2.1.2. Maakerke suletud piirkond
Vaatamata sellele, et me ei märka ilma eriaparatuurita maapõues toimuvaid protsesse, toimub maailmas igas minutis keskmiselt kaks maavärinat. Ka Eestis pole maapõu veel rahunenud (Raukas 1988, 31). 25.10.1976. a. toimus siin viimase aja suurim maavärin Baltimaades.
Maa-alused protsessid väljenduvad Baltoskandia piirkonnas maakoore kerkimisena, mis omakorda toob kaasa nõrku maavärinaid. Raukase järgi on Eestis toimuvad maavärinad inter alia põhjustatud maakoore nüüdiskerkimisest, mis on ebaühtlase kiirusega ja võib kohati põhjustada maakoore lõhenemist erineva suurusega plokkideks. Just selliste plokkide kokkupuutealadel võivadki aja jooksul kuhjunud pinged nõrkade maavärinatena laheneda. Maakoore kerkimise erisused ulatuvad 1-2 mm/a Eestimaa loode- ja Läti kirdeosas kuni 9 mm/a Botnia lahe põhjaosas. Läänemere lõunapoolsed alad aga vajuvad. (Raukas 1988, 33-34).
Kant on Baltoskandia maakoore kerkimise kohta kirjutanud, et tegemist on maakerke suletud piirkonnaga. Viimane ei lange kaugeltki kokku tavalise „geoloogilise Fennoskandia” piiridega, vaid haarab endasse ka tähtsa osa väljaspool seda, nimelt selle välise vöötme, mis hõlmab Balti riikide maa-ala (Kant 2007, 35). Kui võrrelda Kanti seisukohta kasvõi meie kaasaegse, Raukase, töös tooduga, tuleb siiski asuda seisukohale, et ka maakerkest ei ole haaratud suurem osa Lätist ja kogu Leedu territoorium. Leedus esineb pigem kerget vajumist.
Nagu kirjutab Raukas loetakse üldlevinud arvamuse kohaselt maapinna tõusu põhjuseks jääaja mõju, mis rikkus nii Fennoskandias kui ka Eestis maakoore isostaatilise tasakaalu. Jääkoorma all maapind vajus, pärast jääaja lõppu hakkas taas kerkima. Selline kompensatsiooniline kerkimine oli esialgu väga kiire, hiljem aeglustus. Näiteks pärast viimase mandrijää taandumist Kesk-Eestist (umbes 12 050 a tagasi) kuni Joldiamere kujunemiseni (umbes 9600 a tagasi), kerkis maakoor Loode-Eestis 65 m võrra, järgneva 9600 aasta jooksul ainult 50 m. Tallinna lähedal oli kerkimise keskmine kiirus neil aegadel vastavalt 26,5 ja 4,2 mm aastas. (Raukas 1988, 38-39). Fennoskandias on jääajajärgne tõus olnud 100 kuni 275 m.
Kall on kirjeldanud maapinna vertikaalliikumiste uurimist Eestis ja Fennoskandias ja osundanud inter alia De Geeri seisukohale, et maakoore tõus Põhjamaades on maakoore vastupanu jäämasside koormusele pärast nende sulamist, kus maakoor püüab taastada jääaja-eelset tasakaaluolukorda. Tänapäevased uurimistööd toetuvadki viskoelastse Maa ja isostaatilise tasakaalu teooriale, kus maakoore tõus on viskoosse kahekihilise vahevöö ja elastse maakoore reaktsioon sellele, kui jäämasside koormus taandus.
Eeltoodust saab järeldada, et Eesti kuulub Baltoskandia maakerke suletud piirkonda.
Sunday, February 6, 2011
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (VI)
2.1.1. Baltoskandia kui moreenide maa-ala
Essee autor ei ole geoloog ega geograaf ja tal ei ole selliseid erialaseid teadmisi, et lisada midagi nendele geoloogilistele, aga ka allpool järgnevatele geograafilistele või klimatoloogilistele põhjendustele, mis vastava ala teadlased on juba esile toonud. Autor markeerib essees vaid mõned teiste autorite avaldatud argumendid, mis tema seisukohalt kõige enam iseloomustavad Baltoskandia geoloogilisi, geograafilisi või klimatoloogilisi iseärasusi.
Nii on moreenide maa-ala kohta kirjutatud, et Baltoskandia, sealhulgas Eesti füsiograafilisiks üldkarakteristikuiks on laialdaselt levinud moreenitopograafia. Laialdane ja suurim osa Fennoskandiast on kaetud kivise ürgmäestiku moreeniga (Kant 2007, 32). Moreeni all tuleb mõista liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud liustikusetet, mis koosneb liivast, savist, kruusast, ümaratest kividest, rahnudest jt murenenud kivimite osadest. Raukase järgi võib liustikus edasikantavat kui ka liustiku poolt mahajäetud materjale (moreene) pidada liustiku päranduseks. Paikneb ju meie kõige viljakam muld liustikusetetel, moreenidel (Raukas 1988, 86-95).
Väljaspool moreeniga kaetud Fennoskandiat näeme aga mandrijää poolt uuristatud pehmeid settekivimeid ja kaugemal suurte massidena kuhjatud savikaid moreen-aineseid. Nii jaguneb Baltoskandia kvartaarsete kuhjatiste ja pinnamoe poolest kahte erinevasse ossa. Eesti saarestik ja Põhja-, eriti Loode-Eesti oma ordoviitsiumi ning siluri kaljualuspõhjaga on üldiselt võttes õhukese glatsiaalse kruusa- ning liivakattega või kohati paljas lubjakivimiala, mis leiab paralleele teiste Fennoskandia servaaladega. Sellest väljaspool näeme aga sootuks teistsugust topograafiat ja selle koostisena kvartäärkuhjatisi, mis evivad enamasti paljutähendavat võimsust ja rahutut pinnamoodi. (Kant 2007, 32-33). Esimest on nimetatud glatsiaalseks uuristusalaks, kuna mandrijää tegevus on siin mõjunud rohkem koristavalt kui kuhjuvalt ja teist glatsiaalseks kuhjumisalaks (Kant 2007, 33).
Sellel geoloogilisel alusel kuulub suur osa Eestist, Kuramaa põhjatipp Lätist, Taani põhjatipp ning Karjala ja Koola poolsaar koos Norra, Taani ja Soomega ühtsesse geoloogilisse glatsiaalse uuristusala piirkonda.
Ülejäänud osa Eestist (Kagu-Eesti) koos suurema osa Taaniga, Leeduga, Lätiga ning ülejäänud Loode-Venemaaga moodustavad aga glatsiaalse kuhjumisala, mis Kanti järgi ümbritseb sisemist glatsiaalse uuristusala moreenimaa vööd. Kuhjumisvööde on tekkinud nn Balti mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, kusjuures jääserva kulg on olnud veel ka keeljas ning hambuline (Kant 2007, 35).
Seega on meil Baltoskandia näol tegemist Läänemerd ümbritseva laia alaga, mis osutub sisemistes, eriti Fennoskandia osades tugeva glatsiaalse denudatsiooni tunnuseid ja mida raamivad lõunas, kagus ning idas võimsad ent vahelduva paksusega glatsiaalsed kuhjatised – Balti mannerjää servamoodustised. Omades suurt järvederikkust ja korrapäratuid pinnavorme, meenutavad viimased selle poolest Fennoskandia järvistumaid ja neid võib vaadelda kui selle välimist vöödet. (Kant 2007, 35).
Selle järelduse põhjal saab populaarteaduslikult väita, et suur osa Eestist kuulub oma pinnavormi tõttu Baltoskandia siseringi. Kagu-Eesti ja teiste Balti riikide, aga ka Loode-Venemaa ning suurema osa Taani pinnavorm moodustab aga Baltoskandia välisringi (välisvööde).
Essee autor ei ole geoloog ega geograaf ja tal ei ole selliseid erialaseid teadmisi, et lisada midagi nendele geoloogilistele, aga ka allpool järgnevatele geograafilistele või klimatoloogilistele põhjendustele, mis vastava ala teadlased on juba esile toonud. Autor markeerib essees vaid mõned teiste autorite avaldatud argumendid, mis tema seisukohalt kõige enam iseloomustavad Baltoskandia geoloogilisi, geograafilisi või klimatoloogilisi iseärasusi.
Nii on moreenide maa-ala kohta kirjutatud, et Baltoskandia, sealhulgas Eesti füsiograafilisiks üldkarakteristikuiks on laialdaselt levinud moreenitopograafia. Laialdane ja suurim osa Fennoskandiast on kaetud kivise ürgmäestiku moreeniga (Kant 2007, 32). Moreeni all tuleb mõista liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud liustikusetet, mis koosneb liivast, savist, kruusast, ümaratest kividest, rahnudest jt murenenud kivimite osadest. Raukase järgi võib liustikus edasikantavat kui ka liustiku poolt mahajäetud materjale (moreene) pidada liustiku päranduseks. Paikneb ju meie kõige viljakam muld liustikusetetel, moreenidel (Raukas 1988, 86-95).
Väljaspool moreeniga kaetud Fennoskandiat näeme aga mandrijää poolt uuristatud pehmeid settekivimeid ja kaugemal suurte massidena kuhjatud savikaid moreen-aineseid. Nii jaguneb Baltoskandia kvartaarsete kuhjatiste ja pinnamoe poolest kahte erinevasse ossa. Eesti saarestik ja Põhja-, eriti Loode-Eesti oma ordoviitsiumi ning siluri kaljualuspõhjaga on üldiselt võttes õhukese glatsiaalse kruusa- ning liivakattega või kohati paljas lubjakivimiala, mis leiab paralleele teiste Fennoskandia servaaladega. Sellest väljaspool näeme aga sootuks teistsugust topograafiat ja selle koostisena kvartäärkuhjatisi, mis evivad enamasti paljutähendavat võimsust ja rahutut pinnamoodi. (Kant 2007, 32-33). Esimest on nimetatud glatsiaalseks uuristusalaks, kuna mandrijää tegevus on siin mõjunud rohkem koristavalt kui kuhjuvalt ja teist glatsiaalseks kuhjumisalaks (Kant 2007, 33).
Sellel geoloogilisel alusel kuulub suur osa Eestist, Kuramaa põhjatipp Lätist, Taani põhjatipp ning Karjala ja Koola poolsaar koos Norra, Taani ja Soomega ühtsesse geoloogilisse glatsiaalse uuristusala piirkonda.
Ülejäänud osa Eestist (Kagu-Eesti) koos suurema osa Taaniga, Leeduga, Lätiga ning ülejäänud Loode-Venemaaga moodustavad aga glatsiaalse kuhjumisala, mis Kanti järgi ümbritseb sisemist glatsiaalse uuristusala moreenimaa vööd. Kuhjumisvööde on tekkinud nn Balti mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, kusjuures jääserva kulg on olnud veel ka keeljas ning hambuline (Kant 2007, 35).
Seega on meil Baltoskandia näol tegemist Läänemerd ümbritseva laia alaga, mis osutub sisemistes, eriti Fennoskandia osades tugeva glatsiaalse denudatsiooni tunnuseid ja mida raamivad lõunas, kagus ning idas võimsad ent vahelduva paksusega glatsiaalsed kuhjatised – Balti mannerjää servamoodustised. Omades suurt järvederikkust ja korrapäratuid pinnavorme, meenutavad viimased selle poolest Fennoskandia järvistumaid ja neid võib vaadelda kui selle välimist vöödet. (Kant 2007, 35).
Selle järelduse põhjal saab populaarteaduslikult väita, et suur osa Eestist kuulub oma pinnavormi tõttu Baltoskandia siseringi. Kagu-Eesti ja teiste Balti riikide, aga ka Loode-Venemaa ning suurema osa Taani pinnavorm moodustab aga Baltoskandia välisringi (välisvööde).
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (V)
1. Baltoskandia määratlemise uus käsitlus
1.1. Kuhu Eesti kuulub?
Maateaduse keerukaimaks küsimuseks on olnud regionalismi ülesanded, tähendab maade loomuliku liigestuse ning ühes sellega ka nende kuuluvuse määramine. Arusaadavalt on ülesanne veel raskem, kui arvesse tulevad nii geograafilised kui ka sotsiograafilised elemendid, kui tahetakse, et liigestus ja kuuluvuse määrang oleks antropoökoloogiline (Kant 2007, 28-29).
Üks asi tundub olema enam-vähem kindel – Eesti jääb selliste ida-põhja georgaafiliste pikkuste ja laiuste nagu 21o 40’ ja 28o 20’ idapikkust ning 57o 30’ ja 59o 50’ põhjalaiust vahele. Kuhu aga Eesti kuulub kultuurilises, majanduslikus või poliitilises plaanis (erinevaid termineid võib siinkohal lisada) on oluline teada Eesti tuleviku kavandamisel. Tundub, et meil riigina puudub kaugem vaade sellest, kuhu soovime jõuda. Oleme kui projektiriik, kes on edukalt saanud hakkama selliste projektidega nagu taasiseseisvumine, oma raha (kroon), NATO, Euroopa Liidu ning eurotsooni liikmelisus. Aga mis edasi?
Skandinaavia uut tähendust pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja eriti Eesti apellatsioone Põhjalasse kuulumise osas on teiste hulgas käsitlenud ka Lagerspetz, kelle sõnumi kohaselt eestlaste Põhjala püüdlused ei ole kahjuks toetatud pingutustega võtta omaks Skandinaavia majanduspoliitikat meenutavat mudelit (Lagerspez 2003). Selle Lagerspezi viite peale tuleb kohe osundada, et Põhjamaid iseloomustab inter alia lausa ühiskonnakorralduse aluseks olev ühistegevuslik valitsuskultuur (Tammert 2007, 16), mis tegelikult oli valitsev ka Eesti I iseseisvusperioodil. Meil tuleks ka nüüd ja edaspidi vaadelda tuleviku ühistegevust mitte kui üksikisikute tegevuste kogusummat, vaid hoopiski erilist ja unikaalset kooselamise-olemise vormi (Leetsar 2006, 15).
Eesti kuulumist Põhjalasse on riigijuhid ja poliitikud põhjendatud läbi Eesti ja Rootsi seoste. Sidemed nende kahe maa ja rahva vahel on olnud kauaaegsed ja tähtsad. Rootsi kultuurimõjusid hinnatakse olulise osana Eesti identiteedis. Ollakse seisukohal, et Eesti peaks oma Põhjala kuuluvust rõhutama sidemete tugevdamise kaudu ja kaugenema nn Vahe-Euroopast. Soome ja Eesti sidemete puhul rõhutatakse just viimase sajandi arenguid. Ka tihedad majandussidemeid kaasajal ning ühine soome–ugri päritolu ja keel on ühendavateks teguriteks. “Eesti 2010” seletustes Rootsi ja Soome sidemete erinevusele juhivad autorid tähelepanu Rootsi poliitilisele ja Soome majanduslikule tähendusele. Põhja–Euroopasse kuulumise põhjendamisel viidatakse siduva tegurina ka Tallinna ja Helsinki lähedusele. Eesti asendit seletatakse ka majanduslikust vaatenurgast ning ajalooliste sidemete abil, tehes muuhulgas viiteid ka Hansa Liidule.
Välispoliitiliste avaldustega püütakse luua arusaamu rahvusvahelisest keskkonnast ning iseenda (riigi) asendist ja kuuluvusest sellesse keskkonda. Geograafiliste faktide tõlgendamine riigi asukoha määratlemisel moodustab geopoliitilistes sõnavõttudes tähtsa osa. Eesti tegelik geograafiline paiknemine ei tarvitse olla määrava tähtsusega, palju olulisemaks kujuneb see, kuidas Eesti ennast ise määratleb. Kuulumine Põhjalasse, Baltikumi, Euroopasse või Lääne tsivilisatsiooni saab kinnituse läbi välispoliitilise tegevuse. Viis, kuidas riik ennast rahvusvahelises ruumis määratleb, mõjutab omakorda seda, kuidas nähakse teda väljastpoolt. Eesti välispoliitikas tegeletakse riigi geograafilise määratlemisega suhteliselt palju. Eesti asukohta Läänemere kaldal peavad kõik geopoliitilise mõtestamisega seotud praktikud ja teoreetikud olulise tähendusega paigaks, kus ülejäänud maailm on läbi aegade üritanud oma huvisid maksma panna. Sageli sisaldavad tekstid Eesti rahvusvahelist rolli käsitledes arvamust, et Eesti territooriumi puhul on tegemist maailma tasandil olulise geopoliitilise piirkonnaga ja Eesti (välis)poliitika peaks sellel arusaamal baseeruma. Kõige sagedamini toimub Eesti enesemääratlemine kuuluvuse (või mittekuuluvuse) kaudu Euroopa (Lääne–, Ida–, Kesk–Euroopa), Põhjala ja Balti riikide/rahvaste hulka. (Oras 1999).
Tuleviku kavandamise eelduseks on teadmine, kus me oleme või kuhu kuulume. Viimast ei ole võimalik aga tuvastada ilma, et me teaks, kust me tuleme. Mitte, et me seda üldises plaanis ei teaks – me tihti unustame või ei taha mõnda asja mäletada…
Seda arvesse võttes annab käesoleva essee autor omapoolse nägemuse sellest, kuhu Eesti kuulub, tehes seda seni ajalooliselt toimunud looduslike ja sotsiaalmajanduslike arengute analüüsi põhjal. Autor annab ka visiooni, kuhu sellelt põhjalt võiks Eesti riigina suunduda, mööndes, et tulevikuvisioone on kindlasti teisigi. Autori käsitluse aluseks on ülaltoodud Baltoskandia käsitlused, mida autor edasi arendab.
