BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XV)

2.1.10. Baltoskandia Hansaaeg

Viikingite võimu langemisega kandus põhjamaade kaubavahetuse keskus saksastuva Läänemere lõunarannikule.
Teadupärast tähistab Hansa Liit 13. – 17. sajandil tegutsenud linnade kaubanduslikku ja poliitilist liitu. Selles osalesid Põhja-Saksamaa, Madalmaade, Skandinaaviamaade ja Eesti- ning Liivimaa linnad. Hansa Liidu juhtlinnaks oli Lübeck ja liidu poolt kontrolliti selle hiilgeajal pea kogu Põhja- ja Läänemere vahelisest kaubandust.
Baltoskandia olulisemad Hansa Liiduga seotud linnad olid riigiti järgmised: faktooriad Aalborg ja Kopenhaagen Taanis, hansakontor Bergen ja faktooria Oslo Norras, hansalinnad Visby ja Stockholm Rootsis, faktooriad Turu ja Viipuri Soomes, faktooria Pihkva ja hansakontor Novgorod Venemaal. Eesti- ja Liivimaal olid Hansa Liidu liikmeslinnadeks (hansalinnad) Tallinn, Uus-Pärnu, Viljandi, Tartu ja tänapäeva Läti territooriumile jäävad Riia, Võnnu (Cēsis), Volmari (Valmiera), Koknese jmt. Kaubanduslikult soodsalt paiknenud Narva jäi Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes vaid nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod tülitsesid - siis veeti enamik lääne kaupu Venemaale ja ida kaupu Euroopasse just Narva kaudu.

