BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (V)

1. Baltoskandia määratlemise uus käsitlus

1.1. Kuhu Eesti kuulub?

Maateaduse keerukaimaks küsimuseks on olnud regionalismi ülesanded, tähendab maade loomuliku liigestuse ning ühes sellega ka nende kuuluvuse määramine. Arusaadavalt on ülesanne veel raskem, kui arvesse tulevad nii geograafilised kui ka sotsiograafilised elemendid, kui tahetakse, et liigestus ja kuuluvuse määrang oleks antropoökoloogiline (Kant 2007, 28-29).
Üks asi tundub olema enam-vähem kindel – Eesti jääb selliste ida-põhja georgaafiliste pikkuste ja laiuste nagu 21o 40’ ja 28o 20’ idapikkust ning 57o 30’ ja 59o 50’ põhjalaiust vahele. Kuhu aga Eesti kuulub kultuurilises, majanduslikus või poliitilises plaanis (erinevaid termineid võib siinkohal lisada) on oluline teada Eesti tuleviku kavandamisel. Tundub, et meil riigina puudub kaugem vaade sellest, kuhu soovime jõuda. Oleme kui projektiriik, kes on edukalt saanud hakkama selliste projektidega nagu taasiseseisvumine, oma raha (kroon), NATO, Euroopa Liidu ning eurotsooni liikmelisus. Aga mis edasi?
Skandinaavia uut tähendust pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja eriti Eesti apellatsioone Põhjalasse kuulumise osas on teiste hulgas käsitlenud ka Lagerspetz, kelle sõnumi kohaselt eestlaste Põhjala püüdlused ei ole kahjuks toetatud pingutustega võtta omaks Skandinaavia majanduspoliitikat meenutavat mudelit (Lagerspez 2003). Selle Lagerspezi viite peale tuleb kohe osundada, et Põhjamaid iseloomustab inter alia lausa ühiskonnakorralduse aluseks olev ühistegevuslik valitsuskultuur (Tammert 2007, 16), mis tegelikult oli valitsev ka Eesti I iseseisvusperioodil. Meil tuleks ka nüüd ja edaspidi vaadelda tuleviku ühistegevust mitte kui üksikisikute tegevuste kogusummat, vaid hoopiski erilist ja unikaalset kooselamise-olemise vormi (Leetsar 2006, 15).
Eesti kuulumist Põhjalasse on riigijuhid ja poliitikud põhjendatud läbi Eesti ja Rootsi seoste. Sidemed nende kahe maa ja rahva vahel on olnud kauaaegsed ja tähtsad. Rootsi kultuurimõjusid hinnatakse olulise osana Eesti identiteedis. Ollakse seisukohal, et Eesti peaks oma Põhjala kuuluvust rõhutama sidemete tugevdamise kaudu ja kaugenema nn Vahe-Euroopast. Soome ja Eesti sidemete puhul rõhutatakse just viimase sajandi arenguid. Ka tihedad majandussidemeid kaasajal ning ühine soome–ugri päritolu ja keel on ühendavateks teguriteks. “Eesti 2010” seletustes Rootsi ja Soome sidemete erinevusele juhivad autorid tähelepanu Rootsi poliitilisele ja Soome majanduslikule tähendusele. Põhja–Euroopasse kuulumise põhjendamisel viidatakse siduva tegurina ka Tallinna ja Helsinki lähedusele. Eesti asendit seletatakse ka majanduslikust vaatenurgast ning ajalooliste sidemete abil, tehes muuhulgas viiteid ka Hansa Liidule.
Välispoliitiliste avaldustega püütakse luua arusaamu rahvusvahelisest keskkonnast ning iseenda (riigi) asendist ja kuuluvusest sellesse keskkonda. Geograafiliste faktide tõlgendamine riigi asukoha määratlemisel moodustab geopoliitilistes sõnavõttudes tähtsa osa. Eesti tegelik geograafiline paiknemine ei tarvitse olla määrava tähtsusega, palju olulisemaks kujuneb see, kuidas Eesti ennast ise määratleb. Kuulumine Põhjalasse, Baltikumi, Euroopasse või Lääne tsivilisatsiooni saab kinnituse läbi välispoliitilise tegevuse. Viis, kuidas riik ennast rahvusvahelises ruumis määratleb, mõjutab omakorda seda, kuidas nähakse teda väljastpoolt. Eesti välispoliitikas tegeletakse riigi geograafilise määratlemisega suhteliselt palju. Eesti asukohta Läänemere kaldal peavad kõik geopoliitilise mõtestamisega seotud praktikud ja teoreetikud olulise tähendusega paigaks, kus ülejäänud maailm on läbi aegade üritanud oma huvisid maksma panna. Sageli sisaldavad tekstid Eesti rahvusvahelist rolli käsitledes arvamust, et Eesti territooriumi puhul on tegemist maailma tasandil olulise geopoliitilise piirkonnaga ja Eesti (välis)poliitika peaks sellel arusaamal baseeruma. Kõige sagedamini toimub Eesti enesemääratlemine kuuluvuse (või mittekuuluvuse) kaudu Euroopa (Lääne–, Ida–, Kesk–Euroopa), Põhjala ja Balti riikide/rahvaste hulka. (Oras 1999).
Tuleviku kavandamise eelduseks on teadmine, kus me oleme või kuhu kuulume. Viimast ei ole võimalik aga tuvastada ilma, et me teaks, kust me tuleme. Mitte, et me seda üldises plaanis ei teaks – me tihti unustame või ei taha mõnda asja mäletada…
Seda arvesse võttes annab käesoleva essee autor omapoolse nägemuse sellest, kuhu Eesti kuulub, tehes seda seni ajalooliselt toimunud looduslike ja sotsiaalmajanduslike arengute analüüsi põhjal. Autor annab ka visiooni, kuhu sellelt põhjalt võiks Eesti riigina suunduda, mööndes, et tulevikuvisioone on kindlasti teisigi. Autori käsitluse aluseks on ülaltoodud Baltoskandia käsitlused, mida autor edasi arendab.
Autor pakub edasiseks diskussiooniks siinkohal välja need kaksteist märksõna, mis tema järgi on olulised sisustamaks neid tegureid, mis aitavad piiritleda tänapäevast Baltoskandiat.
Esmalt kuus looduslikku (geoloogilised, geograafilised ja klimatoloogilised) tegurit: 1) Moreenide maa-ala; 2) Maakerke suletud piirkond; 3) Poolsaaremaad; 4) Läänemeremaad; 5) Ühine jääaeg ja 6) Parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid. Teiseks kuus sotsiaalmajanduslikku (kultuurantropoloogilised, majanduslikud ja poliitilised) tegurit: 7) Protestantliku kristluse ala; 8) Põhjamaine kultuur; 9) Viikingiaeg; 10) Hansaaeg; 11) Rootsi ja Taani ülemvõim (vallutused) ja 12) Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö.
(MÄRKUS: Skemaatilist joonist ei õnnestunud siia üles laadida).