Mõtteid inspiratsioonist

Vahel õigustatakse loomingulisi tegematajätmisi tuntud prosaisti, Eduard Bornhöhe, kangelase, Salomon Vesipruuli, sõnadega “No ei tule vaimu pääle”. Jõuluajal tasub meenutada “vaimu pääletulemise” lugu kaugest 1945. aasta Californiast, Hollywoodist, seoses tuntud jõululaulu “Let It Snow” saamislooga. Laulu viisi autorilt, Jule Styne’lt (või oli see hoopis sõnade autor Sammy Cahn), on hiljem küsitud, et “mis tuli enne, kas meloodia või sõnad”? Styne (või Cahn) vastas, et “telefonikõne”. Keegi kuulsustest olla helistanud ja palunud jõuludeks uus laul kirjutada. Sellest inspiratsiooniks piisas, vaatamata sellele, et oli juulikuu, õues üle 30 kraadi sooja ning asfalt sulas… Raimond Valgre kirjutas täpselt sama aastal (1945), väidetavalt suvel, “Pärnu ballaadi”. Ilmselt tuli Valgrele kaunil suveajal vaim kergemini pääle: “Suvi nii soe, asfalt sulas linnas…” Huvitav on jälgida ka laulusõnade puhul algusridade teatud sarnasust. 1. Suvi nii soe (tegemist ilmastikuolude määratlemisega) 1. Oh the weather outside is frightful – ilm on väljas kohutav (tegemist samuti ilmastikuolude määratlemisega) 2. Asfalt sulas linnas (tegemist on osundamisega soojuse mõjudele) 2. But the fire is so delightful – kuid (kamina)tuli on nii vaimustav (tegemist on samuti osundamisega soojuse mõjudele) 3. Kavatsus tekkis mul minna… (tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) 3. And since we've no place to go – aga kuna meil pole kuhugi minna… (ka siin on tegemist arutlusega, kas minna kuhugi või mitte minna…) Laulusõnad: "Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!" (also known as "Let It Snow", is a song written by lyricist Sammy Cahn and composer Jule Styne in July 1945. It was written in Hollywood, California during one of the hottest days on record). Oh the weather outside is frightful But the fire is so delightful And since we've no place to go Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! It doesn't show signs of stopping And I've bought some corn for popping The lights are turned way down low Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! When we finally kiss goodnight How I'll hate going out in the storm! But if you'll really hold me tight All the way home I'll be warm The fire is slowly dying And, my dear, we're still good-bying But as long as you love me so Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow! Pärnu ballaad Suvi nii soe, asfalt sulas linnas, kavatsus tekkis mul minna, nädalaks puhkama Pärnusse. Nädal läks pea, nautides seal loodust, äkki just vastu mu ootust, viimasel päeval siis juhtus see... Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid siis kui kohtasin teda, tundsin liiga kiirelt lõi mu süda. Ent roosiaeg möödus ruttu, sest juba lõppes mu puhkus, nii peale lühikest puhkust, läksid lahku me teed. Rahu ei siis, kuskil enam leidnud, miski mu mõtteid ei köitnud, Pärnu vaid ihkasin tagasi. Kord sinna siis, puhkepäeval sõitsin, ning üles neiu kui leidsin, ütlesin lihtsalt ja siiralt nii. Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival, kuid kas võin loota ma seda, et see roos kord, ehiks minu tuba. Ent näitas saatus mul karmust, tal nägin käes kihlasõrmust, mu unelm varises põrmuks, roosist okkad vaid jäid...

Ilmselt üritati parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt…

10.05.2011. a. algatati järjekordne tulumaksuseaduse muutmine (edaspidi Eelnõu). Eelnõu eesmärgiks seati muuhulgas tööga seotud tasemekoolituse välistamine erisoodustusena käsitlemisest. Eesmärgiks oli väidetavalt ka maksukoormuse vähendamine, langetades tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks ning eelduse loomine elukestvas õppes osalejate arvu kasvuks. Nimetatud muudatuse vajadust on kirjeldatud ka valitsusliidu programmi peatükis „Haritud Eesti“. Eelnõuga muudeti TuMS § 48 lõige 4 punkti 10. Eelnõu algteksti seletuskirja kohaselt on “tasemekoolituse katmise kulutus õigustatud, kui tööandja vajab oma eesmärkide täitmiseks just sellise kvalifikatsiooniga spetsialisti. Tööandjapoolset tasemekoolituse kulude katmist tuleks vaadelda tavapärase investeeringuna, mille eesmärgiks on eelduste loomine tööandja edukaks toimimiseks tulevikus.” Nii sai eelnõu algteksti kirja, et erisoodustus on muuhulgas „10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine“. Kuna Eelnõu autorid pidasid silmas vaid töö- või teenistussuhtes olevate isikute tasemekoolituse kulude katmist, reageeris sellele Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oma 07.06.2011.a kirjaga nr 4/, tehes ettepaneku täiendada eelnõu selliselt, et ei diskrimineeritaks töö- ja teenistussuhet mitteomavaid juhtorganite liikmeid. Kaubanduskoja väljapakutud eelnõu tekstiks kujunes: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”. Kaubanduskoja hinnangul ei peaks tasemekoolituse soodustamisel piirduma üksnes töö- või teenistussuhtes olevate isikute koolitamise soodustamisega, kuna on ilmselge, et lisaks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele, tagavad ettevõtete edukuse ka kvalifitseeritud ettevõtete juhid. Nõus! Riigikogu rahanduskomisjon nõustus põhimõtteliselt Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekuga ja otsustas oma 09.06.2011. a. istungil muuta eelnõu ja sõnastada TuMS § 48 lg 4 p 10 selliselt, nagu see tänasel päeval kehtib: “10) täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega ning juriidilise isiku juhatuse liikme, välismaa äriühingu filiaali juhataja ja mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhi ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine”
[RT I, 08.07.2011, 5 - jõust. 01.01.2012]. Komisjon rõhutas selgituses, et siiski ei ole õige laiendada välistust kõigile juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmetele, kuna TuMS § 9 alusel kuuluvad nende hulka ka isikud, kelle tasemekoolituse kulude katmist ei saa käsitleda ettevõtte investeeringuna (likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, jne). Teatud mööndustega samuti nõus! Kuna seadusemuudatuse seletuskiri ei seleta enam midagi, sest eelnõu teksti muutmise korral ei tegele halva tava kohaselt keegi algse seletuskirja täiendamisega, peaks seaduse adressaat seaduse teksti grammatiliselt tõlgendades saama aru, et iga ettevõtte töötaja ja näiteks ka juhatuse liikme ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulud saab kanda ettevõtte kuludesse ja neid kulusid ei maksustata erisoodustusmaksuga. See on positiivne uudis ja tõdegem, et sellist positiivset uudist on meedia vahendusel jagatud korduvalt ja kuhjaga. Kui aga asja lähemalt uurida, võib õnn jääda üürikeseks. Tihti peitub kurat pisiasjades ja jääb mulje, et viidatud täiskasvanute koolituse seaduse (edaspidi TäKS) § 3 seadusandja kas ei lugenud üldse või ei teinud selle suhtes mingitki analüüsi. Vähemalt ei ole sellist analüüsi või teemakäsitlust võimalik avalikest kanalitest jälgida ja kättesaadavatest seletustest lugeda. TäKS § 3 teksti väljavõtte kohaselt “tasemekoolitus võimaldab osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust.” Tore, aga nagu Eestis kehtivate seaduste puhul taaskord halvaks tavaks, tuleb mõistete määratlusi tihti otsida hoopis teistest seadustest. Oli see seaduse autorite pahatahtlik plaan riigialamaid eksitada või järjekordne hooletus, aga me ei saa lõplikku hinnangut erisoodustuse välistamisele anda enne, kui teame, mida tähendab osakoormus või ekstern. Osakoormuse ja eksterni mõiste selgitamiseks tuleb pöörduda ülikooliseaduse poole. Selle järgi võib ülikoolis toimuda täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksternõpe. Sealjuures osakoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähem kui 75 protsenti. Oluline on veel see, et üliõpilane peab määrama ülikooli astudes oma täis- või osakoormusega õppimise esimesel õppeaastal (seega enne 1. jaanuari 2012. a. ülikooli astunud, kes ei märganud ennast osakoormusega tudengiks määratleda, ei saa kogu stuudiumi jooksul erisoodustusmaksu välistamist kui võimalust kasutada. Ei saa ka need, kes seda selle aasta sügisest ei märganud teha või tulevikus seda “unustavad”). Järgmistel õppeaastatel arvestab ülikool üliõpilase täis- või osakoormusega õppimise määramisel, kuidas on üliõpilane iga õppeaasta lõpuks täitnud õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva üliõpilase viib ülikool üle osakoormusega õppesse üliõpilast ülikoolist välja arvamata. See ongi “unustajatele” üks seaduslik võimalus – muutuda õppetöös laisaks ja loota, et ülikool ta osakoormusega tudengiks määrab.
