BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XII)

2.1.7. Baltoskandia protestantliku kristluse ala

Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. Sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer.
2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%).

Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt.

2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest).
Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte.
Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik.
Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel.
Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.