DISKUSSIOONI FOOKUS PEAB OLEMA PAIGAS

Nagu EELK piiskopliku nõukogu 19.03.2013. a. koosolekul otsustati, tegeleb vabamüürluse ja EELK suhete ning vaimulikest vabamüürlaste küsimusega edasi EELK õpetuskomisjon. Kirikuvalitsuses on kokku 71 allkirjaga pöördumisi ja üle poolesaja eraldi saadetud seisukoha. Eesti Kirikus ja teisteski väljaannetes on avaldatud mitmeid asjakohaseid artikleid – seega diskussioon käib. Assessor Mati Maanas on 3. aprilli Eesti Kirikus kahelnud vaimulike eetikakoodeksi vajaduses – seetõttu seda teemat ma alljärgnevalt käsitleda ei võta. Et diskussiooni fookus paika saada, tuleks selgeks teha, mida me õieti taga ajame ja õpetuskomisjonilt ootame – kas otsime ketsereid või püüame selgust saada nüüdisaegse Eesti vabamüürluse ja EELK ideoloogiliste suhete sobivusest vms. Usun, et fookuse osas aitab meid õigel rajal hoida ka ajalooline taust ja manitsus, et me ei peaks ennast laskma eksitada põnevatel menuraamatutel, mis levitavad peamiselt templirüütlite (aga ka vabamüürlaste jt) ning Rooma katoliku kiriku vahelisi suhteid käsitlevaid legende ja väljamõeldisi või sootuks võltsinguid. Kirikulooline kontekst Kui me tahame nt templirüütlite ja vabamüürlaste ning EELK suhetele aastal 2013 Eestis mingit hinnangut anda, peaksime vaatama ajalukku – nii nende organisatsioonide kui ka kiriku arengule (tegelikult ka ühiskonna arengule tervikuna, sh valgustusajastule, kuid siinkohal pole selleks kahjuks ruumi). Vastasel juhul ei suuda me vahet teha Rooma katoliku kiriku ja templirüütlite või vabamüürlaste suhete vahel võrrelduna luteri kiriku suhetega nimetatud organisatsioonidega. Nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste varasem (avalikult leitav) ajalugu on olnud moel või teisel seotud Rooma katoliku kirikuga. Olulisteks daatumiteks on selles loos minu hinnangul aasta 325 pKr, kui kristlusest saab Rooma impeeriumi riigiusk; aasta 1128, kui Troyes’ kirikukogul tunnistab katoliku kirik templirüütleid ametliku sõjaväelise ja usuorduna; aasta 1139 kui paavst Innocentius II andis templirüütlitele ainult paavstile allumise õiguse ja lubas neil muuhulgas ehitada kirikuid. Nii nagu katoliku kirik templirüütlite sündi lubas ja organisatsiooni soosis, nii ta selle paavst Clemens V heakskiidul koos liikmetega 1307. aastal ka hävitas (reedel, 13. oktoobril). Väidetavalt piinati ja sunniti jumalateotamist üles tunnistama paljusid, kes seejärel tuleriidal põletati. Arvatakse, et mitte kõik templirüütlid ei saanud hukka – õnnelikumad said põgenema, kuigi nad pidid avalikkuse silmist kaduma ja oma tegevust varjatult jätkama. Välistada ei saa, et osad templirüütlid jätkasid oma tegevust organisatsioonides, millest võisid välja kasvada ka vabamüürlaste vennaskonnad. Sellele viitab asjaolu, et esmakordselt on allikates vabamüürlaste vennaskondi Inglismaal mainitud juba aastal 1376. Samas ei ole selle väite (vabamüürlast sidumine templirüütlitega) tõestuseks veenvamat argumenti/tõendit avalikest allikatest leida. Võib ka väita, et selliste seoste väljapakkumine on n-ö hilisem meelevaldne spekulatsioon. Templirüütlid olid gnostikud ja vastandasid Kristuse kirikule Pühavaimu templi. Nad võtsid üle ja arendasid edasi keltide esoteerilisi teadmisi, sattudes ka seetõttu kirikuvande alla. Neid sündmusi pole tänapäeval täpselt taastada enam võimalik, ehkki püütakse (vt nt Alain Desgris. L'esoterisme Templier. Le livre des mysteres et des revelations, 1998). Järgmine oluline daatum on aasta 1517, millega algab Martin Lutheri algatatud protestantlik reformatsioon, mille tulemusena eraldusid katoliku kirikust luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik. 1523. aastal jõudis reformatsioon ka Eestisse. Inglismaa kirik rajati aastal 1534. Euroopas tõi reformatsioon kaasa katoliku kiriku nn vastureformatsiooni, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618 – 1648) tõi luterlikele ja teistele protestantlikele piirkondadele lõpliku (usu)vabaduse. Nüüdisaegse vabamüürluse alguseks võib lugeda XVIII sajandi esimest poolt Inglismaal, kus mitme looži ühinemisel asutati Londonis 1717. a. esimene suurloož. Vabamüürlus levis seejärel kiiresti kogu Inglismaal, selle asumaades ja Euroopa mandriosas. Rooma katoliku kirik näitab oma suhtumist nüüdisaegsesse vabamüürlusse 1738. aastal, kui taaskord paavst Clemens, seekord Clemens XII, vabamüürluse hukka mõistab. Protestantlike luterlike kirikute poolt midagi sellist toimunud ei ole. Mõned üksikud erandid välja arvates. Kas Mati Maanase 3. aprilli Eesti Kirikus antud vihje luterliku vaimulikkonna tõsistele erimeelsustele, mis võib üle kasvada kirikulõheks, on samuti seotud katoliku kiriku võimalike mõjudega ja sellest tuleneva vabamüürluse hukkamõistuga? Ajalooliselt tekkis vabamüürlus Eestis aastatel 1771 (mõnedel andmetel 1773) kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož Isis, kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikdu ja kunstitegelased. Eestlastest kuulus sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustmiseni tsaari-Venemaal 1822. aastani tegutses Eestis kokku viis looži. Vabamüürlaste organisatsioonide asutamisele Eestis aitasid kaasa soomlased - meie kultuuriruumiga sarnase protestantliku riigi alamad. Vabamüürlaste organisatsioon Eestis taasloodi 1992. a., mil alustas tegevust loož Fööniks nr.1. Eeltoodust saab järeldada, et nüüdisaegne vabamüürlus on sündinud protestantlikus maailmas 300-aasta jooksul ja sellel pole otsest seost keskaegse nn operatiivse müürlusega ehk kirikute ja katedraalide ehitajate gildidega. Kuna vabamüürlaste organisatsioonid on rahvuslikud, ei ole neil ühtset rahvusvahelist keskust. Loožid moodustavad maade kaupa iseseisvaid keskorganisatsioone ehk suurloože (vt ka http://www.eestisl.ee/index.php?). Eraldi tuleb aga rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome kõrgkraadide suurloožid (Iidne ja Tunnustatud Šhoti Riitus, Templi- ja Malta Rüütlite Suurprioraat, Konstantinuse Punase Risti Suurkonklaav), on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust. Sala versus varjatud Mõisted “salaühing” ja “salaorganisatsioon” tunduvad põnevatena ja põnev asi müüb. See võib tunduda semantika küsimusena, kuid ideaalis peaks salaühingud ja salaorganisatsioonid tähendama selliseid organiseeringuid, millistest me midagi ei tea. Nii kvalifitseeruvad salaorganisatsioonideks riikide salaoperatsioonide läbiviimiseks moodustatud või ka näiteks luuretegevusega seotud organiseeringud. Salaorganisatsioonide puhul ongi esmatähtis see, et nendest kõrvalseisjad midagi ei teaks, sest muidu võib neil oma eesmärgi saavutamine keeruliseks osutuda. Nüüdisajal on salaorganiseeringute moodustamine võimalik peamiselt riikide või nt mõne terroriorganisatsiooni poolt. Avalikes allikates käsitletud “salaühingutest” võiks siinkohal nimetada 1954. aastal asutatud Bilderbergi Gruppi, mida “ametlikult” pole olemas. Teisiti on üldsusele teada organisatsioonidega, milliste üheks tunnuseks on soov neile kuuluvat teatud informatsiooni varjata. Sellised organiseeringud peaks nüüdisajal olema vägagi huvitatud, et nad oleks nähtavad ja et neist kõneldaks (ajaloos on olnud ka perioode, kus nt nii templirüütlitel kui vabamüürlastel tuli katoliiklikes riikides olla n-ö põranda all). Sellised organiseeringud on esitanud oma asutamislepingu ja põhikirja registreerimiseks vastavatesse riiklikesse registritesse, neil on oma veebilehed, ajakirjad jms avalikkusega suhtlemise kanalid. Nad tuletavad aeg-ajalt ennast meelde ja tutvustavad teatud mahus oma tegevust erinevates meediaväljaannetes. Neil, nagu meil kõigil ja nagu igal organisatsioonil, on omad saladused. Selliste organisatsioonide puhul peaks eesti keeles kasutama mõistet “varjama”, ehk siis salajaseks tegema või salajas hoidma. Nende tegevuses on midagi, mis kõrvaltvaatajale tundub saladuslik ehk salapärane. Samas “varjatud” ei ole sama mis “salajane”. Tegelikult ei ole võimalik ühegi inimese moodustatud organiseeringu saladusi lõputult hoida, olgu nende saladuste hoidjad nii hoolsad kui tahes. Aeg ja äraandjad teevad oma töö ning on seda ajaloo jooksul ka tõestanud... Üks mu õpetatud sober heitis õhku küsimuse, et kas tänapäeva sotsiaalvõrgustikke võiks pidada "salaorganisatsioonideks"? Tõepoolest – me võime teada sotsiaalvõrgustike lihtliikmeid nime- ja nägupidi, kuid neist suuremate ja võimsamate võrgustike puhul võivad jääda “saladuseks” võrgustike tellijate ja arhitektide tegelikud eesmärgid. Nii oleme me kõik moel või teasel mingis “salasepitsuses” osalised. Meie pisikesed isiklikud inimlikud saladused ning meie teod ja mõtteavaldused on jälgitavad ja kuskil “kindlas kohas” salvestatud. Aga me ei saa tänapäeva võrgustiketa ega ka teiste mittetulunduslike organiseeringuteta hakkama ühel lihtsal inimlikul põhjusel - suhtlemisvajadus. Paljudes allikates, mis käsitlevad nn salaühinguid, on kokku keedetud paras segapudru. Ühte patta on pandud nii templirüütlid ja vabamüürlased kui ka illuminaadid, mafia ja Hiina triaadid. Mõnes allikas on püütud “salaühinguid” grupeerida. Nii on välja pakutud neli gruppi: 1) usulised salaühingud (nt druiidid, kabalistid, Opus Dei jt); 2) salajased initsiatsiooniühingud (nt Siioni Abiklooster, templirüütlid, vabamüürlased, roosiristlased jt); 3) poliitilised salaühingud (nt illuminaadid, dekabristid, Ku Klux Klan, paremäärmuslikud rühmitused, Al-Qaeda jt) ja 4) kuritegelikud salaühingud (igasugused allilmategelased nagu nt triaadid, mafia, uimastikartellid jt). Charles William Heckethorn on oma raamatus "The Secret Societies of All Ages and Countries" (esimene trükk ilmus juba aastal 1874, avalikult on kindlasti kättesaadav 2009. aasta trükk) jaganud n-ö salaorganisatsioonid kaheks – religioossed ja poliitilised. Tegelikult on veel kaks asjaolu, millega peaks väidetavate salaorganisatsioonide uurimisel ja neist arusaamisel arvestama. Esiteks ajalooliselt kujunenud varjamise vajadusest tulenevalt võidakse nende organisatsioonide poolt ka teatud desinformatsiooni jagada. Teiseks, mis on aga olulisemgi, liigub maailmas ringi mõõtmatus koguses väljamõeldisi ja ka lausa võltsimisi. Viimase kohta saab internetist leitava informatsiooni alusel näiteks tuua väidetava tuhande aastase Siioni prioraadi. See loodi fantaasia, pettuse ja võltsimiste tulemusel 1956 a. Prantsusmaal. Aastatel 1961 – 1984 mõeldi välja selle prioriraadi müstiline ajalugu, mis ulatus lausa Jreuusalemma ristisõdadeni. Võltsiti dokumente ja sokutati need 1960. aastal Prantsusmaa Rahvusraamatukokku. Need väljamõeldised ja pettused seoses olematu Siioni prioraadiga on aga andnud ainest sellistele menuraamatutele nagu M. Baigent’i, R. Leigh’i ja H. Lincoln’i “Püha veri ja Püha Graal”, D. Brown’i “Da Vinci kood”, L. Picknett’i ja C. Prince’i “Siioni paljastamine: Tõde Kristuse püha vereliini kaitsjate kohta” ja tõenäoliselt teistelegi. Tõsi – see kõik toimus katolikus maailmas - protestantlikes maades selliseid tendentse täheldatud ei ole (palun seda võtta kui fakti, mitte kui etteheidet tänasele katoliku kirikule). Minu hinnangul nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste organisatsioonid ei ole salaorganisatsioonid. Tegemist on vormilt mittetulundusühingutega, sisult aga liikmete arendamisele keskendunud initsiatsiooniühingutega (nendes organisatsioonides on selgelt eristatavad n-ö katse- ja õppimisaeg (õpilane ja meister), enne kui jõutakse teatud tulemuseni. Kiriku kontekstis tuleb initsiatsiooniks pidada leeriõpetust), millistel võib olla sisemisi saladusi, mida varjatakse ja mida selle liikmed ei või mitteliikmetele edasi anda. Võimatu on välja pakkuda kasvõi ühte organisatsiooni, millel ei ole saladusi. Ka kirikul kui organisatsioonil on saladused. Kahtlustused Paavst Clemens V-le piisas kahtlustustest, mida külvas Prantsuse kuningas Philippe IV. Viimane soovis oma võlausaldajatest (templirüütlitest) lahti saada, milleks “sosistas” paavstile, et templirüütlid ohustavad paavsti võimu. Tulemuseks juba eespool kirjeldatud reede, 13. oktoober 1307. Ka Clemens XII-le piisas sobingust Prantsuse kuninga, seekord Louis XV-ga, et 28.04.1738. a. avaldatud apostellikus konstitutsioonis “In eminenti” vabamüürlased hukka mõista. Tuleb tõdeda, et kättesaadav kirjandus või e-info ei jäta võimalust üheselt eitada nüüdisaja initsiatsiooniühingute ühiseid juuri ning nende mõningast “ideoloogilist” või ka organisatsioonilist sarnasust või lausa mõningast segunemist. See omakorda annab pahatahtlikele võimaluse üldistamiseks ning muuhulgas ühtede organisatsioonide riituste või saladuste omistamiseks teistele. Selle tulemuseks on muuhulgas justnagu “vaidlustamatu” väide, et vabamüürlased kummardavat saatanat. Avalikult kättesaadava materjali põhjal saab järeldada, et varasemas arengujärgus vabamüürlastega teatud määral (nt 1776 Baierimaal seoses illuminaatide ordu asutamisega toimunu) segunenud illuminaadid olid vähemalt oma algselt suunitluselt ristiusku eitavad ja n-ö Lutsiferi õpetust järgivad. Saab ka meenutada 1885. aastal ilmunud katolitsismi pööranud ja sellega seoses vabamüürlusest “vabatahtlikult” lahkunud Léo Taxil’i raamatut “Kolme-punkti vennad”, kus ta väidab, et massoonlus olevat saatanliku iseloomuga nähtus. Raamat oli ülipopulaarne ka peale seda kui Léo Taxil tunnistas, et tegi nalja. Vabamüürlaste süüdistamine satanismis jäi üldsuse hoiakutes püsima. Kuningad küll vihjasid paavstile ja naljamees tegi rahvale nalja, kuid puuduvad tõendid (vähemalt sellised, mida oleks võimalik avalikult leida), mis kinnitaks tänapäeva Eesti vabamüürlaste seotust saatana kummardamisega. See ei oleks ka usutav põhjusel, et Eesti suurloož, on valinud kristliku tee. Mis saab olla EELK õpetuskomisjoni agendaks? 19.03.2013. a. kogunenud EELK piiskoplik nõukogu tegi EELK õpetuskomisjonile ülesandeks töötada välja hinnang “vaimulike üheaegsele kuulumisele EELK-sse ning vabamüürlusesse Eestis” ja alustada vaimulike eetikakoodeksi ettevalmistamist. Minu hinnangul ei ole see õnnestunud ülesandepüstitus, sest õpetuskomisjon saab kujundada seisukohti õpetuslike küsimuste, mitte vaimulike kuulumise kohta. Leian samuti, et vabamüürlusega seonduda võivate õpetuslike küsimuste arutamisse võiks õpetuskomisjon kaasata vabamüürlastest teolooge ja Eesti Vabamüürlaste Seltsi, kuna komisjonil on õigus kutsuda oma koosolekust sõnaõigusega osa võtma eksperte. Seda, kes millisesse organisatsiooni kuulub, saab Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt otsustada iga isik (vaimulik) ise ja need, kes konkreetset isikut konkreetsesse organisatsiooni vastu võtavad. Seetõttu tundub, et õpetuskomisjonile pandud ülesande fookus on paigast ära ja neilt oodatakse enamat kui on nende võimuses. Õpetuskomisjon saab piiskoplikule nõukogule anda oma seisukoha (mitte hinnangu), kas vabamüürlaste (miks ka mitte templirüütlite, erakondade vms) eesmärkides ja/või suhtumises religiooni on midagi, mis on vastuolus kristliku õpetusega või mis pole kooskõlas vaimuliku kutsega. Seepeale saab piiskoplik nõukogu langetada otsuse. Kui see otsus peaks kaasa tooma õpetuse aluste muutmise, peab selle heaks kiitma vaimulike konverents ja lõpuks ka kirikukogu. Alles seejärel on EELK vaimulikel võimalik otsustada oma isiklik kuulumise küsimus. Urmas Arumäe Õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige EELK Kirikukogu õiguskomisjoni esimees