Kuna erisoodustuse välistamine tähendab õppurile märkimisväärset majanduslikku kokkuhoidu, olemegi jaburas olukorras, kus majandusliku mõttekuse huvides tuleb ülikoolis laiselda. Eksternõppes on isikul võimalik ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Milles on siis probleem? Lihtne vastus on, et seadus diskrimineerib neid, kes täidavad korralikult õppekava – nende suhtes erisoodustust välistada ei saa. Teisisõnu, kui oled laisk või oledki planeerinud õppeprotsessi pikemaks kui nominaalaeg (viimast taotlust ei saa iseenesest hukka mõista), teadmisega, et ei suuda või ei kavatsegi täiskoormusega õppida (st täita iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti), võid rahulikult tööandja kulul õppida, teades, et tööandja selle kulu suhtes erisoodustusmaksu ei rakendata. Miks peaks riik eelistama neid, kes täiskoormusega hakkama ei saa või ei kavatsegi täiskoormusel õppida ning karistama neid, kes suudavad ka töö kõrvalt õppida täiskoormusel? On see tõesti seadusandja tahe? Millise hariduspoliitilise doktriiniga või maailmavaatelise postulaadiga selline diskrimineerimine õigustatud on? Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Kas Estonian Airi teenused on äri või avalik teenus?

Täna tunneb ilmselt iga eestimaalane end lennunduse asjatundjana ja teab täpselt, mida Estonian Airiga peaks ette võtma. Ega minagi kehvem ei saa olla… Siiski ei hakka ma kiruma siiani tehtud otsuseid või riigi võimekust/suutlikkust Estonian Airi juhtimise korraldamisel. Mõtleks korraks selle üle, kas tegemist on äri või avaliku teenusega. Tuleb nõustuda Krimelte OÜ juhatuse esimehe Jaan Puusaagi 22.11.2012. a. Äripäevas öelduga, et riigi omanduses oleva Estonian Airi eesmärk peaks olema kogu riigi teenimine. Selle eesmärgi eesmärk peab aga olema Eesti äärealastumise ärahoidmine. Aga äärealastumine saab sündima, kui meile olulistest keskustest Tallinnasse otselennuga edaspidi ei pääseks. Inimestele on aeg kallis. Kui Tallinna pääseks edaspidi peamiselt ümberistumisega (n läbi Riia, Helsingi vms), võime olla enam-vähem kindlad, et Eestisse ei tooda tulevikus rahvusvahelisi üritusi (sh spordiüritusi) ja siin juba tegutsevad rahvusvahelised institutsioonid võivad hakata hauduma plaane mõnda suuremasse keskusesse ümberkolimisest. Suures plaanis see nii on ja sellega tuleb tõsiselt arvestada. Tihti on räägitud sellest, et avalik sektor peaks olema efektiivsem. Need jutud algasid peale 1980-ndatest kui avalikus sektoris hakati juurutama turule orienteeritud juhtimisvõtteid (New Public Management – NPM), mis olid välja kujunenud erasektoris. See pidi viima ka avalikus sektoris efektiivse majandamiseni. Sellest ongi kirjutatud ja räägitud nii, et avalik sektor peab olema efektiivne. Nii see aga ei ole ega saagi olla – avalik sektor või avaliku sektori enamus teenuseid ei saa olla efektiivsed. Olgu siinkohal näitena toodud, et iseenesest oleks riiklik pension avaliku teenusena ju väga efektiivne, kui kõik pensionärid päev enne pensionile jäämist ära sureksid. Aga kas selline efektiivsuse taotlus saab olla avalikus sektoris eesmärgiks? Efektiivne saab olla ja peab olema juhtimine avalikus sektoris! Avalike teenuste osas tuleb taotleda parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Küsigem siinkohal, kas Estonian Airi teenused on Eesti jaoks tervikuna võttes avalik teenus või on see ühe äriühingu äri? Täna saaks formaalselt vastata, et Estonian Air on äriühing, mille eesmärgiks on omanikule (peamiselt Eesti riik) kasumi tootmine. Selles kontekstis tuleb Estonian Air tõepoolest saneerida, et omanikutulu oleks varem või hiljem tagatud, sest vastasel juhul on loomulikuks lõpuks pankrot. Teisisõnu, Estonian Air on riigi tehtud investeering, mis peab investorile tagasi tootma. Pole välistatud, et sellisena saab Estonian Airist mingiks ajaks kahe lennukiga ja 20 töötajaga väikeettevõte, mis lendab vaid Moskva ja Brüsseli vahet, on efektiivne ja toodab riigile (omanikule) kasumit. On see meie eesmärk? Kui me tahame, et Estonian Air oleks tasuline avalik teenus, mis tagaks ühelt poolt eestimaalastele otsereisimise võimalused olulistesse keskustesse ning looks õhusillad nende oluliste keskustega, kust Tallinna/Eestisse peab pääsema ja kust siia pääsemine oleks mugav (st ilma ümberistumisteta), peame selle eest lõivu maksma. Lõivu all tuleb siinkohal mõista riigipoolset liinide doteerimist. Omaette teema on sellisel puhul Estonian Airi juriidiline staatus. Kas ta peab olema äriühing ja ponnistama omanikule kasu tootmise nimel? Äkki peaks ta olema MTÜ või mingi muu kasumile mitteorienteeritud institutsioon? Mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Seega saab seada muud eesmärgid, nagu lennuteenuste kui avaliku teenuse kvaliteetse osutamise jms. Tulu teenida ei ole keelatud ka MTÜ-l, kuid saadud tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel. Kuna olemasolevat äriühingu võib ümber kujundada üksnes teist liiki äriühinguks, tuleks mittetulundusühinguna jätkamise soovi korral Estonian Air sellisena lõpetada ja anda selle majandustegevus/ettevõte üle asutatavale MTÜ-le. Urmas Arumäe, LLM PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent Lennunduse mitteekspert

Erakondade ja nende kontrollimise õiguslikke probleeme

Eesti õiguskultuuris on õiguskord jaotatud era- ja avalikuks õigusvaldkonnaks. No ja siis, küsib tavakodanik. Tõsi ta on, et ega see teadmine inimest igapäevatoimetustes edasi ei aita ega tagasi hoia. Juristile pakub selline vahetegu peamiselt õigusteoreetilist huvi, kuid mitte ainult... Vaheteol on oma põhjus, loogika ja õiguslikud tagajärjed ning õigusriigis peetakse sellest jaotusest kinni. Eestis on siiski näiteid, kus eraõiguslikes õigusaktides sisalduvad avalik-õiguslikud regulatsioonid. Nii antakse avalik-õigusliku äriregistri regulatsioon eraõiguslikus äriseadustikus. Samas on äriregister moodustatud ja põhimäärus kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Selline konstruktsioon on vähemalt arusaadav. Erakonnaseaduse järgi on erakond (partei) Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Erakond on mittetulundusühing (MTÜ) ja allub mittetulundusühingute regulatsioonile niivõrd, kuivõrd erakonnaseaduses ei sätestata teisiti. MTÜ, sh erakond, on eraõiguslik juriidiline isik. Sellisele MTÜ-le on seadusandja “usaldanud” muuhulgas osalemise erakonnaliikmete kaudu Riigikogu tegevuses, Euroopa Parlamendi tegevuses, kohaliku omavalitsuse volikogude tegevuses, Vabariigi Presidendi valimisel ning Vabariigi Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorganite moodustamisel. Ei tundu mõistlik ja õiguslikult põhjendatud, et eraõiguslik MTÜ sisuliselt juhib riiki ja omavalitsusüksusi – ehk siis tegeleb avalik-õigusliku elukorralduse suunamisega. Oleks mõistlik anda erakondadele avalik-õigusliku ühingu staatus. Sellega kaasneks ka erakondade tõhusama kontrolli riiklikud mehhanismid ning ehk ka kübeke vastutust, mille puudumine on ilmselt üks põhjus tänastele probleemidele (sh rahastamisskandaalile). Keegi võib siinkohal ju öelda, et meil on ellu kutsutud erakondade rahastamise järelevalve komisjon (edaspidi Komisjon), mis kontrollib (vähemalt) rahaasju. On, tõesti on, kuid seda Komisjoni toon ma oma tudengitele näiteks siis, kui käsitleme seda, kuidas üks eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik/institutsioon tekib. Segasemat näidet ühe institutsiooni õigusliku seisundi kohta ei ole tuua. Komisjon on minu hinnangul õiguslikult ebaselgel pinnasel ja ei ole päriselt selge, kas tegemist on era- või avalik-õigusliku institutsiooniga või millega üldse tegemist on. Pole ka selge Komisjoni õiguslik staatus. Riigikogu kodulehelt võib lugeda, et “… erakondade rahastamise järelevalve komisjon on loodud erakonnaseaduse kohaselt”. Samas ei leia selle ”loomise” kohta seadusest sõnagi. Komisjoni töökorra p 1 kinnitab, et Komisjon on ”…erakonnaseaduse § 1210 alusel moodustatud komisjon, mis lähtub oma tegevuses erakonnaseadusest, haldusmenetluse seadusest, asendustäitmise ja sunniraha seadusest, muudest riigiasutuste tööd reguleerivatest õigusaktidest.” Kes moodustas? Millal moodustas? Kas tegemist on eraõiguslikku valdkonda reguleeriva seaduse kohaselt/alusel asutatud/moodustatud avalik-õigusliku riigiasutusega? Mis tüüpi institutsiooniga on tegemist? Nendele küsimustele avalikest allikatest vastust ei leia. Järeldan, et kuna Komisjoni tegevuse alused antakse erakonnaseadusega, võiks olla tegemist eraõigusliku institutsiooniga. Tõsi, selle institutsiooni liikmed on valdavalt avalik-õiguslike institutsioonide (näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri, Vabariigi Valimiskomisjoni) esindajad, aga ega see ei ole iseenesest keelatud. Erakondade suhtes võiks olla tegemist erakonnavälise, kuid erakondade süsteemi kuuluva eraõigusliku järelevalve komisjoniga, mis kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad erakonnaseaduses sätestatud nõudeid või mitte. Kuigi jääb ebaselgeks, kes Komisjoni moodustab ja millega on tegemist, võiks sellise konstruktsiooniga teatud mööndustega leppida, aga… Komisjonil on erakonnaseaduse alusel õigus teha ettekirjutusi, määrata sunniraha (kuni 6400 eurot) ja viiviseid (0,85 protsenti iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest). Selliseid karistuslikke volitusi ei saa olla eraõiguslikul institutsioonil. Lisaks veel see, et vastavalt erakonnaseadusele registreeritakse komisjon riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris. Sellest tuleks järeldada, et tegemist on mingi avalik-õigusliku institutsiooniga. Sellele räägib aga vastu õigusteoorias ja ka kehtivas õiguses tunnustatud põhimõte, mille kohaselt peaks avalik-õiguslik institutsioon olema avalikes huvides asutatud/moodustatud kas seadusega või seaduse alusel. Kuna pole olemas seadust, millega oleks Komisjon loodud (selleks ei kvalifitseeru minu hinnangul ka 25.11.2010 vastu võetud erakonnaseaduse muutmise seadus), on küsitav ka õiguslik alus Komisjoni kandmiseks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikusse registrisse. Lihtsalt niisama ka mingit riigiasutust (või mis iganes institutsiooni) tekkida ei saa. Avalikest allikatest pole leida ühegi riigiorgani (näiteks Vabariigi Valitsus) otsust Komisjoni kui riigiasutuse vms moodustamise kohta. Ka asjaolu, et Komisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei, ei tee Komisjonist veel avalik-õiguslikku institutsiooni (asutust vms). Usun, et Komisjoni selline ebakindel ja küsitav õiguslik alus tuleb viivitamata muuta kindlaks ja vaieldamatuks. Erakondade avalik-õiguslikuks ”vormistamise” võiks aga võtta edaspidise diskussiooni alla. Tulenevalt eelkirjutatust tuleks hinnata Komisjoni senise tegevuse ja selle otsuste seaduslikkust. Kui ongi nii, et pole teada, millise institutsiooniga on tegemist ja kes selle moodustas (erakonnad, Vabariigi Valitsus vms), tuleks Komisjoni senine tegevus ja otsused kvalifitseerida ebaseaduslikeks. Õigusriigis sellist olukorda, kus politseinik määrab trahvi taatlemata mõõteriistade näitude alusel või keegi kontrollib kedagi ebaseaduslikult või register teeb kandeid kindla õigusliku aluseta, olla ei tohi. Urmas Arumäe LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Partei tahtel ’tippjuhiks’

Äri võib väljaspoolt vaadatuna tunduda „näiliselt arutu juhusemänguna, kus iga loll võib võita, kui tal vaid hoolimatust jätkub…“ P. F. Drucker See artikkel on ajendatud 10.10.2012. a. Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ ja hiljem Eesti Ekspressis käsitletud Eesti Energia (EE) kaasusest, kus oli jutuks üldkoosoleku ja juhtorganite liikmete tegevus. Viimase tõuke sulepea haarata andsid Karli Lamboti kolumn 02.11.2012. a. Äripäevas ning Juhan Partsi järjekordne juhtimisteemaline dilemma seoses Tallinna Sadama nõukogu ja Neinar Seliga, kus seoses viimase asumisega EOK presidendiks on üleval küsimus, kas Tallinna Sadama nõukogus jätkamisega ei teki huvide konflikt. Käsitlen neid teemasid veidi laiemalt kui konkreetse ettevõtte tasand ja seda hoolsus- ja lojaalsuskohustuse ning vastutuse kontekstis. Artikli maht seab siin muidugi omad piirangud. Olgu kohe ära õiendatud, et lähtun kaasuste hindamisel eeldusest, et meedias avaldatud faktid (riigihanke osas rikuti seadust, ettevõttele on tekitatud kahju, huvide konflikt jt) on õiged. Aga nüüd teema juurde… 2010. aasta lõpus toimunud EE nõukogu istungil protokollitakse väidetavalt järgmised faktid: Sandor Liive: "Kui väga tähte närida, siis kõikidele pakkumis-dokumentide tingimustele Alstomi pakkumine ei vasta". Meelis Atonen: "Nõukogu on hetkel "kahvlis" – kui jätkata Alstomiga, rikuksime seadust. Kui aga loobume lepingust, tuleb korraldada uus hange ja ilmselt on uus pakkumine kallim – sellega oleme siis tekitanud juba kahju." EE nõukogu nõustanud advokaat Sven Papp: „Rahandusministeerium võib hanget uurida ja leida sealt nii riigihankeseaduse kui ka karistusseadustiku rikkumisi. Seletused, miks seaduse rikkumine toime pandi, ei tee seaduse rikkumist olematuks, kuid neid võidakse arvestada karistuse määramisel." 05.05.2011. a. arutas Vabariigi Valitsus jaama ehitamist kinnisel istungil. Minister Parts hoiatas valitsusliikmeid, et Euroopa Liidu keskkonnakaitsenõuete tõttu tuleb 2016. a. peaaegu pool Narva elektrijaamade senisest võimusest sulgeda ja et ilma uusi tootmisvõimsusi juurde ehitamata võib 2016. a. Eestis tekkida elektri puudujääk. Memos oli ka kirjas, et Euroopa Liidul võib riigiabi skeemi uurimiseks kuluda kuni poolteist aastat, mis seab ohtu uute katelde õigeaegse valmimise. Parts kallutas valitsust ka asjaoluga, et EE on juba sõlminud prantslastega lepingu, mille tähtaeg kukub juuni lõpus. Kui selleks ajaks pole leping heaks kiidetud, kaotab ta kehtivuse. Memo andis Eesti Ekspressi hinnangul signaali: ministrid, meil on asjaga kiire, teeme ära! Minister Parts aga tõenäoliselt valetas valitsuskabineti liikmetele, sest riigikontrolör, Mihkel Oviir, teatas valitsusele, et majandusministeerium jättis memos märkimata vanadele kateldele puhastusseadmete paigaldamise läbi eluea pikendamise võimaluse aastani 2023, mis oleks odavam kui uue jaama ehitamine. Samuti juhtis riigikontrolör tähelepanu asjaolule, et ministeerium ei võtnud arvesse Estlinki kaablite võimsusi elektri impordiks. Seepeale saatis EE juht, Sandor Liive, 15.06.2011. a. majandusminister Partsile (koopia A. Ansipile ja J. Ligile) kirja, milles tegi ettepaneku aastaks aeg maha võtta, kuna sellega oleks nõus ka ehitaja Alstom. Kirjale järgnenud päeval (16.06.2011) toimus märkimisväärne EE nõukogu koosolek. Sellel teatas EE juhatuse liige, Margus Kaasik, et "Muutunud oludes on juhatus seisukohal, et uute plokkide rajamine ei ole majanduslikult põhjendatud". Nõukogu sai (või oli selleks ajaks juba saanud) üldkoosolekult (minister Parts) käsu "täita varustuskindluse tagamiseks Eesti Energia poolt Alstomi konsortsiumiga sõlmitud hankelepingut ning alustada esimese 300 MW ploki rajamist juunis 2011". Vaatamata sellele, et EE juhatus juhtis nõukogus tähelepanu, et "riigi jaoks on uue jaama ehitamine kallis viis tõsta varustuskindlust oludes, kus teravat varustuskindluse probleemi enam ei ole" ja üks nõukogu liige, Janek Parkman, esitas eriarvamuse, mille kohaselt "… on käesoleval hetkel lepingu sõlmimine Alstomiga põlevkiviplokkide rajamiseks äriliselt ebamõistlik. Veelgi enam – juhatuse kinnitusel halvendab põlevkiviplokkide rajamine ilma selge toetusskeemita ettevõtte majandusseisu sedavõrd, et ettevõtte omakapitali laiendamine 140 miljoni euro võrra muutub vältimatuks", võttis nõukogu üldkoosoleku ebaseadusliku käsu/korralduse (ei teagi kuidas see tegelikult vormistati) täitmisele ja tegi vastava otsuse. Nõukogu otsusest ajendatult tegutses edasi ka juhatus (see, mida nad tegid, jääb televaatajale/lehelugejale tegelikult ebaselgeks), ehkki on meedias välja öelnud, et ei mõista tänini, miks minister just Alstomiga äri tegemist nõudis. Juhatus õigustab oma tegevust asjaoluga, et kuna üldkoosolek on andnud nõukogule ja nõukogu juhatusele korralduse, siis juhatusel polnud valikuid. Siia koer maetud ongi! Juhatus ega ka nõukogu ei saa kuidagi indulgentsi sellega, et kõrgemalseisev organ on andnud korralduse ja seeläbi alamalseisvad ei vastuta. Seda seetõttu, et seaduse mõtte ja sätte kohaselt peab juhtimisel kinni pidama üksnes kõrgemalseisva organi seaduslikest korraldustest. Antud