Alljärgnevalt mõned sissejuhatavad mõtted kapitalismi kui mudeli käsitlemise kohta. Kahjuks Wordi teksti joonealused viited allikatele kaovad teksti ülekandmisel ära, mistõttu lisan need suvalises järjestuses teksti lõppu. Kirjutatud 12.07.2011.
Kapitalismi pahe on hüvede ebavõrdne jaotus. Sotsialismi pahe on häda võrdne jaotus.
Winston Churchill
Kui Prantsusmaa ja Navarra kuningas Louis XIV, Päikesekuningas, 1715. aasta 1. septembril suri, astus tema ülemkammerhärra kuninga magamistoa rõdule, peas kübar musta sulega, ja hüüdis: “Le Roi est mort”. Seepeale läks ülemkammerhärra tuppa tagasi. Naastes rõdule kandis ta kübara küljes valget sulege. Nüüd hüüdis ta kolm korda: “Vive le Roi Louis XV”. Sellest ajast on saanud kuulsaks hüüdlause: "Kuningas on surnud, elagu kuningas!".
On hulganisti märke sellest, et kapitalistlik süsteem on iseenda hävitamisega lõpusirgele jõudmas. Kes võiks olla see kammerhärra, kes kapitalismi surma kuulutaks ja millise majandussüsteemi sünnist ta teada annaks? Kas tõesti saame kuninga rõdul näha Karl Marxi, kes on osundanud vastuolule ületootmise ja turukriisi vahel ja kuulutanud kapitalismi hävingut klassivõitluse ja revolutsiooni tulemusena? Või lehvitavad meile vastu näiteks Adam Smith, John M. Keynes või Milton Friedman ja tunnistavad, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati? Tõeliseks rebimiseks läheks neokapitalismi või postkapitalismi teooriate või mudelite, aga ka futuroloogide tulevikustsenaariumide apologeetide vahel.
Tänases maailmas tundub n-ö Lääne tüüpi kapitalismile väljakutset pakkuvat Hiinas, Venezuelas ja Venemaal harrastatav ’autoritaarne kapitalism’. Kas see ka pikemas perspektiivis õnne õuele toob, on iseasi. Liberaalsele turumajandusele alusepanija Adam Smith hoiatust, et eesmärgiks ei tule seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu, ei paista autoritaarse kapitalismi edendajad arvesse võtvat. Üldisel kõrbestumise taustal paistab oaasina Põhja-Euroopa (Rootsi, Soome, Norra, Taani), kus sotsiaaldemokraatial on õnnestunud kapitalismi teatud määral ohjeldada. Kui jätkusuutlik selline ’ohjeldatud kapitalismi’ mudel on, saame edaspidi teada.
Käes on kapitalismi agoonia. Kui selles faasis abi ei saa, järgneb meditsiinilises mõttes kliiniline surm, kust tagasitee on võimalik vaid teatud ajaühiku jooksul. Vastasel juhul saabub bioloogiline surm – aju lakkab toimimast.
Kapitalistid ise kapitalismi reformida ei suuda, nagu haige ei suuda ennast ise opereerida. Poliitikud tegelevad tagajärgede likvideerimisega, mitte põhjustega, üritades nii agooniat tulevikku lükata. Kuidas teisiti nimetada riigiosaluse hankimisi suuremates pankades, autotööstuse doteerimisi või tervete riikide priipajukile võtmisi. Arvatakse, et sellised lääneriikide drastilised ja tavaolukorras mõeldamatud otsused on tehtud selleks, et kapitalistlikku liberaalset majandussüsteemi kaitsta ja elus hoida, mitte selleks, et seda lammutada. Arvatakse ka seda, et riigi osalus pankades on ilmselt ajutine ja peab vältima süsteemset kriisi, mis viiks suurte sotsiaalsete vapustusteni. Siinkirjutaja nii ei arva – pigem on siin tegemist McKinsey tegevjuhi Dominic Bartoni kritiseeritud ’kvartalikapitalismiga’ (quarterly capitalism), mis tekkis juba aastakümneid tagasi ja mille läbi kapitalism kaotab oma tegevuses pikaajalist perspektiivi ja elab järjest enam lühiajalises maailmas. Barton kohtus 18 kuu jooksul üle 400 äri ja valitsusjuhiga üle kogu maailma ning veendus, et maailm on viimase kolme aastaga muutunud määral, mis ei võimalda enam vana moodi jätkata. Tõusva Ida ja arenenud Lääne jõudude vahekorras on juba toimunud dramaatiline nihe, paljudes riikides tungib peale populistlik poliitika, kasvab sotsiaalne stress, globaalse governance (rahvusvaheliste institutsioonide nagu WTO ja IMF) süsteemis suurenevad pinged. Bartoni arvates on tõenäoline, et kui kapitalistid ise midagi ette ei võta, võivad valitsused hakata avalikkuse rahustamiseks ja püüdes ära hoida järgmist kriisi liigselt majandusse sekkuma.
Samas on vaba turumajanduse põhimõtetest taganemisele hakatud otsima teoreetilisi õigustusi. Nii on Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman hakanud kahtlema, kas vabakaubanduspoliitika on ikka igal pool ning kõigile kasulik. Mööngem sedagi, et 1930-ndatel John M. Keynesi väljapakutud teooria riigi rollist majanduse reguleerimisel, mida 1970-ndatel kritiseeris näiteks Friedman, on 2007. aastal alanud globaalse finantskriisi tulemusel nautimas renessanssi. Nii on keinsism, mis lähtub eeldusest, et kapitalistlikku majandust peab stabiilsuse tagamiseks riiklikult juhtima, olnud/saanud Georg W. Bushi, Barack Obama, Gordon Browni, Angela Merkeli ja teiste globaalsete liidrite majanduspoliitika nurgakiviks. Majanduse riikliku juhtimise kontekstis tuleb meenutada, et Enroni, WorldComi, Adelphia, Harkini ning teiste suurte ettevõtete ning siseringi mängurite riisumisi ei paljastanud ja selle eest ei karistanud mitte kapitalismi läbipaistvus või vastutusvõime vaid demokraatia tööriistad. Viimatiöelduga ei soovi autor väita, et demokraatia ise on veatu…
Kas demokraatia, mida kapitalistid ei ole kunagi armastanud, osutubki selleks vahendiks, mille abil riikide rahvad kehtivat majandussüsteemi muutma hakkavad ja kas keinsism saab selle teoreetiliseks aluseks?
Kapitalismi ja demokraatia antagonistlikule suhtele osundas Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu kohtunik Louis Brandeis juba umbes kaheksakümmend aastat tagasi: “Meil saab olla siin maal demokraatia või siis saab meil olla suur jõukus, mis on koondunud väheste kätte, aga meil ei saa olla mõlemad.” Seni on nad kassi ja koerana koos eksisteerinud, kuid kapitalismi agoonia kohustab demokraatliku valitsemisvormi kõrgeima võimu kandjat otsustama, mis on see uus majandussüsteem, mis aitab elu edasi viia.
Keinsismil on juba teie kord kriisi tagajärgede ravimiseks kuningas kapitalismi rõdule astuda. Esimest korda oli see teooria tekkimisel reaktsioonina 1930-ndate Suurele depressioonile. Siis kujunesid keskseks Keynesi soovitused majanduskriisi kahe peamise tulemuse (majanduslangus ja suur tööpuudus) lahendamiseks. Keynesi retsepti järgi pidi valitsus suurendama nõudmist läbi kulutuste suurendamise ja madalamate maksude, rikkudes seejuures vajadusel eelarvetasakaalu (ehk siis kulutaks rohkem kui tulud võimaldavad). Selline riigipoolne sekkumine ei olnud siis ega ole ka kaasajal kooskõlas kapitalismi põhipostulaatidega, mis põhistavad rikkuste loomise ja majanduse arengu vabale turumajandusele (laissez-faire printsiibile) ja konkurentsile, kus riigi osa majanduse reguleerimisel on piiratud. Paradoks ongi selles, et kapitalismi advokaatide vihatud keinsismi arsenal on juba kahel korral kapitalismi august välja upitanud. Seega on keinsismil märkimisväärne koht päikese all kätte võideldud.
Täiesti puhast kapitalismi kaasajal maailmas nagunii ei eksiteeri. Maad ongi võtmas keinsismi ja kapitalismi sümbioos, aga välistada ei saa ka muid segasüsteeme, kus riigi rolli majanduse reguleerimisel väärtustatakse.
Teooriaid ja praktikaid (nagu eespool viidatud autoritaarne- ja ohjeldatud kapitalism) on mitmeid, mistõttu on valikute tegemine raske. Välistada ei saa ka uute ideede esilekerkimist, ehkki põhimõtteliselt uue ja senitundmatu majandusmudeli väljapakkumine, eriti aga selle omaksvõtmine lähiperspektiivis tundub vähetõenäoline. Pigem võime kuulda konvergentsist, elik seniste majandusmudelite konkureerivate käsitluste kui protsesside teatud kokkulangemisest.
Usun, et tuleviku majandusmudel on rohkem inimese nägu, midagi Põhjamaade ’ohjeldatud kapitalismi’ sarnast, aga selle jätkusuutlikum versioon.
Üsna uudne käsitlus on ’sotsiaalne kapitalism’(socio-capitalism), mille kohaselt muuhulgas saab turud paremini tööle panna ja tulemit maksimiseerida kui see toimub olulisel määral makroökonoomika sotsiaalse juhtimise kaudu. Vaesuse vähendamine toob kaasa kapitaliturul osalejate arvu suurenemise. Riigi reguleeriv roll ja isegi turgude toetamine võib viia märkimisväärsete majanduslike tulemusteni, nagu seda on praktikas tõestanud näiteks internetiseerimise toetamine riikide poolt. ’Sotsiaalsele kapitalismile’ kui uuele majanduslikule lähenemisele kutsus kaks aastat tagasi (aasta 2009 alguses) üles Austraalia peaminister Kevin Rudd . Siiski tuleb ’sotsiaalse kapitalismi’ teaduslikke juuri otsida Hollandi poliitikateaduste professori Kees van Kersbergeni 1995. aasta tööst ”Social Capitalism: A Study of Christian Democracy and the Welfare State. Van Kersbergen määratles ‘sotsiaalset kapitalismi’ kui Euroopa heaoluriigi ühtset tuuma (common kernel) ja seadis selle keskteeks (middle way) sotsialistliku kollektivismi ja neo-liberaalse indivisualismi vahele. Ruddit võis inspireerida ka Robert Corfe 2008. aastal ilmunud kolmeosaline töö “Social Capitalism: In Theory and Practice” . Corfe nägemus ’sotsiaalsest kapitalismist’ langeb täielikult kokku Van Kersbergeniga. Ta mõistis hukka mittekammitsetud kapitalismi (untrammelled capitalism), kutsus üles ideoloogilise spekulatsiooni asemel empiirilistele tõenditele põhinevale poliitikale ja visandas sotsiaalse kapitalismi põhiväärtusena võimet realiseerida igaühe potentsiaali tulenevalt tema võimetest ja inklinatsioonist. Sellega välistas ta kõik klassieelarvamustest mõjutatud meetmed.
Varasemast ajast on käsitlusena tuntud ’neokapitalism’, kui taotlus uuendada kapitalismi majandusmudelit, mis toetuks kolme vaala: suurettevõtete, rahvusvaheliste korporatsioonide ja riigi domineerimisele.
’Postkapitalism’ aga seab eesmärgiks asendada kapitalismi majandusmudel tuleviku hüpoteetiliste majandusmudelitega. Neist tuntumate käsitluste ja/või majandusmudelitena tasub nimetada ’sotsialistlikku majandust’, mis meil Eestis tuli ebaõnnestunud eksperimendi korras üle elada kahe kapitalismiperioodi vahel. ’Ühistuline majandus’, mis põhineb tööühistutel (Eestis on selle vasteks tulundusühistu), tähendab ettevõtte juhtimist demokraatia printsiibil ettevõtte töötajate poolt, kes on ühtlasi ka tööühistu omanikud. Nii soovitakse muuhulgas luua ja säilitada töökohti, tõsta töötajate elukvaliteeti läbi rikkuse loomise, edendada kogukonda ja soodustada selle arengut. Väidetakse, et maailmas töötab tööühistutes kokku umbes 100 miljonit inimest. ’Osalusmajandus’ pakub võimaluse tootmisressursside ja tarbimise planeerimise otsustamisse kaasata kõiki asjaosalisi. ’Otsese- ja konsensuslik demokraatia’ või nende segu ei tundu väga praktilise lahendusena suuremate kogukondade puhul, kuna võimaldab kõigil inimestel hääletada iga majandusliku küsimuse asjus. Samas tänapäevased tehnoloogilised lahendused ei sea enam piire kogukonna liikmete arvu osas. ’Turusotsialism’ näeb ette tootmisvahendite riikliku omandi või siis nende kuulumise näiteks tööühistutele ning ei soovi praegusele sarnanev rahandussüsteem ja turumajanduse kaotamist. Samas ’majandusdemokraatlik’ lähenemine küll säilitab turumajanduse, kuid ettevõtete juhtimine soovitakse üle anda töötajate demokraatlikele juhtimisorganitele ning kontroll investeeringute üle läheks riigile koos avalike pankade võrgustikuga. ’Kommunism’ ja ’anarhism’ või ka nende hübriid ei leia ega vaja siinkohal pikemat käsitlemist. Nagu ka nn ’kinkimismajandus’, milles peamisi teenuseid ja tooteid lihtsalt jagatakse, ilma et sõlmitaks konkreetseid leppeid või et saadu eest tasutaks. Veel võib nimetada kontseptsiooni ’ärivabast ühistulisest ühiskonnast’, kus ettevõtlus usaldatakse mittetulunduslike organisatsioonide kätte. Kontseptsioon näeb sellisele süsteemile üleminekut järk-järguliselt. Seega poleks valdaval enamusel ettevõtetest omanikke, mis tooks kaasa börside kokkuvarisemise. ’Binaarökonoomika’ pooldab küll eraomandit ja turumajandust kuid soovib muuta kehtivat pangandussüsteemi. ’Tehnokraatlik majandussüsteem’ pakub välja juhtimissüsteemi muutmise, lubades juhtimise juurde vaid selleks vajalikke teadmisi ja kogemust omavad isikud (ekspertide võim), tõrjudes samas kõrvale poliitilise võimu esindajad. Teadlastele kätte soovitab majandusotsuste langetamise anda ’ressursipõhine majandus’. Kontseptsiooni kohaselt kuulutatakse kõik maised ressursid inimkonna ühisvaraks ja nende tarbimise planeerimise üle otsustatakse lähtuvalt teaduslikust meetodist. Lisagem siia lõpetuseks ka sotsiaaldemokraatide n-ö uustsentristliku ideoloogia ja praktika ’kolmas tee’, mida on rakendanud ka Tony Blair ja Gerhard Schröder. Tegemist on muuhulgas ideedega võrdsete võimaluste, ettevõtlikkuse ning õiguste ja vastutuse tasakaalu kohta. Aktuaalseteks teemadeks on tööhõive, avaliku sektori kulude kokkuhoid ja suund heaoluriigi investeeringutele. Mööngem, et sotsiaaldemokraatidel ei ole nendel teemadel siiski monopoli, sest ka konservatiividel ja kristlikel demokraatidel on nendes küsimustes sarnased vaated. Seda ideoloogiat ja praktikat saadab majandusfilosoofiana ’distributism’, mis väärtustab väike- ja pereettevõtlust ja soovitab tootmisvahendite maksimaalselt laia jaotamist kõigi ettevõtlusest huvitunud inimeste vahel. Suurkorporatsioonid ja suur valitsuse bürokraatia ei ole soosingus.
Viited:
Dominic Barton. Capitalism for the Long Term. Harvard Business Reviews, March 2011. http://hbr.org/2011/03/capitalism-for-the-long-term/ar/1.
“We can have democracy in this country, or we can have great wealth concentrated in the hands of a few, but we can’t have both.”
Kevin Rudd, The Global Financial Crisis, The Monthly, Feb. 2009 available at http://www.themonthly.com.au/node/1421: "a system of open markets, unambiguously regulated by an activist state, and one in which the state intervenes to reduce the greater inequalities that competitive markets will inevitably generate."
Kees van Kersbergen, Social Capitalism: A Study of Christian Democracy and the Welfare State (Routledge 1995) available at http://search.barnesandnoble.com/Social-Capitalism/Kees-Van-Kersbergen/e/9780415116701
http://www.amazon.co.uk/gp/search/ref=sr_adv_b/?search-alias=stripbooks&unfiltered=1&__mk_en_GB=%C5M%C5Z%D5%D1&field-keywords=&field-author=corfe&field-title=social+capitalism&field-isbn=&field-publisher=&node=&url=&field-binding_browse-bin=&field-subject=&field-feature_browse-bin=&emi=&field-dateop=&field-datemod=&field-dateyear=&sort=relevancerank&Adv-Srch-Books-Submit.x=48&Adv-Srch-Books-Submit.y=5
No comments:
Post a Comment