Tähtsaim Hansa Liidu kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Samas said sellest pealiinist toitu mitmed teised liinid nagu läbi Uus-Pärnu, Viljandi ja Tartu kulgenud Pihkvasse – Novgorodi viinud veetee. Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, sealtkaudu Novgorodiga. Teekond läbi Tartu oli pealiinist küll pikem, kuid ohutum. 14. saj. alguseks oli Pärnu sadamast kujunenud koht, mis võttis vastu tolleaegseid Läänemere suurimaid kaubalaevu. Sealt veeti kaupa väiksemate alustega edasi. Kõige tõenäolisem veetee kulges mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse, sealt edasi mööda Tänassilma jõge , Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse (Talts 2005). Kuid kas see ka tegelikult Viljandi kandis laevatatav oli, ei ole päriselt selge. On arvatud, et kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaup ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks. Et Pärnu sadam suuri laevu vastu võttis, on tõendatud sellega, et 1993. aastal leiti ühe Hansa kaupmeeste laeva, koge, jäänused Pärnus jõe suudmest ning need dateeriti 13. - 14. sajandisse.
Läbi Riia sadama kulgesid võimalike kaubateedena liinid Kaunasesse - Vilniusesse, läbi Koknese Polotskisse ning läbi Võnnu ja Valmiera Tartusse ja sealt edasi Pihkvasse ja Novgorodi.
Leedu aladel hansalinnu ega ka hansakontoreid ei olnud. Küll asusid suure tõenäosusega Vilniuses ja Kaunases hansakaupmeeste kaubalaod, mis toetasid ühte võimalikku kaubateed Köningsberg – Kaunas – Vilnius – Polotsk. Amdam et al. on küll nimetavad Norra ja Leedu koostööd kirjeldades, et mõlemad olid liitunud Hansa Liiduga (Amdam, Lunnan ja Rama 2007 , 22, 24, 25 ja 27). Selle väitega Leedu osas ei saa essee autor nõustuda. Leedus hansalinnu ja hansakontoreid ei olnud, mida kinnitab ka Balticsea Academy väljaantud töö „Teadmised Hansa ajaloost” , mis on ilmunud ka leedu keeles „Žinios Apie Istoriją” . Enamgi veel – Leedu Suurvürstiriigi seadused ei soosinud hansakaupmeeste tegevust ja viimased ei suutnud seal oma monopoli kehtestada, piiril nõuti tollimaksu ja sakslaste suhtes oldi lausa vaenulikud (Mills 1998).
Palametsa järgi Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna varjule. Et Lübecki huvid suundusid ikka enam läände, jäi Hansa idapoliitika üha rohkem Liivimaa linnade juhtida. (Palamets 2007).
Hansa Liidu mõte oli turvata oma kaupmeeste tegevust võõral maal . Kaupmehed tegutsesid oma ühenduste kaudu. Ühendused tegelesid muuhulgas ühiselt oma vara turvamisega. Oli üsna loogiline, et kaubandustegevuse arenedes olid kaupmehed huvitatud üha uute partnerite leidmisest ja tegevuse laiendamisest. Nii arendatigi oma liikmete huvide kaitseks suhteid üha uute linnadega ja neis tegutsevate kaupmeeste ühendustega. Seal, kus õnnestus luua ühendused oma kaubandusõiguste kaitsmiseks, said kohalikud kaupmehed vastutasuks õiguse müüa oma kaupu Põhja-Saksa linnades, kus see muidu võõrastele keelatud oli.
Hansa Liit ja rikkad kaupmehed tõid seetõttu kaasa ka linnade arengu. Nimetagem siinkohal kasvõi Tallinna lugu. Et keskaegne linn püsiks ja areneks, pidi ta saama oma maahärralt linnaõiguse. Tõenäoliselt kuningas Valdemar II uuele ja arenevale asulale teatud õigusi ja vabadusi ka andis, kuid need ürikud ei ole säilinud.
Tallinna seos Lübecki õigusega leiab teadaolevalt esimest korda mainimist Taani kuninga Erik Adraraha ürikus 15. maist 1248. Nimelt annab kuningas Erik Tallinna kodanikele loa kasutada „kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel” (omnia iura que habent cives lybicenses). Seda akti on peetud Tallinnale Lübecki õiguse annetamiseks. 1255. aastal kinnitas Taani kuningas Kristofer I Tallinnale omakorda Lübecki õiguse (Kala 1998, 10). Miks sellist annetatud õiguste ülekinnitamist vaja oli, ei ole selge – siiski pole 1248. aasta üriku autentsust keegi uurijatest kahtluse alla seadnud.
Linnade arengu osas tuleb osundada, et olulistest mereäärsetest hansalinnadest on saanud ka Baltoskandia riikide kõige olulisemad linnad ja ühtlasi ka tänapäevased pealinnad (Kopengaagen, Oslo, Stockholm, Turu , Tallinn, Riia). Ülalpool käsitles autor Pakštase reaktsiooni De Geeri selle seisukoha suhtes, mille kohaselt Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn. See ei ole tõepoolest põhjapanev argument riigi kuuluvuse määramiseks, aga see on vaieldamatult üks näitaja paljude teiste hulgas, mida ei saa päriselt ka eirata.
Kõigi saksa päritolu õigusega linnade elukorraldus oli sarnane ning need moodustasid ühtse õigusliku süsteemi, mille õitseaeg saabus Hansa Liidu kõrgajal 14. – 15. sajandil. Lübecki õiguse linnana ja Hansa Liidu liikmena kuulus Tallinn seega Euroopa õigus- ja majandusruumi (Kala 1998, 11). Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas kuni aastani 1865, kui siin kehtestati Balti provintsiaalseadustiku III osa, elik nn Balti eraseadus.
Omaette teema on Islandi kuulumine Hansa Liitu. Autor leiab, et Island oli Hansa Liidu liige ja varustas peamiselt inglise hansakaupmehi islandi kalaga. Tõsi, Islandil ei olnud hansalinna ja –kontorit, küll võis seal olla faktooria. Kuid Islandi arvamine hansariikide hulka on peamiselt põhjendatud sellega, et Norra ja Taani olid hansariigid ja ajaloost on teada, et 13. sajandi teisest poolest läks Island Norra ülemvõimu alla ning sealt edasi aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. Seega oli Island Hansa Liidu tegevuse ajal (12. – 17. sajandil) n-ö hansariigi koosseisus, nagu Eesti ja Läti oma vallutajate koosseisus.
16. sajandiks tekkinud olukorras ei olnud Hansa Liidul enam kohta ja selle mõjuvõim hakkas vähenema. Põhusi oli mitu. Esiteks katkuepideemiad mis tõid kaasa teravilja kasvatamise languse, mis omakorda mõjutas Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Ameerika avastamist pöördus kaupmeeste huvi sellesse piirkonda ning Läänemerepiirkond kaotas oma tähtsuse. Jätkuvalt tugevnes ka riikide sõltumatu majanduspoliitika, mis piiras Hansa Liidu privilleege.Üheks põhjuseks oli ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevate vahendite suurus, mis ei õigustanud ennast enam. Ajaloolaste poolt on üldtunnustatud seisukoht, et 1558-1583 Moskva Tsaaririigi vastu kestnud Liivi sõda tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale.
Hansa Liitu pole iial laiali saadetud. 1980. aastal tähistas Hollandi linn Zwolle 750. aastapäeva ja kutsus kokku endised hansalinnad. Esimesele kokkusaamisel oli kohal 43 hansalinna esindajad, kes taastasid hansaidee kaasaegsel kujul. Hansaliikumise keskuseks on jätkuvalt Lübeck. 2001. aastal moodustati Saksamaa, Rootsi, Belgia, Hollandi, Eesti, Läti, Soome, Norra, Poola ja Venemaa esindajatest komisjon, kes organiseerib kaasaegse Hansa Liidu tööd aastakoosolekute vahepeal. Kaasaegse hansaliikumise eesmärgid on: 1) taaselustada piireületava hansamõtte abil Euroopa linnade mõte ja vaim; 2) toetada hansalinnade iseteadlikkust, propageerida ühiseid jooni, arendada koostööd; 3) tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; 4) korraldada teadmiste ja kultuurivahetust; 5) arendada turismi.
Kaasaegse hansaliikumisega on tänaseks ühinenud üle 200 linna 17 riigist. Kord aastas saadakse kokku ühistel rahvusvahelistel hansapäevadel. Viimased, 30. Rahvusvahelised Hansapäevad, toimusid 24. – 27. juunil 2010. aastal Pärnus. Uudse algatusena asusid 27. juuni hommikul Pärnust teele vanalaevad, mis kolme nädala jooksul külastasid Läti, Rootsi ja Soome sadamalinnasid, et tutvustada vanu meretraditsioone ja eesti kultuuri. Kultuuridessandil osalesid Emajõe lodi Jõmmu, viikingilaev Turm, Runbjarn ehk Ruhnu karu ning kuunarid Kajsamoor ja Blue Sirius. Merereisi käigus osaleti mitmel Läänemereäärsel ja merega seotud kultuuriüritusel, nagu Rootsis Visbys ja Birkas toimunud Viikingifestivalil, Soomes Marienhamnis ja Tallinnas merepäevadel.
Eeltoodut kokku võttes saab järeldada, et Baltoskandia riike sidus ja seob hansaliikumine, mille kaudu on üle Baltoskandia levitatud nii sarnast kaubandus- kui õiguskultuuri, rääkimata laiemast kultuurilisest mõjust. Kunagine linnade kaubanduslik ja poliitiline liit jätkab linnadevahelise liikumisena.