BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XIV)

2.1.9. Baltoskandia Viikingiaeg

Ajaloolased nimetavad viikingiajaks Euroopas periood 8. – 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks 13. sajandi esimest poolt. Umbes 300 aasta jooksul mängisid viikingid olulist rolli paljudes Euroopas toimunud pöördelistes sündmustes. Pärimuste järgi tungisid viikingid peaaegu kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid.

Kindlasti olid viikingid osavad ja julged meresõitjad. Viikingeid sundis tegutsema inimlik soov saada rohkem rikkust, orjatööjõudu ning uusi maavaldusi. Nende ootamatutest ja julmadest rüüsteretkedest räägiti legende. Kuid viikingid ei olnud pelgalt põhjamaistest paganatest (mere)röövlid ja rüüstajad. Nad olid ka osavad kaupmehed, käsitöölised ning laevaehitajad. Nende hulgas oli ka ülikuid, insenere, maadeavastajad ja maaharijaid. Nii tõid nad kaasa ka kultuuri ja aitasid kaasa erinevate maade arengule. Näiteks Venemal sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Ka William Vallutaja, kes 1066. aastal tõusis William I nime all Inglismaa troonile, oli väidetavalt viikingipealiku pojapojapoeg. Tema järglased istuvad sellel troonil tänaseni.
7. sajandiks oli Skandinaavia rahvastiku arv oluliselt kasvanud mis sundis inimesi liikuma põhja poole. Sealne kliima ja põllumaa vähesus aga ei soosinud inimeste massilist asumist neile aladele, mistõttu tuli hakata otsima võimalusi teistelt maadelt. Liiga paljud mehed jäid kodusteks, nii põllumeeste kui ka pealike pojad. Neil oli vaja maalt välja pääseda (Ferguson 1981, 14-15). Kindlasti oli viikingluse tekke põhjuseks ka ahnus, vallutus- ja seiklushimu, lihtsalt soov kekkelegi kallale tungida, olupoliitika, põikpäisus või lihtsalt rännuhimu (Magnusson 1980, 33). Ja vaieldamatult sai viikinglus edeneda vaid seetõttu, et tehniline areng võimaldas ehitada vastavaid laevu. Need 25 meetrised, umbes kolme meetri laiused ja meetrise süvisega sõjalaevad võimaldasid edukat ja üllatuslikku kaldarandumist ja olid samas ka väga merekindlad. Viikingid ehitasid ka suurema süvisega kaubalaevu (knörr). Nii põllumaa nappus, vaesus kui laevaehituse edusammud, kuid suure tõenäosusega kõik need faktorid koos lõid pinnase viikingite ajastule.
Skandinaavlaste eeskujul õppisid ka eestlased tegema kahte eri tüüpi laeva: pikka ja kitsast sõjalaeva ning laiemat ja suurema süvisega kaubalaeva.
On teada, et viikingid rajasid oma kolooniad Novgorodi kanti ja ka Soome lääne- ja idarannikule, kuid ei suutnud kanda kinnitada Eesti aladel. Samas tundub üsna mõistlik eeldada, et viikingite peamine kaubatee Peipsi järve tagustele aladele kulges mööda tänast Soome lahte või siis piki Soome või Eesti rannikut või Eesti jõgesid.
Omaette lugu on Islandiga, mille peamised asustajad olidki viikingid. Sellest saab järeldada, et ka Islandilt lahkus viikingite sõja- ja kaubalaevu röövretkedele, et maale rikkust tuua.
Kuidas viikingid Soomes kanda kinnitasid, saab aimu Ola (Wilpuri) esseest (Finland: The Viking Ages). Kuna tolleks ajaks oli Eesti territoorium jagatud kaheksaks üsna tugeva ja vaenlaste vastu kokku hoidva muinasriigi vahel, jäid viikingid oma plaanide teostamisel eestlastele lihtsalt alla. Vastupidi – eestlased avastasid ka ise viikingluse valu ja võlu ning võib arvata, et nad ühinesid viikingitega ja seda esmalt just idakolooniate rajamisel. Teada on, et eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad muutusid Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil lausa ohtlikuks. Seda aega on nimetatud Eesti (resp. Läti) viikingiajaks. Leedust läks ka see ajalooline karikas mööda.
Siinsed arheoloogilised leiud osundavad eestlaste tihedatele sidemetele Rootsi viikingitega. Leitud ehted ja relvad olid kas Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Küllap olid sarnased ka eesti ja skandinaavia viikingite rõivad.
Viikingid hakkasid Euroopas tagaplaanile jääma alates 12. sajandist. Selle üheks põhjuseks peetakse nõrka poliitilist organiseeritust, aga ka ristiusu jõudsat levimist, mis n-ö vallutas Skandinaavia juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuna eestlased jäid paganateks veel paariks sajandiks, pole ka imestada, et eesti viikinglus taandus alles 13. sajandi esimesel poolel, kasvades tasapisi üle rohkem tsiviliseeritud kaubanduslikuks tegevuseks Hansa Liidu raames.
Kunagistest viikingite kasutatud knörridest on välja kasvanud tõelised laevastikud. Nii on tänapäevased Baltoskandia riigid kõik arvestatavad mereriigid ja nende riikide reederid on ühed suurimad Läänemerel.
Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et viikingiaeg on olnud moel või teisel ühine kõigile Baltoskandia riikidele ja mõjutanud nende kõigi majandust ja kultuuri.