Urmas Arumäe: mida võiks nii valijad kui valitavad enne valimisi teada

18.08.2013 11:22 Postimees Urmas Arumäe, EBSi dotsent Viimsi vallavolikogu liige, EBS õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Urmas Arumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis, milliseid õiguslikke aspekte võiksid nii valijad kui valitavad enne kohalike omavalitsuste valimisi teada. Ilus ja suhteliselt rahulik suvi on lõpusirgel, prognooside kohaselt tormine valimissügis aga võtab tuure üles. Kutsun käesolevaga omavalitsusüksuste volikogude liikmeid üles avaldama mõtteid ja tähelepanekuid viimase nelja valitsemisaasta kohta, et uutel valimisvõitlusse sukelduvatel volikogude liikmekandidaatidel oleks «vanade» kogemustest midagi õppida ja oma tulevases tegevuses arvestada. Valija on tark – küll temagi oskab sellest informatsioonist vajalikke järeldusi teha! Alljärgnevalt pakun välja mõned rohkem (õigus)teoreetilist laadi teemad, millega olen kas ise kokku puutunud, lugenud ja uurinud või siis inimestelt «rahvaluule kogumise korras» kuulnud. Seadust pole märkimisväärselt muudetud Viimase valimisperioodi ajal ei ole kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust (KOVVS) märkimisväärselt muudetud, et see peaks kuidagi valijaid erutama. Siiski on alates 1.01.2010 kuni 01.04.2013 jõustunud kokku kuus KOVVS-i parandatud redaktsiooni. Olulisematest tänaseni kehtivatest muudatustest võiks nimetada kolme: 1) nendel valimistel peavad valimisliidud olema moodustatud kirjaliku seltsinguna ja sellega seoses on vaja asjaosalistel teada mitmeid detaile (muudatus jõustus 01.04.2011); 2) reguleeritud on elektroonilise hääletamise korraldamist (muudatus jõustus 11.11.2012) ja 3) uue redaktsiooni on saanud volikogu liikmete registreerimise ja nende volituste algamine sellise saadikukandidaadi osas, kes valimistulemuste väljakuulutamise ajal on volikogu liikme ametiga ühitamatus ametis (sh nn «peibutuspardid») ning peab seetõttu teavitama, kas ta soovib osaleda kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu töös või jätkata oma senises ametis ja mandaadist loobuda (muudatus jõustus 01.04.2013). Volikogu liikmete kompetents ja vaba mandaat Kompetentsi all ei pea ma silmas tsensusi (haridusnõue, keelenõue vms – ehkki ka neid võib eraldi arutada), vaid volikogu liikmete õigusi/volitusi, ehk saadud mandaadi teostamist. Mõneti on isegi «kohatu» rääkida eraldi mingitest mandaadi teostamisega seonduvatest õigustest või volitustest, kuna mandaat sisaldab neid – mandaat ongi õigus ja volitus. Õigusteadlased on öelnud/kirjutanud, et volikogu liikme kompetents on midagi haldusorgani pädevuse ja isiku subjektiivse õiguse vahepealset: kompetents lähtub küll avaliku võimu teostamise vajadusest, kuid konkreetsel juhul sõltub kompetentsi teostamine esinduskogu liikme nägemusest (Liina Lust). Nii valijatel kui valitavatel on oluline teada, et Eestis kehtib n-ö «vaba mandaadi põhimõte» (sama ka riigikogu liikme puhul). Linna- või vallavolikogu liikme suhtes tähendab see lihtsustatult öeldes seda, et: 1) volikogu liige ei esinda üksnes «oma valijaid», vaid kõiki omavalitsusüksuse elanikke; 2) mitte keegi (ka erakond või valimisliit) ei saa volikogu liiget tagasi kutsuda; 3) volikogu liige on vaba oma poliitilistes valikutes (sh võib ta muuta oma maailmavaatelisi seisukohti ning sellega seonduvalt valimisliidust või erakonnast välja astuda – teisisõnu ta ei ole seotud valimislubadustega ega ka n-ö «oma valijatelt» saadud juhistega). Võib ka öelda, et volikogu liikme tulevasi otsustusi ei saa valimistel ette kokku leppida (nõudku valija, mida nõuab ja lubagu valitav, mida lubab) – otsused sünnivad avatud poliitilise protsessi tulemusena. Analoogia põhjal saab väita, et volikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest volikogus või selle organites. Poliitilist vastutust ta muidugi kannab, aga selle mõiste sisustamisele läheks vaja rohkem ruumi kui ajalehel pakkuda on. Eeltoodut kokku võttes saab öelda, et vaba mandaadi põhimõtte riiveks on igasugused volikogu liikme n-ö poliitilise enesemääramisõiguse teostamisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Koalitsiooni «teerullist» ja opositsiooni võimalustest ja võimetusest Demokraatias kehtib enamuspõhimõte ehk enamuse häältega pannakse asjad paika. Samas kehtib ka enamuspõhimõttele vastassuunaline põhimõte - vähemuse kaitse. Vähemuseks saab lugeda ka opositsiooni või mõnda volikogus eriarvamusele jäänut. Õigusteadlased on vähemuste kaitse põhimõtte sidunud võrdse kohtlemise põhimõttega (vt ka põhiseaduse paragrahv 12). See on ka mõistetav, kuna mandaati peab olema võimalik teostada. Volikogu liikmeid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Igasugune piirang on põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui sellel on seaduslik eesmärk ning see on sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Omavalitsusüksuse elanikke võib olla konkreetses küsimuses keeruline kaitsta, kui volikogus vähemusse jäänud poliitikud ei saa koalitsiooni «teerulli» tõttu sisuliselt volikogu tegevuses osaleda. Ideaalis peaks kõik volikogu liikmed saama oma mandaati teostada formaalselt võrdsel alusel. Tähelepanelik lugeja sai muidugi aru, et ma ei kirjuta sellest, et koalitsioon ei peakski saama oma poliitikat ilma opositsiooni või vähemuse nõusolekuta ellu viia. Ei, seda mitte… Jutt on sellest, et ei tohi kasutada võimupositsiooni teiste poliitiliste jõudude olukorra halvemaks muutmiseks. Nii oleks vähemuste kaitse põhimõttega vastuolus sellised vähemuse vastuseisust hoolimata enamuse «teerulli tehes» läbisurutud otsused, millega halvenevad vähemusse kuuluvate volikogu liikmete mandaadi teostamise võimalused (nt otsus/tegevus, et opositsiooni liikmeid ei arvata revisjonikomisjoni või lausa mitte ühegi komisjoni liikmeks, samuti piirang, et eelnõu saavad esitada vaid viis volikogu liiget, samas kui opositsioonis on vaid kolm liiget vms). Esineb ka juhuseid, et koalitsiooni mittekuuluvale volikogu liikmele lihtsalt ei anta talle seadusega ettenähtud või muud seadusega lubatavat informatsiooni. Üsna laialt on ka levinud praktika, et opositsiooni liikmetele ei anta mitte mingisugust võimalust avaldada oma seisukohti, informatsiooni ja arvamusi valla- või linnalehes või muus omavalitsusüksuse hallatavas meediaväljaandes (see on seotud sõnaõiguse piiramise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega). Muidugi võib juhtuda, et opositsioon ongi saamatu ja ei saa oma rolliga hakkama ka siis, kui koalitsioon ei käitugi «pahatahtlikult». Selle kokkuvõtteks on õigusteadlane Liina Lust intrigeerivalt küsinud, et «kui ebamugavaks võib teha vähemuse elu esinduskogus?» või «kui palju peab enamus taluma esinduskogu enamuse tahte elluviimise keerulisemaks muutmist vähemuse poolt?» (nt obstruktsioon). Need on keerulised küsimused – see ongi mõnes mõttes poliitika! Pärast (poliitilist) kaklust rusikatega ei vehita Juristina olen pidanud korduvalt õlgu kehitama, kui üks või teine volikogu liige ühest või teisest omavalitsusüksusest «ähvardab» volikogu otsuse kohtusse kaevata, sest otsus on «vale». Tegemist on n-ö omavalitsusüksuse sisesuhtega, mida nimetatakse «organitüliks». Riigikohus on selgelt väljendanud, et omavalitsusüksuse sisesuhetest tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole kehtiva õiguse alusel võimalik kasutada haldusõiguslikke õiguskaitsevahendeid, sealhulgas võimalust pöörduda kaebusega halduskohtusse. Samuti ei peeta õigeks olukorda, kus volikogu liige pöördub volikogu sellise otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse – seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks. Kui kohe kuidagi «organitülita» ei saa, on volikogu liikmel selleks õigusliku aluse olemasolul võimalik pöörduda taotlusega maavanema poole (kui tegemist on üksikaktiga). Samuti on võimalik (kui see on omavalitsusüksuse põhimääruses reguleeritud) taotleda volikogu vastuvõetud otsuste uuesti läbivaatamist, esineda istungil protestiga, vaidlustada hääletamise tulemusi või algatada volikogu õigusaktide või nende muutmise koostamist vms. Toimingu vaidlustamise soovi puhul «organivaidluse» mõttes võib mõelda ka õiguskantslerile kaebuse esitamisele. Seda, kas volikogu otsus on sisult otstarbekas, ei saagi keegi teine peale volikogu enda otsustada. Üldjuhul saab valla- või linnaelanik (valija) esitada populaarkaebuse siis kui rikutud on otsuse tegemise protsessi, kuid siin on vaja arvestada veel muudegi detailidega. ToimetasMerike Teder, reporter

Kehva lastetoa tagajärgi ei muuda leping ega seadus, vaid haud

EBSi õppejõud ja endine justiitsminister Urmas Arumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis Kaisma ja Vändra valla liitumise järel tekkinud tülist rääkides, et antud juhul taandub kõik võimulolijate lastetoale, petetute valulävele ja sellele, mida otsustab sellises olukorras valija. Postimees.ee'st võis 9. juulil lugeda, et Pärnumaa Kaisma vald liitus 2009. aastal Vändra vallaga ja mõlemapoolsel heakskiidul sõlmiti õiguste tagamiseks liitumisleping, mida Vändra valla tollased/praegused juhid (täpsemalt ilmselt vallavolikogu osad liikmed) on väidetavalt rikkunud. Kuna ma olen viidatud liitumislepingu autor, siis alljärgnevalt mõned sellekohased tähelepanekud. Vale on Postimehe viidatud artikli pealkiri, nagu lubaks valimisseadus väikevaldadest üle sõita. Millele selline väide toetub, artiklist ei selgu, mistõttu ei saagi aru, miks selline sisutu artikkel üldse ilmus. Mingit seadusega vastuolu ei ole. Kaisma valla Vändra vallaga liitumise lepingu sõlmimise ajal kehtis kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) 16.01.2009. a. redaktsioon (mida käesolevaks ajaks on muudetud 7 korda). Selle § 8 lg 2 p 2 lubas üldreeglist erinevalt moodustada ühe valla territooriumil mitu valimisringkonda, kui tegemist on viimase kahe valimisperioodi jooksul ühinemise või jagunemise teel tekkinud kohaliku omavalitsuse üksusega. Mõistetel «ühinemine» ja «liitumine» ei tehtud siis ega tehta ka täna KOVVS-is vahet. Valimisringkonnad tuli moodustada «ühinevate» kohaliku omavalitsuse üksuste kaupa. Ühe hilisema parandusega on mõiste «ühinevate» asendatud mõistega «ühinenud», ehk siis sisulist muudatust pole toimunud. Mandaatide arv moodustatavates valimisringkondades ei võinud KOVVSi 16.01.2009. a. redaktsioonis olla väiksem kui kolm (mis Kaisma puhul nii ka oli) ja ka see põhimõte ei ole siiani muutunud. Mandaatide valimisringkondade vahel jaotamise osas ei ole samuti võrreldes varasemaga midagi muutunud. Mitme valimisringkonnaga kohaliku omavalitsuse üksuses jaotatakse pool mandaatidest valimisringkondade vahel võrdselt, ülejäänud mandaadid jaotatakse lähtudes valijate arvust rahvastikuregistri andmete põhjal valimisaasta 1. juuni seisuga. Liitumislepingu p 5.2. sätestab vallavolinike kokkuleppe, mille kohaselt on Vändra valla vallavolikogu koosseisus läbi saadikumandaatide kvoodi tagatud lepingu sõlmimisel ja ka edaspidi Kaisma valimisringkonnale 3 saadikumandaati (Vändra valla vallavolikogus oli ja on siiani kokku 15 liiget), mis iseenesest ei ole vastuolus seaduses mõttega. KOVVS § 8 lg 2 p 2 sõnastusest võib aru saada, et rohkem kui ühe valimisringkonna moodustamine ühe valla territooriumil on erand ja lubatud ühinemise/liitumise puhul. Samas on liitujad soovinud, et selline korraldus kehtib kaks valimistsüklit (kuni aastani 2017). Riik on Pärnu tollase maavanema, Toomas Kivimägi isikus liitumist selle taotletud/esitatud tingimustel aktsepteerinud, kui maavanem esitas 16.04.2009. a. oma positiivse arvamuse Kaisma valla Vändra vallaga liitumistaotluse juurde ning saatis selle siseministeeriumile. Ka ministeerium pole sellist liitujate soovi vaidlustanud. KOVVS § 8 lg 2 p 2 ei ole võimalik tõlgendada nii, et 2013. aasta kohalike volikogude valimiste puhul rohkem kui ühte valimisringkonda Vändra vallas moodustada ei või. Kindlasti võib (ja liitumislepingu järgi peabki), sest jätkuvalt on seaduse erisätte mõttes tegemist «viimase kahe valimisperioodi jooksul ühinemise või jagunemise teel tekkinud kohaliku omavalitsuse üksusega». Tegemist on huvitava olukorraga – meil on laual küll liitumisleping, kuid kadunud on lepingu üks esialgne osapool, ehk Kaisma vald kui juriidiline isik, sest lepingu järgi nii pidigi juhtuma. Kaisma valla õigusjärglaseks on liitumislepingu järgi Vändra vald (lepingu p 3.3.). Liitumislepingu korrektne täitmine ja sellega seonduv on Vändra vallavolikogu ja osaliselt vallavalitsuse sisemiste arutelude/vaidluste/otsuste teema. Lepingut tagasi pöörata pole praktiliselt võimalik, juriidilist vastutust poliitikute lubaduste mittetäitmise suhtes nagunii rakendada ei saa… Seega taandub kõik võimulolijate lastetoale, petetute valulävele ja sellele, mida otsustab sellises olukorras valija, kui ta valimiskabiinis riigiga/omavalitsusüksusega kahekesi on… Avaldatud Postimees, Arvamus 11.07.2013.

