BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (III)

1.3. Muud Baltimaade kuulumise käsitlused

Kant loetleb erinevaid Eesti kuulumise käsitlusi eelmise sajandi alguspoolelt. Eestit on tavapäraselt käsitletud Lääne- ehk Baltimeremaana, mida on esitatud küll erineva nurga alt. Kord on Eesti ühes teiste Ida-Baltikumi maadega liidetud Ida-Euroopa Sarmaatia külge, kord on nad sellest eraldatud „varjaagi piirivöötmega” ja mahutatud nn rajariikide hulka ehk Vahe-Euroopasse, kord on neid püütud seosesse viia Kirde-Keskeuroopaga või teisal jälle ühendatud Põhja-Euroopaga. (Kant 2007, 28). Enne nende maade riiklikku iseseisvumist on neid alasid vanemas kirjanduses nimetatud ka Balti provintsideks, iseseisvumise järgselt aga Baltimaadeks resp. Balti riikideks.
1925. aastal püüdis Eesti, Läti ja Leedu maateaduslikku kuuluvust selgitada Haltenberger (1925). Tuginedes füüsilis-geograafilistele ja poliitilis- ning ajaloolisgeograafilistele põhjendustele, jõudis ta lõpptulemusele, et Baltikum kitsamas mõttes, so Eesti ja Läti, on geograafiline indiviid, millel on vahepealne asend Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel, samas kui Leedul puudub selline individuaalne iseloom ja ta moodustab siirdeala Kesk-Euroopast Ida-Euroopasse. Ka leiab Haltenberger, et maateaduslikus käsitluses peaksid Eesti ja Läti kuuluma pigemini Põhja- kui Kesk-Euroopasse. (Kant 2007, 30). Viimast rõhutab ka Kant ise, märkides, et isegi kui Haltenbergeri käsitluses on puudusi, oli sellega „vähem Baltikum” ometi lähendatud Põhja Euroopale rohkem kui Euroopa teistele osadele (Kant 2007, 30).
Kaasaegsemaid, külma sõja järgseid käsitlusi ja kontseptsioone loetleb Moisio järgmiselt: Mare Balticum, Uus-Hansa, Euro-Balti regioon. 1990-ndatest on räägitud ka Baltimere Regioonist, aga ka Põhadimensioonist ja selle initsiatiividest (Moisio 2003, 73-75), mis otseselt ei tegele Baltimaade kuulumise küsimusega. Moisio rõhutab, et regioonide ehitamisel tuleb arvestada, et kõik regioonid on spetsiifilist tüüpi geograafilised ideed, mis on alati kontseptuaalsed, vaieldavad ja kontekstuaalsed. Nad on kontseptuaalsed, sest nad on loodud moraalset keelt kasutades, nad on vaieldavad, sest tüüpiliselt langevad nad poliitika valdkonda. Nad on kontekstuaalsed, sest konkreetse geograafilise kontseptsiooni ilmumine on ajalooliselt seotud (Moisio 2003, 76).