2.1.9. Baltoskandia Viikingiaeg
Ajaloolased nimetavad viikingiajaks Euroopas periood 8. – 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks 13. sajandi esimest poolt. Umbes 300 aasta jooksul mängisid viikingid olulist rolli paljudes Euroopas toimunud pöördelistes sündmustes. Pärimuste järgi tungisid viikingid peaaegu kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid.
Kindlasti olid viikingid osavad ja julged meresõitjad. Viikingeid sundis tegutsema inimlik soov saada rohkem rikkust, orjatööjõudu ning uusi maavaldusi. Nende ootamatutest ja julmadest rüüsteretkedest räägiti legende. Kuid viikingid ei olnud pelgalt põhjamaistest paganatest (mere)röövlid ja rüüstajad. Nad olid ka osavad kaupmehed, käsitöölised ning laevaehitajad. Nende hulgas oli ka ülikuid, insenere, maadeavastajad ja maaharijaid. Nii tõid nad kaasa ka kultuuri ja aitasid kaasa erinevate maade arengule. Näiteks Venemal sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Ka William Vallutaja, kes 1066. aastal tõusis William I nime all Inglismaa troonile, oli väidetavalt viikingipealiku pojapojapoeg. Tema järglased istuvad sellel troonil tänaseni.
7. sajandiks oli Skandinaavia rahvastiku arv oluliselt kasvanud mis sundis inimesi liikuma põhja poole. Sealne kliima ja põllumaa vähesus aga ei soosinud inimeste massilist asumist neile aladele, mistõttu tuli hakata otsima võimalusi teistelt maadelt. Liiga paljud mehed jäid kodusteks, nii põllumeeste kui ka pealike pojad. Neil oli vaja maalt välja pääseda (Ferguson 1981, 14-15). Kindlasti oli viikingluse tekke põhjuseks ka ahnus, vallutus- ja seiklushimu, lihtsalt soov kekkelegi kallale tungida, olupoliitika, põikpäisus või lihtsalt rännuhimu (Magnusson 1980, 33). Ja vaieldamatult sai viikinglus edeneda vaid seetõttu, et tehniline areng võimaldas ehitada vastavaid laevu. Need 25 meetrised, umbes kolme meetri laiused ja meetrise süvisega sõjalaevad võimaldasid edukat ja üllatuslikku kaldarandumist ja olid samas ka väga merekindlad. Viikingid ehitasid ka suurema süvisega kaubalaevu (knörr). Nii põllumaa nappus, vaesus kui laevaehituse edusammud, kuid suure tõenäosusega kõik need faktorid koos lõid pinnase viikingite ajastule.
Skandinaavlaste eeskujul õppisid ka eestlased tegema kahte eri tüüpi laeva: pikka ja kitsast sõjalaeva ning laiemat ja suurema süvisega kaubalaeva.
On teada, et viikingid rajasid oma kolooniad Novgorodi kanti ja ka Soome lääne- ja idarannikule, kuid ei suutnud kanda kinnitada Eesti aladel. Samas tundub üsna mõistlik eeldada, et viikingite peamine kaubatee Peipsi järve tagustele aladele kulges mööda tänast Soome lahte või siis piki Soome või Eesti rannikut või Eesti jõgesid.
Omaette lugu on Islandiga, mille peamised asustajad olidki viikingid. Sellest saab järeldada, et ka Islandilt lahkus viikingite sõja- ja kaubalaevu röövretkedele, et maale rikkust tuua.
Kuidas viikingid Soomes kanda kinnitasid, saab aimu Ola (Wilpuri) esseest (Finland: The Viking Ages). Kuna tolleks ajaks oli Eesti territoorium jagatud kaheksaks üsna tugeva ja vaenlaste vastu kokku hoidva muinasriigi vahel, jäid viikingid oma plaanide teostamisel eestlastele lihtsalt alla. Vastupidi – eestlased avastasid ka ise viikingluse valu ja võlu ning võib arvata, et nad ühinesid viikingitega ja seda esmalt just idakolooniate rajamisel. Teada on, et eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad muutusid Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil lausa ohtlikuks. Seda aega on nimetatud Eesti (resp. Läti) viikingiajaks. Leedust läks ka see ajalooline karikas mööda.
Siinsed arheoloogilised leiud osundavad eestlaste tihedatele sidemetele Rootsi viikingitega. Leitud ehted ja relvad olid kas Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Küllap olid sarnased ka eesti ja skandinaavia viikingite rõivad.
Viikingid hakkasid Euroopas tagaplaanile jääma alates 12. sajandist. Selle üheks põhjuseks peetakse nõrka poliitilist organiseeritust, aga ka ristiusu jõudsat levimist, mis n-ö vallutas Skandinaavia juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuna eestlased jäid paganateks veel paariks sajandiks, pole ka imestada, et eesti viikinglus taandus alles 13. sajandi esimesel poolel, kasvades tasapisi üle rohkem tsiviliseeritud kaubanduslikuks tegevuseks Hansa Liidu raames.
Kunagistest viikingite kasutatud knörridest on välja kasvanud tõelised laevastikud. Nii on tänapäevased Baltoskandia riigid kõik arvestatavad mereriigid ja nende riikide reederid on ühed suurimad Läänemerel.
Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et viikingiaeg on olnud moel või teisel ühine kõigile Baltoskandia riikidele ja mõjutanud nende kõigi majandust ja kultuuri.
Sunday, February 6, 2011
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XIII)
2.1.8. Baltoskandia põhjamaise kultuuri leviala
Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes.
Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.
Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.
Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.
Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured.
Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega.
Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt.
On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on.
19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud.
Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega.
Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont.
On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus.
On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele.
Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.
Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes.
Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.
Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.
Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.
Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured.
Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega.
Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt.
On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on.
19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud.
Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega.
Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont.
On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus.
On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele.
Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XII)
2.1.7. Baltoskandia protestantliku kristluse ala
Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. Sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer.
2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%).
Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt.
2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest).
Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte.
Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik.
Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel.
Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.
Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. Sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer.
2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%).
Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt.
2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest).
Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte.
Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik.
Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel.
Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (XI)
2.1.6. Baltoskandia parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid
Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel ning selgelt eristatavad neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Baltoskandia valdav loodusvöönd on okasmets ehk taiga.
Võrreldes Baltoskandiat Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga tuleb täheldada, et viimane asub kogu täiuses lähisarktikavööndis. Samas vaid väike osa Skandinaavia põhjaosast ja Koola poolsaarest kuuluv lähisarktikavööndisse. See on Golfi hoovuse teene.
Norra, Rootsi, Soome, Eesti idaserva ning Karjala ja Koola poolsaare valdavad metsad on okasmetsad (taiga). Väike riba Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsi, suur osa Eestist ning Läti ja Leedu territooriume katavad aga segametsad. Taani ja Lõuna-Rootsis on valdavad lehtmetsad. Samas on Põhja-Ameerikas samadel laiuskraadidel suuresti tegemist tundraga.
Ka selles vaates on Eesti teistest Balti riikidest looduslikult lähemal Baltoskandia tuumriikidele.
Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel ning selgelt eristatavad neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Baltoskandia valdav loodusvöönd on okasmets ehk taiga.
Võrreldes Baltoskandiat Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga tuleb täheldada, et viimane asub kogu täiuses lähisarktikavööndis. Samas vaid väike osa Skandinaavia põhjaosast ja Koola poolsaarest kuuluv lähisarktikavööndisse. See on Golfi hoovuse teene.
Norra, Rootsi, Soome, Eesti idaserva ning Karjala ja Koola poolsaare valdavad metsad on okasmetsad (taiga). Väike riba Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsi, suur osa Eestist ning Läti ja Leedu territooriume katavad aga segametsad. Taani ja Lõuna-Rootsis on valdavad lehtmetsad. Samas on Põhja-Ameerikas samadel laiuskraadidel suuresti tegemist tundraga.
Ka selles vaates on Eesti teistest Balti riikidest looduslikult lähemal Baltoskandia tuumriikidele.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (X)
2.1.5. Baltoskandia ühine jääaeg
Nii paradoksaalne, kui see ka ei näi, võib uue jääaja põhjustada just paljuräägitud kliima soojenemine.