DISKUSSIOONI FOOKUS PEAB OLEMA PAIGAS

Nagu EELK piiskopliku nõukogu 19.03.2013. a. koosolekul otsustati, tegeleb vabamüürluse ja EELK suhete ning vaimulikest vabamüürlaste küsimusega edasi EELK õpetuskomisjon. Kirikuvalitsuses on kokku 71 allkirjaga pöördumisi ja üle poolesaja eraldi saadetud seisukoha. Eesti Kirikus ja teisteski väljaannetes on avaldatud mitmeid asjakohaseid artikleid – seega diskussioon käib. Assessor Mati Maanas on 3. aprilli Eesti Kirikus kahelnud vaimulike eetikakoodeksi vajaduses – seetõttu seda teemat ma alljärgnevalt käsitleda ei võta. Et diskussiooni fookus paika saada, tuleks selgeks teha, mida me õieti taga ajame ja õpetuskomisjonilt ootame – kas otsime ketsereid või püüame selgust saada nüüdisaegse Eesti vabamüürluse ja EELK ideoloogiliste suhete sobivusest vms. Usun, et fookuse osas aitab meid õigel rajal hoida ka ajalooline taust ja manitsus, et me ei peaks ennast laskma eksitada põnevatel menuraamatutel, mis levitavad peamiselt templirüütlite (aga ka vabamüürlaste jt) ning Rooma katoliku kiriku vahelisi suhteid käsitlevaid legende ja väljamõeldisi või sootuks võltsinguid. Kirikulooline kontekst Kui me tahame nt templirüütlite ja vabamüürlaste ning EELK suhetele aastal 2013 Eestis mingit hinnangut anda, peaksime vaatama ajalukku – nii nende organisatsioonide kui ka kiriku arengule (tegelikult ka ühiskonna arengule tervikuna, sh valgustusajastule, kuid siinkohal pole selleks kahjuks ruumi). Vastasel juhul ei suuda me vahet teha Rooma katoliku kiriku ja templirüütlite või vabamüürlaste suhete vahel võrrelduna luteri kiriku suhetega nimetatud organisatsioonidega. Nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste varasem (avalikult leitav) ajalugu on olnud moel või teisel seotud Rooma katoliku kirikuga. Olulisteks daatumiteks on selles loos minu hinnangul aasta 325 pKr, kui kristlusest saab Rooma impeeriumi riigiusk; aasta 1128, kui Troyes’ kirikukogul tunnistab katoliku kirik templirüütleid ametliku sõjaväelise ja usuorduna; aasta 1139 kui paavst Innocentius II andis templirüütlitele ainult paavstile allumise õiguse ja lubas neil muuhulgas ehitada kirikuid. Nii nagu katoliku kirik templirüütlite sündi lubas ja organisatsiooni soosis, nii ta selle paavst Clemens V heakskiidul koos liikmetega 1307. aastal ka hävitas (reedel, 13. oktoobril). Väidetavalt piinati ja sunniti jumalateotamist üles tunnistama paljusid, kes seejärel tuleriidal põletati. Arvatakse, et mitte kõik templirüütlid ei saanud hukka – õnnelikumad said põgenema, kuigi nad pidid avalikkuse silmist kaduma ja oma tegevust varjatult jätkama. Välistada ei saa, et osad templirüütlid jätkasid oma tegevust organisatsioonides, millest võisid välja kasvada ka vabamüürlaste vennaskonnad. Sellele viitab asjaolu, et esmakordselt on allikates vabamüürlaste vennaskondi Inglismaal mainitud juba aastal 1376. Samas ei ole selle väite (vabamüürlast sidumine templirüütlitega) tõestuseks veenvamat argumenti/tõendit avalikest allikatest leida. Võib ka väita, et selliste seoste väljapakkumine on n-ö hilisem meelevaldne spekulatsioon. Templirüütlid olid gnostikud ja vastandasid Kristuse kirikule Pühavaimu templi. Nad võtsid üle ja arendasid edasi keltide esoteerilisi teadmisi, sattudes ka seetõttu kirikuvande alla. Neid sündmusi pole tänapäeval täpselt taastada enam võimalik, ehkki püütakse (vt nt Alain Desgris. L'esoterisme Templier. Le livre des mysteres et des revelations, 1998). Järgmine oluline daatum on aasta 1517, millega algab Martin Lutheri algatatud protestantlik reformatsioon, mille tulemusena eraldusid katoliku kirikust luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik. 1523. aastal jõudis reformatsioon ka Eestisse. Inglismaa kirik rajati aastal 1534. Euroopas tõi reformatsioon kaasa katoliku kiriku nn vastureformatsiooni, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618 – 1648) tõi luterlikele ja teistele protestantlikele piirkondadele lõpliku (usu)vabaduse. Nüüdisaegse vabamüürluse alguseks võib lugeda XVIII sajandi esimest poolt Inglismaal, kus mitme looži ühinemisel asutati Londonis 1717. a. esimene suurloož. Vabamüürlus levis seejärel kiiresti kogu Inglismaal, selle asumaades ja Euroopa mandriosas. Rooma katoliku kirik näitab oma suhtumist nüüdisaegsesse vabamüürlusse 1738. aastal, kui taaskord paavst Clemens, seekord Clemens XII, vabamüürluse hukka mõistab. Protestantlike luterlike kirikute poolt midagi sellist toimunud ei ole. Mõned üksikud erandid välja arvates. Kas Mati Maanase 3. aprilli Eesti Kirikus antud vihje luterliku vaimulikkonna tõsistele erimeelsustele, mis võib üle kasvada kirikulõheks, on samuti seotud katoliku kiriku võimalike mõjudega ja sellest tuleneva vabamüürluse hukkamõistuga? Ajalooliselt tekkis vabamüürlus Eestis aastatel 1771 (mõnedel andmetel 1773) kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož Isis, kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikdu ja kunstitegelased. Eestlastest kuulus sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustmiseni tsaari-Venemaal 1822. aastani tegutses Eestis kokku viis looži. Vabamüürlaste organisatsioonide asutamisele Eestis aitasid kaasa soomlased - meie kultuuriruumiga sarnase protestantliku riigi alamad. Vabamüürlaste organisatsioon Eestis taasloodi 1992. a., mil alustas tegevust loož Fööniks nr.1. Eeltoodust saab järeldada, et nüüdisaegne vabamüürlus on sündinud protestantlikus maailmas 300-aasta jooksul ja sellel pole otsest seost keskaegse nn operatiivse müürlusega ehk kirikute ja katedraalide ehitajate gildidega. Kuna vabamüürlaste organisatsioonid on rahvuslikud, ei ole neil ühtset rahvusvahelist keskust. Loožid moodustavad maade kaupa iseseisvaid keskorganisatsioone ehk suurloože (vt ka http://www.eestisl.ee/index.php?). Eraldi tuleb aga rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome kõrgkraadide suurloožid (Iidne ja Tunnustatud Šhoti Riitus, Templi- ja Malta Rüütlite Suurprioraat, Konstantinuse Punase Risti Suurkonklaav), on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust. Sala versus varjatud Mõisted “salaühing” ja “salaorganisatsioon” tunduvad põnevatena ja põnev asi müüb. See võib tunduda semantika küsimusena, kuid ideaalis peaks salaühingud ja salaorganisatsioonid tähendama