Erinevad kõrged ametnikud ja arvamusliidrid nagu, Allar Jõks, Indrek Teder, Mihkel Oviir, Jüri Raidla ja Raivo Vare, on korduvalt osundanud, et õigusloomega on meie riigis asjad halvasti ning et tendentsid poliitilise tasandi õigusliku nihilismi (mille all tuleb siinkohal mõista üldtunnustatud normide, seaduste, väärtuste ja põhimõtete täielikku eitamist) suunas aina süvenevad. Küsimus on ilmselt vaid ajas kui poliitikute nihilistlik käitumine nakatab terve riigi elanikkonna – see oleks aga juba katastroof. Samuti ei paista nihiliste huvitavat, mida ühe õigusakti jõustamine sotsiaalmajanduslikus mõttes endaga kaasa toob. Samas on väikeriigile eriti oluline teada, mida ühe või teise õigusnormi rakendamine ühiskonnale tervikuna või ka kohaliku omavalitsuse üksusele maksma läheb.
Õigusökonoomika tarvilikkuse küsimuse tõstatas Jaak Leimann Edgar Savisaare valitsuse (1990 – 1992) liikmena juba 1990ndate alguses. Mart Laari esimese valitsuse (1992 – 1994) justiitsministrina (1994) tõstatasin sama küsimuse ka mina, kuid veidi teises võtmes. Ma nägin probleemi selles, et seaduseelnõude seletuskiri ja eelnõu tekst elavad Riigikogu menetlusse võtmise järgselt iseseisvat elu. Kui eelnõu teksti parandatakse, ei vaevu keegi „järele aitama“ eelnõu esialgset seletuskirja, mistõttu on tihti nii, et esialgsest seletuskirjast ei ole jõustunud seaduse tõlgendamisel mingit abi. Minu ettepanek oli, et seletuskirja täiendataks paralleelselt eelnõuga ja et seletuskiri oleks päeva lõpuks seaduse n-ö lahutamatu osa. Selle ettepaneku raames käsitlesin ka õigusökonoomika meetodi rakendamise vajadust, sest just seletuskiri on see koht, kus minu hinnangul peaks kirjeldama käsitletava õigusakti tegelikku sotsiaalmajanduslikku mõju ja maksumuse arvestust.
Mida üldiselt selles valdkonnas on vahepeal tehtud? On uuritud sotsiaalse informatsiooni kasutamist õigusloomes. Riigikogu kantseleis peaks alates 1995. aastast tegeletama seadusloome metodoloogia ja sotsiaalmajanduslike (eel)uuringutega. On uuritud seaduseelnõude seletuskirju. Aastal 1998 on Õigusinstituudis kaitstud ka üks selleteemaline bakalaureusetöö. Kirjastuselt Juura on ilmunud raamat „Õigusriigi printsiip ja normitehnika“, kus õigusakti mõju ja rakendamise analüüsi üldpõhimõtteid seisuga anno 1999 veidi avatakse. Kehtib ka Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Eestis on nõue õigusaktide mõjude analüüsi läbiviimiseks küll kehtestatud, kuid valdavalt neid nõudeid ignoreeritakse.
Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu õigusökonoomika rakendamise vajadusele. Googeldasin huvi pärast, et saada ülevaadet, kui palju on Eestis kitsamalt õigusökonoomika kohta kirjandust või selleteemalisi uuringuid/teadustöid leida. Tulemus oli üsna nutune. Möönan, et Google ei ole kogu tõde ükskõik millise teema kohta, kuid teatud tendentse see siiski võimaldab jälgida. Täpsem uuring selle kohta, kes selle teemaga „Google teadmata“ veel võiks tegeleda, ei ole siinkohal ka eesmärgiks omaette. Nii on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica ilmunud kokku kolm-neli artiklit, millistest jookseb läbi märksõna „õigusökonoomika“, kusjuures õigusökonoomika sisulist käsitlust ei leia ka neist artiklitest (see ei ole etteheide autoritele, kuna need artiklid ei olnudki õigusökonoomika süvakäsitlusena mõeldud). Arvuti leidis ka mõned doktoritööd, kus on põgusalt tutvustatud erinevaid õigusökonoomilisi seisukohti või nimetatud märksõna „õigusökonoomika“, kuid ei ole seda teemat sisuliselt käsitletud. Õigusökonoomika küsimusi käsitleb oma loengutel TÜ majandusteaduskonnas majanduspoliitika professori Jüri Sepp. Ei hakanud silma, et ühegi teadus- ja uurimisasutuse õppejõududel või teaduritel oleks selles valdkonnas ühtegi sihtfinantseeritavat teadusteemat, ETF granti või ka välisgranti. Sain teada, et TÜ majandusteaduskond arendab õigusökonoomika alast koostööd Joensuu Ülikooli, Skandinaavia õigus- ja majandusteaduse ühingu ning Soome riigi majandusuuringute instituudiga. Viimatinimetatu on küll positiivne, kuid vaatamata sellele ei selgunud, et õigusökonoomilisi teemasid Eestis ka sisuliselt käsitletakse ja/või uuritakse.
See, kuidas toimub õigusökonoomika kui valdkonna areng väljaspool Eestit, on muidugi lai teema. Nimetagem siinkohal ainuüksi õigusökonoomika alast e-entsüklopeediat, mis sisaldab muuhulgas ülevaateid vastavast kirjandusest mahuga üle 5000 lehekülje.
Alljärgnevalt põgus selgitus, mida õigusökonoomika suures plaanis tähendab ja mida tuleks ehk esmajoones silmas pidada, kui me tõesti tahame oma väikeses riigis (õigus)ökonoomselt toimetama hakata. Majandusteadus jaguneb paljudeks allharudeks. Traditsiooniline jaotus on jagunemine mikro- ja makroharudeks. Mikroökonoomika tegeleb inimese või ettevõtte otsustusprotsessi eri tahkude uurimisega. Üheks mikroökonoomikal põhinevaks haruks ja ka meetodiks on institutsiooniökonoomikast välja kasvanud õigusökonoomika (law and economics), mida on eesti keeles nimetatud ka õiguse majanduslikuks analüüsiks. Riigi seisukohalt on esmatähtis uurida seda, palju läheb uue seaduse tegemine ja selle rakendamine ühiskonnale maksma.
Õigusökonoomika puhul on oluline eristada positiivset ja normatiivset õigusökonoomikat, kusjuures esimene tegeleb küsimustega, kuidas mõjub olemasolev õigus, teine aga küsimustega, milline peaks õigus olema, et see mõjuks soovitud viisil.
Õigusökonoomikale ei saa tähelepanu pööramata jätta ka Eestis. Nii on näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi koostatud uurimuse autorid maksejõuetuse regulatsiooni väljaarendamise kontekstis õigustatult väitnud, et kui riigid oma vastavat regulatsiooni välja töötavad, on võtmeküsimuseks see, kuidas leida erinevate sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike huvide vahel selline tasakaal, mis paneks kõik majandusprotsessides osalejad loodavas süsteemis aktiivselt osalema. Seega on rõhutatud põhiprobleemina õigusliku regulatsiooni majanduslikku efektiivsust ja komplekssust.
Erinevate autorite hinnangul peaks õigus¬ökonoomika pakkuma teid ja vahendeid eri regulatsioonide majandusliku efektiivsuse hindamiseks ja nende vahel valiku tegemiseks. Õigusökonoomika põhimõtete kohaselt on ka otsuse tegemisest hoidumine otsus. Õigusökonoomikas peaks üldpõhimõtteks olema, et uue regulatsiooni kehtestamisel hinnatakse selle kehtestamisega kaasnevaid kulusid ning võrreldakse neid selle rakendamisel tekkiva potentsiaalse kulude kokkuhoiuga.
Kuidas edasi? Tasuks kaaluda teadlastest koosneva huvigrupi loomist ja tööga alustamist mõne ülikooli juures. EBS on sellise projekti käimalükkamiseks ja vedamiseks valmis.
Tuleb tõdeda, et õigusökonoomika on eriti väikeriigi strateegilise ja innovaatilise juhtimise üks oluline küsimus, mida Eestis on kogu taasiseseisvumise aja jooksul õnnestunud sordiini all hoida. Miks ja kelle huvides?
No comments:
Post a Comment