Autor pakub edasiseks diskussiooniks siinkohal välja need kaksteist märksõna, mis tema järgi on olulised sisustamaks neid tegureid, mis aitavad piiritleda tänapäevast Baltoskandiat.
Esmalt kuus looduslikku (geoloogilised, geograafilised ja klimatoloogilised) tegurit: 1) Moreenide maa-ala; 2) Maakerke suletud piirkond; 3) Poolsaaremaad; 4) Läänemeremaad; 5) Ühine jääaeg ja 6) Parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid. Teiseks kuus sotsiaalmajanduslikku (kultuurantropoloogilised, majanduslikud ja poliitilised) tegurit: 7) Protestantliku kristluse ala; 8) Põhjamaine kultuur; 9) Viikingiaeg; 10) Hansaaeg; 11) Rootsi ja Taani ülemvõim (vallutused) ja 12) Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö.
(MÄRKUS: Skemaatilist joonist ei õnnestunud siia üles laadida).
1.1. Kuhu Eesti kuulub?
Maateaduse keerukaimaks küsimuseks on olnud regionalismi ülesanded, tähendab maade loomuliku liigestuse ning ühes sellega ka nende kuuluvuse määramine. Arusaadavalt on ülesanne veel raskem, kui arvesse tulevad nii geograafilised kui ka sotsiograafilised elemendid, kui tahetakse, et liigestus ja kuuluvuse määrang oleks antropoökoloogiline (Kant 2007, 28-29).
Üks asi tundub olema enam-vähem kindel – Eesti jääb selliste ida-põhja georgaafiliste pikkuste ja laiuste nagu 21o 40’ ja 28o 20’ idapikkust ning 57o 30’ ja 59o 50’ põhjalaiust vahele. Kuhu aga Eesti kuulub kultuurilises, majanduslikus või poliitilises plaanis (erinevaid termineid võib siinkohal lisada) on oluline teada Eesti tuleviku kavandamisel. Tundub, et meil riigina puudub kaugem vaade sellest, kuhu soovime jõuda. Oleme kui projektiriik, kes on edukalt saanud hakkama selliste projektidega nagu taasiseseisvumine, oma raha (kroon), NATO, Euroopa Liidu ning eurotsooni liikmelisus. Aga mis edasi?
Skandinaavia uut tähendust pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja eriti Eesti apellatsioone Põhjalasse kuulumise osas on teiste hulgas käsitlenud ka Lagerspetz, kelle sõnumi kohaselt eestlaste Põhjala püüdlused ei ole kahjuks toetatud pingutustega võtta omaks Skandinaavia majanduspoliitikat meenutavat mudelit (Lagerspez 2003). Selle Lagerspezi viite peale tuleb kohe osundada, et Põhjamaid iseloomustab inter alia lausa ühiskonnakorralduse aluseks olev ühistegevuslik valitsuskultuur (Tammert 2007, 16), mis tegelikult oli valitsev ka Eesti I iseseisvusperioodil. Meil tuleks ka nüüd ja edaspidi vaadelda tuleviku ühistegevust mitte kui üksikisikute tegevuste kogusummat, vaid hoopiski erilist ja unikaalset kooselamise-olemise vormi (Leetsar 2006, 15).
Eesti kuulumist Põhjalasse on riigijuhid ja poliitikud põhjendatud läbi Eesti ja Rootsi seoste. Sidemed nende kahe maa ja rahva vahel on olnud kauaaegsed ja tähtsad. Rootsi kultuurimõjusid hinnatakse olulise osana Eesti identiteedis. Ollakse seisukohal, et Eesti peaks oma Põhjala kuuluvust rõhutama sidemete tugevdamise kaudu ja kaugenema nn Vahe-Euroopast. Soome ja Eesti sidemete puhul rõhutatakse just viimase sajandi arenguid. Ka tihedad majandussidemeid kaasajal ning ühine soome–ugri päritolu ja keel on ühendavateks teguriteks. “Eesti 2010” seletustes Rootsi ja Soome sidemete erinevusele juhivad autorid tähelepanu Rootsi poliitilisele ja Soome majanduslikule tähendusele. Põhja–Euroopasse kuulumise põhjendamisel viidatakse siduva tegurina ka Tallinna ja Helsinki lähedusele. Eesti asendit seletatakse ka majanduslikust vaatenurgast ning ajalooliste sidemete abil, tehes muuhulgas viiteid ka Hansa Liidule.
Välispoliitiliste avaldustega püütakse luua arusaamu rahvusvahelisest keskkonnast ning iseenda (riigi) asendist ja kuuluvusest sellesse keskkonda. Geograafiliste faktide tõlgendamine riigi asukoha määratlemisel moodustab geopoliitilistes sõnavõttudes tähtsa osa. Eesti tegelik geograafiline paiknemine ei tarvitse olla määrava tähtsusega, palju olulisemaks kujuneb see, kuidas Eesti ennast ise määratleb. Kuulumine Põhjalasse, Baltikumi, Euroopasse või Lääne tsivilisatsiooni saab kinnituse läbi välispoliitilise tegevuse. Viis, kuidas riik ennast rahvusvahelises ruumis määratleb, mõjutab omakorda seda, kuidas nähakse teda väljastpoolt. Eesti välispoliitikas tegeletakse riigi geograafilise määratlemisega suhteliselt palju. Eesti asukohta Läänemere kaldal peavad kõik geopoliitilise mõtestamisega seotud praktikud ja teoreetikud olulise tähendusega paigaks, kus ülejäänud maailm on läbi aegade üritanud oma huvisid maksma panna. Sageli sisaldavad tekstid Eesti rahvusvahelist rolli käsitledes arvamust, et Eesti territooriumi puhul on tegemist maailma tasandil olulise geopoliitilise piirkonnaga ja Eesti (välis)poliitika peaks sellel arusaamal baseeruma. Kõige sagedamini toimub Eesti enesemääratlemine kuuluvuse (või mittekuuluvuse) kaudu Euroopa (Lääne–, Ida–, Kesk–Euroopa), Põhjala ja Balti riikide/rahvaste hulka. (Oras 1999).
Tuleviku kavandamise eelduseks on teadmine, kus me oleme või kuhu kuulume. Viimast ei ole võimalik aga tuvastada ilma, et me teaks, kust me tuleme. Mitte, et me seda üldises plaanis ei teaks – me tihti unustame või ei taha mõnda asja mäletada…
Seda arvesse võttes annab käesoleva essee autor omapoolse nägemuse sellest, kuhu Eesti kuulub, tehes seda seni ajalooliselt toimunud looduslike ja sotsiaalmajanduslike arengute analüüsi põhjal. Autor annab ka visiooni, kuhu sellelt põhjalt võiks Eesti riigina suunduda, mööndes, et tulevikuvisioone on kindlasti teisigi. Autori käsitluse aluseks on ülaltoodud Baltoskandia käsitlused, mida autor edasi arendab.
Autor pakub edasiseks diskussiooniks siinkohal välja need kaksteist märksõna, mis tema järgi on olulised sisustamaks neid tegureid, mis aitavad piiritleda tänapäevast Baltoskandiat.
Esmalt kuus looduslikku (geoloogilised, geograafilised ja klimatoloogilised) tegurit: 1) Moreenide maa-ala; 2) Maakerke suletud piirkond; 3) Poolsaaremaad; 4) Läänemeremaad; 5) Ühine jääaeg ja 6) Parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid. Teiseks kuus sotsiaalmajanduslikku (kultuurantropoloogilised, majanduslikud ja poliitilised) tegurit: 7) Protestantliku kristluse ala; 8) Põhjamaine kultuur; 9) Viikingiaeg; 10) Hansaaeg; 11) Rootsi ja Taani ülemvõim (vallutused) ja 12) Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö.
(MÄRKUS: Skemaatilist joonist ei õnnestunud siia üles laadida).
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (IV)
1.4. Baltimaad Baltoskandia osana
Ülalnimetatud „geoloogilise Fennoskandia” laiendab geopoliitilise kontseptsioonina „geograafiliseks Baltoskandiaks ” Göteborgi Ülikooli geograafiaprofessor De Geer (1928), kelle käsitluses haarab Baltoskandia enda alla kõik Läänemerd servavad poolsaar-maad. Seda De Geeri initsiatiivi meenutab oma haaravas artiklis ka Moisio (Moisio 2003, 79). De Geer on välja toonud üheksa tegurit, mida ta Baltoskandia piiritlemisel oluliseks peab ja nimelt:
1) Fennoskandia ürgmäestiku maa ; 2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad ; 3) Fennoskandia ühes selle moreenitopograafia poolest iseloomustatud servavöötmega ; 4) Põhja-Euroopa maatõusuala ; 5) põhja rassi tuumala ; 6) mõlemad fennoskandilised keelkonnad ; 7) protestantliku kristluse leviala ; 8) põhjariikide maa-alad ja 9) kahe tuhande aastase põhjariigi ülim ulatus uusajal . Ta koostas ka vastava Põhja-Euroopa kartograafilise sünteesi. (De Geer 1928, xx).
Kant konstanteerib, et selle sünteesi kohaselt kuuluvad Eesti ja Läti Baltoskandiasse, kusjuures Eesti – nagu enamiku Taanigi – intesiteedi koefitsient oleks 7/9 ja kuuluvus Baltoskandiasse õige kõrgekraadiline. (Kant 2007, 31). Läti koefitsient on 6/9. Leedu koefitsiendiga 2/9 Baltoskandiasse ei mahu. Kõik De Geeri üheksa tegurit korduvad täielikult ainult n-ö geo¬loogilises Fennoskandias (Norras, Rootsis ja Soomes).
Kant tunnustab oma teises töös De Geeri selle eest, et ta on teinud Põhja-Euroopa limitatsiooni vastuvõetavamaks kõigist senistest, mida edaspidine üksikasjalikum geograafiline ja sotsiograafiline uurimistöö Baltoskandia üksikute maade kaupa võimaldab täiendada. Laias laastus võttes on aga Baltoskandial objektiivseid eeldusi jääda geograafiateaduses püsima Põhja-Euroopa suurregioonina (Kant 1935, xx).
Esimesed neli Baltoskandia tegurit-kriteeriumi puudutavad füüsilist maailma ja on seetõttu vähem vaidlustatavad. Samas on arusaadavatel põhjustel viimast viit De Geeri n-ö antropogeograafilist Baltoskandia kriteeriumi arvustanud Leedu geograaf, poliitik ja kirjanik Kazys Pakštas (1937) .
Nii vaidlustab Pakštas põhjarassi tuumala piiri tõmbamise ja kolmanda baltoskandia keelkonna kõrvalejätmise. See piir võib Pakštase järgi olla ainult õige relatiivne. Samuti liituvat kolmanda baltoskandia keelkond (leedu-läti) väga harmooniliselt fenno¬skandia keeltega ning ümbritsevat sobivalt kagupoolset Balti merd ega laskvat end kuidagi ühendada suure slaavi keelte merega. Seetõttu on Pakštas seisukohal, et Baltoskandia kagupoolseks keeltepiiriks sobib paremini läti ja leedu keelte ülekaaluvööde. (Pakštas 1937, 440).
Pakštas möönab, et mitmed Euroopa maad, sh Leedu, on ligi tuhat aastat lasknud oma kultuuri vormida katoliiklusel (Pakštas 1937, 441). Samas ei soostu Pakštas Baltoskandia kontekstis protestantlust ja katoliiklust oluliselt eristama, väites, et kristlus esineb Baltoskandias kahe konfessiooni kaudu, mis ei sünnita mingi¬suguseid takistusi rahvaste koostööle (Pakštas 1937, 441). Tõsi, kristlus esineb tõesti erinevate konfessioonide kaudu. Või teisiti öeldes – katoliikluse, ortodokssuse ja protestantluse kui kristluse kolme põhiharu juured asuvad sügaval algkristluses ja algses kirikus.
Pakštas ei nõustu De Geeriga ka selles, et Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn, väites, et Leedu aktivistid on kindlasti otsustanud üle viia Leedu pealinna Klaipedasse ning mere dünaamika mõjustusel mitmeti suurendada Leedu kultuurilist ja majanduslikku tegevust. (Pakštas 1937, 441-442).
Peale selle on Pakštase järgi veel teisigi argumente jätta Leedu põhjariikide sekka. Kui otsustada geograafilise laiuse järgi, pidades Gibral¬tari Euroopa lõunapoolseks ja Nordkapi põhjapoolseks tipuks, siis keskparalleel oleks 54°, mis läbistuks vähe lõunapool Taanit, kuid Leedus liiguks joonel - Suvalkai, Druskininkai ja Lyda. Üldiselt võttes peagu kogu Leedu territoorium l) asub samal geograafilisel laiusel, nagu Taani ja Lõuna-Rootsi, 2) omab külmema ilmastiku kui Kopenhaagen, Oslo, Göteborg ja Stokholm ja 3) leedulasilgi on põh¬jamaine iseloom, mistõttu olevat küllalt andmeid selleks, et pidada Leedutki põhjamaariigiks, olgugi tüübilt vähem iseloomu¬likumaks kui Fennoskandia maad. (Pakštas 1937, 442).
Pakštase keskparalleelina pakutud 54o N, millest põhjapoole jäävad kõik põhjariigid ja ka Leedu, millega Pakštas põhjendas Leedu kuulumist põhjariikide hulka, ei saa autori seisukohalt olla määrav parameeter riigi kuuluvuse määratlemisel. Sellele räägib vastu ka juba Pakštase ajal teadaolnud Baltoskandia jagunemine glatsiaalseks uuristusalaks ja –kuhjumisalaks, millest viimane tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena. Seetõttu on põhjalaiuskraadi osas põhjust lähtuda just mandrijää serva ulatusest.
Pakštas esitas ka oma kuus peamiselt antropoloogilist kriteeriumit, mis on tema seisukohalt otsustavad Baltoskandia piiride määritlemisel. Ja nimelt:
1) Baltoskandia on moreenide maa-ala, mis on loonud peagu homo¬geensed põllumajanduslikud loodustingimused; 2) on põhjamaise iseloomuga rahvaste vööde; 3) seitsme põhjamaa keele maa-ala; 4) lääne-euroopa kristluse vööde, kus põhjamaalase iseloomus ühinevad müstika, reaalsus ja dünaamiline meelelaad, täidetud edumeelsuse vai¬must; 5) suletud kogu väikeriike, kes harmooniliselt ümbritsevad Balti merd ja annavad temale tõelise vahemere iseloomu; 6) ta on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus eri kultuuride ja keelte rohkus ei takista vastastikust austamist, koos¬tööd ja rahu.
Need kuus kriteeriumi kordu¬vad peagu ühesuguse intensiivsusega kõigis Baltoskandia riikides: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus. Neile graviteerub ka isoleeritud Islandi. (Pakštas 1937, 443).
Pakštase argumendidega Baltoskandia kui moreenide maa-ala kohta võib nõustuda. Samas ei saa nõustuda Pakštase põhjamaade rahvaste ja leedulaste võrdlusega, kuna ta ei näe neil vahet. Ta vastupidi rõhutab, et põhjamaade seitse rahvast (st ka leedulased) omavad külma ja vastu-pidava iseloomu, selle juures palju ühiseid füüsilisi omadusi .
Baltoskandia keelte käsitluse osas ei saa nõustuda ülalnimetatud De Geeri kahe fennoskandilise keelkonna ega ka Pakštase kolme väikese keelerüh¬ma teooriatega. Esiteks kuulub balti keelte hulka rohkem kui Pakštase pakutud kaks keelt , nagu ka skandinaavia keelte hulka rohkem kui tema pakutud kolm keelt . Teame tänapäeval ka seda, et soome-ugri keeli on oluliselt rohkem kui Pakštase pakutud kaks – juba läänemeresoome keeli on lisaks soome ja eesti keeltele hulganisti . Milles aga Pakštasega tuleb nõustuda, on see, et igalt poolt ümbritsevad neid keeli tunduvalt suuremad keeled ning sellepärast peavad nad ühiselt hoolitsema oma kultuuri säilitamise ja iseseisvuse eest (Pakštas 1937, 443).
Pakštase lääneeuroopa kristluse käsitlus on kontekstiväline ja rõhub erinevate konfessioonide koostöövõimalikkusele kui ta kirjutab, et kaks kristlikku konfessiooni ei sünnita mingisuguseid takistusi seitsme rahva tihedamale koostööle. Väikene usu¬line mitmekesidus, nagu näitab tegelik elu Hollandis, Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja mujal, isegi rikastab vaimuelu ja äratab sügava¬mat huvi usuliste küsimuste vastu (Pakštas 1937, 444). Selles pole keegi kahelnudki. Teemakohane olnuks põhjendada katoliiklastest leedulaste kuulumist Baltoskandiasse, kuid seda Pakštas ei üritagi.
Pakštase viies kriteerium Balti mere põhja-vahemere ilme kohta tundub samuti põhjendamata ja rõhub pigem baltimereriikide koostööle ning ei kvalifitseeru seetõttu tema lähenemise kontekstis Baltoskandiasse kuulumisele määravaks kriteeriumiks. Sama olukord on ka kuuenda kriteeriumiga, mis keskendub Baltoskandia riikide vastastikustele kultuurihuvidele ja sellelaadsele koostööle. Ka ei tundu veenev väikeriikide suletud kogu käsitlus ja selle tõenduseks esitatud võrreldavate arvude tabel, kuna käsitletavate riikide suurused erinevad kordades.
(MÄRKUS: Pakštase esitatud numbrite võrdlust tänapäevaste numbritega, mis essees on esitatud tabelina, ei õnnestunud siia üles laadida).
Ülalnimetatud „geoloogilise Fennoskandia” laiendab geopoliitilise kontseptsioonina „geograafiliseks Baltoskandiaks ” Göteborgi Ülikooli geograafiaprofessor De Geer (1928), kelle käsitluses haarab Baltoskandia enda alla kõik Läänemerd servavad poolsaar-maad. Seda De Geeri initsiatiivi meenutab oma haaravas artiklis ka Moisio (Moisio 2003, 79). De Geer on välja toonud üheksa tegurit, mida ta Baltoskandia piiritlemisel oluliseks peab ja nimelt:
1) Fennoskandia ürgmäestiku maa ; 2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad ; 3) Fennoskandia ühes selle moreenitopograafia poolest iseloomustatud servavöötmega ; 4) Põhja-Euroopa maatõusuala ; 5) põhja rassi tuumala ; 6) mõlemad fennoskandilised keelkonnad ; 7) protestantliku kristluse leviala ; 8) põhjariikide maa-alad ja 9) kahe tuhande aastase põhjariigi ülim ulatus uusajal . Ta koostas ka vastava Põhja-Euroopa kartograafilise sünteesi. (De Geer 1928, xx).
Kant konstanteerib, et selle sünteesi kohaselt kuuluvad Eesti ja Läti Baltoskandiasse, kusjuures Eesti – nagu enamiku Taanigi – intesiteedi koefitsient oleks 7/9 ja kuuluvus Baltoskandiasse õige kõrgekraadiline. (Kant 2007, 31). Läti koefitsient on 6/9. Leedu koefitsiendiga 2/9 Baltoskandiasse ei mahu. Kõik De Geeri üheksa tegurit korduvad täielikult ainult n-ö geo¬loogilises Fennoskandias (Norras, Rootsis ja Soomes).
Kant tunnustab oma teises töös De Geeri selle eest, et ta on teinud Põhja-Euroopa limitatsiooni vastuvõetavamaks kõigist senistest, mida edaspidine üksikasjalikum geograafiline ja sotsiograafiline uurimistöö Baltoskandia üksikute maade kaupa võimaldab täiendada. Laias laastus võttes on aga Baltoskandial objektiivseid eeldusi jääda geograafiateaduses püsima Põhja-Euroopa suurregioonina (Kant 1935, xx).
Esimesed neli Baltoskandia tegurit-kriteeriumi puudutavad füüsilist maailma ja on seetõttu vähem vaidlustatavad. Samas on arusaadavatel põhjustel viimast viit De Geeri n-ö antropogeograafilist Baltoskandia kriteeriumi arvustanud Leedu geograaf, poliitik ja kirjanik Kazys Pakštas (1937) .
Nii vaidlustab Pakštas põhjarassi tuumala piiri tõmbamise ja kolmanda baltoskandia keelkonna kõrvalejätmise. See piir võib Pakštase järgi olla ainult õige relatiivne. Samuti liituvat kolmanda baltoskandia keelkond (leedu-läti) väga harmooniliselt fenno¬skandia keeltega ning ümbritsevat sobivalt kagupoolset Balti merd ega laskvat end kuidagi ühendada suure slaavi keelte merega. Seetõttu on Pakštas seisukohal, et Baltoskandia kagupoolseks keeltepiiriks sobib paremini läti ja leedu keelte ülekaaluvööde. (Pakštas 1937, 440).
Pakštas möönab, et mitmed Euroopa maad, sh Leedu, on ligi tuhat aastat lasknud oma kultuuri vormida katoliiklusel (Pakštas 1937, 441). Samas ei soostu Pakštas Baltoskandia kontekstis protestantlust ja katoliiklust oluliselt eristama, väites, et kristlus esineb Baltoskandias kahe konfessiooni kaudu, mis ei sünnita mingi¬suguseid takistusi rahvaste koostööle (Pakštas 1937, 441). Tõsi, kristlus esineb tõesti erinevate konfessioonide kaudu. Või teisiti öeldes – katoliikluse, ortodokssuse ja protestantluse kui kristluse kolme põhiharu juured asuvad sügaval algkristluses ja algses kirikus.
Pakštas ei nõustu De Geeriga ka selles, et Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn, väites, et Leedu aktivistid on kindlasti otsustanud üle viia Leedu pealinna Klaipedasse ning mere dünaamika mõjustusel mitmeti suurendada Leedu kultuurilist ja majanduslikku tegevust. (Pakštas 1937, 441-442).
Peale selle on Pakštase järgi veel teisigi argumente jätta Leedu põhjariikide sekka. Kui otsustada geograafilise laiuse järgi, pidades Gibral¬tari Euroopa lõunapoolseks ja Nordkapi põhjapoolseks tipuks, siis keskparalleel oleks 54°, mis läbistuks vähe lõunapool Taanit, kuid Leedus liiguks joonel - Suvalkai, Druskininkai ja Lyda. Üldiselt võttes peagu kogu Leedu territoorium l) asub samal geograafilisel laiusel, nagu Taani ja Lõuna-Rootsi, 2) omab külmema ilmastiku kui Kopenhaagen, Oslo, Göteborg ja Stokholm ja 3) leedulasilgi on põh¬jamaine iseloom, mistõttu olevat küllalt andmeid selleks, et pidada Leedutki põhjamaariigiks, olgugi tüübilt vähem iseloomu¬likumaks kui Fennoskandia maad. (Pakštas 1937, 442).
Pakštase keskparalleelina pakutud 54o N, millest põhjapoole jäävad kõik põhjariigid ja ka Leedu, millega Pakštas põhjendas Leedu kuulumist põhjariikide hulka, ei saa autori seisukohalt olla määrav parameeter riigi kuuluvuse määratlemisel. Sellele räägib vastu ka juba Pakštase ajal teadaolnud Baltoskandia jagunemine glatsiaalseks uuristusalaks ja –kuhjumisalaks, millest viimane tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena. Seetõttu on põhjalaiuskraadi osas põhjust lähtuda just mandrijää serva ulatusest.
Pakštas esitas ka oma kuus peamiselt antropoloogilist kriteeriumit, mis on tema seisukohalt otsustavad Baltoskandia piiride määritlemisel. Ja nimelt:
1) Baltoskandia on moreenide maa-ala, mis on loonud peagu homo¬geensed põllumajanduslikud loodustingimused; 2) on põhjamaise iseloomuga rahvaste vööde; 3) seitsme põhjamaa keele maa-ala; 4) lääne-euroopa kristluse vööde, kus põhjamaalase iseloomus ühinevad müstika, reaalsus ja dünaamiline meelelaad, täidetud edumeelsuse vai¬must; 5) suletud kogu väikeriike, kes harmooniliselt ümbritsevad Balti merd ja annavad temale tõelise vahemere iseloomu; 6) ta on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus eri kultuuride ja keelte rohkus ei takista vastastikust austamist, koos¬tööd ja rahu.
Need kuus kriteeriumi kordu¬vad peagu ühesuguse intensiivsusega kõigis Baltoskandia riikides: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus. Neile graviteerub ka isoleeritud Islandi. (Pakštas 1937, 443).
Pakštase argumendidega Baltoskandia kui moreenide maa-ala kohta võib nõustuda. Samas ei saa nõustuda Pakštase põhjamaade rahvaste ja leedulaste võrdlusega, kuna ta ei näe neil vahet. Ta vastupidi rõhutab, et põhjamaade seitse rahvast (st ka leedulased) omavad külma ja vastu-pidava iseloomu, selle juures palju ühiseid füüsilisi omadusi .
Baltoskandia keelte käsitluse osas ei saa nõustuda ülalnimetatud De Geeri kahe fennoskandilise keelkonna ega ka Pakštase kolme väikese keelerüh¬ma teooriatega. Esiteks kuulub balti keelte hulka rohkem kui Pakštase pakutud kaks keelt , nagu ka skandinaavia keelte hulka rohkem kui tema pakutud kolm keelt . Teame tänapäeval ka seda, et soome-ugri keeli on oluliselt rohkem kui Pakštase pakutud kaks – juba läänemeresoome keeli on lisaks soome ja eesti keeltele hulganisti . Milles aga Pakštasega tuleb nõustuda, on see, et igalt poolt ümbritsevad neid keeli tunduvalt suuremad keeled ning sellepärast peavad nad ühiselt hoolitsema oma kultuuri säilitamise ja iseseisvuse eest (Pakštas 1937, 443).
