BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XVI)

2.1.11. Baltoskandia Rootsi ja Taani ülemvõim ala

Alates viikingiajast on Põhjamaad omavahel võidelnud, moodustanud liite ja üksteise üle valitsenud. Rootsi valitses Soome üle enam kui 600 aastat, Taani valitses Lõuna-Rootsit samuti üle 600 aasta (või, alternatiivselt, Rootsi on valitsenud üle Ida-Taani 300 aastat) ja üle Norra ligi 500 aastat, kui Norra valitses üle Islandi oma 200 aastat ja Taani veel teised 500 aastat ja seda nimekirja võiks jätkata. Ainult Soome pole kellegi üle valitsenud… See on vältimatult põhjustanud teatud antipaatiaid, kuid on samas teinud Põhjamaade kultuuri rohkem ühtlaseks.
Jätkates eelnimetatud nimekirja, saame nimetada Taani valitsemist Põhja-Eesti üle (1237 – 1346), Taani aeg Saaremaal (1559 – 1645), Liivi sõja järgset Rootsi valitsemist Põhja-Eesti üle (alates 1583), millele lisandusid Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (alates 1629) ning Saaremaa (alates 1645). Nii alanud Rootsi aeg kestis aastani 1721 (Uusikaupungi rahu). Ka need sündmused pole antipaatiatest täiesti vabad, ehkki „vana head rootsi aega” õhatakse folklooris tänapäevani taga. Siiski on need ajad toonud Eesti- ja Liivimaale Põhjamaade kultuuri.
Põhjasõja võiduga jäid Eesti ja Läti alad ligi 200-ks aastaks Venemaa koosseisu.
Leedu vürstiriigi territoorium sai Venemaale Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795. aastatel ning aastal 1796 moodustati Leedu kubermang.
Riigi geograafiline asukoht on üks püsivamaid tegureid rahvusvahelistes suhetes, kuid geograafilisest asukohast olulisem on see, kuidas riik asetub rahvusvaheliste suhete konteksti. See, kuidas riigi positsioneerimisel valitakse ajaloolisi fakte, geograafilisi ja teisi argumente, määrab riigi ruumilise paigutumise, mis omakorda toob kaasa teiste riikide suhtumise konkreetsesse riiki. Mida aga riik praktiliselt mõjutada ei saa, on teiste riikide huvisfääri sattumine – iga riik otsustab, kus ja millised on tema huvid. Seetõttu pole lõpuni välditavad ka teiste riikide siseasjadesse sekkumine, riived suveräänsuse vastu jms.
Kaplinski on kirjutanud, et Eesti ajalugu sõltub suuresti geograafiast. Ida mõjuvälja sattusime siis, kui Vene vürstid hakkasid allutama naabermaid. Eesti ala oli sel kombel siirdumas Vene mõjusfääri. Nii see oleks ilmselt ka jätkunud, kui protsessi ei oleks sekkunud süsteemiväline jõud – mongolid, kes alistasid endale enam-vähem terve toonase Venemaa ja peatasid Vene ekspansiooni. Mongoli-tatari ülemvõim muutis Venemaal ja terves Ida-Euroopas mõndagi. Vene mõju nõrgenemine andis läänepoolsetele valitsejatele hääd võimalused Baltikumis oma võimu laiendada. Eesti ja naaberalade vallutamise taga on mitu jõudu, kelle huvid siin suuresti kokku langesid. Rooma paavst tahtis pöörata siinsed paganad ja selleks ajaks kirikulõhe tõttu valele poolele sattunud ortodoksid õigesse ristiusku ja niimoodi laiendada oma võimu idaaladele. Ta kasutas ära Euroopa maatameestest aadlike püüdu endale vallutuste kaudu valdusi saada, kuulutades välja ristisõja. Euroopa, eriti Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia kaupmehed soovisid saada oma valdusse siinsed kaubateed. Rooma poolt Liivimaa paganate vastu välja kuulutatud ristisõda teenis kõigi kolme huvisid ja suurel määral nad oma eesmärgid ka saavutasid. Meie ala edasise ajaloo määravad kaks põhilist protsessi: ühelt poolt Lääne valitsejate omavahelised heitlused, kus võimu ja maid jagasid piiskopid, kaubalinnad ja ordurüütlid, teiselt poolt mongolite vallutusest toibuva Venemaa püüd oma võimu siia laiendada. Pärast korduvaid katseid, millest tuntum on ehk Liivi sõda 16. sajandil, see venelastel viimaks Põhjasõjas ka õnnestus. Õnnestus seetõttu, et senised suurriigid Poola ja Rootsi jäid rivaalidele, siin ennekõike Venemaale alla. Poola, kes veel 17. sajandil valitses mõnd aega isegi Moskvat, oli riigina hääbumas. Tugeva keskvõimu all ühendatud Venemaale ei olnud 17. sajandi lõpust alates Ida-Euroopas enam väärilist vastast ja oli vaid aja küsimus, millal Vene tasandiku läänepoolsed alad samuti ühendatakse Moskva võimu alla. Mis 18. sajandi alguses ka sündis. Oluline on siin nimetada, et Vene tsaarid valitsesid siin kokkuleppel kohaliku aadliga, kes säilitasid oma privileegid ja said oluliseks lobby-rühmaks Peterburis.
Eesti jäi Vene riigi osaks, mida 19. sajandi lõpupooleni tegelikult valitsesid sakslastest aadlikud, alles siis hakkas keskvõim siin end otsustavalt kehtestama, muutes haridussüsteemi ja bürokraatia venekeelseks ja kärpides aadlike võimu. Millest tegelikult eestlastele tõusis palju tulu. Talupojad said omavalitsuste kaudu ajada ise oma asju ja haritumatele inimestele avanesid soodsad töö- ja karjäärivõimalused suures Vene riigis. (Kaplinski 2009, ??).
Tuleb asuda seisukohale, et pikaajalised ühise riigina toimimise perioodid on oluliseks tunnuseks arvamast riiki Baltoskandiasse. Olgugi, et ühiseks riigiks olemine tähendas tegelikult okupatsiooni, on nendest perioodidest jäänud eestlaste põhjamaisesse inimloomusesse oluline jälg, rääkimata kultuuride lähenemisest.