. Õigem on rääkida ministeeriumi(te) regionaalsetest osakondadest, nende osakondade juhatajatest, omavalitsusüksuste üleriigilisest liidust ja tõmbekeskustest, mis ‘tõmbavad’ just nende omavalitsusüksuste elanikke, keda nad ‘tõmbavad’, sõltumata mingitest ‘maakonna piiridest’. Meenutagem, et Eesti Maakondade Liit (EML) asutati 1921. a. lõpupoole (1927. a. nimetati EML ümber Eesti Maaomavalitsuse Liiduks - EMOL) ja lõpetati koos Eesti Linnade Liiduga okupatsioonivõimude poolt 24.08.1940. a. Eesti NSV Valitsuse 1.03.1990. a. määrusega taastati Eesti Linnade Liidu ja EMOL-i tegevus. Kõik tundub ja ongi õige, ainult et KOKS-i kehtimahakkamisest alates sai EMOL-i nimi eksitavaks, kuna maaomavalitsusi Eestis aastast 1993 enam ei eksisteeri ja EMOL-i liikmeteks ei ole seega mitte maaomavalitsused, vaid kohaliku omavalitsuse üksused. Samas ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas riik nimetab seda riigi territoriaalset osa kus ta n-ö ‘riiklikku haldamist’ teostab. Tahab, nimetab kihelkonnaks, oblastiks, (töö)piirkonnaks, maakonnaks, kommuuniks või suisa kantoniks. Praktikas nii ka toimub - Politsei- ja Piirivalveamet toimetab nelja territoriaalse prefektuuri kaudu, maakohtud neljas tööpiirkonnas, Eesti Haigekassa keskosakonna ja nelja piirkondliku osakonna kaudu jne. Ainult Siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev ja regionaalvaldkonda arendama ja suunama pidav regionaalminister ei ole siiani suutnud oma valitsemisala optimeerida ja 15-ne ministeeriumi osakonna (aga mida muud see maavalitsus oma sisult on) asemele näiteks nelja regionaalset osakonda luua. Loodetavasti saab selle asjaga hakkama justiitsminister väljakäidud riigireformi läbiviimisega, milleks talle siinkohal eksametivennana jõudu soovin. Üheks alternatiiviks muidugi on, et reformide tulemusena moodustatakse taas maakonnad kui teise taseme omavalitsusüksused. See ei tundu siinkirjutajale mõistlik ja põhjendatud kasvõi juba riigi suurust aluseks võttes. Teise alternatiivina antakse senistele maakondadele omavalitsusüksuste koostööpiirkonnana avalik-õigusliku isiku staatus. Oleme koos professor Arno Almanniga seda ideed juba aastaid arendanud. Kuid ka see ei ole ilmselt ideaalne lahendus, sest eriti tänaste maakondade piiriäärsete omavalitsusüksuste puhul võib osutuda mõistlikuks olla koostöösuhetes hoopis tänase naabermaakonna omavalitsusüksustega. Omavalitsusüksused peakski tegema koostööd ja moodustama oma koostööorganisatsioone mitte ‘maakondliku põhimõtte’ vaid ikka tegeliku vajaduse järgi. Selleks on vaja, et koostöö avalik-õiguslike ülesannete ühiseks lahendamiseks toimuks avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide kaudu. Tänased n-ö maakondlikud koostööliidud (Harjumaal näiteks Harju Omavalitsuste Liit – HOL), mis saavad tegutseda vaid eraõiguslike MTÜ-de vormis, võivad põhimõtteliselt tegeleda n-ö klubilise tegevusega, korraldada spordipäevi ja aidata kaasa tantsu- ja laulupeoks ettevalmistamisele. Nende MTÜ-de kaudu ei saa vallad ja linnad koostöös korraldada ühistransporti, prügivedu jms avalik-õiguslikku koostööd, mis eeldab ka otsustamist tariifide, (piir)hindade jms siduvaks kehtestamisel. Kokkuvõtteks. Ei tohi unustada, et Eesti ajaloos on omavalitsussüsteem mänginud rahvusriigi loomisel tähtsat rolli – rahvusriigi rajamine kaks korda viimase saja aasta jooksul sai võimalikuks vaid toiminud kohaliku omavalitsussüsteemi tõttu (mitte vastupidi). Riik peaks lõpetama piinliku ja õigusriigile mittekohase olukorra, kus mängitakse mingeid ‘maakondlikke mänge’, millel puudub sisu ja ka usutav õiguslik põhistus. Riik peaks lõpetama raamatupidajaliku suhtumise omavalitsusüksuste tuleviku määramisel (a’ la 20 tuhat elanikku, 15 valda jne jne). Riik peab lubama omavalitsusüksuste koostööd avalik-õiguslike liitude kaudu ja asjad hakkavad liikuma. Unustada ei tohi ka pealinnaseadust! Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent