2.1.12. Baltoskandia Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö ala
Selle teema sissejuhatuseks veidi geopoliitilisi argumente. Poliitikute ja riigijuhtide suust kostub sageli mõiste geopoliitika, iseasi, mida üks või teine kõneleja selle all silmas peab. Üldises plaanis on tegemist õpetusega riigi poliitika määratusest selliste füüsiliste karakteristikute ja ressursside poolt nagu asukoht, rahvastik, loodusvarad jms. Sellistelt positsioonidelt avaldatakse arvamusi ja uurimusi kitsamalt riigijuhtimise ja strateegiliste uuringutega tegelejate suu ja sule kaudu.
Samas on veel ka teine mõiste, kriitiline geopoliitika, mis erinevalt kitsast riigimeeste koolkonnast kirjeldab Ó Tuathail et al. järgi geopoliitikat kui riigi välispoliitikaga määratud maailma poliitilise kaardi kujundamist. Lisaks riigivõimudelt lähtuvale geopoliitilisele loomingule peab kriitilise geopoliitika käsitluses arvestama ka riigi aluseks olevate müütide ja põhjendustega riigi erilisusest. Riigi loomine ja karakteriseerimine ühtse kogukonnana kujutab kriitilise geopoliitika teoreetikute hinnanguil endast geopoliitilist akti. (Ó Tuathail, Dalby ja Routledge 1998, 3).
Huvitava ülevaate Põhjamaade külmasõjajärgsetest poliitilistest kavatsustest esitab Tunander ja seda ka Baltimaade ja Läänemereregiooni kontekstis (Tunander 2008).
Riigi poolt teostatava geopoliitika hulka kuulub lisaks riigist väljapoole jääva rahvusvahelise ruumi kirjeldamisele ka riigi piiride sisse jääva ruumi kujundamine. Sellest tulenevalt võib geopoliitika hulka kuuluvaks pidada ka näiteks regionaalpoliitika – on ju riigi eesmärgiks regionaalpoliitika puhul teatud regioonide erinevuste kaotamine võrreldes ülejäänud riigiga. Regionaalpoliitika tulemusena võivad muutuda ka eri piirkondade identiteedid. Kultuurilise mitmekesisuse ühtlustamise protsess on olemuselt strateegiline ning puudutab poliitilise ruumi kujundamist. Kriitiline geopoliitika peab oluliseks vaatlusobjektiks riiklust (suveräänsust) kui sotsiaalselt kujundatud nähtust. Rahvuslikud ja/või riiklikud identiteedid kujundatakse antud territooriumil asetsevate gruppide identiteetide ühtlustamisel. Ühtlustamisprotsess saab toimuda ühtede identiteetide domineerimise õhutamise ja teiste mahasurumise abil. […] Iga riigi ja rahvuse olemasolu seisukohalt on oluline, et jagataks ühiseid arusaamu oma identiteetide, ümbritseva maailma ja väljastpoolt lähtuvate ohtude, samuti ka “üheskoos läbielatud” ajaloo osas. Ka on rahva identiteetidel oluline tähendus riigi välispoliitika seisukohalt, sest välispoliitika ajamisel on ühised arusaamad ajaloost ja kuuluvusest lähtealusteks riigi esindamisel. Ajalooline mälu, mis identiteete vormib, on aga kaheldamatult selektiivne. Selline selektiivsus kujutab endast geopoliitilist akti, kuna paika pannakse see, millisena üks riik end teiste suhtes näeb. (Oras 1999) .
Üks võimalus on apelleerida, mida Eestis ka tehakse, riikluse järjepidevusele. Eesti identiteeti saab põhendada ka aastatuhandete pikkuse asustusega sellel maal , ehk Läänemere tsivilisatsiooni kuuluva Euroopa ühe põlisrahvana. Kindlasti moodustavad meie identiteedi meie kui väikeriigi keel ja kultuur ning seda kandva eestlase põhjamaine inimloomus. Samuti Eesti roll maailma poliitilisel kaardil (nagu sild ida ja lääne vahel, riik tsivilisatsioonide eraldusjoonel, NATO ida- ja EL kirdepiir jt).
Läänemerele omistatakse Eesti välispoliitilistes sõnavõttudes peaaegu eranditult regiooni ühendaja sümbol ja oluliseks peetakse koostööinstitutsioonide arengut (näiteks 1992.aastal loodud Läänemeremaade Nõukogu). Kui Eesti Kesk–Euroopa hulka liigitamine domineeris taasiseseisvuse esimestel aastatel, siis praeguseks on Põhjala saavutanud Eesti geopoliitilistes mõtestamistes suurema tähtsuse. (Oras 1999).
Põhjamaade koostöös on aegade jooksul olnud mitmeid positiivseid ja ka negatiivseid etappe. Nii tuuleb nimetada Taani, Norra ja Rootsi liitu – Kalmari Uniooni (1397 – 1521); vastandumiste ja vastasseisu periood (1523 – 1820) kui ühes leeris olid Rootsi ja Soome ning teises Norra, Taani, Island, Gröönimaa ja Fääri saared. Vastasseis kulmineerus Suure Põhjamaade sõjaga 18. saj alguses; skandinavism (1830 – 1860), mil püüeldi poliitilise ühtsuse suurema sotsiaalse ühtsustunde poole; Pärast mõnekuist iseseisvust astus Norra liitu Rootsiga ja sündis Rootsi ja Norra liit (1815 – 1905); valuutaliit Taani, Norra ja Rootsi vahel (1873 – 1914).
Tänaseni tegutseb 1952. aastal loodud Põhjamaade parlamentidevahelise nõukogu, ehk Põhjamaade Nõukogu (PN), mis võimaldas Põhjamaade riikide rahvaesindajail teha koostööd seadusandluse vallas. Sellele järgnes 1971. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN), millest sai Põhjamaade valitsuste vaheline ametlik koostööorgan. Nimetatud koostööorganis on hea näide edukast piirkondlikust ühistegevusest ja piiritakistuste ületamisest harmoonilise piirkonna loomiseks.
Baltimaadele on üheks oluliseks daatumiks 28.10.2003. aastal, mil kutsuti Eesti koos Läti ja Leeduga Põhjamaade Investeerimispanga (Nordic Investment Bank) liikmeks.
Läänemerega seonduva koostöö osas tuleb nimetada vähemalt kahte olulist asja: Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja Läänemere strateegiat. Wæwer on rõhutanud, et 1990-ndate alguses lõi Põhja-Balti projektid üle just Baltimere regiooni projekt. Esmalt seetõttu, et see oli külma sõja ajale järgnenud uus projekt, teiseks polnud see n-ö riigipõhine projekt ja mahtus seetõttu hästi Regioonide Euroopa kontseptsiooni diskursusesse. Kolmandaks nägid äriringkonnad uusi võimalusi laiemaks regionaalseks tegevuspaigaks (Wæwer 1992, 96-97). Essee autor rõhutab siinkohal nimetatud Läänemere projekti riigipõhisuse puudumist, mida ta taotleb ka oma käesoleva esseega Baltoskandia renessanssist.
Nimetagem siinkohal ka veel Bergmani käsitlust külgneva internatsionalismi (adjacent internationalism) kohta, mida haaras nähtav n-ö baltidimensioon ja mida Bergman nimetab ka Põhjamaade välispoliitika uueks haruks (Bergman 2006).
Pärast taasiseseisvumist taaskäivitati ka Balti riikide koostöö 12.05.1990. aastal Balti Nõukogu (BN), 8.11.1991. aastal parlamentidevahelise Balti Assamblee (BA) ja 13.06.1994. aastal valitsustevahelise Balti Ministrite Nõukogu (BMN) vormis.
Mis puudutab koostööd Läänemere piirkonnas, siis kõik Läänemere ääres asuvad riigid on ka Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Kuid mitte ainult, neile lisanduvad veel Norra, Island ning Euroopa Komisjon. Vaatlejastaatus on sellistel riikidel nagu Ukraina, Valgevene, Slovakkia, Itaalia, Hispaania, Rumeenia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Nõukogu on nii poliitilise dialoogi toimumise kui ka konkreetse koostöö keskkond. Läänemeremaade nõukogu on üks neljast Põhja-Euroopa regionaalsest organisatsioonist ning Norra on liige kõigis neljas ühenduses .
Käesoleva essee formaati ei mahu majanduskoostöö Balti- ja Põhjamaade vahel, mille kohta on erinevatelt autoritelt arvukalt töid. Ühe käsitlusena nimetan siinkohal Hackeri ja Einarssoni artiklit Läänemere majanduskoostöö kohta (Hacker ja Einarsson 2003).
Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu regionaalse tegevuse kese nihkub üha enam koostööle kogu Läänemere ümbruses, eriti Põhjamaadega NB8 formaadis ning Läänemeremaade Nõukogus. Seda tuleb igati tervitada ja võimalusel toetada. Oluline on sellel tasandil ka Venemaaga koostöö süvendamine. Venemaa osas tasub meenutada, et sisuliseks partneriks ei ole mitte Venemaa kui riik vaid Venemaa Loode föderaalringkond, mille omakorda loode ossa jäävad Murmanski oblast, Karjala Vabariik (autonoomne vabariik Venemaa koosseisus), keskalluvusega linn Peterburi, Leningradi oblast, Pihkva oblast ja Kaliningradi oblast kui Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere rannikul.
Sunday, February 6, 2011
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XVI)
2.1.11. Baltoskandia Rootsi ja Taani ülemvõim ala
Alates viikingiajast on Põhjamaad omavahel võidelnud, moodustanud liite ja üksteise üle valitsenud. Rootsi valitses Soome üle enam kui 600 aastat, Taani valitses Lõuna-Rootsit samuti üle 600 aasta (või, alternatiivselt, Rootsi on valitsenud üle Ida-Taani 300 aastat) ja üle Norra ligi 500 aastat, kui Norra valitses üle Islandi oma 200 aastat ja Taani veel teised 500 aastat ja seda nimekirja võiks jätkata. Ainult Soome pole kellegi üle valitsenud… See on vältimatult põhjustanud teatud antipaatiaid, kuid on samas teinud Põhjamaade kultuuri rohkem ühtlaseks.
Jätkates eelnimetatud nimekirja, saame nimetada Taani valitsemist Põhja-Eesti üle (1237 – 1346), Taani aeg Saaremaal (1559 – 1645), Liivi sõja järgset Rootsi valitsemist Põhja-Eesti üle (alates 1583), millele lisandusid Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (alates 1629) ning Saaremaa (alates 1645). Nii alanud Rootsi aeg kestis aastani 1721 (Uusikaupungi rahu). Ka need sündmused pole antipaatiatest täiesti vabad, ehkki „vana head rootsi aega” õhatakse folklooris tänapäevani taga. Siiski on need ajad toonud Eesti- ja Liivimaale Põhjamaade kultuuri.
Põhjasõja võiduga jäid Eesti ja Läti alad ligi 200-ks aastaks Venemaa koosseisu.
Leedu vürstiriigi territoorium sai Venemaale Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795. aastatel ning aastal 1796 moodustati Leedu kubermang.
Riigi geograafiline asukoht on üks püsivamaid tegureid rahvusvahelistes suhetes, kuid geograafilisest asukohast olulisem on see, kuidas riik asetub rahvusvaheliste suhete konteksti. See, kuidas riigi positsioneerimisel valitakse ajaloolisi fakte, geograafilisi ja teisi argumente, määrab riigi ruumilise paigutumise, mis omakorda toob kaasa teiste riikide suhtumise konkreetsesse riiki. Mida aga riik praktiliselt mõjutada ei saa, on teiste riikide huvisfääri sattumine – iga riik otsustab, kus ja millised on tema huvid. Seetõttu pole lõpuni välditavad ka teiste riikide siseasjadesse sekkumine, riived suveräänsuse vastu jms.
Kaplinski on kirjutanud, et Eesti ajalugu sõltub suuresti geograafiast. Ida mõjuvälja sattusime siis, kui Vene vürstid hakkasid allutama naabermaid. Eesti ala oli sel kombel siirdumas Vene mõjusfääri. Nii see oleks ilmselt ka jätkunud, kui protsessi ei oleks sekkunud süsteemiväline jõud – mongolid, kes alistasid endale enam-vähem terve toonase Venemaa ja peatasid Vene ekspansiooni. Mongoli-tatari ülemvõim muutis Venemaal ja terves Ida-Euroopas mõndagi. Vene mõju nõrgenemine andis läänepoolsetele valitsejatele hääd võimalused Baltikumis oma võimu laiendada. Eesti ja naaberalade vallutamise taga on mitu jõudu, kelle huvid siin suuresti kokku langesid. Rooma paavst tahtis pöörata siinsed paganad ja selleks ajaks kirikulõhe tõttu valele poolele sattunud ortodoksid õigesse ristiusku ja niimoodi laiendada oma võimu idaaladele. Ta kasutas ära Euroopa maatameestest aadlike püüdu endale vallutuste kaudu valdusi saada, kuulutades välja ristisõja. Euroopa, eriti Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia kaupmehed soovisid saada oma valdusse siinsed kaubateed. Rooma poolt Liivimaa paganate vastu välja kuulutatud ristisõda teenis kõigi kolme huvisid ja suurel määral nad oma eesmärgid ka saavutasid. Meie ala edasise ajaloo määravad kaks põhilist protsessi: ühelt poolt Lääne valitsejate omavahelised heitlused, kus võimu ja maid jagasid piiskopid, kaubalinnad ja ordurüütlid, teiselt poolt mongolite vallutusest toibuva Venemaa püüd oma võimu siia laiendada. Pärast korduvaid katseid, millest tuntum on ehk Liivi sõda 16. sajandil, see venelastel viimaks Põhjasõjas ka õnnestus. Õnnestus seetõttu, et senised suurriigid Poola ja Rootsi jäid rivaalidele, siin ennekõike Venemaale alla. Poola, kes veel 17. sajandil valitses mõnd aega isegi Moskvat, oli riigina hääbumas. Tugeva keskvõimu all ühendatud Venemaale ei olnud 17. sajandi lõpust alates Ida-Euroopas enam väärilist vastast ja oli vaid aja küsimus, millal Vene tasandiku läänepoolsed alad samuti ühendatakse Moskva võimu alla. Mis 18. sajandi alguses ka sündis. Oluline on siin nimetada, et Vene tsaarid valitsesid siin kokkuleppel kohaliku aadliga, kes säilitasid oma privileegid ja said oluliseks lobby-rühmaks Peterburis.
Eesti jäi Vene riigi osaks, mida 19. sajandi lõpupooleni tegelikult valitsesid sakslastest aadlikud, alles siis hakkas keskvõim siin end otsustavalt kehtestama, muutes haridussüsteemi ja bürokraatia venekeelseks ja kärpides aadlike võimu. Millest tegelikult eestlastele tõusis palju tulu. Talupojad said omavalitsuste kaudu ajada ise oma asju ja haritumatele inimestele avanesid soodsad töö- ja karjäärivõimalused suures Vene riigis. (Kaplinski 2009, ??).
Tuleb asuda seisukohale, et pikaajalised ühise riigina toimimise perioodid on oluliseks tunnuseks arvamast riiki Baltoskandiasse. Olgugi, et ühiseks riigiks olemine tähendas tegelikult okupatsiooni, on nendest perioodidest jäänud eestlaste põhjamaisesse inimloomusesse oluline jälg, rääkimata kultuuride lähenemisest.
Alates viikingiajast on Põhjamaad omavahel võidelnud, moodustanud liite ja üksteise üle valitsenud. Rootsi valitses Soome üle enam kui 600 aastat, Taani valitses Lõuna-Rootsit samuti üle 600 aasta (või, alternatiivselt, Rootsi on valitsenud üle Ida-Taani 300 aastat) ja üle Norra ligi 500 aastat, kui Norra valitses üle Islandi oma 200 aastat ja Taani veel teised 500 aastat ja seda nimekirja võiks jätkata. Ainult Soome pole kellegi üle valitsenud… See on vältimatult põhjustanud teatud antipaatiaid, kuid on samas teinud Põhjamaade kultuuri rohkem ühtlaseks.
Jätkates eelnimetatud nimekirja, saame nimetada Taani valitsemist Põhja-Eesti üle (1237 – 1346), Taani aeg Saaremaal (1559 – 1645), Liivi sõja järgset Rootsi valitsemist Põhja-Eesti üle (alates 1583), millele lisandusid Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (alates 1629) ning Saaremaa (alates 1645). Nii alanud Rootsi aeg kestis aastani 1721 (Uusikaupungi rahu). Ka need sündmused pole antipaatiatest täiesti vabad, ehkki „vana head rootsi aega” õhatakse folklooris tänapäevani taga. Siiski on need ajad toonud Eesti- ja Liivimaale Põhjamaade kultuuri.
Põhjasõja võiduga jäid Eesti ja Läti alad ligi 200-ks aastaks Venemaa koosseisu.
Leedu vürstiriigi territoorium sai Venemaale Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795. aastatel ning aastal 1796 moodustati Leedu kubermang.
Riigi geograafiline asukoht on üks püsivamaid tegureid rahvusvahelistes suhetes, kuid geograafilisest asukohast olulisem on see, kuidas riik asetub rahvusvaheliste suhete konteksti. See, kuidas riigi positsioneerimisel valitakse ajaloolisi fakte, geograafilisi ja teisi argumente, määrab riigi ruumilise paigutumise, mis omakorda toob kaasa teiste riikide suhtumise konkreetsesse riiki. Mida aga riik praktiliselt mõjutada ei saa, on teiste riikide huvisfääri sattumine – iga riik otsustab, kus ja millised on tema huvid. Seetõttu pole lõpuni välditavad ka teiste riikide siseasjadesse sekkumine, riived suveräänsuse vastu jms.
Kaplinski on kirjutanud, et Eesti ajalugu sõltub suuresti geograafiast. Ida mõjuvälja sattusime siis, kui Vene vürstid hakkasid allutama naabermaid. Eesti ala oli sel kombel siirdumas Vene mõjusfääri. Nii see oleks ilmselt ka jätkunud, kui protsessi ei oleks sekkunud süsteemiväline jõud – mongolid, kes alistasid endale enam-vähem terve toonase Venemaa ja peatasid Vene ekspansiooni. Mongoli-tatari ülemvõim muutis Venemaal ja terves Ida-Euroopas mõndagi. Vene mõju nõrgenemine andis läänepoolsetele valitsejatele hääd võimalused Baltikumis oma võimu laiendada. Eesti ja naaberalade vallutamise taga on mitu jõudu, kelle huvid siin suuresti kokku langesid. Rooma paavst tahtis pöörata siinsed paganad ja selleks ajaks kirikulõhe tõttu valele poolele sattunud ortodoksid õigesse ristiusku ja niimoodi laiendada oma võimu idaaladele. Ta kasutas ära Euroopa maatameestest aadlike püüdu endale vallutuste kaudu valdusi saada, kuulutades välja ristisõja. Euroopa, eriti Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia kaupmehed soovisid saada oma valdusse siinsed kaubateed. Rooma poolt Liivimaa paganate vastu välja kuulutatud ristisõda teenis kõigi kolme huvisid ja suurel määral nad oma eesmärgid ka saavutasid. Meie ala edasise ajaloo määravad kaks põhilist protsessi: ühelt poolt Lääne valitsejate omavahelised heitlused, kus võimu ja maid jagasid piiskopid, kaubalinnad ja ordurüütlid, teiselt poolt mongolite vallutusest toibuva Venemaa püüd oma võimu siia laiendada. Pärast korduvaid katseid, millest tuntum on ehk Liivi sõda 16. sajandil, see venelastel viimaks Põhjasõjas ka õnnestus. Õnnestus seetõttu, et senised suurriigid Poola ja Rootsi jäid rivaalidele, siin ennekõike Venemaale alla. Poola, kes veel 17. sajandil valitses mõnd aega isegi Moskvat, oli riigina hääbumas. Tugeva keskvõimu all ühendatud Venemaale ei olnud 17. sajandi lõpust alates Ida-Euroopas enam väärilist vastast ja oli vaid aja küsimus, millal Vene tasandiku läänepoolsed alad samuti ühendatakse Moskva võimu alla. Mis 18. sajandi alguses ka sündis. Oluline on siin nimetada, et Vene tsaarid valitsesid siin kokkuleppel kohaliku aadliga, kes säilitasid oma privileegid ja said oluliseks lobby-rühmaks Peterburis.
Eesti jäi Vene riigi osaks, mida 19. sajandi lõpupooleni tegelikult valitsesid sakslastest aadlikud, alles siis hakkas keskvõim siin end otsustavalt kehtestama, muutes haridussüsteemi ja bürokraatia venekeelseks ja kärpides aadlike võimu. Millest tegelikult eestlastele tõusis palju tulu. Talupojad said omavalitsuste kaudu ajada ise oma asju ja haritumatele inimestele avanesid soodsad töö- ja karjäärivõimalused suures Vene riigis. (Kaplinski 2009, ??).
Tuleb asuda seisukohale, et pikaajalised ühise riigina toimimise perioodid on oluliseks tunnuseks arvamast riiki Baltoskandiasse. Olgugi, et ühiseks riigiks olemine tähendas tegelikult okupatsiooni, on nendest perioodidest jäänud eestlaste põhjamaisesse inimloomusesse oluline jälg, rääkimata kultuuride lähenemisest.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XV)
2.1.10. Baltoskandia Hansaaeg
Viikingite võimu langemisega kandus põhjamaade kaubavahetuse keskus saksastuva Läänemere lõunarannikule.
Teadupärast tähistab Hansa Liit 13. – 17. sajandil tegutsenud linnade kaubanduslikku ja poliitilist liitu. Selles osalesid Põhja-Saksamaa, Madalmaade, Skandinaaviamaade ja Eesti- ning Liivimaa linnad. Hansa Liidu juhtlinnaks oli Lübeck ja liidu poolt kontrolliti selle hiilgeajal pea kogu Põhja- ja Läänemere vahelisest kaubandust.
Baltoskandia olulisemad Hansa Liiduga seotud linnad olid riigiti järgmised: faktooriad Aalborg ja Kopenhaagen Taanis, hansakontor Bergen ja faktooria Oslo Norras, hansalinnad Visby ja Stockholm Rootsis, faktooriad Turu ja Viipuri Soomes, faktooria Pihkva ja hansakontor Novgorod Venemaal. Eesti- ja Liivimaal olid Hansa Liidu liikmeslinnadeks (hansalinnad) Tallinn, Uus-Pärnu, Viljandi, Tartu ja tänapäeva Läti territooriumile jäävad Riia, Võnnu (Cēsis), Volmari (Valmiera), Koknese jmt. Kaubanduslikult soodsalt paiknenud Narva jäi Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes vaid nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod tülitsesid - siis veeti enamik lääne kaupu Venemaale ja ida kaupu Euroopasse just Narva kaudu.
Tähtsaim Hansa Liidu kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Samas said sellest pealiinist toitu mitmed teised liinid nagu läbi Uus-Pärnu, Viljandi ja Tartu kulgenud Pihkvasse – Novgorodi viinud veetee. Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, sealtkaudu Novgorodiga. Teekond läbi Tartu oli pealiinist küll pikem, kuid ohutum. 14. saj. alguseks oli Pärnu sadamast kujunenud koht, mis võttis vastu tolleaegseid Läänemere suurimaid kaubalaevu. Sealt veeti kaupa väiksemate alustega edasi. Kõige tõenäolisem veetee kulges mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse, sealt edasi mööda Tänassilma jõge , Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse (Talts 2005). Kuid kas see ka tegelikult Viljandi kandis laevatatav oli, ei ole päriselt selge. On arvatud, et kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaup ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks. Et Pärnu sadam suuri laevu vastu võttis, on tõendatud sellega, et 1993. aastal leiti ühe Hansa kaupmeeste laeva, koge, jäänused Pärnus jõe suudmest ning need dateeriti 13. - 14. sajandisse.
Läbi Riia sadama kulgesid võimalike kaubateedena liinid Kaunasesse - Vilniusesse, läbi Koknese Polotskisse ning läbi Võnnu ja Valmiera Tartusse ja sealt edasi Pihkvasse ja Novgorodi.
Leedu aladel hansalinnu ega ka hansakontoreid ei olnud. Küll asusid suure tõenäosusega Vilniuses ja Kaunases hansakaupmeeste kaubalaod, mis toetasid ühte võimalikku kaubateed Köningsberg – Kaunas – Vilnius – Polotsk. Amdam et al. on küll nimetavad Norra ja Leedu koostööd kirjeldades, et mõlemad olid liitunud Hansa Liiduga (Amdam, Lunnan ja Rama 2007 , 22, 24, 25 ja 27). Selle väitega Leedu osas ei saa essee autor nõustuda. Leedus hansalinnu ja hansakontoreid ei olnud, mida kinnitab ka Balticsea Academy väljaantud töö „Teadmised Hansa ajaloost” , mis on ilmunud ka leedu keeles „Žinios Apie Istoriją” . Enamgi veel – Leedu Suurvürstiriigi seadused ei soosinud hansakaupmeeste tegevust ja viimased ei suutnud seal oma monopoli kehtestada, piiril nõuti tollimaksu ja sakslaste suhtes oldi lausa vaenulikud (Mills 1998).
Palametsa järgi Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna varjule. Et Lübecki huvid suundusid ikka enam läände, jäi Hansa idapoliitika üha rohkem Liivimaa linnade juhtida. (Palamets 2007).
Hansa Liidu mõte oli turvata oma kaupmeeste tegevust võõral maal . Kaupmehed tegutsesid oma ühenduste kaudu. Ühendused tegelesid muuhulgas ühiselt oma vara turvamisega. Oli üsna loogiline, et kaubandustegevuse arenedes olid kaupmehed huvitatud üha uute partnerite leidmisest ja tegevuse laiendamisest. Nii arendatigi oma liikmete huvide kaitseks suhteid üha uute linnadega ja neis tegutsevate kaupmeeste ühendustega. Seal, kus õnnestus luua ühendused oma kaubandusõiguste kaitsmiseks, said kohalikud kaupmehed vastutasuks õiguse müüa oma kaupu Põhja-Saksa linnades, kus see muidu võõrastele keelatud oli.
Hansa Liit ja rikkad kaupmehed tõid seetõttu kaasa ka linnade arengu. Nimetagem siinkohal kasvõi Tallinna lugu. Et keskaegne linn püsiks ja areneks, pidi ta saama oma maahärralt linnaõiguse. Tõenäoliselt kuningas Valdemar II uuele ja arenevale asulale teatud õigusi ja vabadusi ka andis, kuid need ürikud ei ole säilinud.
Tallinna seos Lübecki õigusega leiab teadaolevalt esimest korda mainimist Taani kuninga Erik Adraraha ürikus 15. maist 1248. Nimelt annab kuningas Erik Tallinna kodanikele loa kasutada „kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel” (omnia iura que habent cives lybicenses). Seda akti on peetud Tallinnale Lübecki õiguse annetamiseks. 1255. aastal kinnitas Taani kuningas Kristofer I Tallinnale omakorda Lübecki õiguse (Kala 1998, 10). Miks sellist annetatud õiguste ülekinnitamist vaja oli, ei ole selge – siiski pole 1248. aasta üriku autentsust keegi uurijatest kahtluse alla seadnud.
Linnade arengu osas tuleb osundada, et olulistest mereäärsetest hansalinnadest on saanud ka Baltoskandia riikide kõige olulisemad linnad ja ühtlasi ka tänapäevased pealinnad (Kopengaagen, Oslo, Stockholm, Turu , Tallinn, Riia). Ülalpool käsitles autor Pakštase reaktsiooni De Geeri selle seisukoha suhtes, mille kohaselt Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn. See ei ole tõepoolest põhjapanev argument riigi kuuluvuse määramiseks, aga see on vaieldamatult üks näitaja paljude teiste hulgas, mida ei saa päriselt ka eirata.
Kõigi saksa päritolu õigusega linnade elukorraldus oli sarnane ning need moodustasid ühtse õigusliku süsteemi, mille õitseaeg saabus Hansa Liidu kõrgajal 14. – 15. sajandil. Lübecki õiguse linnana ja Hansa Liidu liikmena kuulus Tallinn seega Euroopa õigus- ja majandusruumi (Kala 1998, 11). Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas kuni aastani 1865, kui siin kehtestati Balti provintsiaalseadustiku III osa, elik nn Balti eraseadus.
Omaette teema on Islandi kuulumine Hansa Liitu. Autor leiab, et Island oli Hansa Liidu liige ja varustas peamiselt inglise hansakaupmehi islandi kalaga. Tõsi, Islandil ei olnud hansalinna ja –kontorit, küll võis seal olla faktooria. Kuid Islandi arvamine hansariikide hulka on peamiselt põhjendatud sellega, et Norra ja Taani olid hansariigid ja ajaloost on teada, et 13. sajandi teisest poolest läks Island Norra ülemvõimu alla ning sealt edasi aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. Seega oli Island Hansa Liidu tegevuse ajal (12. – 17. sajandil) n-ö hansariigi koosseisus, nagu Eesti ja Läti oma vallutajate koosseisus.
16. sajandiks tekkinud olukorras ei olnud Hansa Liidul enam kohta ja selle mõjuvõim hakkas vähenema. Põhusi oli mitu. Esiteks katkuepideemiad mis tõid kaasa teravilja kasvatamise languse, mis omakorda mõjutas Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Ameerika avastamist pöördus kaupmeeste huvi sellesse piirkonda ning Läänemerepiirkond kaotas oma tähtsuse. Jätkuvalt tugevnes ka riikide sõltumatu majanduspoliitika, mis piiras Hansa Liidu privilleege.Üheks põhjuseks oli ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevate vahendite suurus, mis ei õigustanud ennast enam. Ajaloolaste poolt on üldtunnustatud seisukoht, et 1558-1583 Moskva Tsaaririigi vastu kestnud Liivi sõda tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale.
Hansa Liitu pole iial laiali saadetud. 1980. aastal tähistas Hollandi linn Zwolle 750. aastapäeva ja kutsus kokku endised hansalinnad. Esimesele kokkusaamisel oli kohal 43 hansalinna esindajad, kes taastasid hansaidee kaasaegsel kujul. Hansaliikumise keskuseks on jätkuvalt Lübeck. 2001. aastal moodustati Saksamaa, Rootsi, Belgia, Hollandi, Eesti, Läti, Soome, Norra, Poola ja Venemaa esindajatest komisjon, kes organiseerib kaasaegse Hansa Liidu tööd aastakoosolekute vahepeal. Kaasaegse hansaliikumise eesmärgid on: 1) taaselustada piireületava hansamõtte abil Euroopa linnade mõte ja vaim; 2) toetada hansalinnade iseteadlikkust, propageerida ühiseid jooni, arendada koostööd; 3) tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; 4) korraldada teadmiste ja kultuurivahetust; 5) arendada turismi.
Kaasaegse hansaliikumisega on tänaseks ühinenud üle 200 linna 17 riigist. Kord aastas saadakse kokku ühistel rahvusvahelistel hansapäevadel. Viimased, 30. Rahvusvahelised Hansapäevad, toimusid 24. – 27. juunil 2010. aastal Pärnus. Uudse algatusena asusid 27. juuni hommikul Pärnust teele vanalaevad, mis kolme nädala jooksul külastasid Läti, Rootsi ja Soome sadamalinnasid, et tutvustada vanu meretraditsioone ja eesti kultuuri. Kultuuridessandil osalesid Emajõe lodi Jõmmu, viikingilaev Turm, Runbjarn ehk Ruhnu karu ning kuunarid Kajsamoor ja Blue Sirius. Merereisi käigus osaleti mitmel Läänemereäärsel ja merega seotud kultuuriüritusel, nagu Rootsis Visbys ja Birkas toimunud Viikingifestivalil, Soomes Marienhamnis ja Tallinnas merepäevadel.
Eeltoodut kokku võttes saab järeldada, et Baltoskandia riike sidus ja seob hansaliikumine, mille kaudu on üle Baltoskandia levitatud nii sarnast kaubandus- kui õiguskultuuri, rääkimata laiemast kultuurilisest mõjust. Kunagine linnade kaubanduslik ja poliitiline liit jätkab linnadevahelise liikumisena.
Viikingite võimu langemisega kandus põhjamaade kaubavahetuse keskus saksastuva Läänemere lõunarannikule.
Teadupärast tähistab Hansa Liit 13. – 17. sajandil tegutsenud linnade kaubanduslikku ja poliitilist liitu. Selles osalesid Põhja-Saksamaa, Madalmaade, Skandinaaviamaade ja Eesti- ning Liivimaa linnad. Hansa Liidu juhtlinnaks oli Lübeck ja liidu poolt kontrolliti selle hiilgeajal pea kogu Põhja- ja Läänemere vahelisest kaubandust.
Baltoskandia olulisemad Hansa Liiduga seotud linnad olid riigiti järgmised: faktooriad Aalborg ja Kopenhaagen Taanis, hansakontor Bergen ja faktooria Oslo Norras, hansalinnad Visby ja Stockholm Rootsis, faktooriad Turu ja Viipuri Soomes, faktooria Pihkva ja hansakontor Novgorod Venemaal. Eesti- ja Liivimaal olid Hansa Liidu liikmeslinnadeks (hansalinnad) Tallinn, Uus-Pärnu, Viljandi, Tartu ja tänapäeva Läti territooriumile jäävad Riia, Võnnu (Cēsis), Volmari (Valmiera), Koknese jmt. Kaubanduslikult soodsalt paiknenud Narva jäi Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes vaid nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod tülitsesid - siis veeti enamik lääne kaupu Venemaale ja ida kaupu Euroopasse just Narva kaudu.
Tähtsaim Hansa Liidu kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Samas said sellest pealiinist toitu mitmed teised liinid nagu läbi Uus-Pärnu, Viljandi ja Tartu kulgenud Pihkvasse – Novgorodi viinud veetee. Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, sealtkaudu Novgorodiga. Teekond läbi Tartu oli pealiinist küll pikem, kuid ohutum. 14. saj. alguseks oli Pärnu sadamast kujunenud koht, mis võttis vastu tolleaegseid Läänemere suurimaid kaubalaevu. Sealt veeti kaupa väiksemate alustega edasi. Kõige tõenäolisem veetee kulges mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse, sealt edasi mööda Tänassilma jõge , Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse (Talts 2005). Kuid kas see ka tegelikult Viljandi kandis laevatatav oli, ei ole päriselt selge. On arvatud, et kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaup ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks. Et Pärnu sadam suuri laevu vastu võttis, on tõendatud sellega, et 1993. aastal leiti ühe Hansa kaupmeeste laeva, koge, jäänused Pärnus jõe suudmest ning need dateeriti 13. - 14. sajandisse.
Läbi Riia sadama kulgesid võimalike kaubateedena liinid Kaunasesse - Vilniusesse, läbi Koknese Polotskisse ning läbi Võnnu ja Valmiera Tartusse ja sealt edasi Pihkvasse ja Novgorodi.