selliseid organiseeringuid, millistest me midagi ei tea. Nii kvalifitseeruvad salaorganisatsioonideks riikide salaoperatsioonide läbiviimiseks moodustatud või ka näiteks luuretegevusega seotud organiseeringud. Salaorganisatsioonide puhul ongi esmatähtis see, et nendest kõrvalseisjad midagi ei teaks, sest muidu võib neil oma eesmärgi saavutamine keeruliseks osutuda. Nüüdisajal on salaorganiseeringute moodustamine võimalik peamiselt riikide või nt mõne terroriorganisatsiooni poolt. Avalikes allikates käsitletud “salaühingutest” võiks siinkohal nimetada 1954. aastal asutatud Bilderbergi Gruppi, mida “ametlikult” pole olemas. Teisiti on üldsusele teada organisatsioonidega, milliste üheks tunnuseks on soov neile kuuluvat teatud informatsiooni varjata. Sellised organiseeringud peaks nüüdisajal olema vägagi huvitatud, et nad oleks nähtavad ja et neist kõneldaks (ajaloos on olnud ka perioode, kus nt nii templirüütlitel kui vabamüürlastel tuli katoliiklikes riikides olla n-ö põranda all). Sellised organiseeringud on esitanud oma asutamislepingu ja põhikirja registreerimiseks vastavatesse riiklikesse registritesse, neil on oma veebilehed, ajakirjad jms avalikkusega suhtlemise kanalid. Nad tuletavad aeg-ajalt ennast meelde ja tutvustavad teatud mahus oma tegevust erinevates meediaväljaannetes. Neil, nagu meil kõigil ja nagu igal organisatsioonil, on omad saladused. Selliste organisatsioonide puhul peaks eesti keeles kasutama mõistet “varjama”, ehk siis salajaseks tegema või salajas hoidma. Nende tegevuses on midagi, mis kõrvaltvaatajale tundub saladuslik ehk salapärane. Samas “varjatud” ei ole sama mis “salajane”. Tegelikult ei ole võimalik ühegi inimese moodustatud organiseeringu saladusi lõputult hoida, olgu nende saladuste hoidjad nii hoolsad kui tahes. Aeg ja äraandjad teevad oma töö ning on seda ajaloo jooksul ka tõestanud... Üks mu õpetatud sober heitis õhku küsimuse, et kas tänapäeva sotsiaalvõrgustikke võiks pidada "salaorganisatsioonideks"? Tõepoolest – me võime teada sotsiaalvõrgustike lihtliikmeid nime- ja nägupidi, kuid neist suuremate ja võimsamate võrgustike puhul võivad jääda “saladuseks” võrgustike tellijate ja arhitektide tegelikud eesmärgid. Nii oleme me kõik moel või teasel mingis “salasepitsuses” osalised. Meie pisikesed isiklikud inimlikud saladused ning meie teod ja mõtteavaldused on jälgitavad ja kuskil “kindlas kohas” salvestatud. Aga me ei saa tänapäeva võrgustiketa ega ka teiste mittetulunduslike organiseeringuteta hakkama ühel lihtsal inimlikul põhjusel - suhtlemisvajadus. Paljudes allikates, mis käsitlevad nn salaühinguid, on kokku keedetud paras segapudru. Ühte patta on pandud nii templirüütlid ja vabamüürlased kui ka illuminaadid, mafia ja Hiina triaadid. Mõnes allikas on püütud “salaühinguid” grupeerida. Nii on välja pakutud neli gruppi: 1) usulised salaühingud (nt druiidid, kabalistid, Opus Dei jt); 2) salajased initsiatsiooniühingud (nt Siioni Abiklooster, templirüütlid, vabamüürlased, roosiristlased jt); 3) poliitilised salaühingud (nt illuminaadid, dekabristid, Ku Klux Klan, paremäärmuslikud rühmitused, Al-Qaeda jt) ja 4) kuritegelikud salaühingud (igasugused allilmategelased nagu nt triaadid, mafia, uimastikartellid jt). Charles William Heckethorn on oma raamatus "The Secret Societies of All Ages and Countries" (esimene trükk ilmus juba aastal 1874, avalikult on kindlasti kättesaadav 2009. aasta trükk) jaganud n-ö salaorganisatsioonid kaheks – religioossed ja poliitilised. Tegelikult on veel kaks asjaolu, millega peaks väidetavate salaorganisatsioonide uurimisel ja neist arusaamisel arvestama. Esiteks ajalooliselt kujunenud varjamise vajadusest tulenevalt võidakse nende organisatsioonide poolt ka teatud desinformatsiooni jagada. Teiseks, mis on aga olulisemgi, liigub maailmas ringi mõõtmatus koguses väljamõeldisi ja ka lausa võltsimisi. Viimase kohta saab internetist leitava informatsiooni alusel näiteks tuua väidetava tuhande aastase Siioni prioraadi. See loodi fantaasia, pettuse ja võltsimiste tulemusel 1956 a. Prantsusmaal. Aastatel 1961 – 1984 mõeldi välja selle prioriraadi müstiline ajalugu, mis ulatus lausa Jreuusalemma ristisõdadeni. Võltsiti dokumente ja sokutati need 1960. aastal Prantsusmaa Rahvusraamatukokku. Need väljamõeldised ja pettused seoses olematu Siioni prioraadiga on aga andnud ainest sellistele menuraamatutele nagu M. Baigent’i, R. Leigh’i ja H. Lincoln’i “Püha veri ja Püha Graal”, D. Brown’i “Da Vinci kood”, L. Picknett’i ja C. Prince’i “Siioni paljastamine: Tõde Kristuse püha vereliini kaitsjate kohta” ja tõenäoliselt teistelegi. Tõsi – see kõik toimus katolikus maailmas - protestantlikes maades selliseid tendentse täheldatud ei ole (palun seda võtta kui fakti, mitte kui etteheidet tänasele katoliku kirikule). Minu hinnangul nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste organisatsioonid ei ole salaorganisatsioonid. Tegemist on vormilt mittetulundusühingutega, sisult aga liikmete arendamisele keskendunud initsiatsiooniühingutega (nendes organisatsioonides on selgelt eristatavad n-ö katse- ja õppimisaeg (õpilane ja meister), enne kui jõutakse teatud tulemuseni. Kiriku kontekstis tuleb initsiatsiooniks pidada leeriõpetust), millistel võib olla sisemisi saladusi, mida varjatakse ja mida selle liikmed ei või mitteliikmetele edasi anda. Võimatu on välja pakkuda kasvõi ühte organisatsiooni, millel ei ole saladusi. Ka kirikul kui organisatsioonil on saladused. Kahtlustused Paavst Clemens V-le piisas kahtlustustest, mida külvas Prantsuse kuningas Philippe IV. Viimane soovis oma võlausaldajatest (templirüütlitest) lahti saada, milleks “sosistas” paavstile, et templirüütlid ohustavad paavsti võimu. Tulemuseks juba eespool kirjeldatud reede, 13. oktoober 1307. Ka Clemens XII-le piisas sobingust Prantsuse kuninga, seekord Louis XV-ga, et 28.04.1738. a. avaldatud apostellikus konstitutsioonis “In eminenti” vabamüürlased hukka mõista. Tuleb tõdeda, et kättesaadav kirjandus või e-info ei jäta võimalust üheselt eitada nüüdisaja initsiatsiooniühingute ühiseid juuri ning nende mõningast “ideoloogilist” või ka organisatsioonilist sarnasust või lausa mõningast segunemist. See omakorda annab pahatahtlikele võimaluse üldistamiseks ning muuhulgas ühtede organisatsioonide riituste või saladuste omistamiseks teistele. Selle tulemuseks on muuhulgas justnagu “vaidlustamatu” väide, et vabamüürlased kummardavat saatanat. Avalikult kättesaadava materjali põhjal saab järeldada, et varasemas arengujärgus vabamüürlastega teatud määral (nt 1776 Baierimaal seoses illuminaatide ordu asutamisega toimunu) segunenud illuminaadid olid vähemalt oma algselt suunitluselt ristiusku eitavad ja n-ö Lutsiferi õpetust järgivad. Saab ka meenutada 1885. aastal ilmunud katolitsismi pööranud ja sellega seoses vabamüürlusest “vabatahtlikult” lahkunud Léo Taxil’i raamatut “Kolme-punkti vennad”, kus ta väidab, et massoonlus olevat saatanliku iseloomuga nähtus. Raamat oli ülipopulaarne ka peale seda kui Léo Taxil tunnistas, et tegi nalja. Vabamüürlaste süüdistamine satanismis jäi üldsuse hoiakutes püsima. Kuningad küll vihjasid paavstile ja naljamees tegi rahvale nalja, kuid puuduvad tõendid (vähemalt sellised, mida oleks võimalik avalikult leida), mis kinnitaks tänapäeva Eesti vabamüürlaste seotust saatana kummardamisega. See ei oleks ka usutav põhjusel, et Eesti suurloož, on valinud kristliku tee. Mis saab olla EELK õpetuskomisjoni agendaks? 19.03.2013. a. kogunenud EELK piiskoplik nõukogu tegi EELK õpetuskomisjonile ülesandeks töötada välja hinnang “vaimulike üheaegsele kuulumisele EELK-sse ning vabamüürlusesse Eestis” ja alustada vaimulike eetikakoodeksi ettevalmistamist. Minu hinnangul ei ole see õnnestunud ülesandepüstitus, sest õpetuskomisjon saab kujundada seisukohti õpetuslike küsimuste, mitte vaimulike kuulumise kohta. Leian samuti, et vabamüürlusega seonduda võivate õpetuslike küsimuste arutamisse võiks õpetuskomisjon kaasata vabamüürlastest teolooge ja Eesti Vabamüürlaste Seltsi, kuna komisjonil on õigus kutsuda oma koosolekust sõnaõigusega osa võtma eksperte. Seda, kes millisesse organisatsiooni kuulub, saab Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt otsustada iga isik (vaimulik) ise ja need, kes konkreetset isikut konkreetsesse organisatsiooni vastu võtavad. Seetõttu tundub, et õpetuskomisjonile pandud ülesande fookus on paigast ära ja neilt oodatakse enamat kui on nende võimuses. Õpetuskomisjon saab piiskoplikule nõukogule anda oma seisukoha (mitte hinnangu), kas vabamüürlaste (miks ka mitte templirüütlite, erakondade vms) eesmärkides ja/või suhtumises religiooni on midagi, mis on vastuolus kristliku õpetusega või mis pole kooskõlas vaimuliku kutsega. Seepeale saab piiskoplik nõukogu langetada otsuse. Kui see otsus peaks kaasa tooma õpetuse aluste muutmise, peab selle heaks kiitma vaimulike konverents ja lõpuks ka kirikukogu. Alles seejärel on EELK vaimulikel võimalik otsustada oma isiklik kuulumise küsimus. Urmas Arumäe Õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige EELK Kirikukogu õiguskomisjoni esimees

Kas jaht ketseritele?

Mul on väga kurb näha, lugeda ja kuulda kuidas 21. sajandil üritatakse inimesi “ketseriteks” teha ning hirm ettevõetu võimalike tagajärgede pärast. Seekord ei saa “süüdistada” meediat, sest avaliku häbimärgistamise (stigmatiseerimise) initsiatiiv on tulnud kiriku seest. See, mida seoses õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste organisatsiooni kuulumisega kirjutatud on, ei jäta ilmselt kedagi külmaks – ei toetajaid ega vastaseid. See, et vaimulike hulgas kogutakse allkirju eesmärgiga keelata lisaks vaimulikele ka koguduste ilmikute kuulumine vabamüürlaste hulka, tekitab lausa kõhedust. Mina olen Jaani toetaja. Enamgi veel, olen Jaani sõber ja tean, et Jaan on suurepärane inimene ja väga hea hingekarjane. Käesolevaga soovin diskussiooni lisada veidi õiguslikku vaatenurka, sest kahetsusväärselt on muuhulgas asutud rikkuma Jaan Tammsalu põhiõigusi ja vabadusi. Selle ilmekaimaks näiteks on MTÜ Tartu Pereraadio Ühingu kehtestatud eetrikeeld. Tõenäoliselt on põhjendatud, et erinevad toimetused otsustavad selle üle, mida nad eetrisse või ajalehte lubavad, ehkki ka selles protsessis võib leida aeg-ajalt diskrimineerimise fakte. Samas on Jaan Tammsalu saatesari Leeritund ja igapäevased vaimulikud mõtisklused olnud Pereraadio kuulajatele oodatuimaid juba pikki aastaid ja nüüd äkki enam ei kõlba… Kusjuures ei kõlba mitte sõnumina, vaid sõnumi tooja “ootamatu” kuulumise tõttu vabamüürlaste hulka. Kaudsem “eetrikeeld” on 30 EELK vaimuliku pöördumine kiriku juhtkonna poole palvega keelustada vaimulike kuulumine vabamüürlikku organisatsiooni, kuna see on nende arvates kokkusobimatu vaimuliku ametiga ja tekitavat palju segadust nii EELK vaimulike kui ilmikute seas ning võõristust ja eelarvamusi Eesti ühiskonnas tervikuna. Eks me oska kõik moel või teisel sõnu seada, kuid kui kirikujuhtidele suunatud pöördumise empiirika nt ühiskonna arvamuse osas põhineb Delfi kommentaariumil, siis … Hukka ei saa mõista vaimulike pöördumise sisulist poolt, ehk soovi teatud küsimuses kirikujuhtidelt selgust nõutada. Kirikus on viimasel paaril aastal tuliselt diskuteeritud homode abielu, naispreestrite lubatavuse jt jumekate teemade üle. Kui soovitakse diskussiooni vabamüürluse ja kiriku suhete üle, siis miks ka mitte. Aga kes on need eksperdid, kes kahe mittetulundusühingu suhteid detailides adekvaatselt arutada oskaks? Samas ei saa õigeks pidada vormi, kuidas kogu aktsioon ühe isiku ründamisena on läbi viidud – isiklikust usalduslikust kirjavahetusest ja kiriku siseasjast on tekitatud ilmalik meediasündmus. Juhin tähelepanu, et kui teema vabamüürluse ja kiriku suhetest oleks ka tegelikult küsimuse püstitajatele probleemiks olnud, võinuks selle juba ammu ja ilma konkreetset isikut ründamata kirikujuhtidele esitada. Kuna aga nii ei ole käitutud, jääb vaid loota, et aeg annab vastuse, kas kogu protsessi tagant leitakse kellegi isiklikud ambitsioonid. Selline “menetlusvorm” ei tee kirikule ei head ega au. Mida selline asjaajamine peaks meie kirikust ühiskonnale kõnelema? Kuidas ja kas üldse saab Jaan Tammsalu ennast avalikkuse ees või kiriku sees kaitsta? Sellele ei näi pöördujatest keegi mõtlevat. Meedias on Jaan juba “ketseriks” tunnistatud, süüdi mõistetud ja mõne silmis tõenäoliselt ka hukatud. Avalikkusele näib kõik selge olevat – nii see, mida tähendab vabamüürlus, kui ka see, mida kirikujuhid veel otsustanudki pole. Me oleme Jumala ees võrdsed, aga vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele oleme kõik ka seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida näiteks usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Nii usuline või poliitiline vihkamine kui diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Kui jälgida õpetaja Jaan Tammsalu suhtes toimuvat, siis peaks viitest põhiseadusele nii mõndagi välja lugema ja sellest järeldusi tegema. Kui üleüldse pidada võimalikuks küsimuse püstitamist teemal, kes millisesse organisatsiooni võib kuuluda, siis ei näe ma juristina põhjust, miks vaimulike kuulumine MTÜ-sse “Erakond” peab olema lubatud, MTÜ-sse Eesti Vabamüürlaste Selts (esialgse nimega Eesti Vabamüürlaste Selts “Fööniks”) peaks aga olema keelatud. Tõsi, erakondade puhul me arvame, et nende tegevus on avalik, läbipaistev ja selge ning et erakonna liikmena võid sa jääda kõigi oma tõekspidamiste juurde. Väidan kunagise erakondlasena, et päris nii need asjad tegelikult kahjuks ei ole. Vabamüürlaste puhul häirib aga paljusid “salaorganisatsiooni” imago ning see, et nad ei tea, mida selles organisatsioonis tehakse. Nn salaorganisatsiooniga tegemist olla ei saa, kuna sellel on riigi antud registrikood ja kahe euro eest saab registris ka põhikirjaga tutvuda (täpselt nagu erakonna või kirikugi puhul). Tõsi, sellel organisatsioonil võib olla saladusi, aga nimetage vähemalt üks organisatsioon, millel saladusi ei ole. Mina ei ole pädev selles küsimuses teemat rohkem arendama, aga ühte võin internetist kättesaadava info põhjal öelda küll – erakonnad, erinevalt vabamüürlaste organisatsioonist, ei ole loodud oma liikmete kõlbeliseks täiustamiseks, abivajajate aitamiseks ning valgustuse ja hariduse edendamiseks, et selle kaudu maailma parendada. Erakonna ainus eesmärk erakonnaseaduse § 1 järgi on poliitilise ühendusena oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Julgen sellest järeldada, et vabamüürlaste tegevus on suunatud oma liikmete arendamisele, erakonna kogu mõte on aga saada võimule ja seal püsida. Riik on registreerinud mõlemad organisatsioonid (erakondi muidugi rohkem kui ühe), mistõttu tuleb pidada neid seaduse mõttes legaalseteks ehk lubatud organisatsioonideks. Võttes “eeskuju” pöördujatelt võiks ju küsida, et kuidas käib ilmalik võimutaotlus kokku vaimuliku kutsega? Kui juba “heade” ja “halbade”, “musta” ja “valge” nimekirja organisatsioonide väljaselgitamist on alustatud, tuleks kindlasti võtta seisukoht ka kiriku ja erakondade suhete osas. Ma ei pea sellist teemapüstitust üldse õigustatuks, aga kui juba nii on läinud, siis tuleb kirikujuhtidel otsustada vaimuliku seotuse lubatavus nii erakondluse kui vabamüürlusega. Pole arvestatav vaimulike erakonda kuulumise pooldajate väide, et võimaliku keeluga diskrimineeritaks vaimulikke, kellel samuti võib olla maailmavaade. Kõigil võib olla maailmavaade, aga teatud isikutel on lausa seadusega keelatud erakonda kuulumine. Nendeks on: õiguskantsler ja tema nõunikud,
 riigikontrolör ja Riigikontrolli peakontrolör,
 kohtunik,
 prokurör,
 politseiametnik ja tegevteenistuses olev kaitseväelane. Ka Vabariigi President peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse. Ma ei julgeks küll väita, et selline keeld on diskrimineeriv. Ühtin Eesti Kiriku tellija ja lugejana Marko Tiituse kolumnis “Poolt või vastu” öeldu/kirjutatuga, et “me lihtsalt ei tohi (kirikus) omavahel tülli minna ja lasta endid üksteise vastu välja mängida”, nagu ka tema viitega Lea Jants-Ylönenile: “Oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on meie vastu, vaid olla nendega, kes on meie poolt.” Lõpetuseks loodan, et suudame sellele teemale kiriku sees intellektuaalsel tasandil lahenduse leida. Urmas Arumäe õigus- ja juhtimisteadlane EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige Avaldati Eesti Kirikus 13.03.2013. a. pealkirja all "Oleme kõik seaduse ees võrdsed"

Meil on vaja riiki, mida me suudame tunnetada

Kõigevägevamalt on palutud meelekindlust 
leppida asjadega, mida ei saa muuta, 
julgust muuta asju, mida saab muuta, 
ja tarkust 
nende vahel vahet teha. Me peame Eestis ilmselt leppima sellega, et oleme territooriumilt väikeriik, et meid on rahvaarvult vähe ja ukaasiga meid rohkemaks ei tee, et oleme Euroopa Liidu ääremaa ja erikohtlemist pole EL-ilt oodata (Euroopa Komisjoni riigiabi voliniku Joaquin Almunia värskelt saadetud selge sõnum), et meil ei ole aastas kahte-kolme viljasaaki, et meil ei tule maa seest naftat ning et me ei suuda (niipea) lahti saada oma nn 700-aastase orjapõlve kompleksist. Julgen väita, et me ei ole peale EL-ga liitumist enam ka rahvusriik, kuigi tuleb möönda, et rahvusriigi mõistet on vastavalt (poliitilistele) vajadustele ikka ja jälle revideeritud ja see on muutunud üsna hägusaks… Euroopa Liit on rahvuslusele vastassuunaline protsesse, mis tähtsustab riigiülest ja regionaalset tasandit (seetõttu ma ei tea, keda või mida pidas silmas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, öeldes, et “me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni loomise suunas.”). Meie võimuses ei ole üleöö muuta inimeste hoiakuid – see toimub põlvkondade vahetumisega. Vaatamata sellele otsustagem ära, kas riik on inimeste või inimesed riigi pärast ja üritagem siis vastavalt käituda. Minu arusaam asjadest ütleb, et rahvas on riigi loonud, mitte vastupidi. Organisatsiooni looja saab seda nii reorganiseerida kui ka lõpetada. Leppigem ka kokku selles, kas omavalitsusüksused on riigi armust või rajaneb riik tugevale omavalitsussüsteemile (kahel korral ajaloos on toimivale omavalitsussüsteemile rajatud meie rahvusriik) ning käitugem siis vastavalt. Ma eitan seisukohta, et omavalitsusüksused on üheks riikliku kohahalduse organiseerimise vormiks (riigivalitsemise eriliigiks). Ma pooldan vaba kogukonna teooriat. Me võiksime olla uhked oma ajaloo üle ja kuulutama nt 1000-aastast Eesti (muistset) riiklust (vt Uluots: Eesti muistsest riiklusest ja ühiskondlikust korraldusest (1932) ja Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil (1935)), mida on korduvalt püütud jalge alla tallata. Me ei ole orjarahvas, vaid sajandite jooksul korduvalt okupeeritud (riigi) rahvas, kes on pidevalt priiuse eest võidelnud ja 20. sajandil kahel korral rahvusriigi üles ehitanud (eelöeldu ei ole mõeldud asjatundja (mida ma ajaloo asjus ei ole) seisukohana ajalookäsitluste alasesse diskussiooni, vaid pigem emotsionaalse seisukohana). Me peame muutma oma (väike)riigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis parema elu (võib käsitleda ka võtmes “võimalustele vastava parema elu”). Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse (sõltumata rahvusest ja tegevusvaldkonnast) ja kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada ei lase (vt ka Altosaar: Eesti edu tagavad hoolivus ja usaldus). Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused võõrtööjõu teemadel. Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel. Joaquin Almunia jutt EL-i ääremaadest ja nende erikohtlemise välistamisest pädeb meie arengutaseme puhul ka siseriiklikult. Kui me suudaks kokku leppida selles, et rahvuslik rikkus sünnib loomisest mitte ümberjagamisest ning sellele toetuvalt ka õiguskorda kohendaksime, saaksime jälle sammukese edasi. Kui meie üks suurtest eesmärkidest on Skandinaavia, siis peame oma õigusloomes hakkama (rohkem) juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest (täna kuulume nn Germaani õigusperekonda, ehk lihtsamalt – meie mudelõigus on saksa õigus). Tarkus teha vahet võimaliku ja võimatu või siis lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel oleks kasulik meile kõigile. Vabariigi presidendi üleskutse teha Eesti riik viie aastaga (100-ks juubeliks) korda, on küll innustav, aga mida tähendab “korda” ja milline on “tegevusplaan”? Tõenäoliselt suudame tõsiselt pingutades viie aastaga mõne konkreetse asjaga maha saada, aga suuri plaane meil siiski sõnastatud ei ole. Seega saab see tegevusplaan koosneda vaid väikestest (mis ei tähenda mitteolulistest) ja jõukohastest praktilistest sammudest, mida saab ära teha ja mõõta. Nii võiks 100-ks juubeliks ära teha kolleeg Raidla pakutud riigipidamise reformi, püüdes seekord reformi kui protsessi juhtida professionaalselt, lähtudes seejuures muudatuste juhtimise põhitõdedest ja nt Soome kogemusest reformide läbiviimisel. Aga äkki meil ikka on see suur plaan olemas, kuna see peaks ju taanduma küsimusele, mis on riigi mõte? Põhiseadus sõnastab meie riigi mõtte nii: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kas selle kõrvale peab üldse mingeid uusi “suuri eesmärke” seadma? Või kui seamegi, siis ei tohiks need uued ideed olla vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Mõtestagem koos ja avalikult lahti, mida põhiseaduse preambulis seatud eesmärk tähendab ja mida me selle nimel peame tegema täna, homme - pidevalt. Riik ei ole vähem- või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses (Ding an sich), nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks (Ding für uns). Urmas Arumäe EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Ilmus 04.03.2013 Äripäev.ee (http://www.ap3.ee/blog/2013/3/4/vajame-riiki-mida-suudame-tunnetada) ja sama päeva paberversioonis lühendatuna.

Mõtteid inspiratsioonist

Vahel õigustatakse loomingulisi tegematajätmisi tuntud prosaisti, Eduard Bornhöhe, kangelase, Salomon Vesipruuli, sõnadega “No ei tule vaimu pääle”. Jõuluajal tasub meenutada “vaimu pääletulemise” lugu kaugest 1945. aasta Californiast, Hollywoodist, seoses tuntud jõululaulu “Let It Snow” saamislooga. Laulu viisi autorilt, Jule Styne’lt (või oli see hoopis sõnade autor Sammy Cahn), on hiljem küsitud, et “mis tuli enne, kas meloodia või sõnad”? Styne (või Cahn) vastas, et “telefonikõne”. Keegi kuulsustest olla helistanud ja palunud jõuludeks uus laul kirjutada. Sellest inspiratsiooniks piisas, vaatamata sellele, et oli juulikuu, õues üle 30 kraadi sooja ning asfalt sulas… Raimond Valgre kirjutas täpselt sama aastal (1945), väidetavalt suvel, “Pärnu ballaadi”. Ilmselt tuli Valgrele kaunil suveajal vaim kergemini pääle: “Suvi nii soe, asfalt sulas linnas…” Huvitav on jälgida ka laulusõnade puhul algusridade teatud sarnasust. 1. Suvi nii soe (tegemist ilmastikuolude määratlemisega) 1. Oh the weather outside is frightful – ilm on väljas kohutav (tegemist samuti ilmastikuolude määratlemisega) 2. Asfalt sulas linnas (tegemist on osundamisega soojuse mõjudele) 2. But the fire is so delightful – kuid (kamina)tuli on nii vaimustav (tegemist on samuti osundamisega soojuse mõjudele) 3. Kavatsus tekkis mul minna… (tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) 3. And since we've no place to go – aga kuna meil pole kuhugi minna… (ka siin on tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) Laulusõnad: "Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!" (also known as "Let It Snow", is a song written by lyricist Sammy Cahn and composer Jule Styne in July 1945. It was written in Hollywood, California during one of the hottest days on record). Oh the weather outside is frightful But the fire is so delightful And since we've no place to go Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! It doesn't show signs of stopping And I've bought some corn for popping The lights are turned way down low Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! When we finally kiss goodnight How I'll hate going out in the storm! But if you'll really hold me tight All the way home I'll be warm The fire is slowly dying And, my dear, we're still good-bying But as long as you love me so Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! Pärnu ballaad Suvi nii soe, asfalt sulas linnas, kavatsus tekkis mul minna, nädalaks puhkama Pärnusse. Nädal läks pea, nautides seal loodust, äkki just vastu mu ootust, viimasel päeval siis juhtus see... Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid siis kui kohtasin teda, tundsin liiga kiirelt lõi mu süda. Ent roosiaeg möödus ruttu, sest juba lõppes mu puhkus, nii peale lühikest puhkust, läksid lahku me teed. Rahu ei siis, kuskil enam leidnud, miski mu mõtteid ei köitnud, Pärnu vaid ihkasin tagasi. Kord sinna siis, puhkepäeval sõitsin, ning üles neiu kui leidsin, ütlesin lihtsalt ja siiralt nii. Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid kas võin loota ma seda, et see roos kord, ehiks minu tuba. Ent näitas saatus mul karmust, tal nägin käes kihlasõrmust, mu unelm varises põrmuks, roosist okkad vaid jäid...

Ilmselt üritati parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt…

10.05.2011. a. algatati järjekordne tulumaksuseaduse muutmine (edaspidi Eelnõu). Eelnõu eesmärgiks seati muuhulgas tööga seotud tasemekoolituse välistamine erisoodustusena käsitlemisest. Eesmärgiks oli väidetavalt ka maksukoormuse vähendamine, langetades tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks ning eelduse loomine elukestvas õppes osalejate arvu kasvuks. Nimetatud muudatuse vajadust on kirjeldatud ka valitsusliidu programmi peatükis „Haritud Eesti“. Eelnõuga muudeti TuMS § 48 lõige 4 punkti 10. Eelnõu algteksti seletuskirja kohaselt on “tasemekoolituse katmise kulutus õigustatud, kui tööandja vajab oma eesmärkide täitmiseks just sellise kvalifikatsiooniga spetsialisti. Tööandjapoolset tasemekoolituse kulude katmist tuleks vaadelda tavapärase investeeringuna, mille eesmärgiks on eelduste loomine tööandja edukaks toimimiseks tulevikus.” Nii sai eelnõu algteksti kirja, et erisoodustus on muuhulgas „10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine“. Kuna Eelnõu autorid pidasid silmas vaid töö- või teenistussuhtes olevate isikute tasemekoolituse kulude katmist, reageeris sellele Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oma 07.06.2011.a kirjaga nr 4/, tehes ettepaneku täiendada eelnõu selliselt, et ei diskrimineeritaks töö- ja teenistussuhet mitteomavaid juhtorganite liikmeid. Kaubanduskoja väljapakutud eelnõu tekstiks kujunes: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”. Kaubanduskoja hinnangul ei peaks tasemekoolituse soodustamisel piirduma üksnes töö- või teenistussuhtes olevate isikute koolitamise soodustamisega, kuna on ilmselge, et lisaks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele, tagavad ettevõtete edukuse ka kvalifitseeritud ettevõtete juhid. Nõus! Riigikogu rahanduskomisjon nõustus põhimõtteliselt Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekuga ja otsustas oma 09.06.2011. a. istungil muuta eelnõu ja sõnastada TuMS § 48 lg 4 p 10 selliselt, nagu see tänasel päeval kehtib: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega ning juriidilise isiku juhatuse liikme, välismaa äriühingu filiaali juhataja ja mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhi ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”
[RT I, 08.07.2011, 5 - jõust. 01.01.2012]. Komisjon rõhutas selgituses, et siiski ei ole õige laiendada välistust kõigile juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmetele, kuna TuMS § 9 alusel kuuluvad nende hulka ka isikud, kelle tasemekoolituse kulude katmist ei saa käsitleda ettevõtte investeeringuna (likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, jne). Teatud mööndustega samuti nõus! Kuna seadusemuudatuse seletuskiri ei seleta enam midagi, sest eelnõu teksti muutmise korral ei tegele halva tava kohaselt keegi algse seletuskirja täiendamisega, peaks seaduse adressaat seaduse teksti grammatiliselt tõlgendades saama aru, et iga ettevõtte töötaja ja näiteks ka juhatuse liikme ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulud saab kanda ettevõtte kuludesse ja neid kulusid ei maksustata erisoodustusmaksuga. See on positiivne uudis ja tõdegem, et sellist positiivset uudist on meedia vahendusel jagatud korduvalt ja kuhjaga. Kui aga asja lähemalt uurida, võib õnn jääda üürikeseks. Tihti peitub kurat pisiasjades ja jääb mulje, et viidatud täiskasvanute koolituse seaduse (edaspidi TäKS) § 3 seadusandja kas ei lugenud üldse või ei teinud selle suhtes mingitki analüüsi. Vähemalt ei ole sellist analüüsi või teemakäsitlust võimalik avalikest kanalitest jälgida ja kättesaadavatest seletustest lugeda. TäKS § 3 teksti väljavõtte kohaselt “tasemekoolitus võimaldab osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust.” Tore, aga nagu Eestis kehtivate seaduste puhul taaskord halvaks tavaks, tuleb mõistete määratlusi tihti otsida hoopis teistest seadustest. Oli see seaduse autorite pahatahtlik plaan riigialamaid eksitada või järjekordne hooletus, aga me ei saa lõplikku hinnangut erisoodustuse välistamisele anda enne, kui teame, mida tähendab osakoormus või ekstern. Osakoormuse ja eksterni mõiste selgitamiseks tuleb pöörduda ülikooliseaduse poole. Selle järgi võib ülikoolis toimuda täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksternõpe. Sealjuures osakoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähem kui 75 protsenti. Oluline on veel see, et üliõpilane peab määrama ülikooli astudes oma täis- või osakoormusega õppimise esimesel õppeaastal (seega enne 1. jaanuari 2012. a. ülikooli astunud, kes ei märganud ennast osakoormusega tudengiks määratleda, ei saa kogu stuudiumi jooksul erisoodustusmaksu välistamist kui võimalust kasutada. Ei saa ka need, kes seda selle aasta sügisest ei märganud teha või tulevikus seda “unustavad”). Järgmistel õppeaastatel arvestab ülikool üliõpilase täis- või osakoormusega õppimise määramisel, kuidas on üliõpilane iga õppeaasta lõpuks täitnud õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva üliõpilase viib ülikool üle osakoormusega õppesse üliõpilast ülikoolist välja arvamata. See ongi “unustajatele” üks seaduslik võimalus – muutuda õppetöös laisaks ja loota, et ülikool ta osakoormusega tudengiks määrab.
Kuna erisoodustuse välistamine tähendab õppurile märkimisväärset majanduslikku kokkuhoidu, olemegi jaburas olukorras, kus majandusliku mõttekuse huvides tuleb ülikoolis laiselda. Eksternõppes on isikul võimalik ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Milles on siis probleem? Lihtne vastus on, et seadus diskrimineerib neid, kes täidavad korralikult õppekava – nende suhtes erisoodustust välistada ei saa. Teisisõnu, kui oled laisk või oledki planeerinud õppeprotsessi pikemaks kui nominaalaeg (viimast taotlust ei saa iseenesest hukka mõista), teadmisega, et ei suuda või ei kavatsegi täiskoormusega õppida (st täita iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti), võid rahulikult tööandja kulul õppida, teades, et tööandja selle kulu suhtes erisoodustusmaksu ei rakendata. Miks peaks riik eelistama neid, kes täiskoormusega hakkama ei saa või ei kavatsegi täiskoormusel õppida ning karistama neid, kes suudavad ka töö kõrvalt õppida täiskoormusel? On see tõesti seadusandja tahe? Millise hariduspoliitilise doktriiniga või maailmavaatelise postulaadiga selline diskrimineerimine õigustatud on? Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent