Käesolev artikkel on esmakordselt avaldatud 25. aprill 1998. a. ajalehes Eesti Päevaleht. Olin tollal vandeadvokaat ja Stocholmi Ülikoolis juurat õppiv magistrant. Artiklile oli lisatud ka asjakohane joonis, mida huvilised võivad raamatukogudes üle vaadata.
Siinkohal riputan üles tollase teksti ja ka vastava inglisekeelse teksti. Viimane pärineb minu magistritööst Stocholmi Ülikoolis aastast 1998 ja on oluliselt pikem ja sisukam, kuna ajalehe artikkel seadis omad piirid.
Head lugemist!
Uurides Eesti eksiilvalitsuse tegevuse õiguslikke aluseid sattusin õigusteadlase Artur Taska artiklile „Veel Eesti Vabariigi Presidendi ameti ülevõtmisest 1940. aastal“ („Tulimuld“, Lund 1977). Selles on huvitavaid fakte 1940. aasta juulisündmustest, mis võiksid pakkuda huvi laiemale lugejaskonnale.
Esimene lugu
Ajaloost teada õigusvastaste aktsioonide kõrval, mis viisid Eesti okupeerimisele ja okupatsiooni hilisemale kinnistamisele, on laiemale üldsusele ilmselt vähem teada presidendi ameti ülvõtmisega seonduvad üksikasjad. Nimelt on tolle aja presidendi kaskkirjadest nr 185, 186 ja 187 Riigi Teatajas (RT) ilmunud vaid nr 187. Kuhu kadusid ja mida sisaldasid käskkirjad nr 185 ja 186, oli kaua teadmata.
Esimesena ilmus kadunud käskkirjadest ametlikult päevavalgele käskkiri nr 186, mille ärakiri avaldati raamatus „1940. aasta Sotsialistlik Revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale.“ (ERK, Tln 1960). Käskkiri trükiti ära RT nr 75 artikli 742 all, kuid nagu hiljem selgus, ei jõudnud see variant avalikkuse ette.
Võrrelgem kahe samasisulise käskkirja tekste. Kk-s nr 186 teatab Johannes Vares: “Olen asunud Vabariigi Presidendi ülesandeisse 21. juulil kell 23.“. Kk-s nr 187: „Riigivolikogu 23. juuli 1940 otsuse kohaselt olen asunud Vabariigi Presidendi ülesandeisse 23. juulil 1940. a. kell 17.“ (RT nr 79 art 764).
Enna seda ilmus RT nr 77, mille art 746 sätestab: „Ära kuulanud Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi palve volituste mahapanemise kohta, otsustas Riigivolikogu palve rahuldada ja panna Vabariigi Presidendi kohuste täitmine Peaministrile dr. Johannes Varesele. Eelolev otsus on vastu võetud Riigivolikuga poolt 23, juulil kell 19.“
Presidendi ameti ülevõtmine (ehki ebaseaduslik) sai toimuda seega kõige varem 23. juulil kell 19. Kk nr 187 kohaselt toimus see aga kell 17 ehk kaks tundi enne Riigivolikuga vastavat otsust ning kk nr 186 kohaselt hoopis 44 tundi enne vastava otsuse tegemist Riigivolikogu poolt. Vastavalt sellele, kumba käskkirja aluseks võtta, oli Eesti Vabariigil ühel juhul 2 ja teisel juhul 44 tundi kaks presidenti – Eestil olevat aga kombeks üks president korraga!
Taska artikli abil saame teada ka kk nr 185 saatusest. Nimelt teatab EV peakonsul Ernst Jaakson Taskale kirjas 24. märtsist 1977 järgmist: „… Mõned aastad tagasi saime ühelt Eesti Riigi Trükikoja endiselt kaastööliselt Riigi Teataja Nr. 75, 22. juulil 1940. a. Meile antud seletuse kohaselt korjati see Riigi Teataja number enne laialisaatmist ära. Selle Riigi Teataja asemel lasti välja sama number teise sisuga. Nii on meie arhiivis kaks erineva sisuga Riigi Teatajat 22. juulist 1940. a.“
RT nr 75 22. juulist 1940 keelatud ja ärakorjatud variandist leiame mõlemad „kadunud“ käskkirjad, nr 185 ja 186.
Teine lugu
Ka eksiilis ei saadud kahe presidendita hakkama. Eksiilvalitsus on tões ja õiguses hoidnud Eesti riiklikku järjepidevust ja selle eest neile sügav lugupidamine. Vastavalt kehtinud põhiseaduse 46. paragrahvile, kui president ei saa ise oma ülesandeid täita, täitis tema kohustusi peaminister. Seega on eksiilvalitsuse peaminister olnud ka presidendi ülesandeis.
1.-3. märtsil 1953 tulid kokku Saksamaal Dotmoldi lähedal Augustdorfis Alfred Maurer, Timotheus Grünthal, Johan Holberg ja Johannes Soodla, kes nimetasid end EV presidendi asetäitja valimiskoguks ja valisid Maureri presidedndi asetäitjaks. 3. märtsist 1953 oli meil jälle kaks presidenti - sisuliselt isehakanud Maurer ja põhiseaduse alusel eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis August Rei.
Kolmas Lugu
Vahetult enne eksivalitsuse tegevuse ametlikku lõpetamist ja volituste pidulikku üleandmist 7. oktoobril 1992 Eestis loodud seaduslikele võimuorganitele, tuli ilmsiks järgmine „kaksikvõimu“ lugu.
Nimelt oli viimase eksiilvalitsuse majandusminister Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 kuulutanud iseenda peaministriks ja presideddi asetäitjaks! Ühtlasi oli ta ametisse nimetanud ka uue eksiivalitsuse. Asja grotesksus seisneb selleski, et nn võimu ülevõtmine ja eksiilvalitsuse ametissenimetamine toimus Eestis, Tallinnas, Nõmmel.
6. oktoobril 1992 said eksiilvalitsuse liikmed teada isehakanud presidendi Mathieseni ja tema nimetatud Nõmme valitsuse olemasolust. Samal päeval vallandas Heinrich Mark, tollane eksivalitsuse peaminister presidendi ülesannetes, Mathieseni eksivalitsuse koosseisust. Seega, ebaseaduslikult või mitte, oli meil 21 päeva jälle kaks presidendi ja ka kaks valitsust.
Neljas lugu
Uue põhiseaduse aluse valiti 20. septembril 1992 VII Riigikogu, esimene põhiseaduslik parlament pärast Teist maailmasõda. 5. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri, kes andis ametivande 6. Oktoobril, astudes sellega ametisse. Ka põhiseaduslikku valitsust ei olnud - Mart Laat sai selle moodustamiseks volitused presidentilt 8. oktoobri õhtul. Eksiilvalitsus andis oma volitused Riigikogu ees pidulikult üle 7. oktoobril. Tekib aga küsimus, kellele.
Vähi valitsusele neid anda ei saanud, kuna see valitsus polnud põhiseaduslik. Laari valitsust veel ei olnud. Seega polnud eksiilvalitsuse deklaratsioon 16. juulist 1992 ametist lahkumise kohta kooskõlas uue põhiseadusega ja oli õigustühine. Eksiilvalitsus pidanuks tagasi astuma alles 5. oktoobril, mitte 16. juulil või 7. oktoobril.
Siin on vähemalt kolm küsimust, millele siinkohal mitmel põhjusel pikemalt vastata ei saa. Küsimused oleksid aga järgmised: 1) kas õigusliku järjepidevuse mõttes tekkis valitsuse liinil, esksiil- ja Laari valitsuse vahel, võimuvaakum; 2) kui president uue valitsuse ametisseastumisel tagasiastunud (eksiil)valitsust ei vabastanud, siis mida see riigiõiguslikult tähendab, 3) kui president Laari valitsuse ametissenimetamisel vabastas president ametlikult mittepõhiseadusliku Vähi valitsuse, kas ta siis lähtus või ei lähtunud õigusliku järjepidevuse prinsiibist.
8. oktoobril tegi Mark visiidi Meri juurde. Alles sel kohtumisel kirjutas ta alla dokumendile, millega astus presidendiametist tagasi. Kas ka siin tekkis tundidega mõõdetav presidentide konkurents? Vastus on „ei“ ja „jaa“. Margi volitused olid Meri ametisseastumisega lõppenud ja eksiilpresidendina ei olnud Margil 8. oktoobril Kadriorus enam midagi üle anda. Teisalt oli 6.-8. oktoobrini Eestis jälle kaks presidenti - seekord küll mitte sellepärast, et üks oleks ebaseaduslikult tahtnud võimu üle võtta või teine selle üleandmisest keelduda. See lihtsalt läks kogemata nii, sest Eestil on (aeg-ajalt) kombeks kaks presidendi korraga.
No comments:
Post a Comment