DISKUSSIOONI FOOKUS PEAB OLEMA PAIGAS

Nagu EELK piiskopliku nõukogu 19.03.2013. a. koosolekul otsustati, tegeleb vabamüürluse ja EELK suhete ning vaimulikest vabamüürlaste küsimusega edasi EELK õpetuskomisjon. Kirikuvalitsuses on kokku 71 allkirjaga pöördumisi ja üle poolesaja eraldi saadetud seisukoha. Eesti Kirikus ja teisteski väljaannetes on avaldatud mitmeid asjakohaseid artikleid – seega diskussioon käib. Assessor Mati Maanas on 3. aprilli Eesti Kirikus kahelnud vaimulike eetikakoodeksi vajaduses – seetõttu seda teemat ma alljärgnevalt käsitleda ei võta. Et diskussiooni fookus paika saada, tuleks selgeks teha, mida me õieti taga ajame ja õpetuskomisjonilt ootame – kas otsime ketsereid või püüame selgust saada nüüdisaegse Eesti vabamüürluse ja EELK ideoloogiliste suhete sobivusest vms. Usun, et fookuse osas aitab meid õigel rajal hoida ka ajalooline taust ja manitsus, et me ei peaks ennast laskma eksitada põnevatel menuraamatutel, mis levitavad peamiselt templirüütlite (aga ka vabamüürlaste jt) ning Rooma katoliku kiriku vahelisi suhteid käsitlevaid legende ja väljamõeldisi või sootuks võltsinguid. Kirikulooline kontekst Kui me tahame nt templirüütlite ja vabamüürlaste ning EELK suhetele aastal 2013 Eestis mingit hinnangut anda, peaksime vaatama ajalukku – nii nende organisatsioonide kui ka kiriku arengule (tegelikult ka ühiskonna arengule tervikuna, sh valgustusajastule, kuid siinkohal pole selleks kahjuks ruumi). Vastasel juhul ei suuda me vahet teha Rooma katoliku kiriku ja templirüütlite või vabamüürlaste suhete vahel võrrelduna luteri kiriku suhetega nimetatud organisatsioonidega. Nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste varasem (avalikult leitav) ajalugu on olnud moel või teisel seotud Rooma katoliku kirikuga. Olulisteks daatumiteks on selles loos minu hinnangul aasta 325 pKr, kui kristlusest saab Rooma impeeriumi riigiusk; aasta 1128, kui Troyes’ kirikukogul tunnistab katoliku kirik templirüütleid ametliku sõjaväelise ja usuorduna; aasta 1139 kui paavst Innocentius II andis templirüütlitele ainult paavstile allumise õiguse ja lubas neil muuhulgas ehitada kirikuid. Nii nagu katoliku kirik templirüütlite sündi lubas ja organisatsiooni soosis, nii ta selle paavst Clemens V heakskiidul koos liikmetega 1307. aastal ka hävitas (reedel, 13. oktoobril). Väidetavalt piinati ja sunniti jumalateotamist üles tunnistama paljusid, kes seejärel tuleriidal põletati. Arvatakse, et mitte kõik templirüütlid ei saanud hukka – õnnelikumad said põgenema, kuigi nad pidid avalikkuse silmist kaduma ja oma tegevust varjatult jätkama. Välistada ei saa, et osad templirüütlid jätkasid oma tegevust organisatsioonides, millest võisid välja kasvada ka vabamüürlaste vennaskonnad. Sellele viitab asjaolu, et esmakordselt on allikates vabamüürlaste vennaskondi Inglismaal mainitud juba aastal 1376. Samas ei ole selle väite (vabamüürlast sidumine templirüütlitega) tõestuseks veenvamat argumenti/tõendit avalikest allikatest leida. Võib ka väita, et selliste seoste väljapakkumine on n-ö hilisem meelevaldne spekulatsioon. Templirüütlid olid gnostikud ja vastandasid Kristuse kirikule Pühavaimu templi. Nad võtsid üle ja arendasid edasi keltide esoteerilisi teadmisi, sattudes ka seetõttu kirikuvande alla. Neid sündmusi pole tänapäeval täpselt taastada enam võimalik, ehkki püütakse (vt nt Alain Desgris. L'esoterisme Templier. Le livre des mysteres et des revelations, 1998). Järgmine oluline daatum on aasta 1517, millega algab Martin Lutheri algatatud protestantlik reformatsioon, mille tulemusena eraldusid katoliku kirikust luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik. 1523. aastal jõudis reformatsioon ka Eestisse. Inglismaa kirik rajati aastal 1534. Euroopas tõi reformatsioon kaasa katoliku kiriku nn vastureformatsiooni, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618 – 1648) tõi luterlikele ja teistele protestantlikele piirkondadele lõpliku (usu)vabaduse. Nüüdisaegse vabamüürluse alguseks võib lugeda XVIII sajandi esimest poolt Inglismaal, kus mitme looži ühinemisel asutati Londonis 1717. a. esimene suurloož. Vabamüürlus levis seejärel kiiresti kogu Inglismaal, selle asumaades ja Euroopa mandriosas. Rooma katoliku kirik näitab oma suhtumist nüüdisaegsesse vabamüürlusse 1738. aastal, kui taaskord paavst Clemens, seekord Clemens XII, vabamüürluse hukka mõistab. Protestantlike luterlike kirikute poolt midagi sellist toimunud ei ole. Mõned üksikud erandid välja arvates. Kas Mati Maanase 3. aprilli Eesti Kirikus antud vihje luterliku vaimulikkonna tõsistele erimeelsustele, mis võib üle kasvada kirikulõheks, on samuti seotud katoliku kiriku võimalike mõjudega ja sellest tuleneva vabamüürluse hukkamõistuga? Ajalooliselt tekkis vabamüürlus Eestis aastatel 1771 (mõnedel andmetel 1773) kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož Isis, kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikdu ja kunstitegelased. Eestlastest kuulus sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustmiseni tsaari-Venemaal 1822. aastani tegutses Eestis kokku viis looži. Vabamüürlaste organisatsioonide asutamisele Eestis aitasid kaasa soomlased - meie kultuuriruumiga sarnase protestantliku riigi alamad. Vabamüürlaste organisatsioon Eestis taasloodi 1992. a., mil alustas tegevust loož Fööniks nr.1. Eeltoodust saab järeldada, et nüüdisaegne vabamüürlus on sündinud protestantlikus maailmas 300-aasta jooksul ja sellel pole otsest seost keskaegse nn operatiivse müürlusega ehk kirikute ja katedraalide ehitajate gildidega. Kuna vabamüürlaste organisatsioonid on rahvuslikud, ei ole neil ühtset rahvusvahelist keskust. Loožid moodustavad maade kaupa iseseisvaid keskorganisatsioone ehk suurloože (vt ka http://www.eestisl.ee/index.php?). Eraldi tuleb aga rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome kõrgkraadide suurloožid (Iidne ja Tunnustatud Šhoti Riitus, Templi- ja Malta Rüütlite Suurprioraat, Konstantinuse Punase Risti Suurkonklaav), on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust. Sala versus varjatud Mõisted “salaühing” ja “salaorganisatsioon” tunduvad põnevatena ja põnev asi müüb. See võib tunduda semantika küsimusena, kuid ideaalis peaks salaühingud ja salaorganisatsioonid tähendama selliseid organiseeringuid, millistest me midagi ei tea. Nii kvalifitseeruvad salaorganisatsioonideks riikide salaoperatsioonide läbiviimiseks moodustatud või ka näiteks luuretegevusega seotud organiseeringud. Salaorganisatsioonide puhul ongi esmatähtis see, et nendest kõrvalseisjad midagi ei teaks, sest muidu võib neil oma eesmärgi saavutamine keeruliseks osutuda. Nüüdisajal on salaorganiseeringute moodustamine võimalik peamiselt riikide või nt mõne terroriorganisatsiooni poolt. Avalikes allikates käsitletud “salaühingutest” võiks siinkohal nimetada 1954. aastal asutatud Bilderbergi Gruppi, mida “ametlikult” pole olemas. Teisiti on üldsusele teada organisatsioonidega, milliste üheks tunnuseks on soov neile kuuluvat teatud informatsiooni varjata. Sellised organiseeringud peaks nüüdisajal olema vägagi huvitatud, et nad oleks nähtavad ja et neist kõneldaks (ajaloos on olnud ka perioode, kus nt nii templirüütlitel kui vabamüürlastel tuli katoliiklikes riikides olla n-ö põranda all). Sellised organiseeringud on esitanud oma asutamislepingu ja põhikirja registreerimiseks vastavatesse riiklikesse registritesse, neil on oma veebilehed, ajakirjad jms avalikkusega suhtlemise kanalid. Nad tuletavad aeg-ajalt ennast meelde ja tutvustavad teatud mahus oma tegevust erinevates meediaväljaannetes. Neil, nagu meil kõigil ja nagu igal organisatsioonil, on omad saladused. Selliste organisatsioonide puhul peaks eesti keeles kasutama mõistet “varjama”, ehk siis salajaseks tegema või salajas hoidma. Nende tegevuses on midagi, mis kõrvaltvaatajale tundub saladuslik ehk salapärane. Samas “varjatud” ei ole sama mis “salajane”. Tegelikult ei ole võimalik ühegi inimese moodustatud organiseeringu saladusi lõputult hoida, olgu nende saladuste hoidjad nii hoolsad kui tahes. Aeg ja äraandjad teevad oma töö ning on seda ajaloo jooksul ka tõestanud... Üks mu õpetatud sober heitis õhku küsimuse, et kas tänapäeva sotsiaalvõrgustikke võiks pidada "salaorganisatsioonideks"? Tõepoolest – me võime teada sotsiaalvõrgustike lihtliikmeid nime- ja nägupidi, kuid neist suuremate ja võimsamate võrgustike puhul võivad jääda “saladuseks” võrgustike tellijate ja arhitektide tegelikud eesmärgid. Nii oleme me kõik moel või teasel mingis “salasepitsuses” osalised. Meie pisikesed isiklikud inimlikud saladused ning meie teod ja mõtteavaldused on jälgitavad ja kuskil “kindlas kohas” salvestatud. Aga me ei saa tänapäeva võrgustiketa ega ka teiste mittetulunduslike organiseeringuteta hakkama ühel lihtsal inimlikul põhjusel - suhtlemisvajadus. Paljudes allikates, mis käsitlevad nn salaühinguid, on kokku keedetud paras segapudru. Ühte patta on pandud nii templirüütlid ja vabamüürlased kui ka illuminaadid, mafia ja Hiina triaadid. Mõnes allikas on püütud “salaühinguid” grupeerida. Nii on välja pakutud neli gruppi: 1) usulised salaühingud (nt druiidid, kabalistid, Opus Dei jt); 2) salajased initsiatsiooniühingud (nt Siioni Abiklooster, templirüütlid, vabamüürlased, roosiristlased jt); 3) poliitilised salaühingud (nt illuminaadid, dekabristid, Ku Klux Klan, paremäärmuslikud rühmitused, Al-Qaeda jt) ja 4) kuritegelikud salaühingud (igasugused allilmategelased nagu nt triaadid, mafia, uimastikartellid jt). Charles William Heckethorn on oma raamatus "The Secret Societies of All Ages and Countries" (esimene trükk ilmus juba aastal 1874, avalikult on kindlasti kättesaadav 2009. aasta trükk) jaganud n-ö salaorganisatsioonid kaheks – religioossed ja poliitilised. Tegelikult on veel kaks asjaolu, millega peaks väidetavate salaorganisatsioonide uurimisel ja neist arusaamisel arvestama. Esiteks ajalooliselt kujunenud varjamise vajadusest tulenevalt võidakse nende organisatsioonide poolt ka teatud desinformatsiooni jagada. Teiseks, mis on aga olulisemgi, liigub maailmas ringi mõõtmatus koguses väljamõeldisi ja ka lausa võltsimisi. Viimase kohta saab internetist leitava informatsiooni alusel näiteks tuua väidetava tuhande aastase Siioni prioraadi. See loodi fantaasia, pettuse ja võltsimiste tulemusel 1956 a. Prantsusmaal. Aastatel 1961 – 1984 mõeldi välja selle prioriraadi müstiline ajalugu, mis ulatus lausa Jreuusalemma ristisõdadeni. Võltsiti dokumente ja sokutati need 1960. aastal Prantsusmaa Rahvusraamatukokku. Need väljamõeldised ja pettused seoses olematu Siioni prioraadiga on aga andnud ainest sellistele menuraamatutele nagu M. Baigent’i, R. Leigh’i ja H. Lincoln’i “Püha veri ja Püha Graal”, D. Brown’i “Da Vinci kood”, L. Picknett’i ja C. Prince’i “Siioni paljastamine: Tõde Kristuse püha vereliini kaitsjate kohta” ja tõenäoliselt teistelegi. Tõsi – see kõik toimus katolikus maailmas - protestantlikes maades selliseid tendentse täheldatud ei ole (palun seda võtta kui fakti, mitte kui etteheidet tänasele katoliku kirikule). Minu hinnangul nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste organisatsioonid ei ole salaorganisatsioonid. Tegemist on vormilt mittetulundusühingutega, sisult aga liikmete arendamisele keskendunud initsiatsiooniühingutega (nendes organisatsioonides on selgelt eristatavad n-ö katse- ja õppimisaeg (õpilane ja meister), enne kui jõutakse teatud tulemuseni. Kiriku kontekstis tuleb initsiatsiooniks pidada leeriõpetust), millistel võib olla sisemisi saladusi, mida varjatakse ja mida selle liikmed ei või mitteliikmetele edasi anda. Võimatu on välja pakkuda kasvõi ühte organisatsiooni, millel ei ole saladusi. Ka kirikul kui organisatsioonil on saladused. Kahtlustused Paavst Clemens V-le piisas kahtlustustest, mida külvas Prantsuse kuningas Philippe IV. Viimane soovis oma võlausaldajatest (templirüütlitest) lahti saada, milleks “sosistas” paavstile, et templirüütlid ohustavad paavsti võimu. Tulemuseks juba eespool kirjeldatud reede, 13. oktoober 1307. Ka Clemens XII-le piisas sobingust Prantsuse kuninga, seekord Louis XV-ga, et 28.04.1738. a. avaldatud apostellikus konstitutsioonis “In eminenti” vabamüürlased hukka mõista. Tuleb tõdeda, et kättesaadav kirjandus või e-info ei jäta võimalust üheselt eitada nüüdisaja initsiatsiooniühingute ühiseid juuri ning nende mõningast “ideoloogilist” või ka organisatsioonilist sarnasust või lausa mõningast segunemist. See omakorda annab pahatahtlikele võimaluse üldistamiseks ning muuhulgas ühtede organisatsioonide riituste või saladuste omistamiseks teistele. Selle tulemuseks on muuhulgas justnagu “vaidlustamatu” väide, et vabamüürlased kummardavat saatanat. Avalikult kättesaadava materjali põhjal saab järeldada, et varasemas arengujärgus vabamüürlastega teatud määral (nt 1776 Baierimaal seoses illuminaatide ordu asutamisega toimunu) segunenud illuminaadid olid vähemalt oma algselt suunitluselt ristiusku eitavad ja n-ö Lutsiferi õpetust järgivad. Saab ka meenutada 1885. aastal ilmunud katolitsismi pööranud ja sellega seoses vabamüürlusest “vabatahtlikult” lahkunud Léo Taxil’i raamatut “Kolme-punkti vennad”, kus ta väidab, et massoonlus olevat saatanliku iseloomuga nähtus. Raamat oli ülipopulaarne ka peale seda kui Léo Taxil tunnistas, et tegi nalja. Vabamüürlaste süüdistamine satanismis jäi üldsuse hoiakutes püsima. Kuningad küll vihjasid paavstile ja naljamees tegi rahvale nalja, kuid puuduvad tõendid (vähemalt sellised, mida oleks võimalik avalikult leida), mis kinnitaks tänapäeva Eesti vabamüürlaste seotust saatana kummardamisega. See ei oleks ka usutav põhjusel, et Eesti suurloož, on valinud kristliku tee. Mis saab olla EELK õpetuskomisjoni agendaks? 19.03.2013. a. kogunenud EELK piiskoplik nõukogu tegi EELK õpetuskomisjonile ülesandeks töötada välja hinnang “vaimulike üheaegsele kuulumisele EELK-sse ning vabamüürlusesse Eestis” ja alustada vaimulike eetikakoodeksi ettevalmistamist. Minu hinnangul ei ole see õnnestunud ülesandepüstitus, sest õpetuskomisjon saab kujundada seisukohti õpetuslike küsimuste, mitte vaimulike kuulumise kohta. Leian samuti, et vabamüürlusega seonduda võivate õpetuslike küsimuste arutamisse võiks õpetuskomisjon kaasata vabamüürlastest teolooge ja Eesti Vabamüürlaste Seltsi, kuna komisjonil on õigus kutsuda oma koosolekust sõnaõigusega osa võtma eksperte. Seda, kes millisesse organisatsiooni kuulub, saab Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt otsustada iga isik (vaimulik) ise ja need, kes konkreetset isikut konkreetsesse organisatsiooni vastu võtavad. Seetõttu tundub, et õpetuskomisjonile pandud ülesande fookus on paigast ära ja neilt oodatakse enamat kui on nende võimuses. Õpetuskomisjon saab piiskoplikule nõukogule anda oma seisukoha (mitte hinnangu), kas vabamüürlaste (miks ka mitte templirüütlite, erakondade vms) eesmärkides ja/või suhtumises religiooni on midagi, mis on vastuolus kristliku õpetusega või mis pole kooskõlas vaimuliku kutsega. Seepeale saab piiskoplik nõukogu langetada otsuse. Kui see otsus peaks kaasa tooma õpetuse aluste muutmise, peab selle heaks kiitma vaimulike konverents ja lõpuks ka kirikukogu. Alles seejärel on EELK vaimulikel võimalik otsustada oma isiklik kuulumise küsimus. Urmas Arumäe Õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige EELK Kirikukogu õiguskomisjoni esimees

Kas jaht ketseritele?

Mul on väga kurb näha, lugeda ja kuulda kuidas 21. sajandil üritatakse inimesi “ketseriteks” teha ning hirm ettevõetu võimalike tagajärgede pärast. Seekord ei saa “süüdistada” meediat, sest avaliku häbimärgistamise (stigmatiseerimise) initsiatiiv on tulnud kiriku seest. See, mida seoses õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste organisatsiooni kuulumisega kirjutatud on, ei jäta ilmselt kedagi külmaks – ei toetajaid ega vastaseid. See, et vaimulike hulgas kogutakse allkirju eesmärgiga keelata lisaks vaimulikele ka koguduste ilmikute kuulumine vabamüürlaste hulka, tekitab lausa kõhedust. Mina olen Jaani toetaja. Enamgi veel, olen Jaani sõber ja tean, et Jaan on suurepärane inimene ja väga hea hingekarjane. Käesolevaga soovin diskussiooni lisada veidi õiguslikku vaatenurka, sest kahetsusväärselt on muuhulgas asutud rikkuma Jaan Tammsalu põhiõigusi ja vabadusi. Selle ilmekaimaks näiteks on MTÜ Tartu Pereraadio Ühingu kehtestatud eetrikeeld. Tõenäoliselt on põhjendatud, et erinevad toimetused otsustavad selle üle, mida nad eetrisse või ajalehte lubavad, ehkki ka selles protsessis võib leida aeg-ajalt diskrimineerimise fakte. Samas on Jaan Tammsalu saatesari Leeritund ja igapäevased vaimulikud mõtisklused olnud Pereraadio kuulajatele oodatuimaid juba pikki aastaid ja nüüd äkki enam ei kõlba… Kusjuures ei kõlba mitte sõnumina, vaid sõnumi tooja “ootamatu” kuulumise tõttu vabamüürlaste hulka. Kaudsem “eetrikeeld” on 30 EELK vaimuliku pöördumine kiriku juhtkonna poole palvega keelustada vaimulike kuulumine vabamüürlikku organisatsiooni, kuna see on nende arvates kokkusobimatu vaimuliku ametiga ja tekitavat palju segadust nii EELK vaimulike kui ilmikute seas ning võõristust ja eelarvamusi Eesti ühiskonnas tervikuna. Eks me oska kõik moel või teisel sõnu seada, kuid kui kirikujuhtidele suunatud pöördumise empiirika nt ühiskonna arvamuse osas põhineb Delfi kommentaariumil, siis … Hukka ei saa mõista vaimulike pöördumise sisulist poolt, ehk soovi teatud küsimuses kirikujuhtidelt selgust nõutada. Kirikus on viimasel paaril aastal tuliselt diskuteeritud homode abielu, naispreestrite lubatavuse jt jumekate teemade üle. Kui soovitakse diskussiooni vabamüürluse ja kiriku suhete üle, siis miks ka mitte. Aga kes on need eksperdid, kes kahe mittetulundusühingu suhteid detailides adekvaatselt arutada oskaks? Samas ei saa õigeks pidada vormi, kuidas kogu aktsioon ühe isiku ründamisena on läbi viidud – isiklikust usalduslikust kirjavahetusest ja kiriku siseasjast on tekitatud ilmalik meediasündmus. Juhin tähelepanu, et kui teema vabamüürluse ja kiriku suhetest oleks ka tegelikult küsimuse püstitajatele probleemiks olnud, võinuks selle juba ammu ja ilma konkreetset isikut ründamata kirikujuhtidele esitada. Kuna aga nii ei ole käitutud, jääb vaid loota, et aeg annab vastuse, kas kogu protsessi tagant leitakse kellegi isiklikud ambitsioonid. Selline “menetlusvorm” ei tee kirikule ei head ega au. Mida selline asjaajamine peaks meie kirikust ühiskonnale kõnelema? Kuidas ja kas üldse saab Jaan Tammsalu ennast avalikkuse ees või kiriku sees kaitsta? Sellele ei näi pöördujatest keegi mõtlevat. Meedias on Jaan juba “ketseriks” tunnistatud, süüdi mõistetud ja mõne silmis tõenäoliselt ka hukatud. Avalikkusele näib kõik selge olevat – nii see, mida tähendab vabamüürlus, kui ka see, mida kirikujuhid veel otsustanudki pole. Me oleme Jumala ees võrdsed, aga vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele oleme kõik ka seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida näiteks usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Nii usuline või poliitiline vihkamine kui diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Kui jälgida õpetaja Jaan Tammsalu suhtes toimuvat, siis peaks viitest põhiseadusele nii mõndagi välja lugema ja sellest järeldusi tegema. Kui üleüldse pidada võimalikuks küsimuse püstitamist teemal, kes millisesse organisatsiooni võib kuuluda, siis ei näe ma juristina põhjust, miks vaimulike kuulumine MTÜ-sse “Erakond” peab olema lubatud, MTÜ-sse Eesti Vabamüürlaste Selts (esialgse nimega Eesti Vabamüürlaste Selts “Fööniks”) peaks aga olema keelatud. Tõsi, erakondade puhul me arvame, et nende tegevus on avalik, läbipaistev ja selge ning et erakonna liikmena võid sa jääda kõigi oma tõekspidamiste juurde. Väidan kunagise erakondlasena, et päris nii need asjad tegelikult kahjuks ei ole. Vabamüürlaste puhul häirib aga paljusid “salaorganisatsiooni” imago ning see, et nad ei tea, mida selles organisatsioonis tehakse. Nn salaorganisatsiooniga tegemist olla ei saa, kuna sellel on riigi antud registrikood ja kahe euro eest saab registris ka põhikirjaga tutvuda (täpselt nagu erakonna või kirikugi puhul). Tõsi, sellel organisatsioonil võib olla saladusi, aga nimetage vähemalt üks organisatsioon, millel saladusi ei ole. Mina ei ole pädev selles küsimuses teemat rohkem arendama, aga ühte võin internetist kättesaadava info põhjal öelda küll – erakonnad, erinevalt vabamüürlaste organisatsioonist, ei ole loodud oma liikmete kõlbeliseks täiustamiseks, abivajajate aitamiseks ning valgustuse ja hariduse edendamiseks, et selle kaudu maailma parendada. Erakonna ainus eesmärk erakonnaseaduse § 1 järgi on poliitilise ühendusena oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Julgen sellest järeldada, et vabamüürlaste tegevus on suunatud oma liikmete arendamisele, erakonna kogu mõte on aga saada võimule ja seal püsida. Riik on registreerinud mõlemad organisatsioonid (erakondi muidugi rohkem kui ühe), mistõttu tuleb pidada neid seaduse mõttes legaalseteks ehk lubatud organisatsioonideks. Võttes “eeskuju” pöördujatelt võiks ju küsida, et kuidas käib ilmalik võimutaotlus kokku vaimuliku kutsega? Kui juba “heade” ja “halbade”, “musta” ja “valge” nimekirja organisatsioonide väljaselgitamist on alustatud, tuleks kindlasti võtta seisukoht ka kiriku ja erakondade suhete osas. Ma ei pea sellist teemapüstitust üldse õigustatuks, aga kui juba nii on läinud, siis tuleb kirikujuhtidel otsustada vaimuliku seotuse lubatavus nii erakondluse kui vabamüürlusega. Pole arvestatav vaimulike erakonda kuulumise pooldajate väide, et võimaliku keeluga diskrimineeritaks vaimulikke, kellel samuti võib olla maailmavaade. Kõigil võib olla maailmavaade, aga teatud isikutel on lausa seadusega keelatud erakonda kuulumine. Nendeks on: õiguskantsler ja tema nõunikud,
 riigikontrolör ja Riigikontrolli peakontrolör,
 kohtunik,
 prokurör,
 politseiametnik ja tegevteenistuses olev kaitseväelane. Ka Vabariigi President peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse. Ma ei julgeks küll väita, et selline keeld on diskrimineeriv. Ühtin Eesti Kiriku tellija ja lugejana Marko Tiituse kolumnis “Poolt või vastu” öeldu/kirjutatuga, et “me lihtsalt ei tohi (kirikus) omavahel tülli minna ja lasta endid üksteise vastu välja mängida”, nagu ka tema viitega Lea Jants-Ylönenile: “Oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on meie vastu, vaid olla nendega, kes on meie poolt.” Lõpetuseks loodan, et suudame sellele teemale kiriku sees intellektuaalsel tasandil lahenduse leida. Urmas Arumäe õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige Avaldati Eesti Kirikus 13.03.2013. a. pealkirja all "Oleme kõik seaduse ees võrdsed"

Meil on vaja riiki, mida me suudame tunnetada

Kõigevägevamalt on palutud meelekindlust 
leppida asjadega, mida ei saa muuta, 
julgust muuta asju, mida saab muuta, 
ja tarkust 
nende vahel vahet teha. Me peame Eestis ilmselt leppima sellega, et oleme territooriumilt väikeriik, et meid on rahvaarvult vähe ja ukaasiga meid rohkemaks ei tee, et oleme Euroopa Liidu ääremaa ja erikohtlemist pole EL-ilt oodata (Euroopa Komisjoni riigiabi voliniku Joaquin Almunia värskelt saadetud selge sõnum), et meil ei ole aastas kahte-kolme viljasaaki, et meil ei tule maa seest naftat ning et me ei suuda (niipea) lahti saada oma nn 700-aastase orjapõlve kompleksist. Julgen väita, et me ei ole peale EL-ga liitumist enam ka rahvusriik, kuigi tuleb möönda, et rahvusriigi mõistet on vastavalt (poliitilistele) vajadustele ikka ja jälle revideeritud ja see on muutunud üsna hägusaks… Euroopa Liit on rahvuslusele vastassuunaline protsesse, mis tähtsustab riigiülest ja regionaalset tasandit (seetõttu ma ei tea, keda või mida pidas silmas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, öeldes, et “me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni loomise suunas.”). Meie võimuses ei ole üleöö muuta inimeste hoiakuid – see toimub põlvkondade vahetumisega. Vaatamata sellele otsustagem ära, kas riik on inimeste või inimesed riigi pärast ja üritagem siis vastavalt käituda. Minu arusaam asjadest ütleb, et rahvas on riigi loonud, mitte vastupidi. Organisatsiooni looja saab seda nii reorganiseerida kui ka lõpetada. Leppigem ka kokku selles, kas omavalitsusüksused on riigi armust või rajaneb riik tugevale omavalitsussüsteemile (kahel korral ajaloos on toimivale omavalitsussüsteemile rajatud meie rahvusriik) ning käitugem siis vastavalt. Ma eitan seisukohta, et omavalitsusüksused on üheks riikliku kohahalduse organiseerimise vormiks (riigivalitsemise eriliigiks). Ma pooldan vaba kogukonna teooriat. Me võiksime olla uhked oma ajaloo üle ja kuulutama nt 1000-aastast Eesti (muistset) riiklust (vt Uluots: Eesti muistsest riiklusest ja ühiskondlikust korraldusest (1932) ja Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil (1935)), mida on korduvalt püütud jalge alla tallata. Me ei ole orjarahvas, vaid sajandite jooksul korduvalt okupeeritud (riigi) rahvas, kes on pidevalt priiuse eest võidelnud ja 20. sajandil kahel korral rahvusriigi üles ehitanud (eelöeldu ei ole mõeldud asjatundja (mida ma ajaloo asjus ei ole) seisukohana ajalookäsitluste alasesse diskussiooni, vaid pigem emotsionaalse seisukohana). Me peame muutma oma (väike)riigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis parema elu (võib käsitleda ka võtmes “võimalustele vastava parema elu”). Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse (sõltumata rahvusest ja tegevusvaldkonnast) ja kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada ei lase (vt ka Altosaar: Eesti edu tagavad hoolivus ja usaldus). Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused võõrtööjõu teemadel. Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel. Joaquin Almunia jutt EL-i ääremaadest ja nende erikohtlemise välistamisest pädeb meie arengutaseme puhul ka siseriiklikult. Kui me suudaks kokku leppida selles, et rahvuslik rikkus sünnib loomisest mitte ümberjagamisest ning sellele toetuvalt ka õiguskorda kohendaksime, saaksime jälle sammukese edasi. Kui meie üks suurtest eesmärkidest on Skandinaavia, siis peame oma õigusloomes hakkama (rohkem) juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest (täna kuulume nn Germaani õigusperekonda, ehk lihtsamalt – meie mudelõigus on saksa õigus). Tarkus teha vahet võimaliku ja võimatu või siis lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel oleks kasulik meile kõigile. Vabariigi presidendi üleskutse teha Eesti riik viie aastaga (100-ks juubeliks) korda, on küll innustav, aga mida tähendab “korda” ja milline on “tegevusplaan”? Tõenäoliselt suudame tõsiselt pingutades viie aastaga mõne konkreetse asjaga maha saada, aga suuri plaane meil siiski sõnastatud ei ole. Seega saab see tegevusplaan koosneda vaid väikestest (mis ei tähenda mitteolulistest) ja jõukohastest praktilistest sammudest, mida saab ära teha ja mõõta. Nii võiks 100-ks juubeliks ära teha kolleeg Raidla pakutud riigipidamise reformi, püüdes seekord reformi kui protsessi juhtida professionaalselt, lähtudes seejuures muudatuste juhtimise põhitõdedest ja nt Soome kogemusest reformide läbiviimisel. Aga äkki meil ikka on see suur plaan olemas, kuna see peaks ju taanduma küsimusele, mis on riigi mõte? Põhiseadus sõnastab meie riigi mõtte nii: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kas selle kõrvale peab üldse mingeid uusi “suuri eesmärke” seadma? Või kui seamegi, siis ei tohiks need uued ideed olla vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Mõtestagem koos ja avalikult lahti, mida põhiseaduse preambulis seatud eesmärk tähendab ja mida me selle nimel peame tegema täna, homme - pidevalt. Riik ei ole vähem- või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses (Ding an sich), nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks (Ding für uns). Urmas Arumäe EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Ilmus 04.03.2013 Äripäev.ee (http://www.ap3.ee/blog/2013/3/4/vajame-riiki-mida-suudame-tunnetada) ja sama päeva paberversioonis lühendatuna.