Leedu aladel hansalinnu ega ka hansakontoreid ei olnud. Küll asusid suure tõenäosusega Vilniuses ja Kaunases hansakaupmeeste kaubalaod, mis toetasid ühte võimalikku kaubateed Köningsberg – Kaunas – Vilnius – Polotsk. Amdam et al. on küll nimetavad Norra ja Leedu koostööd kirjeldades, et mõlemad olid liitunud Hansa Liiduga (Amdam, Lunnan ja Rama 2007 , 22, 24, 25 ja 27). Selle väitega Leedu osas ei saa essee autor nõustuda. Leedus hansalinnu ja hansakontoreid ei olnud, mida kinnitab ka Balticsea Academy väljaantud töö „Teadmised Hansa ajaloost” , mis on ilmunud ka leedu keeles „Žinios Apie Istoriją” . Enamgi veel – Leedu Suurvürstiriigi seadused ei soosinud hansakaupmeeste tegevust ja viimased ei suutnud seal oma monopoli kehtestada, piiril nõuti tollimaksu ja sakslaste suhtes oldi lausa vaenulikud (Mills 1998).
Palametsa järgi Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna varjule. Et Lübecki huvid suundusid ikka enam läände, jäi Hansa idapoliitika üha rohkem Liivimaa linnade juhtida. (Palamets 2007).
Hansa Liidu mõte oli turvata oma kaupmeeste tegevust võõral maal . Kaupmehed tegutsesid oma ühenduste kaudu. Ühendused tegelesid muuhulgas ühiselt oma vara turvamisega. Oli üsna loogiline, et kaubandustegevuse arenedes olid kaupmehed huvitatud üha uute partnerite leidmisest ja tegevuse laiendamisest. Nii arendatigi oma liikmete huvide kaitseks suhteid üha uute linnadega ja neis tegutsevate kaupmeeste ühendustega. Seal, kus õnnestus luua ühendused oma kaubandusõiguste kaitsmiseks, said kohalikud kaupmehed vastutasuks õiguse müüa oma kaupu Põhja-Saksa linnades, kus see muidu võõrastele keelatud oli.
Hansa Liit ja rikkad kaupmehed tõid seetõttu kaasa ka linnade arengu. Nimetagem siinkohal kasvõi Tallinna lugu. Et keskaegne linn püsiks ja areneks, pidi ta saama oma maahärralt linnaõiguse. Tõenäoliselt kuningas Valdemar II uuele ja arenevale asulale teatud õigusi ja vabadusi ka andis, kuid need ürikud ei ole säilinud.
Tallinna seos Lübecki õigusega leiab teadaolevalt esimest korda mainimist Taani kuninga Erik Adraraha ürikus 15. maist 1248. Nimelt annab kuningas Erik Tallinna kodanikele loa kasutada „kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel” (omnia iura que habent cives lybicenses). Seda akti on peetud Tallinnale Lübecki õiguse annetamiseks. 1255. aastal kinnitas Taani kuningas Kristofer I Tallinnale omakorda Lübecki õiguse (Kala 1998, 10). Miks sellist annetatud õiguste ülekinnitamist vaja oli, ei ole selge – siiski pole 1248. aasta üriku autentsust keegi uurijatest kahtluse alla seadnud.
Linnade arengu osas tuleb osundada, et olulistest mereäärsetest hansalinnadest on saanud ka Baltoskandia riikide kõige olulisemad linnad ja ühtlasi ka tänapäevased pealinnad (Kopengaagen, Oslo, Stockholm, Turu , Tallinn, Riia). Ülalpool käsitles autor Pakštase reaktsiooni De Geeri selle seisukoha suhtes, mille kohaselt Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn. See ei ole tõepoolest põhjapanev argument riigi kuuluvuse määramiseks, aga see on vaieldamatult üks näitaja paljude teiste hulgas, mida ei saa päriselt ka eirata.
Kõigi saksa päritolu õigusega linnade elukorraldus oli sarnane ning need moodustasid ühtse õigusliku süsteemi, mille õitseaeg saabus Hansa Liidu kõrgajal 14. – 15. sajandil. Lübecki õiguse linnana ja Hansa Liidu liikmena kuulus Tallinn seega Euroopa õigus- ja majandusruumi (Kala 1998, 11). Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas kuni aastani 1865, kui siin kehtestati Balti provintsiaalseadustiku III osa, elik nn Balti eraseadus.
Omaette teema on Islandi kuulumine Hansa Liitu. Autor leiab, et Island oli Hansa Liidu liige ja varustas peamiselt inglise hansakaupmehi islandi kalaga. Tõsi, Islandil ei olnud hansalinna ja –kontorit, küll võis seal olla faktooria. Kuid Islandi arvamine hansariikide hulka on peamiselt põhjendatud sellega, et Norra ja Taani olid hansariigid ja ajaloost on teada, et 13. sajandi teisest poolest läks Island Norra ülemvõimu alla ning sealt edasi aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. Seega oli Island Hansa Liidu tegevuse ajal (12. – 17. sajandil) n-ö hansariigi koosseisus, nagu Eesti ja Läti oma vallutajate koosseisus.
16. sajandiks tekkinud olukorras ei olnud Hansa Liidul enam kohta ja selle mõjuvõim hakkas vähenema. Põhusi oli mitu. Esiteks katkuepideemiad mis tõid kaasa teravilja kasvatamise languse, mis omakorda mõjutas Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Ameerika avastamist pöördus kaupmeeste huvi sellesse piirkonda ning Läänemerepiirkond kaotas oma tähtsuse. Jätkuvalt tugevnes ka riikide sõltumatu majanduspoliitika, mis piiras Hansa Liidu privilleege.Üheks põhjuseks oli ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevate vahendite suurus, mis ei õigustanud ennast enam. Ajaloolaste poolt on üldtunnustatud seisukoht, et 1558-1583 Moskva Tsaaririigi vastu kestnud Liivi sõda tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale.
Hansa Liitu pole iial laiali saadetud. 1980. aastal tähistas Hollandi linn Zwolle 750. aastapäeva ja kutsus kokku endised hansalinnad. Esimesele kokkusaamisel oli kohal 43 hansalinna esindajad, kes taastasid hansaidee kaasaegsel kujul. Hansaliikumise keskuseks on jätkuvalt Lübeck. 2001. aastal moodustati Saksamaa, Rootsi, Belgia, Hollandi, Eesti, Läti, Soome, Norra, Poola ja Venemaa esindajatest komisjon, kes organiseerib kaasaegse Hansa Liidu tööd aastakoosolekute vahepeal. Kaasaegse hansaliikumise eesmärgid on: 1) taaselustada piireületava hansamõtte abil Euroopa linnade mõte ja vaim; 2) toetada hansalinnade iseteadlikkust, propageerida ühiseid jooni, arendada koostööd; 3) tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; 4) korraldada teadmiste ja kultuurivahetust; 5) arendada turismi.
Kaasaegse hansaliikumisega on tänaseks ühinenud üle 200 linna 17 riigist. Kord aastas saadakse kokku ühistel rahvusvahelistel hansapäevadel. Viimased, 30. Rahvusvahelised Hansapäevad, toimusid 24. – 27. juunil 2010. aastal Pärnus. Uudse algatusena asusid 27. juuni hommikul Pärnust teele vanalaevad, mis kolme nädala jooksul külastasid Läti, Rootsi ja Soome sadamalinnasid, et tutvustada vanu meretraditsioone ja eesti kultuuri. Kultuuridessandil osalesid Emajõe lodi Jõmmu, viikingilaev Turm, Runbjarn ehk Ruhnu karu ning kuunarid Kajsamoor ja Blue Sirius. Merereisi käigus osaleti mitmel Läänemereäärsel ja merega seotud kultuuriüritusel, nagu Rootsis Visbys ja Birkas toimunud Viikingifestivalil, Soomes Marienhamnis ja Tallinnas merepäevadel.
Eeltoodut kokku võttes saab järeldada, et Baltoskandia riike sidus ja seob hansaliikumine, mille kaudu on üle Baltoskandia levitatud nii sarnast kaubandus- kui õiguskultuuri, rääkimata laiemast kultuurilisest mõjust. Kunagine linnade kaubanduslik ja poliitiline liit jätkab linnadevahelise liikumisena.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XIV)
2.1.9. Baltoskandia Viikingiaeg
Ajaloolased nimetavad viikingiajaks Euroopas periood 8. – 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks 13. sajandi esimest poolt. Umbes 300 aasta jooksul mängisid viikingid olulist rolli paljudes Euroopas toimunud pöördelistes sündmustes. Pärimuste järgi tungisid viikingid peaaegu kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid.
Kindlasti olid viikingid osavad ja julged meresõitjad. Viikingeid sundis tegutsema inimlik soov saada rohkem rikkust, orjatööjõudu ning uusi maavaldusi. Nende ootamatutest ja julmadest rüüsteretkedest räägiti legende. Kuid viikingid ei olnud pelgalt põhjamaistest paganatest (mere)röövlid ja rüüstajad. Nad olid ka osavad kaupmehed, käsitöölised ning laevaehitajad. Nende hulgas oli ka ülikuid, insenere, maadeavastajad ja maaharijaid. Nii tõid nad kaasa ka kultuuri ja aitasid kaasa erinevate maade arengule. Näiteks Venemal sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Ka William Vallutaja, kes 1066. aastal tõusis William I nime all Inglismaa troonile, oli väidetavalt viikingipealiku pojapojapoeg. Tema järglased istuvad sellel troonil tänaseni.
7. sajandiks oli Skandinaavia rahvastiku arv oluliselt kasvanud mis sundis inimesi liikuma põhja poole. Sealne kliima ja põllumaa vähesus aga ei soosinud inimeste massilist asumist neile aladele, mistõttu tuli hakata otsima võimalusi teistelt maadelt. Liiga paljud mehed jäid kodusteks, nii põllumeeste kui ka pealike pojad. Neil oli vaja maalt välja pääseda (Ferguson 1981, 14-15). Kindlasti oli viikingluse tekke põhjuseks ka ahnus, vallutus- ja seiklushimu, lihtsalt soov kekkelegi kallale tungida, olupoliitika, põikpäisus või lihtsalt rännuhimu (Magnusson 1980, 33). Ja vaieldamatult sai viikinglus edeneda vaid seetõttu, et tehniline areng võimaldas ehitada vastavaid laevu. Need 25 meetrised, umbes kolme meetri laiused ja meetrise süvisega sõjalaevad võimaldasid edukat ja üllatuslikku kaldarandumist ja olid samas ka väga merekindlad. Viikingid ehitasid ka suurema süvisega kaubalaevu (knörr). Nii põllumaa nappus, vaesus kui laevaehituse edusammud, kuid suure tõenäosusega kõik need faktorid koos lõid pinnase viikingite ajastule.
Skandinaavlaste eeskujul õppisid ka eestlased tegema kahte eri tüüpi laeva: pikka ja kitsast sõjalaeva ning laiemat ja suurema süvisega kaubalaeva.
On teada, et viikingid rajasid oma kolooniad Novgorodi kanti ja ka Soome lääne- ja idarannikule, kuid ei suutnud kanda kinnitada Eesti aladel. Samas tundub üsna mõistlik eeldada, et viikingite peamine kaubatee Peipsi järve tagustele aladele kulges mööda tänast Soome lahte või siis piki Soome või Eesti rannikut või Eesti jõgesid.
Omaette lugu on Islandiga, mille peamised asustajad olidki viikingid. Sellest saab järeldada, et ka Islandilt lahkus viikingite sõja- ja kaubalaevu röövretkedele, et maale rikkust tuua.
Kuidas viikingid Soomes kanda kinnitasid, saab aimu Ola (Wilpuri) esseest (Finland: The Viking Ages). Kuna tolleks ajaks oli Eesti territoorium jagatud kaheksaks üsna tugeva ja vaenlaste vastu kokku hoidva muinasriigi vahel, jäid viikingid oma plaanide teostamisel eestlastele lihtsalt alla. Vastupidi – eestlased avastasid ka ise viikingluse valu ja võlu ning võib arvata, et nad ühinesid viikingitega ja seda esmalt just idakolooniate rajamisel. Teada on, et eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad muutusid Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil lausa ohtlikuks. Seda aega on nimetatud Eesti (resp. Läti) viikingiajaks. Leedust läks ka see ajalooline karikas mööda.
Siinsed arheoloogilised leiud osundavad eestlaste tihedatele sidemetele Rootsi viikingitega. Leitud ehted ja relvad olid kas Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Küllap olid sarnased ka eesti ja skandinaavia viikingite rõivad.
Viikingid hakkasid Euroopas tagaplaanile jääma alates 12. sajandist. Selle üheks põhjuseks peetakse nõrka poliitilist organiseeritust, aga ka ristiusu jõudsat levimist, mis n-ö vallutas Skandinaavia juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuna eestlased jäid paganateks veel paariks sajandiks, pole ka imestada, et eesti viikinglus taandus alles 13. sajandi esimesel poolel, kasvades tasapisi üle rohkem tsiviliseeritud kaubanduslikuks tegevuseks Hansa Liidu raames.
Kunagistest viikingite kasutatud knörridest on välja kasvanud tõelised laevastikud. Nii on tänapäevased Baltoskandia riigid kõik arvestatavad mereriigid ja nende riikide reederid on ühed suurimad Läänemerel.
Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et viikingiaeg on olnud moel või teisel ühine kõigile Baltoskandia riikidele ja mõjutanud nende kõigi majandust ja kultuuri.
Ajaloolased nimetavad viikingiajaks Euroopas periood 8. – 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks 13. sajandi esimest poolt. Umbes 300 aasta jooksul mängisid viikingid olulist rolli paljudes Euroopas toimunud pöördelistes sündmustes. Pärimuste järgi tungisid viikingid peaaegu kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid.
Kindlasti olid viikingid osavad ja julged meresõitjad. Viikingeid sundis tegutsema inimlik soov saada rohkem rikkust, orjatööjõudu ning uusi maavaldusi. Nende ootamatutest ja julmadest rüüsteretkedest räägiti legende. Kuid viikingid ei olnud pelgalt põhjamaistest paganatest (mere)röövlid ja rüüstajad. Nad olid ka osavad kaupmehed, käsitöölised ning laevaehitajad. Nende hulgas oli ka ülikuid, insenere, maadeavastajad ja maaharijaid. Nii tõid nad kaasa ka kultuuri ja aitasid kaasa erinevate maade arengule. Näiteks Venemal sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Ka William Vallutaja, kes 1066. aastal tõusis William I nime all Inglismaa troonile, oli väidetavalt viikingipealiku pojapojapoeg. Tema järglased istuvad sellel troonil tänaseni.
7. sajandiks oli Skandinaavia rahvastiku arv oluliselt kasvanud mis sundis inimesi liikuma põhja poole. Sealne kliima ja põllumaa vähesus aga ei soosinud inimeste massilist asumist neile aladele, mistõttu tuli hakata otsima võimalusi teistelt maadelt. Liiga paljud mehed jäid kodusteks, nii põllumeeste kui ka pealike pojad. Neil oli vaja maalt välja pääseda (Ferguson 1981, 14-15). Kindlasti oli viikingluse tekke põhjuseks ka ahnus, vallutus- ja seiklushimu, lihtsalt soov kekkelegi kallale tungida, olupoliitika, põikpäisus või lihtsalt rännuhimu (Magnusson 1980, 33). Ja vaieldamatult sai viikinglus edeneda vaid seetõttu, et tehniline areng võimaldas ehitada vastavaid laevu. Need 25 meetrised, umbes kolme meetri laiused ja meetrise süvisega sõjalaevad võimaldasid edukat ja üllatuslikku kaldarandumist ja olid samas ka väga merekindlad. Viikingid ehitasid ka suurema süvisega kaubalaevu (knörr). Nii põllumaa nappus, vaesus kui laevaehituse edusammud, kuid suure tõenäosusega kõik need faktorid koos lõid pinnase viikingite ajastule.
Skandinaavlaste eeskujul õppisid ka eestlased tegema kahte eri tüüpi laeva: pikka ja kitsast sõjalaeva ning laiemat ja suurema süvisega kaubalaeva.
On teada, et viikingid rajasid oma kolooniad Novgorodi kanti ja ka Soome lääne- ja idarannikule, kuid ei suutnud kanda kinnitada Eesti aladel. Samas tundub üsna mõistlik eeldada, et viikingite peamine kaubatee Peipsi järve tagustele aladele kulges mööda tänast Soome lahte või siis piki Soome või Eesti rannikut või Eesti jõgesid.
Omaette lugu on Islandiga, mille peamised asustajad olidki viikingid. Sellest saab järeldada, et ka Islandilt lahkus viikingite sõja- ja kaubalaevu röövretkedele, et maale rikkust tuua.
Kuidas viikingid Soomes kanda kinnitasid, saab aimu Ola (Wilpuri) esseest (Finland: The Viking Ages). Kuna tolleks ajaks oli Eesti territoorium jagatud kaheksaks üsna tugeva ja vaenlaste vastu kokku hoidva muinasriigi vahel, jäid viikingid oma plaanide teostamisel eestlastele lihtsalt alla. Vastupidi – eestlased avastasid ka ise viikingluse valu ja võlu ning võib arvata, et nad ühinesid viikingitega ja seda esmalt just idakolooniate rajamisel. Teada on, et eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad muutusid Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil lausa ohtlikuks. Seda aega on nimetatud Eesti (resp. Läti) viikingiajaks. Leedust läks ka see ajalooline karikas mööda.
Siinsed arheoloogilised leiud osundavad eestlaste tihedatele sidemetele Rootsi viikingitega. Leitud ehted ja relvad olid kas Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Küllap olid sarnased ka eesti ja skandinaavia viikingite rõivad.
Viikingid hakkasid Euroopas tagaplaanile jääma alates 12. sajandist. Selle üheks põhjuseks peetakse nõrka poliitilist organiseeritust, aga ka ristiusu jõudsat levimist, mis n-ö vallutas Skandinaavia juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuna eestlased jäid paganateks veel paariks sajandiks, pole ka imestada, et eesti viikinglus taandus alles 13. sajandi esimesel poolel, kasvades tasapisi üle rohkem tsiviliseeritud kaubanduslikuks tegevuseks Hansa Liidu raames.
Kunagistest viikingite kasutatud knörridest on välja kasvanud tõelised laevastikud. Nii on tänapäevased Baltoskandia riigid kõik arvestatavad mereriigid ja nende riikide reederid on ühed suurimad Läänemerel.
Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et viikingiaeg on olnud moel või teisel ühine kõigile Baltoskandia riikidele ja mõjutanud nende kõigi majandust ja kultuuri.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XIII)
2.1.8. Baltoskandia põhjamaise kultuuri leviala
Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes.
Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.
Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.
Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.
Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured.
Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega.
Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt.
On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on.
19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud.
Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega.
Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont.
On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus.
On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele.
Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.
Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes.
Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.
Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.
Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.
Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured.
Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega.
Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt.
On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on.
19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud.
Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega.
Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont.
On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus.
On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele.
Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XII)
2.1.7. Baltoskandia protestantliku kristluse ala
Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. Sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer.
2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%).
Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt.
2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest).
Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte.
Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik.
Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel.
Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.
Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. Sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer.
2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%).
Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt.
2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest).
Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte.
Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik.
Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel.
Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XI)
2.1.6. Baltoskandia parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid
Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel ning selgelt eristatavad neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Baltoskandia valdav loodusvöönd on okasmets ehk taiga.
Võrreldes Baltoskandiat Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga tuleb täheldada, et viimane asub kogu täiuses lähisarktikavööndis. Samas vaid väike osa Skandinaavia põhjaosast ja Koola poolsaarest kuuluv lähisarktikavööndisse. See on Golfi hoovuse teene.
Norra, Rootsi, Soome, Eesti idaserva ning Karjala ja Koola poolsaare valdavad metsad on okasmetsad (taiga). Väike riba Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsi, suur osa Eestist ning Läti ja Leedu territooriume katavad aga segametsad. Taani ja Lõuna-Rootsis on valdavad lehtmetsad. Samas on Põhja-Ameerikas samadel laiuskraadidel suuresti tegemist tundraga.
Ka selles vaates on Eesti teistest Balti riikidest looduslikult lähemal Baltoskandia tuumriikidele.
Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel ning selgelt eristatavad neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Baltoskandia valdav loodusvöönd on okasmets ehk taiga.
Võrreldes Baltoskandiat Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga tuleb täheldada, et viimane asub kogu täiuses lähisarktikavööndis. Samas vaid väike osa Skandinaavia põhjaosast ja Koola poolsaarest kuuluv lähisarktikavööndisse. See on Golfi hoovuse teene.
Norra, Rootsi, Soome, Eesti idaserva ning Karjala ja Koola poolsaare valdavad metsad on okasmetsad (taiga). Väike riba Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsi, suur osa Eestist ning Läti ja Leedu territooriume katavad aga segametsad. Taani ja Lõuna-Rootsis on valdavad lehtmetsad. Samas on Põhja-Ameerikas samadel laiuskraadidel suuresti tegemist tundraga.
Ka selles vaates on Eesti teistest Balti riikidest looduslikult lähemal Baltoskandia tuumriikidele.
Subscribe to:
Posts (Atom)