Pakštase lääneeuroopa kristluse käsitlus on kontekstiväline ja rõhub erinevate konfessioonide koostöövõimalikkusele kui ta kirjutab, et kaks kristlikku konfessiooni ei sünnita mingisuguseid takistusi seitsme rahva tihedamale koostööle. Väikene usu¬line mitmekesidus, nagu näitab tegelik elu Hollandis, Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja mujal, isegi rikastab vaimuelu ja äratab sügava¬mat huvi usuliste küsimuste vastu (Pakštas 1937, 444). Selles pole keegi kahelnudki. Teemakohane olnuks põhjendada katoliiklastest leedulaste kuulumist Baltoskandiasse, kuid seda Pakštas ei üritagi.
Pakštase viies kriteerium Balti mere põhja-vahemere ilme kohta tundub samuti põhjendamata ja rõhub pigem baltimereriikide koostööle ning ei kvalifitseeru seetõttu tema lähenemise kontekstis Baltoskandiasse kuulumisele määravaks kriteeriumiks. Sama olukord on ka kuuenda kriteeriumiga, mis keskendub Baltoskandia riikide vastastikustele kultuurihuvidele ja sellelaadsele koostööle. Ka ei tundu veenev väikeriikide suletud kogu käsitlus ja selle tõenduseks esitatud võrreldavate arvude tabel, kuna käsitletavate riikide suurused erinevad kordades.
(MÄRKUS: Pakštase esitatud numbrite võrdlust tänapäevaste numbritega, mis essees on esitatud tabelina, ei õnnestunud siia üles laadida).
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (III)
1.3. Muud Baltimaade kuulumise käsitlused
Kant loetleb erinevaid Eesti kuulumise käsitlusi eelmise sajandi alguspoolelt. Eestit on tavapäraselt käsitletud Lääne- ehk Baltimeremaana, mida on esitatud küll erineva nurga alt. Kord on Eesti ühes teiste Ida-Baltikumi maadega liidetud Ida-Euroopa Sarmaatia külge, kord on nad sellest eraldatud „varjaagi piirivöötmega” ja mahutatud nn rajariikide hulka ehk Vahe-Euroopasse, kord on neid püütud seosesse viia Kirde-Keskeuroopaga või teisal jälle ühendatud Põhja-Euroopaga. (Kant 2007, 28). Enne nende maade riiklikku iseseisvumist on neid alasid vanemas kirjanduses nimetatud ka Balti provintsideks, iseseisvumise järgselt aga Baltimaadeks resp. Balti riikideks.
1925. aastal püüdis Eesti, Läti ja Leedu maateaduslikku kuuluvust selgitada Haltenberger (1925). Tuginedes füüsilis-geograafilistele ja poliitilis- ning ajaloolisgeograafilistele põhjendustele, jõudis ta lõpptulemusele, et Baltikum kitsamas mõttes, so Eesti ja Läti, on geograafiline indiviid, millel on vahepealne asend Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel, samas kui Leedul puudub selline individuaalne iseloom ja ta moodustab siirdeala Kesk-Euroopast Ida-Euroopasse. Ka leiab Haltenberger, et maateaduslikus käsitluses peaksid Eesti ja Läti kuuluma pigemini Põhja- kui Kesk-Euroopasse. (Kant 2007, 30). Viimast rõhutab ka Kant ise, märkides, et isegi kui Haltenbergeri käsitluses on puudusi, oli sellega „vähem Baltikum” ometi lähendatud Põhja Euroopale rohkem kui Euroopa teistele osadele (Kant 2007, 30).
Kaasaegsemaid, külma sõja järgseid käsitlusi ja kontseptsioone loetleb Moisio järgmiselt: Mare Balticum, Uus-Hansa, Euro-Balti regioon. 1990-ndatest on räägitud ka Baltimere Regioonist, aga ka Põhadimensioonist ja selle initsiatiividest (Moisio 2003, 73-75), mis otseselt ei tegele Baltimaade kuulumise küsimusega. Moisio rõhutab, et regioonide ehitamisel tuleb arvestada, et kõik regioonid on spetsiifilist tüüpi geograafilised ideed, mis on alati kontseptuaalsed, vaieldavad ja kontekstuaalsed. Nad on kontseptuaalsed, sest nad on loodud moraalset keelt kasutades, nad on vaieldavad, sest tüüpiliselt langevad nad poliitika valdkonda. Nad on kontekstuaalsed, sest konkreetse geograafilise kontseptsiooni ilmumine on ajalooliselt seotud (Moisio 2003, 76).
Kant loetleb erinevaid Eesti kuulumise käsitlusi eelmise sajandi alguspoolelt. Eestit on tavapäraselt käsitletud Lääne- ehk Baltimeremaana, mida on esitatud küll erineva nurga alt. Kord on Eesti ühes teiste Ida-Baltikumi maadega liidetud Ida-Euroopa Sarmaatia külge, kord on nad sellest eraldatud „varjaagi piirivöötmega” ja mahutatud nn rajariikide hulka ehk Vahe-Euroopasse, kord on neid püütud seosesse viia Kirde-Keskeuroopaga või teisal jälle ühendatud Põhja-Euroopaga. (Kant 2007, 28). Enne nende maade riiklikku iseseisvumist on neid alasid vanemas kirjanduses nimetatud ka Balti provintsideks, iseseisvumise järgselt aga Baltimaadeks resp. Balti riikideks.
1925. aastal püüdis Eesti, Läti ja Leedu maateaduslikku kuuluvust selgitada Haltenberger (1925). Tuginedes füüsilis-geograafilistele ja poliitilis- ning ajaloolisgeograafilistele põhjendustele, jõudis ta lõpptulemusele, et Baltikum kitsamas mõttes, so Eesti ja Läti, on geograafiline indiviid, millel on vahepealne asend Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel, samas kui Leedul puudub selline individuaalne iseloom ja ta moodustab siirdeala Kesk-Euroopast Ida-Euroopasse. Ka leiab Haltenberger, et maateaduslikus käsitluses peaksid Eesti ja Läti kuuluma pigemini Põhja- kui Kesk-Euroopasse. (Kant 2007, 30). Viimast rõhutab ka Kant ise, märkides, et isegi kui Haltenbergeri käsitluses on puudusi, oli sellega „vähem Baltikum” ometi lähendatud Põhja Euroopale rohkem kui Euroopa teistele osadele (Kant 2007, 30).
Kaasaegsemaid, külma sõja järgseid käsitlusi ja kontseptsioone loetleb Moisio järgmiselt: Mare Balticum, Uus-Hansa, Euro-Balti regioon. 1990-ndatest on räägitud ka Baltimere Regioonist, aga ka Põhadimensioonist ja selle initsiatiividest (Moisio 2003, 73-75), mis otseselt ei tegele Baltimaade kuulumise küsimusega. Moisio rõhutab, et regioonide ehitamisel tuleb arvestada, et kõik regioonid on spetsiifilist tüüpi geograafilised ideed, mis on alati kontseptuaalsed, vaieldavad ja kontekstuaalsed. Nad on kontseptuaalsed, sest nad on loodud moraalset keelt kasutades, nad on vaieldavad, sest tüüpiliselt langevad nad poliitika valdkonda. Nad on kontekstuaalsed, sest konkreetse geograafilise kontseptsiooni ilmumine on ajalooliselt seotud (Moisio 2003, 76).
BALTOSKANDIA - EESTI PALEUS (II)
1.2. Baltimaad kui Fennoskandia servavöö
Fennoskandia on geograafiline mõiste tähistamaks ühiselt Skandinaavia ja Koola poolsaari, Karjalat ja Soomet. Geoloogilise mõistena tähistab see Ida-Euroopa mandri stabiilse keskosa (East European Craton) loodeserva kui Norra, Rootsi ja Soome alust mandrikilpi. Viidatud Fennoskandia mõiste võttis kasutusele soome geoloog Ramsay (1900) kui ta tegi ettepaneku ühendada Soome Skandinaaviaga, pannes ette nimetada Põhja-Euroopa geoloogiliselt ja maastikuliselt silmapaistvalt ühtlane ürgmäestikuala Fennoskandiaks. Seda peetakse pigem loodusmaastikuliseks mõisteks. Nagu Kant viitab, ei kattu selle loodusmaastikulise mõistega täielikult ei Põhjala rahvaste ega kultuuri regioon ega ka mitmed loodusmaastikulised elemendid, mille enam-vähem suletud levialaks on Põhja-Euroopa (Kant 2007, 29).
Fennoskandia põhjaserv jääb lähisarktikavöötme alla, mis laiub ida-lääne suunal Tšuktši poolsaarest ja Kamtšatkast Skandinaaviani ning Labradorist Alaskani. Põhja-lõuna suunal jääb nimetatud maastikuvöönd sõltuvalt looduslikest tingimustest Kamtšatka-Skandinaavia liinil 70o ja 60o põhjalaiuskraadide vahele, kulgedes enam-vähem mööda põhjapolaarjoont (66,5o N). Labradori-Alaska liinil vajub see aga olulisel määral lõuna poole, ulatudes Jamesi lahe lõunatipus 52o põhjalaiuse lähedale, elik idapoolkeral siis kuhugi Valgevene-Ukraina vahelise piiri kanti. Seda loodusvööndit iseloomustavad põhiliselt tundra ja metsatundra kus ei puudu ka kõrgusvööndilisuse alad. Kanti järgi on tegemist põhjapoolseima maastikuvöötmega, kus üldse on võinud areneda inim- ning ühiskondliku elu kõrgemad vormid (Kant 2007, 28).
Samas võib asuda seisukohale, et Fennoskandia on põhjalaiuskraadide järgi hõlmatud lähisarktikavöötmega laiemaltki kui üksnes põhjaservast ja seda just aluspõhjast ja pinnamoe kaudu. Kant toob selles kontekstis esile kaks sarnast regiooni. Need on Laurentia ja Fennoskandia ühes nende mõlema servavööga, ühel Suure järvistu, teisel lahelise Läänemere ümbruskonnas. Mõlemad arhailised rüngad, mõlemad maakerkealad ühes jääaegse vormivaraga, kummalgi mannerjää eemaldanud tertsiaalsed murenemispinnased ja sulamisel maha jätnud kivise ürgmäestiku moreenikatte, mõlemal rannikualade settekate alles pärast jää taandumist kerkinud üle meretaseme, ja lõppeks mõlemal lõuna- ning edela- resp kagurindel saviste otsamoreenimaade servavöötmed. (Kant 2007, 28).
Eelkirjeldatud sarnaste regioonide ja nende servavöötmete kirjeldus aga ka laiuskraadid on andnud alust arvata Baltimaade territooriumid geograafiliselt ja geoloogiliselt Fennoskandiaga vahetult seotud servavöötmeks.
Fennoskandia on geograafiline mõiste tähistamaks ühiselt Skandinaavia ja Koola poolsaari, Karjalat ja Soomet. Geoloogilise mõistena tähistab see Ida-Euroopa mandri stabiilse keskosa (East European Craton) loodeserva kui Norra, Rootsi ja Soome alust mandrikilpi. Viidatud Fennoskandia mõiste võttis kasutusele soome geoloog Ramsay (1900) kui ta tegi ettepaneku ühendada Soome Skandinaaviaga, pannes ette nimetada Põhja-Euroopa geoloogiliselt ja maastikuliselt silmapaistvalt ühtlane ürgmäestikuala Fennoskandiaks. Seda peetakse pigem loodusmaastikuliseks mõisteks. Nagu Kant viitab, ei kattu selle loodusmaastikulise mõistega täielikult ei Põhjala rahvaste ega kultuuri regioon ega ka mitmed loodusmaastikulised elemendid, mille enam-vähem suletud levialaks on Põhja-Euroopa (Kant 2007, 29).
Fennoskandia põhjaserv jääb lähisarktikavöötme alla, mis laiub ida-lääne suunal Tšuktši poolsaarest ja Kamtšatkast Skandinaaviani ning Labradorist Alaskani. Põhja-lõuna suunal jääb nimetatud maastikuvöönd sõltuvalt looduslikest tingimustest Kamtšatka-Skandinaavia liinil 70o ja 60o põhjalaiuskraadide vahele, kulgedes enam-vähem mööda põhjapolaarjoont (66,5o N). Labradori-Alaska liinil vajub see aga olulisel määral lõuna poole, ulatudes Jamesi lahe lõunatipus 52o põhjalaiuse lähedale, elik idapoolkeral siis kuhugi Valgevene-Ukraina vahelise piiri kanti. Seda loodusvööndit iseloomustavad põhiliselt tundra ja metsatundra kus ei puudu ka kõrgusvööndilisuse alad. Kanti järgi on tegemist põhjapoolseima maastikuvöötmega, kus üldse on võinud areneda inim- ning ühiskondliku elu kõrgemad vormid (Kant 2007, 28).
Samas võib asuda seisukohale, et Fennoskandia on põhjalaiuskraadide järgi hõlmatud lähisarktikavöötmega laiemaltki kui üksnes põhjaservast ja seda just aluspõhjast ja pinnamoe kaudu. Kant toob selles kontekstis esile kaks sarnast regiooni. Need on Laurentia ja Fennoskandia ühes nende mõlema servavööga, ühel Suure järvistu, teisel lahelise Läänemere ümbruskonnas. Mõlemad arhailised rüngad, mõlemad maakerkealad ühes jääaegse vormivaraga, kummalgi mannerjää eemaldanud tertsiaalsed murenemispinnased ja sulamisel maha jätnud kivise ürgmäestiku moreenikatte, mõlemal rannikualade settekate alles pärast jää taandumist kerkinud üle meretaseme, ja lõppeks mõlemal lõuna- ning edela- resp kagurindel saviste otsamoreenimaade servavöötmed. (Kant 2007, 28).
Eelkirjeldatud sarnaste regioonide ja nende servavöötmete kirjeldus aga ka laiuskraadid on andnud alust arvata Baltimaade territooriumid geograafiliselt ja geoloogiliselt Fennoskandiaga vahetult seotud servavöötmeks.
BALTOSKANDIA – EESTI PALEUS (I)
1. Varasemad käsitlused
1.1. Kummardus Kantile
Tõsi, mitte Köningsbergist pärit saksa filosoofile Immanuel Kantile, ehkki viimase kolmesaja aasta suurima filosoofina on ta austamist väärt. Käesoleva esseega soovib autor avaldada lugupidamist Tallinnast pärit eesti geograafile ja majandusteadlasele Edgar Kantile, kes on pannud aluse eesti linnageograafiale ja inter alia võtnud vaevaks määratleda Eesti geopoliitilist ja geoökonoomilist asendit.
Kanti biograafiat on põhjalikult käsitlenud prof Kurs oma erinevates töödes. Tema järgi sai 1919. aastal taasavatud Tartu ülikool küll eestikeelseks, aga eestlaste hulgast polnud teadlasi kõigile erialadele võtta. Nii pöörduti abi saamiseks soomlaste poole. Nii sai Tartu ülikool Soomest seitsme õpetlase hulgas ka rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes töötas Tartus kuni aastani 1923. Muude keelte kõrval sai Granö hakkama ka eesti keelega. Granö rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese kujundatud sotsiaalruumide – maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite – uurimisele. Granö rajatud eesti-soome geograafiakoolkonna inim- ehk antropo- ja linnageograafilise uurimissuuna arendamine jäi pärast Granö lõplikku Soome siirdumist 1923. aastal Kantile, keda Granö pidas oma kõige andekamaks õpilaseks. (Kurs 2007, 7 ja 11).
Kursi järgi asus Kant esmalt geograafia kui teadusharu piiritlemisele. Granö oli püüdnud geograafia ainevalda kokku võtta maastiku uurimisena, mille põhiüksuseks pidi olema inimese aistiümbrus lähimaastiku näol, ent Kant pidas geograafia põhiülesandeks inimese ökoloogiliste seoste selgitamist. Niisiis lähtusid mõlemad uurijad inimesest ja tema keskkonnast. Granö rõhutas keskkonna kirjeldamist ning süstematiseerimist, Kant talitlusseoseid. Erilist tähelepanu pööras Kant tehiskeskkonnale, asulastikule ja selle talitlustele. 1924–1925 oli Granö püstitanud teesi uue teadusharu – inim- ehk antropoökoloogia kujundamisest geograafia ja sotsioloogia alusel. Ideest haaras kinni Kant, kelle arvates nähtuste „ruumilevikuline vaatekoht ja sellega ühes kartograafiline esitamisviis ei kujunda iseendast veel geograafia spetsiifikumi“. Nii väitis ta 1932. a. ilmunud lühemas artiklis Ümbrus geograafia ja sotsiograafia uurimisesemena ning järgmisel aastal trükivalgust näinud mahukamas töös Geograafia, sotsiograafia ja antropo-ökoloogia. Kant läks niisiis edasi Granö nn. puhta maateaduse loodusteaduslikust käsitlusest ning näitas, et keskkonna uurimine kuulub veel selliste teadusharude nagu antropoloogia, psühholoogia ja sotsiograafia (sotsioloogia) eriülesannete hulka. Sotsiograafia võiks tema arvates uurida nii küla, linna, linnaosa või majandusüksust kui ka teatavat sotsiaalset klassi, elukutset või siis kogu rahvast koos oma rühmituste ja kihtidega. Just nende teadusharude põhjal pidigi kujunema inimökoloogia. (Kurs 2007, 13).
Kursi järgi oli aastail 1924–1926 Tartu ülikoolis geograafiaprofessorina töötanud ungarlane Mihály Haltenberger (1888–1972) alustanud Baltikumi geograafilise asendi määratlemist. Nüüd otsustas Kant käsitleda oma kodumaad maailma looduslik-kultuuriliste piirkondade ja nende alljaotuste taustal. Tema esimene sellekohane töö oli Eesti geopoliitilisest ja geoökonoomilisest asendist. Tegeldes doktoriväitekirja “Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-majandusgeograafiline uurimus” koostamisega, avaldas Kant mitu tööd Eesti asendist. Rootsi geograafi Sten De Geeri (1886–1933) uurimustele tuginedes näitas Kant, et Eesti koos naaberaladega kuulub suuremasse Läänemereäärsesse tervikusse ehk Baltoskandiasse. (Kurs 1999, 532-533).
Seoses Nõukogude vägede uue sissetungiga tuli Kantil Eestist lahkuda (Kurs 1999, 537). Kanti elu viimased kümnendid, peaaegu 34 aastat, möödusid Lundis, Rootsis. Lundi ülikoolis sai ta 1947 uurimisstipendiaadi, 1950 majandus- ja sotsiaalgeograafia lektori ning 1963 professori koha. Pensionile jäi ta 1967. Tuleb märkida, et ta oli üks väheseid Tartu ülikooli professoreid, kes ka paguluses samal ametikohal töötas. (Kurs 1999, 539).
Kurs osundab, et Kanti arendatud Baltoskandia-idee ei jõudnud olude muutudes Läänemere piirkonda iseloomustavaks geopoliitiliseks terminiks välja areneda. Selle idee pärast sai Kant ka anneksiooni ajal eriti kõvasti nuhelda. Baltoskandia läks käiku hoopis teatud geoloogilise arengu ajajärku iseloomustava mõistena. Nüüd, mil Läänemeri on taas muutunud ta rannal elavate rahvaste ja rahvusrühmade ühendajaks, osutub Baltoskandia kultuurilispolitiilise regiooni mõistena taas päevakohaseks. (Kurs 1999, 546).
Just Kanti alustatud Eesti Baltoskandiasse kuulumise küsimust üritab autor selles essees Eesti kuulumise määratlemise kohta edasi arendada.
(MÄRKUS: essee mahust tulenevalt laen need blogis üles peatükkide kaupa. Tegemist on essee mustandiga. Sulgudes tehtud viited autoritele tuuakse kasutatud kirjanduse loeteluna ära essee viimase peatüki lõpus. Kahjuks läksid üleslaadimisega kaotsi ka joonealused viited).
1.1. Kummardus Kantile
Tõsi, mitte Köningsbergist pärit saksa filosoofile Immanuel Kantile, ehkki viimase kolmesaja aasta suurima filosoofina on ta austamist väärt. Käesoleva esseega soovib autor avaldada lugupidamist Tallinnast pärit eesti geograafile ja majandusteadlasele Edgar Kantile, kes on pannud aluse eesti linnageograafiale ja inter alia võtnud vaevaks määratleda Eesti geopoliitilist ja geoökonoomilist asendit.
Kanti biograafiat on põhjalikult käsitlenud prof Kurs oma erinevates töödes. Tema järgi sai 1919. aastal taasavatud Tartu ülikool küll eestikeelseks, aga eestlaste hulgast polnud teadlasi kõigile erialadele võtta. Nii pöörduti abi saamiseks soomlaste poole. Nii sai Tartu ülikool Soomest seitsme õpetlase hulgas ka rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes töötas Tartus kuni aastani 1923. Muude keelte kõrval sai Granö hakkama ka eesti keelega. Granö rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese kujundatud sotsiaalruumide – maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite – uurimisele. Granö rajatud eesti-soome geograafiakoolkonna inim- ehk antropo- ja linnageograafilise uurimissuuna arendamine jäi pärast Granö lõplikku Soome siirdumist 1923. aastal Kantile, keda Granö pidas oma kõige andekamaks õpilaseks. (Kurs 2007, 7 ja 11).
Kursi järgi asus Kant esmalt geograafia kui teadusharu piiritlemisele. Granö oli püüdnud geograafia ainevalda kokku võtta maastiku uurimisena, mille põhiüksuseks pidi olema inimese aistiümbrus lähimaastiku näol, ent Kant pidas geograafia põhiülesandeks inimese ökoloogiliste seoste selgitamist. Niisiis lähtusid mõlemad uurijad inimesest ja tema keskkonnast. Granö rõhutas keskkonna kirjeldamist ning süstematiseerimist, Kant talitlusseoseid. Erilist tähelepanu pööras Kant tehiskeskkonnale, asulastikule ja selle talitlustele. 1924–1925 oli Granö püstitanud teesi uue teadusharu – inim- ehk antropoökoloogia kujundamisest geograafia ja sotsioloogia alusel. Ideest haaras kinni Kant, kelle arvates nähtuste „ruumilevikuline vaatekoht ja sellega ühes kartograafiline esitamisviis ei kujunda iseendast veel geograafia spetsiifikumi“. Nii väitis ta 1932. a. ilmunud lühemas artiklis Ümbrus geograafia ja sotsiograafia uurimisesemena ning järgmisel aastal trükivalgust näinud mahukamas töös Geograafia, sotsiograafia ja antropo-ökoloogia. Kant läks niisiis edasi Granö nn. puhta maateaduse loodusteaduslikust käsitlusest ning näitas, et keskkonna uurimine kuulub veel selliste teadusharude nagu antropoloogia, psühholoogia ja sotsiograafia (sotsioloogia) eriülesannete hulka. Sotsiograafia võiks tema arvates uurida nii küla, linna, linnaosa või majandusüksust kui ka teatavat sotsiaalset klassi, elukutset või siis kogu rahvast koos oma rühmituste ja kihtidega. Just nende teadusharude põhjal pidigi kujunema inimökoloogia. (Kurs 2007, 13).
Kursi järgi oli aastail 1924–1926 Tartu ülikoolis geograafiaprofessorina töötanud ungarlane Mihály Haltenberger (1888–1972) alustanud Baltikumi geograafilise asendi määratlemist. Nüüd otsustas Kant käsitleda oma kodumaad maailma looduslik-kultuuriliste piirkondade ja nende alljaotuste taustal. Tema esimene sellekohane töö oli Eesti geopoliitilisest ja geoökonoomilisest asendist. Tegeldes doktoriväitekirja “Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-majandusgeograafiline uurimus” koostamisega, avaldas Kant mitu tööd Eesti asendist. Rootsi geograafi Sten De Geeri (1886–1933) uurimustele tuginedes näitas Kant, et Eesti koos naaberaladega kuulub suuremasse Läänemereäärsesse tervikusse ehk Baltoskandiasse. (Kurs 1999, 532-533).
Seoses Nõukogude vägede uue sissetungiga tuli Kantil Eestist lahkuda (Kurs 1999, 537). Kanti elu viimased kümnendid, peaaegu 34 aastat, möödusid Lundis, Rootsis. Lundi ülikoolis sai ta 1947 uurimisstipendiaadi, 1950 majandus- ja sotsiaalgeograafia lektori ning 1963 professori koha. Pensionile jäi ta 1967. Tuleb märkida, et ta oli üks väheseid Tartu ülikooli professoreid, kes ka paguluses samal ametikohal töötas. (Kurs 1999, 539).
Kurs osundab, et Kanti arendatud Baltoskandia-idee ei jõudnud olude muutudes Läänemere piirkonda iseloomustavaks geopoliitiliseks terminiks välja areneda. Selle idee pärast sai Kant ka anneksiooni ajal eriti kõvasti nuhelda. Baltoskandia läks käiku hoopis teatud geoloogilise arengu ajajärku iseloomustava mõistena. Nüüd, mil Läänemeri on taas muutunud ta rannal elavate rahvaste ja rahvusrühmade ühendajaks, osutub Baltoskandia kultuurilispolitiilise regiooni mõistena taas päevakohaseks. (Kurs 1999, 546).
Just Kanti alustatud Eesti Baltoskandiasse kuulumise küsimust üritab autor selles essees Eesti kuulumise määratlemise kohta edasi arendada.
(MÄRKUS: essee mahust tulenevalt laen need blogis üles peatükkide kaupa. Tegemist on essee mustandiga. Sulgudes tehtud viited autoritele tuuakse kasutatud kirjanduse loeteluna ära essee viimase peatüki lõpus. Kahjuks läksid üleslaadimisega kaotsi ka joonealused viited).
Subscribe to:
Posts (Atom)