Mõtteid inspiratsioonist

Vahel õigustatakse loomingulisi tegematajätmisi tuntud prosaisti, Eduard Bornhöhe, kangelase, Salomon Vesipruuli, sõnadega “No ei tule vaimu pääle”. Jõuluajal tasub meenutada “vaimu pääletulemise” lugu kaugest 1945. aasta Californiast, Hollywoodist, seoses tuntud jõululaulu “Let It Snow” saamislooga. Laulu viisi autorilt, Jule Styne’lt (või oli see hoopis sõnade autor Sammy Cahn), on hiljem küsitud, et “mis tuli enne, kas meloodia või sõnad”? Styne (või Cahn) vastas, et “telefonikõne”. Keegi kuulsustest olla helistanud ja palunud jõuludeks uus laul kirjutada. Sellest inspiratsiooniks piisas, vaatamata sellele, et oli juulikuu, õues üle 30 kraadi sooja ning asfalt sulas… Raimond Valgre kirjutas täpselt sama aastal (1945), väidetavalt suvel, “Pärnu ballaadi”. Ilmselt tuli Valgrele kaunil suveajal vaim kergemini pääle: “Suvi nii soe, asfalt sulas linnas…” Huvitav on jälgida ka laulusõnade puhul algusridade teatud sarnasust. 1. Suvi nii soe (tegemist ilmastikuolude määratlemisega) 1. Oh the weather outside is frightful – ilm on väljas kohutav (tegemist samuti ilmastikuolude määratlemisega) 2. Asfalt sulas linnas (tegemist on osundamisega soojuse mõjudele) 2. But the fire is so delightful – kuid (kamina)tuli on nii vaimustav (tegemist on samuti osundamisega soojuse mõjudele) 3. Kavatsus tekkis mul minna… (tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) 3. And since we've no place to go – aga kuna meil pole kuhugi minna… (ka siin on tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) Laulusõnad: "Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!" (also known as "Let It Snow", is a song written by lyricist Sammy Cahn and composer Jule Styne in July 1945. It was written in Hollywood, California during one of the hottest days on record). Oh the weather outside is frightful But the fire is so delightful And since we've no place to go Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! It doesn't show signs of stopping And I've bought some corn for popping The lights are turned way down low Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! When we finally kiss goodnight How I'll hate going out in the storm! But if you'll really hold me tight All the way home I'll be warm The fire is slowly dying And, my dear, we're still good-bying But as long as you love me so Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! Pärnu ballaad Suvi nii soe, asfalt sulas linnas, kavatsus tekkis mul minna, nädalaks puhkama Pärnusse. Nädal läks pea, nautides seal loodust, äkki just vastu mu ootust, viimasel päeval siis juhtus see... Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid siis kui kohtasin teda, tundsin liiga kiirelt lõi mu süda. Ent roosiaeg möödus ruttu, sest juba lõppes mu puhkus, nii peale lühikest puhkust, läksid lahku me teed. Rahu ei siis, kuskil enam leidnud, miski mu mõtteid ei köitnud, Pärnu vaid ihkasin tagasi. Kord sinna siis, puhkepäeval sõitsin, ning üles neiu kui leidsin, ütlesin lihtsalt ja siiralt nii. Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid kas võin loota ma seda, et see roos kord, ehiks minu tuba. Ent näitas saatus mul karmust, tal nägin käes kihlasõrmust, mu unelm varises põrmuks, roosist okkad vaid jäid...

Ilmselt üritati parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt…

10.05.2011. a. algatati järjekordne tulumaksuseaduse muutmine (edaspidi Eelnõu). Eelnõu eesmärgiks seati muuhulgas tööga seotud tasemekoolituse välistamine erisoodustusena käsitlemisest. Eesmärgiks oli väidetavalt ka maksukoormuse vähendamine, langetades tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks ning eelduse loomine elukestvas õppes osalejate arvu kasvuks. Nimetatud muudatuse vajadust on kirjeldatud ka valitsusliidu programmi peatükis „Haritud Eesti“. Eelnõuga muudeti TuMS § 48 lõige 4 punkti 10. Eelnõu algteksti seletuskirja kohaselt on “tasemekoolituse katmise kulutus õigustatud, kui tööandja vajab oma eesmärkide täitmiseks just sellise kvalifikatsiooniga spetsialisti. Tööandjapoolset tasemekoolituse kulude katmist tuleks vaadelda tavapärase investeeringuna, mille eesmärgiks on eelduste loomine tööandja edukaks toimimiseks tulevikus.” Nii sai eelnõu algteksti kirja, et erisoodustus on muuhulgas „10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine“. Kuna Eelnõu autorid pidasid silmas vaid töö- või teenistussuhtes olevate isikute tasemekoolituse kulude katmist, reageeris sellele Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oma 07.06.2011.a kirjaga nr 4/, tehes ettepaneku täiendada eelnõu selliselt, et ei diskrimineeritaks töö- ja teenistussuhet mitteomavaid juhtorganite liikmeid. Kaubanduskoja väljapakutud eelnõu tekstiks kujunes: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”. Kaubanduskoja hinnangul ei peaks tasemekoolituse soodustamisel piirduma üksnes töö- või teenistussuhtes olevate isikute koolitamise soodustamisega, kuna on ilmselge, et lisaks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele, tagavad ettevõtete edukuse ka kvalifitseeritud ettevõtete juhid. Nõus! Riigikogu rahanduskomisjon nõustus põhimõtteliselt Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekuga ja otsustas oma 09.06.2011. a. istungil muuta eelnõu ja sõnastada TuMS § 48 lg 4 p 10 selliselt, nagu see tänasel päeval kehtib: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega ning juriidilise isiku juhatuse liikme, välismaa äriühingu filiaali juhataja ja mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhi ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”
[RT I, 08.07.2011, 5 - jõust. 01.01.2012]. Komisjon rõhutas selgituses, et siiski ei ole õige laiendada välistust kõigile juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmetele, kuna TuMS § 9 alusel kuuluvad nende hulka ka isikud, kelle tasemekoolituse kulude katmist ei saa käsitleda ettevõtte investeeringuna (likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, jne). Teatud mööndustega samuti nõus! Kuna seadusemuudatuse seletuskiri ei seleta enam midagi, sest eelnõu teksti muutmise korral ei tegele halva tava kohaselt keegi algse seletuskirja täiendamisega, peaks seaduse adressaat seaduse teksti grammatiliselt tõlgendades saama aru, et iga ettevõtte töötaja ja näiteks ka juhatuse liikme ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulud saab kanda ettevõtte kuludesse ja neid kulusid ei maksustata erisoodustusmaksuga. See on positiivne uudis ja tõdegem, et sellist positiivset uudist on meedia vahendusel jagatud korduvalt ja kuhjaga. Kui aga asja lähemalt uurida, võib õnn jääda üürikeseks. Tihti peitub kurat pisiasjades ja jääb mulje, et viidatud täiskasvanute koolituse seaduse (edaspidi TäKS) § 3 seadusandja kas ei lugenud üldse või ei teinud selle suhtes mingitki analüüsi. Vähemalt ei ole sellist analüüsi või teemakäsitlust võimalik avalikest kanalitest jälgida ja kättesaadavatest seletustest lugeda. TäKS § 3 teksti väljavõtte kohaselt “tasemekoolitus võimaldab osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust.” Tore, aga nagu Eestis kehtivate seaduste puhul taaskord halvaks tavaks, tuleb mõistete määratlusi tihti otsida hoopis teistest seadustest. Oli see seaduse autorite pahatahtlik plaan riigialamaid eksitada või järjekordne hooletus, aga me ei saa lõplikku hinnangut erisoodustuse välistamisele anda enne, kui teame, mida tähendab osakoormus või ekstern. Osakoormuse ja eksterni mõiste selgitamiseks tuleb pöörduda ülikooliseaduse poole. Selle järgi võib ülikoolis toimuda täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksternõpe. Sealjuures osakoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähem kui 75 protsenti. Oluline on veel see, et üliõpilane peab määrama ülikooli astudes oma täis- või osakoormusega õppimise esimesel õppeaastal (seega enne 1. jaanuari 2012. a. ülikooli astunud, kes ei märganud ennast osakoormusega tudengiks määratleda, ei saa kogu stuudiumi jooksul erisoodustusmaksu välistamist kui võimalust kasutada. Ei saa ka need, kes seda selle aasta sügisest ei märganud teha või tulevikus seda “unustavad”). Järgmistel õppeaastatel arvestab ülikool üliõpilase täis- või osakoormusega õppimise määramisel, kuidas on üliõpilane iga õppeaasta lõpuks täitnud õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva üliõpilase viib ülikool üle osakoormusega õppesse üliõpilast ülikoolist välja arvamata. See ongi “unustajatele” üks seaduslik võimalus – muutuda õppetöös laisaks ja loota, et ülikool ta osakoormusega tudengiks määrab.
Kuna erisoodustuse välistamine tähendab õppurile märkimisväärset majanduslikku kokkuhoidu, olemegi jaburas olukorras, kus majandusliku mõttekuse huvides tuleb ülikoolis laiselda. Eksternõppes on isikul võimalik ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Milles on siis probleem? Lihtne vastus on, et seadus diskrimineerib neid, kes täidavad korralikult õppekava – nende suhtes erisoodustust välistada ei saa. Teisisõnu, kui oled laisk või oledki planeerinud õppeprotsessi pikemaks kui nominaalaeg (viimast taotlust ei saa iseenesest hukka mõista), teadmisega, et ei suuda või ei kavatsegi täiskoormusega õppida (st täita iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti), võid rahulikult tööandja kulul õppida, teades, et tööandja selle kulu suhtes erisoodustusmaksu ei rakendata. Miks peaks riik eelistama neid, kes täiskoormusega hakkama ei saa või ei kavatsegi täiskoormusel õppida ning karistama neid, kes suudavad ka töö kõrvalt õppida täiskoormusel? On see tõesti seadusandja tahe? Millise hariduspoliitilise doktriiniga või maailmavaatelise postulaadiga selline diskrimineerimine õigustatud on? Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Kas Estonian Airi teenused on äri või avalik teenus?

Täna tunneb ilmselt iga eestimaalane end lennunduse asjatundjana ja teab täpselt, mida Estonian Airiga peaks ette võtma. Ega minagi kehvem ei saa olla… Siiski ei hakka ma kiruma siiani tehtud otsuseid või riigi võimekust/suutlikkust Estonian Airi juhtimise korraldamisel. Mõtleks korraks selle üle, kas tegemist on äri või avaliku teenusega. Tuleb nõustuda Krimelte OÜ juhatuse esimehe Jaan Puusaagi 22.11.2012. a. Äripäevas öelduga, et riigi omanduses oleva Estonian Airi eesmärk peaks olema kogu riigi teenimine. Selle eesmärgi eesmärk peab aga olema Eesti äärealastumise ärahoidmine. Aga äärealastumine saab sündima, kui meile olulistest keskustest Tallinnasse otselennuga edaspidi ei pääseks. Inimestele on aeg kallis. Kui Tallinna pääseks edaspidi peamiselt ümberistumisega (n läbi Riia, Helsingi vms), võime olla enam-vähem kindlad, et Eestisse ei tooda tulevikus rahvusvahelisi üritusi (sh spordiüritusi) ja siin juba tegutsevad rahvusvahelised institutsioonid võivad hakata hauduma plaane mõnda suuremasse keskusesse ümberkolimisest. Suures plaanis see nii on ja sellega tuleb tõsiselt arvestada. Tihti on räägitud sellest, et avalik sektor peaks olema efektiivsem. Need jutud algasid peale 1980-ndatest kui avalikus sektoris hakati juurutama turule orienteeritud juhtimisvõtteid (New Public Management – NPM), mis olid välja kujunenud erasektoris. See pidi viima ka avalikus sektoris efektiivse majandamiseni. Sellest ongi kirjutatud ja räägitud nii, et avalik sektor peab olema efektiivne. Nii see aga ei ole ega saagi olla – avalik sektor või avaliku sektori enamus teenuseid ei saa olla efektiivsed. Olgu siinkohal näitena toodud, et iseenesest oleks riiklik pension avaliku teenusena ju väga efektiivne, kui kõik pensionärid päev enne pensionile jäämist ära sureksid. Aga kas selline efektiivsuse taotlus saab olla avalikus sektoris eesmärgiks? Efektiivne saab olla ja peab olema juhtimine avalikus sektoris! Avalike teenuste osas tuleb taotleda parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Küsigem siinkohal, kas Estonian Airi teenused on Eesti jaoks tervikuna võttes avalik teenus või on see ühe äriühingu äri? Täna saaks formaalselt vastata, et Estonian Air on äriühing, mille eesmärgiks on omanikule (peamiselt Eesti riik) kasumi tootmine. Selles kontekstis tuleb Estonian Air tõepoolest saneerida, et omanikutulu oleks varem või hiljem tagatud, sest vastasel juhul on loomulikuks lõpuks pankrot. Teisisõnu, Estonian Air on riigi tehtud investeering, mis peab investorile tagasi tootma. Pole välistatud, et sellisena saab Estonian Airist mingiks ajaks kahe lennukiga ja 20 töötajaga väikeettevõte, mis lendab vaid Moskva ja Brüsseli vahet, on efektiivne ja toodab riigile (omanikule) kasumit. On see meie eesmärk? Kui me tahame, et Estonian Air oleks tasuline avalik teenus, mis tagaks ühelt poolt eestimaalastele otsereisimise võimalused olulistesse keskustesse ning looks õhusillad nende oluliste keskustega, kust Tallinna/Eestisse peab pääsema ja kust siia pääsemine oleks mugav (st ilma ümberistumisteta), peame selle eest lõivu maksma. Lõivu all tuleb siinkohal mõista riigipoolset liinide doteerimist. Omaette teema on sellisel puhul Estonian Airi juriidiline staatus. Kas ta peab olema äriühing ja ponnistama omanikule kasu tootmise nimel? Äkki peaks ta olema MTÜ või mingi muu kasumile mitteorienteeritud institutsioon? Mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Seega saab seada muud eesmärgid, nagu lennuteenuste kui avaliku teenuse kvaliteetse osutamise jms. Tulu teenida ei ole keelatud ka MTÜ-l, kuid saadud tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel. Kuna olemasolevat äriühingu võib ümber kujundada üksnes teist liiki äriühinguks, tuleks mittetulundusühinguna jätkamise soovi korral Estonian Air sellisena lõpetada ja anda selle majandustegevus/ettevõte üle asutatavale MTÜ-le. Urmas Arumäe, LLM PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent Lennunduse mitteekspert

Erakondade ja nende kontrollimise õiguslikke probleeme

Eesti õiguskultuuris on õiguskord jaotatud era- ja avalikuks õigusvaldkonnaks. No ja siis, küsib tavakodanik. Tõsi ta on, et ega see teadmine inimest igapäevatoimetustes edasi ei aita ega tagasi hoia. Juristile pakub selline vahetegu peamiselt õigusteoreetilist huvi, kuid mitte ainult... Vaheteol on oma põhjus, loogika ja õiguslikud tagajärjed ning õigusriigis peetakse sellest jaotusest kinni. Eestis on siiski näiteid, kus eraõiguslikes õigusaktides sisalduvad avalik-õiguslikud regulatsioonid. Nii antakse avalik-õigusliku äriregistri regulatsioon eraõiguslikus äriseadustikus. Samas on äriregister moodustatud ja põhimäärus kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Selline konstruktsioon on vähemalt arusaadav. Erakonnaseaduse järgi on erakond (partei) Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Erakond on mittetulundusühing (MTÜ) ja allub mittetulundusühingute regulatsioonile niivõrd, kuivõrd erakonnaseaduses ei sätestata teisiti. MTÜ, sh erakond, on eraõiguslik juriidiline isik. Sellisele MTÜ-le on seadusandja “usaldanud” muuhulgas osalemise erakonnaliikmete kaudu Riigikogu tegevuses, Euroopa Parlamendi tegevuses, kohaliku omavalitsuse volikogude tegevuses, Vabariigi Presidendi valimisel ning Vabariigi Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorganite moodustamisel. Ei tundu mõistlik ja õiguslikult põhjendatud, et eraõiguslik MTÜ sisuliselt juhib riiki ja omavalitsusüksusi – ehk siis tegeleb avalik-õigusliku elukorralduse suunamisega. Oleks mõistlik anda erakondadele avalik-õigusliku ühingu staatus. Sellega kaasneks ka erakondade tõhusama kontrolli riiklikud mehhanismid ning ehk ka kübeke vastutust, mille puudumine on ilmselt üks põhjus tänastele probleemidele (sh rahastamisskandaalile). Keegi võib siinkohal ju öelda, et meil on ellu kutsutud erakondade rahastamise järelevalve komisjon (edaspidi Komisjon), mis kontrollib (vähemalt) rahaasju. On, tõesti on, kuid seda Komisjoni toon ma oma tudengitele näiteks siis, kui käsitleme seda, kuidas üks eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik/institutsioon tekib. Segasemat näidet ühe institutsiooni õigusliku seisundi kohta ei ole tuua. Komisjon on minu hinnangul õiguslikult ebaselgel pinnasel ja ei ole päriselt selge, kas tegemist on era- või avalik-õigusliku institutsiooniga või millega üldse tegemist on. Pole ka selge Komisjoni õiguslik staatus. Riigikogu kodulehelt võib lugeda, et “… erakondade rahastamise järelevalve komisjon on loodud erakonnaseaduse kohaselt”. Samas ei leia selle ”loomise” kohta seadusest sõnagi. Komisjoni töökorra p 1 kinnitab, et Komisjon on ”…erakonnaseaduse § 1210 alusel moodustatud komisjon, mis lähtub oma tegevuses erakonnaseadusest, haldusmenetluse seadusest, asendustäitmise ja sunniraha seadusest, muudest riigiasutuste tööd reguleerivatest õigusaktidest.” Kes moodustas? Millal moodustas? Kas tegemist on eraõiguslikku valdkonda reguleeriva seaduse kohaselt/alusel asutatud/moodustatud avalik-õigusliku riigiasutusega? Mis tüüpi institutsiooniga on tegemist? Nendele küsimustele avalikest allikatest vastust ei leia. Järeldan, et kuna Komisjoni tegevuse alused antakse erakonnaseadusega, võiks olla tegemist eraõigusliku institutsiooniga. Tõsi, selle institutsiooni liikmed on valdavalt avalik-õiguslike institutsioonide (näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri, Vabariigi Valimiskomisjoni) esindajad, aga ega see ei ole iseenesest keelatud. Erakondade suhtes võiks olla tegemist erakonnavälise, kuid erakondade süsteemi kuuluva eraõigusliku järelevalve komisjoniga, mis kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad erakonnaseaduses sätestatud nõudeid või mitte. Kuigi jääb ebaselgeks, kes Komisjoni moodustab ja millega on tegemist, võiks sellise konstruktsiooniga teatud mööndustega leppida, aga… Komisjonil on erakonnaseaduse alusel õigus teha ettekirjutusi, määrata sunniraha (kuni 6400 eurot) ja viiviseid (0,85 protsenti iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest). Selliseid karistuslikke volitusi ei saa olla eraõiguslikul institutsioonil. Lisaks veel see, et vastavalt erakonnaseadusele registreeritakse komisjon riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris. Sellest tuleks järeldada, et tegemist on mingi avalik-õigusliku institutsiooniga. Sellele räägib aga vastu õigusteoorias ja ka kehtivas õiguses tunnustatud põhimõte, mille kohaselt peaks avalik-õiguslik institutsioon olema avalikes huvides asutatud/moodustatud kas seadusega või seaduse alusel. Kuna pole olemas seadust, millega oleks Komisjon loodud (selleks ei kvalifitseeru minu hinnangul ka 25.11.2010 vastu võetud erakonnaseaduse muutmise seadus), on küsitav ka õiguslik alus Komisjoni kandmiseks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikusse registrisse. Lihtsalt niisama ka mingit riigiasutust (või mis iganes institutsiooni) tekkida ei saa. Avalikest allikatest pole leida ühegi riigiorgani (näiteks Vabariigi Valitsus) otsust Komisjoni kui riigiasutuse vms moodustamise kohta. Ka asjaolu, et Komisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei, ei tee Komisjonist veel avalik-õiguslikku institutsiooni (asutust vms). Usun, et Komisjoni selline ebakindel ja küsitav õiguslik alus tuleb viivitamata muuta kindlaks ja vaieldamatuks. Erakondade avalik-õiguslikuks ”vormistamise” võiks aga võtta edaspidise diskussiooni alla. Tulenevalt eelkirjutatust tuleks hinnata Komisjoni senise tegevuse ja selle otsuste seaduslikkust. Kui ongi nii, et pole teada, millise institutsiooniga on tegemist ja kes selle moodustas (erakonnad, Vabariigi Valitsus vms), tuleks Komisjoni senine tegevus ja otsused kvalifitseerida ebaseaduslikeks. Õigusriigis sellist olukorda, kus politseinik määrab trahvi taatlemata mõõteriistade näitude alusel või keegi kontrollib kedagi ebaseaduslikult või register teeb kandeid kindla õigusliku aluseta, olla ei tohi. Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent