Kui ma õigesti mäletan, siis 4. jaanuaril 2011. a. lasi sotsioloog Andrus Saar stardipaugu ja algatas sisuliselt diskussiooni põhiseaduse muutmiseks. Igati asjalik tegu, sest suurt eesmärki meil riigina nagunii ei ole ja president Meriga võrreldavaid visionääre, kes meile tulevikku maaliks, annab otsida.
Tõsi, Saar lajatas lauale mõtte, et presidendi institutsioon tuleks Eestis kaotada, kuna presidendil polevat erilisi funktsioone järele jäänud, kuid samas nõudvat selle institutsiooni ülevalpidamine riigilt suuri kulutusi. Saar nägi presidendi institutsiooni kaotamises eelkõige kokkuhoiu küsimust: „Meie rahvaarv on väga väike ja me ei suuda täita kõiki funktsioone, mida täidavad suurriigid“.
Lugupeetud sotsioloog kas ei osanud või ei tahtnud oma mõtet lõpuni välja öelda, sest presidendi institutsiooni kaotamine ei ole kindlasti midagi sellist, et kui ühel aastal on rahadega kitsas, siis kaotame presidendi institutsiooni ära ja õnn tuleb taas meie õuele. See on põhiseaduse muutmise küsimus. Enamgi veel – see on riigivalitsemise vormi muutmise küsimus – ehk küsimus sellest, kas me soovime presidentaalset või parlamentaarset vabariiki või hoopis midagi vahepealset. Olukorda, kus riigipea üldse puudub, pole mõtet siinkohal edasi käsitleda.
Meenutagem sedagi, et Siim Kallas peaministrina käis juba 2002. aasta sügisel Tartus ametnike foorumil peetud kõnes välja idee, et mis oleks, kui annaks valitsusjuhi ülesanded presidendile (presidentaalse vabariigi mudel). Tema ettepanek, nagu ta rõhutas, ei olnud esitatud mitte niivõrd akadeemilise riigiõiguse seisukohast, kuivõrd just juhtimisprobleemide valguses. Siim Kallase tollane ettepanek oli mõeldud avatud diskussiooniks teemal, kuidas muuta Eesti paindlikumaks ja muutustele vastupidavamaks.
Väikeriigi juhtimismudelitest huvitunud juhtimisteadlasena ootan ma põnevusega selle diskussiooni jätkumist, kuid mitte sellest aspektist, kas presidenti on odav või kallis ülal pidada – see ei ole kohane lähenemine. Ma pigem nõustun Kallase mõttega, et need, kes suudavad olla paindlikumad ning reageerivad muutustele kiiremini, võivad olla riigina edukamad. Aga see selleks – ootame arenguid…
Püstitan siinkohal hoopis küsimuse teise põhiseadusliku institutsiooni, Riigikogu, reformimise vajaduse kohta. Mõistagi on ka see põhiseaduse muutmise diskussiooni esemeks.
Minu nägemuses on Eestile vaja professionaalset ja laiapõhjalist esinduskogu, milline eesmärk on saavutatav kahekojalise parlamendi kaudu.
Riigikogu liikmeteks on siiani pääsenud liialt palju juhuslikke inimesi, kellest ei teatud enne nende valimist midagi, ega teata ka pärast volituste mahapanemist. Viimaste hulgas on aegade jooksul olnud ka selliseid ’toredaid tegelasi’, kelle koht ei oleks tohtinud üldse Riigikogus olla.
Riigikogu peab saama professionaalsemaks. Selleks, et rebimine Riigikokku muutuks tihedamaks ja juhuslike elukunstnike pääs sinna oleks võimalikult välistatud, on vaja vähendada otsevalitavate Riigikogu liikmete arvu 51-le rahvasaadikule, kellest moodustuks Riigikogu alamkoda Riigivolikogu. See peaks koosnema n-ö professionaalsetest palgalistest poliitikutest.
Riigikogu peab saama laiapõhjalisem kui senine, pelgalt erakondade kaudu mehitatud ’rahvaesindus’. Riigikogu ülemkoda, ehk Riiginõukogu oleks 50-liikmeline ja koosneks ex officio ehk ametikoha järgsetest isikutest, kes on oma ala tipptegijad ja toovad Riigikokku oma valdkonna küsimused ja ekspertiisi. Nii peaks Riiginõukogu koosseisu kuuluma mõne suurema ülikooli rektorid, paari tähtsama Eestis tegutseva kiriku pead, omavalitsusliitude esindajad, kutseorganisatsioonide esindajad, kultuuriringkondade esindajad, eakate- ja noorsooorganisatsioonide esindajad jne. Need 50 Riiginõukogu liiget ei oleks palgalised – neile kompenseeritakse Riiginõukogu tööga seotud kulud. Lisaks laiapõhjalisusele tagab selline töökorraldus ka valdkondlikult professionaalsema seadusloome.
Pole midagi uut siin päikese all – analoogiat ja eeskuju saab võtta Eesti Wabariigi 1938. aasta põhiseadusest, millega Riigikogu muudeti kahekojaliseks. Korrata ei tohi tollase president Pätsi demokraatiast kõrvalekalduvat lähenemist kahekojalise parlamendi moodustamisel. Oli ju Pätsi disainitud Riiginõukogu ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes muuhulgas ka kõrgetest ametiisikutest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Nii kehtestas Päts 1938. aasta põhiseadusega korporatiivse riigi. 1938. aasta põhiseadusele langesid ka tollase sotsiaalse demagoogia mõjud, mis olid Itaalias ja Saksamaal tolleks ajaks haripunkti jõudnud. Pätsi süüdistati ka selles, et ta oli võlutud Benito Mussolini poolt Itaalias maksma pandud korrast ja kutsekodade süsteemist ning võttis selle meie uude põhiseadusesse üle. 1934. aasta riigipöördest alates tegeleti Eestis paljuski samalaadse riigikorra rajamisega, mis kehtis Itaalias ja 1938. aasta põhiseadusega selline riigikord seadustati.
Samas jäävad Pätsi tegemised ja tegematajätmised tema aega ja see ei muuda kahekojalise Riigikogu mudelit iseenesest ebasoovitavaks mudeliks.
Minu mäletamist mööda oli Peeter Jalakas see, kes 2009. aasta novembris-detsembris käis meedias samuti välja kahekojalise Riigikogu mõtte, kuid sinna see kahjuks vist jäigi. Kutsun hr Jalakast oma ideed üles soojendama.
Ühtlasi kutsun üles diskuteerima kahekojalise Riigikogu idee üle. Kahekojaline Riigikogu oleks väikeriigile ühelt poolt taskukohasem, teisalt aga kindlasti professionaalsem ja laiemaid elanikekihte kaasav.
No comments:
Post a Comment