BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (VI)

2.1.1. Baltoskandia kui moreenide maa-ala

Essee autor ei ole geoloog ega geograaf ja tal ei ole selliseid erialaseid teadmisi, et lisada midagi nendele geoloogilistele, aga ka allpool järgnevatele geograafilistele või klimatoloogilistele põhjendustele, mis vastava ala teadlased on juba esile toonud. Autor markeerib essees vaid mõned teiste autorite avaldatud argumendid, mis tema seisukohalt kõige enam iseloomustavad Baltoskandia geoloogilisi, geograafilisi või klimatoloogilisi iseärasusi.
Nii on moreenide maa-ala kohta kirjutatud, et Baltoskandia, sealhulgas Eesti füsiograafilisiks üldkarakteristikuiks on laialdaselt levinud moreenitopograafia. Laialdane ja suurim osa Fennoskandiast on kaetud kivise ürgmäestiku moreeniga (Kant 2007, 32). Moreeni all tuleb mõista liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud liustikusetet, mis koosneb liivast, savist, kruusast, ümaratest kividest, rahnudest jt murenenud kivimite osadest. Raukase järgi võib liustikus edasikantavat kui ka liustiku poolt mahajäetud materjale (moreene) pidada liustiku päranduseks. Paikneb ju meie kõige viljakam muld liustikusetetel, moreenidel (Raukas 1988, 86-95).
Väljaspool moreeniga kaetud Fennoskandiat näeme aga mandrijää poolt uuristatud pehmeid settekivimeid ja kaugemal suurte massidena kuhjatud savikaid moreen-aineseid. Nii jaguneb Baltoskandia kvartaarsete kuhjatiste ja pinnamoe poolest kahte erinevasse ossa. Eesti saarestik ja Põhja-, eriti Loode-Eesti oma ordoviitsiumi ning siluri kaljualuspõhjaga on üldiselt võttes õhukese glatsiaalse kruusa- ning liivakattega või kohati paljas lubjakivimiala, mis leiab paralleele teiste Fennoskandia servaaladega. Sellest väljaspool näeme aga sootuks teistsugust topograafiat ja selle koostisena kvartäärkuhjatisi, mis evivad enamasti paljutähendavat võimsust ja rahutut pinnamoodi. (Kant 2007, 32-33). Esimest on nimetatud glatsiaalseks uuristusalaks, kuna mandrijää tegevus on siin mõjunud rohkem koristavalt kui kuhjuvalt ja teist glatsiaalseks kuhjumisalaks (Kant 2007, 33).
Sellel geoloogilisel alusel kuulub suur osa Eestist, Kuramaa põhjatipp Lätist, Taani põhjatipp ning Karjala ja Koola poolsaar koos Norra, Taani ja Soomega ühtsesse geoloogilisse glatsiaalse uuristusala piirkonda.
Ülejäänud osa Eestist (Kagu-Eesti) koos suurema osa Taaniga, Leeduga, Lätiga ning ülejäänud Loode-Venemaaga moodustavad aga glatsiaalse kuhjumisala, mis Kanti järgi ümbritseb sisemist glatsiaalse uuristusala moreenimaa vööd. Kuhjumisvööde on tekkinud nn Balti mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, kusjuures jääserva kulg on olnud veel ka keeljas ning hambuline (Kant 2007, 35).
Seega on meil Baltoskandia näol tegemist Läänemerd ümbritseva laia alaga, mis osutub sisemistes, eriti Fennoskandia osades tugeva glatsiaalse denudatsiooni tunnuseid ja mida raamivad lõunas, kagus ning idas võimsad ent vahelduva paksusega glatsiaalsed kuhjatised – Balti mannerjää servamoodustised. Omades suurt järvederikkust ja korrapäratuid pinnavorme, meenutavad viimased selle poolest Fennoskandia järvistumaid ja neid võib vaadelda kui selle välimist vöödet. (Kant 2007, 35).
Selle järelduse põhjal saab populaarteaduslikult väita, et suur osa Eestist kuulub oma pinnavormi tõttu Baltoskandia siseringi. Kagu-Eesti ja teiste Balti riikide, aga ka Loode-Venemaa ning suurema osa Taani pinnavorm moodustab aga Baltoskandia välisringi (välisvööde).