2.1.8. Baltoskandia põhjamaise kultuuri leviala
Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes.
Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.
Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.
Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.
Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured.
Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega.
Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt.
On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on.
19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud.
Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega.
Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont.
On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus.
On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele.
Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.
No comments:
Post a Comment