BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XVII)

2.1.12. Baltoskandia Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö ala

Selle teema sissejuhatuseks veidi geopoliitilisi argumente. Poliitikute ja riigijuhtide suust kostub sageli mõiste geopoliitika, iseasi, mida üks või teine kõneleja selle all silmas peab. Üldises plaanis on tegemist õpetusega riigi poliitika määratusest selliste füüsiliste karakteristikute ja ressursside poolt nagu asukoht, rahvastik, loodusvarad jms. Sellistelt positsioonidelt avaldatakse arvamusi ja uurimusi kitsamalt riigijuhtimise ja strateegiliste uuringutega tegelejate suu ja sule kaudu.
Samas on veel ka teine mõiste, kriitiline geopoliitika, mis erinevalt kitsast riigimeeste koolkonnast kirjeldab Ó Tuathail et al. järgi geopoliitikat kui riigi välispoliitikaga määratud maailma poliitilise kaardi kujundamist. Lisaks riigivõimudelt lähtuvale geopoliitilisele loomingule peab kriitilise geopoliitika käsitluses arvestama ka riigi aluseks olevate müütide ja põhjendustega riigi erilisusest. Riigi loomine ja karakteriseerimine ühtse kogukonnana kujutab kriitilise geopoliitika teoreetikute hinnanguil endast geopoliitilist akti. (Ó Tuathail, Dalby ja Routledge 1998, 3).
Huvitava ülevaate Põhjamaade külmasõjajärgsetest poliitilistest kavatsustest esitab Tunander ja seda ka Baltimaade ja Läänemereregiooni kontekstis (Tunander 2008).
Riigi poolt teostatava geopoliitika hulka kuulub lisaks riigist väljapoole jääva rahvusvahelise ruumi kirjeldamisele ka riigi piiride sisse jääva ruumi kujundamine. Sellest tulenevalt võib geopoliitika hulka kuuluvaks pidada ka näiteks regionaalpoliitika – on ju riigi eesmärgiks regionaalpoliitika puhul teatud regioonide erinevuste kaotamine võrreldes ülejäänud riigiga. Regionaalpoliitika tulemusena võivad muutuda ka eri piirkondade identiteedid. Kultuurilise mitmekesisuse ühtlustamise protsess on olemuselt strateegiline ning puudutab poliitilise ruumi kujundamist. Kriitiline geopoliitika peab oluliseks vaatlusobjektiks riiklust (suveräänsust) kui sotsiaalselt kujundatud nähtust. Rahvuslikud ja/või riiklikud identiteedid kujundatakse antud territooriumil asetsevate gruppide identiteetide ühtlustamisel. Ühtlustamisprotsess saab toimuda ühtede identiteetide domineerimise õhutamise ja teiste mahasurumise abil. […] Iga riigi ja rahvuse olemasolu seisukohalt on oluline, et jagataks ühiseid arusaamu oma identiteetide, ümbritseva maailma ja väljastpoolt lähtuvate ohtude, samuti ka “üheskoos läbielatud” ajaloo osas. Ka on rahva identiteetidel oluline tähendus riigi välispoliitika seisukohalt, sest välispoliitika ajamisel on ühised arusaamad ajaloost ja kuuluvusest lähtealusteks riigi esindamisel. Ajalooline mälu, mis identiteete vormib, on aga kaheldamatult selektiivne. Selline selektiivsus kujutab endast geopoliitilist akti, kuna paika pannakse see, millisena üks riik end teiste suhtes näeb. (Oras 1999) .
Üks võimalus on apelleerida, mida Eestis ka tehakse, riikluse järjepidevusele. Eesti identiteeti saab põhendada ka aastatuhandete pikkuse asustusega sellel maal , ehk Läänemere tsivilisatsiooni kuuluva Euroopa ühe põlisrahvana. Kindlasti moodustavad meie identiteedi meie kui väikeriigi keel ja kultuur ning seda kandva eestlase põhjamaine inimloomus. Samuti Eesti roll maailma poliitilisel kaardil (nagu sild ida ja lääne vahel, riik tsivilisatsioonide eraldusjoonel, NATO ida- ja EL kirdepiir jt).
Läänemerele omistatakse Eesti välispoliitilistes sõnavõttudes peaaegu eranditult regiooni ühendaja sümbol ja oluliseks peetakse koostööinstitutsioonide arengut (näiteks 1992.aastal loodud Läänemeremaade Nõukogu). Kui Eesti Kesk–Euroopa hulka liigitamine domineeris taasiseseisvuse esimestel aastatel, siis praeguseks on Põhjala saavutanud Eesti geopoliitilistes mõtestamistes suurema tähtsuse. (Oras 1999).
Põhjamaade koostöös on aegade jooksul olnud mitmeid positiivseid ja ka negatiivseid etappe. Nii tuuleb nimetada Taani, Norra ja Rootsi liitu – Kalmari Uniooni (1397 – 1521); vastandumiste ja vastasseisu periood (1523 – 1820) kui ühes leeris olid Rootsi ja Soome ning teises Norra, Taani, Island, Gröönimaa ja Fääri saared. Vastasseis kulmineerus Suure Põhjamaade sõjaga 18. saj alguses; skandinavism (1830 – 1860), mil püüeldi poliitilise ühtsuse suurema sotsiaalse ühtsustunde poole; Pärast mõnekuist iseseisvust astus Norra liitu Rootsiga ja sündis Rootsi ja Norra liit (1815 – 1905); valuutaliit Taani, Norra ja Rootsi vahel (1873 – 1914).
Tänaseni tegutseb 1952. aastal loodud Põhjamaade parlamentidevahelise nõukogu, ehk Põhjamaade Nõukogu (PN), mis võimaldas Põhjamaade riikide rahvaesindajail teha koostööd seadusandluse vallas. Sellele järgnes 1971. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN), millest sai Põhjamaade valitsuste vaheline ametlik koostööorgan. Nimetatud koostööorganis on hea näide edukast piirkondlikust ühistegevusest ja piiritakistuste ületamisest harmoonilise piirkonna loomiseks.
Baltimaadele on üheks oluliseks daatumiks 28.10.2003. aastal, mil kutsuti Eesti koos Läti ja Leeduga Põhjamaade Investeerimispanga (Nordic Investment Bank) liikmeks.
Läänemerega seonduva koostöö osas tuleb nimetada vähemalt kahte olulist asja: Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja Läänemere strateegiat. Wæwer on rõhutanud, et 1990-ndate alguses lõi Põhja-Balti projektid üle just Baltimere regiooni projekt. Esmalt seetõttu, et see oli külma sõja ajale järgnenud uus projekt, teiseks polnud see n-ö riigipõhine projekt ja mahtus seetõttu hästi Regioonide Euroopa kontseptsiooni diskursusesse. Kolmandaks nägid äriringkonnad uusi võimalusi laiemaks regionaalseks tegevuspaigaks (Wæwer 1992, 96-97). Essee autor rõhutab siinkohal nimetatud Läänemere projekti riigipõhisuse puudumist, mida ta taotleb ka oma käesoleva esseega Baltoskandia renessanssist.
Nimetagem siinkohal ka veel Bergmani käsitlust külgneva internatsionalismi (adjacent internationalism) kohta, mida haaras nähtav n-ö baltidimensioon ja mida Bergman nimetab ka Põhjamaade välispoliitika uueks haruks (Bergman 2006).
Pärast taasiseseisvumist taaskäivitati ka Balti riikide koostöö 12.05.1990. aastal Balti Nõukogu (BN), 8.11.1991. aastal parlamentidevahelise Balti Assamblee (BA) ja 13.06.1994. aastal valitsustevahelise Balti Ministrite Nõukogu (BMN) vormis.
Mis puudutab koostööd Läänemere piirkonnas, siis kõik Läänemere ääres asuvad riigid on ka Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Kuid mitte ainult, neile lisanduvad veel Norra, Island ning Euroopa Komisjon. Vaatlejastaatus on sellistel riikidel nagu Ukraina, Valgevene, Slovakkia, Itaalia, Hispaania, Rumeenia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Nõukogu on nii poliitilise dialoogi toimumise kui ka konkreetse koostöö keskkond. Läänemeremaade nõukogu on üks neljast Põhja-Euroopa regionaalsest organisatsioonist ning Norra on liige kõigis neljas ühenduses .
Käesoleva essee formaati ei mahu majanduskoostöö Balti- ja Põhjamaade vahel, mille kohta on erinevatelt autoritelt arvukalt töid. Ühe käsitlusena nimetan siinkohal Hackeri ja Einarssoni artiklit Läänemere majanduskoostöö kohta (Hacker ja Einarsson 2003).
Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu regionaalse tegevuse kese nihkub üha enam koostööle kogu Läänemere ümbruses, eriti Põhjamaadega NB8 formaadis ning Läänemeremaade Nõukogus. Seda tuleb igati tervitada ja võimalusel toetada. Oluline on sellel tasandil ka Venemaaga koostöö süvendamine. Venemaa osas tasub meenutada, et sisuliseks partneriks ei ole mitte Venemaa kui riik vaid Venemaa Loode föderaalringkond, mille omakorda loode ossa jäävad Murmanski oblast, Karjala Vabariik (autonoomne vabariik Venemaa koosseisus), keskalluvusega linn Peterburi, Leningradi oblast, Pihkva oblast ja Kaliningradi oblast kui Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere rannikul.