Viimane toob juba praegu kaasa ookeanide pinna tõusu umbes kolm millimeetrit aastas ja see tõus näib kiirenevat. Kui ka peaksid täituma teadlaste kõige pessimistlikumad ennustused, jääb Kaplinksi järgi merepinnast kõrgemale ulatuv Eesti osa siiski inimeste elule ja põllumajandusele soodsaks piirkonnaks, kuhu kindlasti üritavad pääseda kliimamuutuse sünnitatud ökopõgenikud lõunapoolsematest riikidest. Isegi Lõuna-Euroopast, Hispaaniast, Portugalist, Lõuna-Itaaliast, mida ohustab kõrbestumine. Kaplinski soovitab juba praegu arvestada kliima soojenemise mõju projektides, mis ulatuvad kaugemasse tulevikku, kas või sajandi keskpaika. Selleks ajaks võib Läänemere tõus juba muuta küsitavaks praegu planeeritud ehitused madalatel aladel Lääne-Eestis, säälhulgas Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Kaugemale tulevikule mõeldes aga peaks tõsiselt arutama seda, kas ei oleks mõistlik arendada linnu, mis asuvad merepinnast piisaval kõrgusel, ning arvestada sellega, et näiteks Pärnul võib-olla ei ole üldse linnana tulevikku. Niisamuti Haapsalul. Tulevikku võib aga näiteks olla Otepääl, Rakverel, Vastseliinal. Kas see on nii, võiks teatava tõenäosusega öelda mõned kaunis lihtsad rehkendused. Võib-olla on praegu ka õige aeg hakata kuuse asemel istutama rohkem tammesid ja saari. Küsimus, millele peaksid vastust otsima metsateadlased koos klimatoloogidega. (Kaplinski 2009, ??).
Samas on arvamusi, et jää massiline sulamine võib meile sooja õhku toova Golfi hoovuse liikumise sassi lüüa, mistõttu meid võib tabada uus jääaeg. Meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi peadirektor Jaan Saar kinnitab, et öeldus pole midagi võimatut . Teisalt on Venemaa peaobservatooriumi teadlased hoiatanud, et lähiaastail algab maakeral temperatuuri alanemine, mis lõpeb üleilmse jahenemisega. „Oleme Päikese kiirgusvoogude muutusi uurides jõudnud järeldusele, et aastatel 2012–2015 algab temperatuuri aeglane alanemine, ja aastatel 2055–2060 jõuab kätte globaalne jahenemine, mis kestab umbes 60 aastat. Seejärel algab uus tsükkel, soojenemine,” ütles Pulkovo observatooriumi kosmoseuuringusektori juhataja Habibullo Abdusamatov .
Teooriaid on erinevaid, kuid kas valmistuda tuleks maailmamere veetaseme tõusuks või vaadata valmis koht kuhu uue jääaja eest pakku pugeda, ei ole teadlased lõplikult veel öelnud ja ega see lihtne olegi.
Kanti viide viimasele jääajale annab põhjust meenutada, et erinevate allikate kohaselt oli 22 tuhat aastat tagasi kogu Põhjala mattunud kuni 3 kilomeetri paksuse mandrijää alla. Nagu Kanada geoloogid hiljuti teatasid tekkis viimane jääaeg ainult kuue kuu jooksul, muutes sooja ja päikeselise Euroopa jäiseks maastikuks. Varem arvati, et aastatuhandete tagune jahenemine saabus kümne aasta jooksul, kirjutab Live Science.
Uurides erinevaid teadustöid ning viimast jääaega kujutavaid kaarte, sh ka Weichseli jäätumise kohta koostatud mandrijää ulatust kujutavaid kaarte Eesti Entsüklopeedia kaardiköites „Suur maailma atlas” (Aasmäe 2005, 167) ning vastavaid põhjalaiuskraade, asub ta seisukohale, et Fennoskandiat katnud mandrijää serv ulatus keskmiselt umbes 57o ja 58o N-ni, kus vähem, kus rohkem. Seda toetab ka Baltoskandia glatsiaalse kuhjumisala põhjaserva paiknemine, mis tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, mis vastavalt eelviidatud Kanti kirjapandule oli keeljas ja hambuline (Kant 2007, 35).
Mandrijää taandumine tõi kaasa Balti jääpaisjärve tekke, mille veepind oli kuni 25 meetrit kõrgem maailmamere tasemest. Paisjärv ühines Atlandi ookeaniga umbes 10 tuhat aastat tagasi, vabastades vee alt inter alia suure osa tänasest Lääne- ja Põhja-Eestist. Nimetatud veekogude ühinemine toimus Rootsis Billingeni lavamäe juures, mistõttu kannab see sündmus nime Billingeni katastroof.
Viimase tagajärjel algas Läänemere uus ajajärk, mida nimetatakse Joldiamereks. See ajajärk kestis umbes tuhat aastat ja lõppes Skandinaavia alade tõusuga, kuna seetõttu ahenes Närke väin ja Joldiameri jäi maailmamerest eraldatuks.
Järgnes Läänemere uus ajajärk, mida teadlased nimetavad Antsülusjärveks. Nagu nimetatud, oli mandrijää selleks ajaks taandunud Kesk- ja Põhja-Rootsi mägedesse. Antsülusjärve kuju meenutas juba Läänemerd, nagu me seda tunneme tänapäeval.
Umbes 8 500 aastat tagasi toimus Antsülusjärve vete läbimurre ookeani läbi kohast, kus praegu asuvad Taani väinad. Teadlased on tekkinud merele pannud nimeks Litoriinameri.
Pärast seda kuni tänaseni kestva Läänemere ajajärgu nimetus on Limneameri. Seda Läänemere ajajärku iseloomustab asjaolu, et umbes 4 000 aastat tagasi hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, mistõttu Läänemere veevahetus maailmamerega vähenes ja merevee soolsus langes veelgi .
Huvitav on osundada ka sellele, et mandrijää ei sulanud Islandil tervikuna, vaid säilis jäämütsidena mägede otsas. Need ürgsed jäämütsid katavad praegugi 12% kogu saarest.
Selline ühise jäise teki all uinumise ning jäätekist vabanemise geoloogiline ajalugu annab alust arvata Eesti, Läti ja ehk ka osa Leedu, aga ka Karjala ja Koola poolsaare territooriumi geograafiliselt Põhjala osaks.
Nii paradoksaalne, kui see ka ei näi, võib uue jääaja põhjustada just paljuräägitud kliima soojenemine.
Viimane toob juba praegu kaasa ookeanide pinna tõusu umbes kolm millimeetrit aastas ja see tõus näib kiirenevat. Kui ka peaksid täituma teadlaste kõige pessimistlikumad ennustused, jääb Kaplinksi järgi merepinnast kõrgemale ulatuv Eesti osa siiski inimeste elule ja põllumajandusele soodsaks piirkonnaks, kuhu kindlasti üritavad pääseda kliimamuutuse sünnitatud ökopõgenikud lõunapoolsematest riikidest. Isegi Lõuna-Euroopast, Hispaaniast, Portugalist, Lõuna-Itaaliast, mida ohustab kõrbestumine. Kaplinski soovitab juba praegu arvestada kliima soojenemise mõju projektides, mis ulatuvad kaugemasse tulevikku, kas või sajandi keskpaika. Selleks ajaks võib Läänemere tõus juba muuta küsitavaks praegu planeeritud ehitused madalatel aladel Lääne-Eestis, säälhulgas Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Kaugemale tulevikule mõeldes aga peaks tõsiselt arutama seda, kas ei oleks mõistlik arendada linnu, mis asuvad merepinnast piisaval kõrgusel, ning arvestada sellega, et näiteks Pärnul võib-olla ei ole üldse linnana tulevikku. Niisamuti Haapsalul. Tulevikku võib aga näiteks olla Otepääl, Rakverel, Vastseliinal. Kas see on nii, võiks teatava tõenäosusega öelda mõned kaunis lihtsad rehkendused. Võib-olla on praegu ka õige aeg hakata kuuse asemel istutama rohkem tammesid ja saari. Küsimus, millele peaksid vastust otsima metsateadlased koos klimatoloogidega. (Kaplinski 2009, ??).
Samas on arvamusi, et jää massiline sulamine võib meile sooja õhku toova Golfi hoovuse liikumise sassi lüüa, mistõttu meid võib tabada uus jääaeg. Meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi peadirektor Jaan Saar kinnitab, et öeldus pole midagi võimatut . Teisalt on Venemaa peaobservatooriumi teadlased hoiatanud, et lähiaastail algab maakeral temperatuuri alanemine, mis lõpeb üleilmse jahenemisega. „Oleme Päikese kiirgusvoogude muutusi uurides jõudnud järeldusele, et aastatel 2012–2015 algab temperatuuri aeglane alanemine, ja aastatel 2055–2060 jõuab kätte globaalne jahenemine, mis kestab umbes 60 aastat. Seejärel algab uus tsükkel, soojenemine,” ütles Pulkovo observatooriumi kosmoseuuringusektori juhataja Habibullo Abdusamatov .
Teooriaid on erinevaid, kuid kas valmistuda tuleks maailmamere veetaseme tõusuks või vaadata valmis koht kuhu uue jääaja eest pakku pugeda, ei ole teadlased lõplikult veel öelnud ja ega see lihtne olegi.
Kanti viide viimasele jääajale annab põhjust meenutada, et erinevate allikate kohaselt oli 22 tuhat aastat tagasi kogu Põhjala mattunud kuni 3 kilomeetri paksuse mandrijää alla. Nagu Kanada geoloogid hiljuti teatasid tekkis viimane jääaeg ainult kuue kuu jooksul, muutes sooja ja päikeselise Euroopa jäiseks maastikuks. Varem arvati, et aastatuhandete tagune jahenemine saabus kümne aasta jooksul, kirjutab Live Science.
Uurides erinevaid teadustöid ning viimast jääaega kujutavaid kaarte, sh ka Weichseli jäätumise kohta koostatud mandrijää ulatust kujutavaid kaarte Eesti Entsüklopeedia kaardiköites „Suur maailma atlas” (Aasmäe 2005, 167) ning vastavaid põhjalaiuskraade, asub ta seisukohale, et Fennoskandiat katnud mandrijää serv ulatus keskmiselt umbes 57o ja 58o N-ni, kus vähem, kus rohkem. Seda toetab ka Baltoskandia glatsiaalse kuhjumisala põhjaserva paiknemine, mis tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, mis vastavalt eelviidatud Kanti kirjapandule oli keeljas ja hambuline (Kant 2007, 35).
Mandrijää taandumine tõi kaasa Balti jääpaisjärve tekke, mille veepind oli kuni 25 meetrit kõrgem maailmamere tasemest. Paisjärv ühines Atlandi ookeaniga umbes 10 tuhat aastat tagasi, vabastades vee alt inter alia suure osa tänasest Lääne- ja Põhja-Eestist. Nimetatud veekogude ühinemine toimus Rootsis Billingeni lavamäe juures, mistõttu kannab see sündmus nime Billingeni katastroof.
Viimase tagajärjel algas Läänemere uus ajajärk, mida nimetatakse Joldiamereks. See ajajärk kestis umbes tuhat aastat ja lõppes Skandinaavia alade tõusuga, kuna seetõttu ahenes Närke väin ja Joldiameri jäi maailmamerest eraldatuks.
Järgnes Läänemere uus ajajärk, mida teadlased nimetavad Antsülusjärveks. Nagu nimetatud, oli mandrijää selleks ajaks taandunud Kesk- ja Põhja-Rootsi mägedesse. Antsülusjärve kuju meenutas juba Läänemerd, nagu me seda tunneme tänapäeval.
Umbes 8 500 aastat tagasi toimus Antsülusjärve vete läbimurre ookeani läbi kohast, kus praegu asuvad Taani väinad. Teadlased on tekkinud merele pannud nimeks Litoriinameri.
Pärast seda kuni tänaseni kestva Läänemere ajajärgu nimetus on Limneameri. Seda Läänemere ajajärku iseloomustab asjaolu, et umbes 4 000 aastat tagasi hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, mistõttu Läänemere veevahetus maailmamerega vähenes ja merevee soolsus langes veelgi .
Huvitav on osundada ka sellele, et mandrijää ei sulanud Islandil tervikuna, vaid säilis jäämütsidena mägede otsas. Need ürgsed jäämütsid katavad praegugi 12% kogu saarest.
Selline ühise jäise teki all uinumise ning jäätekist vabanemise geoloogiline ajalugu annab alust arvata Eesti, Läti ja ehk ka osa Leedu, aga ka Karjala ja Koola poolsaare territooriumi geograafiliselt Põhjala osaks.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (IX)
2.1.4. Baltoskandia kui Läänemeremaade regioon
Ka see geograafiline argument on lihtsalt tuvastatav. Eesti koos Taani, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaaga on üheseltmõistetavalt Läänemeremaad. Kõige pikem Läänemere rannajoon on Rootsil, kõige lühem Leedul.
Siinkohal on teatud raskusi Islandi ja Norraga, sest kumbki neist ei ole Läänemere äärne või Läänemeres asuv. Samas on teada, et nii Norra kui Island on Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Neile lisandub veel Euroopa Komisjon. Läänemeremaade Nõukogul on tähtis roll Norra lähiümbrust puudutavas välispoliitikas. Norra sai 1. juulist 2010. a. üheks aastaks Läänemeremaade Nõukogu eesistujamaaks.
Essee autori seisukohalt ei anna tihe koostöö Läänemeremaadega siiski geograafilist õigustust nimetada Norrat või Islandi Läänemeremaaks.
Ka see geograafiline argument on lihtsalt tuvastatav. Eesti koos Taani, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaaga on üheseltmõistetavalt Läänemeremaad. Kõige pikem Läänemere rannajoon on Rootsil, kõige lühem Leedul.
Siinkohal on teatud raskusi Islandi ja Norraga, sest kumbki neist ei ole Läänemere äärne või Läänemeres asuv. Samas on teada, et nii Norra kui Island on Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Neile lisandub veel Euroopa Komisjon. Läänemeremaade Nõukogul on tähtis roll Norra lähiümbrust puudutavas välispoliitikas. Norra sai 1. juulist 2010. a. üheks aastaks Läänemeremaade Nõukogu eesistujamaaks.
Essee autori seisukohalt ei anna tihe koostöö Läänemeremaadega siiski geograafilist õigustust nimetada Norrat või Islandi Läänemeremaaks.
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (VIII)
2.1.3. Baltoskandia kui poolsaarmaade ala
Selle geograafilise argumendi põhjendamiseks ei ole mõistlik pikemalt aega ja ruumi kulutada. Reeglina on poolsaar kolmest küljest veega ümbritsetud. Poolsaare määratlemine ei ole alati lihtne ning poolsaare piirid on sageli kokkuleppelised.
Kui vaadata maakaarte, ei ole eriti keeruline mõista, et nii Taani, Norra, Rootsi, Soome kui ka Ida-Karjala koos Koola poolsaarega asuvad poolsaarelisel maa-alal. Poolsaarte süsteem lii¬tub mannermaaga maakaelade kaudu. Merre tungivad poolsaared omavad paremat kontakti merega ning lubavad seetõttu arendada autonoomsemat ja omanäolist kul¬tuuri.
Island ja Leedu poolsaarena kõne alla ei tule.
Ka Eesti on kolmest küljest piiratud veega (Läänemeri, Peipsi järv, Pihkva järv ja Narva jõgi). Samuti võib tinglikult väita, et ka osa Lätist, täpsemalt Kuramaa (mis on nii Läti kui Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond) põhja osa moodustab poolsaare.
Nende objektiivsete faktide põhjal saab asuda seisukohale, et Eesti oma poolsaarelise territooriumiga on osa Baltoskandiast.
Selle geograafilise argumendi põhjendamiseks ei ole mõistlik pikemalt aega ja ruumi kulutada. Reeglina on poolsaar kolmest küljest veega ümbritsetud. Poolsaare määratlemine ei ole alati lihtne ning poolsaare piirid on sageli kokkuleppelised.
Kui vaadata maakaarte, ei ole eriti keeruline mõista, et nii Taani, Norra, Rootsi, Soome kui ka Ida-Karjala koos Koola poolsaarega asuvad poolsaarelisel maa-alal. Poolsaarte süsteem lii¬tub mannermaaga maakaelade kaudu. Merre tungivad poolsaared omavad paremat kontakti merega ning lubavad seetõttu arendada autonoomsemat ja omanäolist kul¬tuuri.
Island ja Leedu poolsaarena kõne alla ei tule.
Ka Eesti on kolmest küljest piiratud veega (Läänemeri, Peipsi järv, Pihkva järv ja Narva jõgi). Samuti võib tinglikult väita, et ka osa Lätist, täpsemalt Kuramaa (mis on nii Läti kui Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond) põhja osa moodustab poolsaare.
Nende objektiivsete faktide põhjal saab asuda seisukohale, et Eesti oma poolsaarelise territooriumiga on osa Baltoskandiast.
Subscribe to:
Posts (Atom)