juhul oli ju kõigile asjaosalistele teada, et rikutakse seadust (nii riigihankeseadust kui ka karistusseadustikku) ning tegutsetakse majanduslikult ebaotstarbekalt. Saab järeldada, et tegutseti lausa tahtlikult. Aga mis on õiguspärane korraldus/otsus? Õigusteadlane Andres Vutt on seisukohal, et õiguspäraseks loetakse vaid sellist omanike või nõukogu otsust, mille puhul juhatuse liikme vastutus oleks välistatud ka ilma vastava omanike otsuseta, st õiguspäraseks loetakse vaid sellist otsust, mis sisaldabki endas juhatuse liikmele antud suunist toimida ka majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja ühingu parimate huvide kohaselt. Siin on raske midagi kommentaariks lisada. Seega ei saa õiguspärane olla otsus, mis annab juhtorgani liikmele suunise toimida vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusstandardiga. See kõik annab alust küsida, kas asjaosalised tegutsesid neilt oodatava korraliku ettevõtja hoolsusega? Enamgi veel – tõusetub ka küsimus, kas antud kaasuses on käitutud ettevõtte suhtes lojaalselt? Nii nõukogul kui ka juhatusel oli tegelikult valikuid küll. Teades, et tegemist on ebaseaduslike korraldustega, saanuks neile argumenteeritult vastu vaielda. Saanuks ka korraldusi mitte täita, riskides tagasikutsumisega. Saanuks ka tagasi astuda, nagu üks nõukogu liige, Margus Kaasik, seda tegi. Midagi sellist ei juhtunud. Ministri vastutusega, nagu poliitikute vastutusega üldse, on Eestis asjad väga sedamoodi, et keegi ei vastuta millegi eest. Jutt poliitilisest vastutusest tagasiastumise mõttes on valijate eksitamine, sest seda praktiliselt ei tehta. See, et iga nelja aasta tagant saab valija hinnanguid anda, ei tööta, sest siis lämmatatakse uute lubaduste ja valedega, milles enam keegi ei orienteeru ja nii need vanad asjad ununevadki ning suured saksad on taas tõllas... Poliitikud ei taha kohe mitte kuidagi vastutada. Siin on kolm konkreetset näidet seadustest või seadusloomest, mida poliitikud iseendale kujundavad: 1) Põhiseaduse § 62 järgi ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites; 2) 1990-ndate teises pooles kavandati Eesti haldusõiguse reformi raames tervikliku halduskorralduse seaduse vastuvõtmist, mis oleks muuhulgas reguleerinud ka teatud kõrgemate riigiametnike vastutust. Selle eelnõu arutelude raames räägiti ka poliitilisest vastutusest. Mõistagi jäi seadus sellisena vastu võtmata ; 3) Kaja Kallase koostatud eetikakoodeks ei sobi poliitikutele ja jääb sellisena vastu võtmata. Ma olen meedias avaldatu põhjal pigem sellel seisukohal, et EE juhatus püüdis oma hoolsuskohustust heas usus täita kuni n-ö lõpuni, kuid siis murdus. Miski pani neid ekslikult asuma positsioonile, et kui nõukogu juba otsustas, siis meid see enam ei puuduta – meie ei vastuta, kuna nõukogu otsus on meie indulgents. Tegelikult nii ei ole. Juhatus on kohustatud tegema vahet seadusliku ja ebaseadusliku korralduse, nagu ka majandusliku otstarbekuse ja mitteotstarbekuse vahel. Eelkirjeldatu põhjal pole kahtlust, et juhatus kõike seda teadis. Vaatamata sellele lasi juhatus väidetavalt ettevõttele nüüd või tulevikus kahju sündida. Sama tegi väidetavalt ka nõukogu. Seega jäi hoolsuskohustus päeva lõpuks ikkagi täitmata ja näib et tahtlikult. Miski ei takistanud nõukogul ja juhatusel tagasi astuda. Siin võib spekuleerida, et tagasi ei tahetud astuda põhjusel, et oma isiklikku ametisolekut/töökohta eelistati ettevõtte huvidele. See on aga lojaalsuskohustuse rikkumine ettevõtte suhtes, kui osundada lojaalsuskohustuse ühele olulisele elemendile – huvide konfliktile. Lojaalsuskohustus on oluline seetõttu, et võõra vara suhtes tegutsetakse usaldusisikuna. Lojaalsuskohustus hõlmab juhtorgani liikme kohustust vältida oma otsuste tagajärgede seotust isikliku huviga ning äriühingu juhtimisel enda ja äriühingu huvide konflikti vältimist. Samas on kogu eelkirjeldatud probleem laiem ja puudutab kõiki riigile või omavalitsusüksustele kuuluvaid äriühinguid või muid juriidilisi isikuid küsimusis, kus on tegemist organisatsiooni valitsemise ja juhtimisega. Olen oma suhteliselt pika praktika jooksul näinud nii mõndagi. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et keskmiselt istuvad avalikule sektorile kuuluvate organisatsioonide nõukogudes inimesed, kes on sinna sattunud partei tahtel ja kellel enamasti ei ole organisatsiooni juhtimise korraldamisse ja tegevuse planeerimisse midagi anda ning kes ei ole võimelised ka juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostama. Kahjuks on see nii ja eelöelduga ei taha ma halvustada neid, kes selleks kõigeks võimelised on. Tegelikult ei soovi ma halvustada ka neid õnnetuid inimesi, kes vastavat ettevalmistust ja kogemust omamata, nõukogudesse suunatakse – kogu vastutus lasub siin erakondadel, kes nõukogusid ’oma inimestega’ mehitavad ja kelle pingid on ilmselt lühikesed. Nimetatud organisatsioonidele on sellistest ’keskmistest’ nõukogudest sama palju abi kui seale sadulast. Ettevõtte nõukogu ei ole pansionaat või lihtsa lisaraha teenimise koht. See eeldab teadmisi ettevõtlusest ja juhtimisest, aga ka praktilist juhikogemust ja vastava valdkonna tundmist. Need teadmised ei teki üleöö või erakonna liikmeks astumisega. Vaja on omandada teadmisi, ehk siis õppida, ning koguda samm-sammult kogemusi praktilise tegevuse kaudu. Tegelikult mind väga häirib teadmine, et esimesi juhtimiskogemusi hakatakse ammutama just riigile või omavalitsusüksustele kuuluvate organisatsioonide nõukogudest. Peaasi, et oled ustav erakonnale, ehkki ustav (lojaalne) peaks seaduse mõttes olema ettevõttele. Et mitte jääda vaid kritiseerijaks, osundan enesetäiendamise võimalustele. EBSis on järgmise aasta kevadest võimalik osaleda tasulistel kursustel (tööandja saab maksta), kus on eesmärgiks õpetatada riigi ja omavalitsusüksuste poolt neile kuuluvate organisatsioonide nõukogudesse suunatud inimestele neid olulisi teadmisi, mida neil nõukogu liikmena tegutsemiseks väga vaja on. Selline võimalus on ka ’üldkoosolekutel’ – ministrid, linnapead ja vallavanemad. Jälgige reklaami! Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent AVALDATUD: Postimees.ee 15.11.2012, vt http://arvamus.postimees.ee/1040412/urmas-arumae-rapakast-juhtimisest-avalikus-sektoris/

Kas minister Kiisler hämab?

Eesti regionaalpoliitikat vedava Siim Kiisleri uued haldusreformialgatused paistsid esmapilgul head, kuid osutusid süvenemisel hämamiseks, kirjutab õigusteadlane Urmas Arumäe Postimehe arvamusportaalis. Oleks tahtnud regionaalministrit tema uue reformialgatuse eest kiita, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda selgemaks sai, et minister hämab. Ei saagi aru, kas oli vaja üle trumbata justiitsministri riigireformi idee või hullutada inimesi taas enne kohalikke valimisi, kuid midagi uut ja originaalset ministri pakkumisest kahjuks ei leia – eksitavat aga küll. Millest on jutt? Aastal 2009 soovis Kiisler teha «haldusterritoriaalse korralduse reformi» (tuntud kui 15+5 reformikava, mille tulemusena sooviti olemasolevad vallad kaotada ja tekitada 15 uut maakonnasuurust valda + 5 linna. NB! mitte segi ajada peaministri sõnastatuga «15 aastaga 5 rikkama riigi hulka»). Nüüdse reformiidee osas ei ole enam selge, millest on jutt. Reformi nimetatakse kord «omavalitsuskorralduse reformiks», siis samas dokumendis «omavalitsusreformiks» ja kohe seejärel «kohaliku omavalitsuse haldusreformiks». Kui keegi teab, mida nende mõistete all mõeldakse, palun andku teada. Juba aastakümnetega mõõdetavate reformijuttude tulemusena võiks juba vahet teha väljakujunenud reformimõistetel. Territoriaalse reformi käigus muudetakse piire. Haldusreformi käigus muudetakse riigi halduspiirkondi või moodustatakse näiteks riigi funktsionaalsete avalike teenuste piirkondi (nagu politsei- ja piirivalveameti 4 territoriaalset prefektuuri). Selle alla mahub muuhulgas ka omavalitsusüksuste kohustuslike avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide ning vastavate koostööpiirkondade moodustamine. Haldusterritoriaalse reformi käigus tehakse mõlemat – muudetakse piire ja korraldatakse umber haldamist. Reformide all tuleb mõista ümberkorraldusi, uuendusi ja poliitilisi muudatusi, mille eesmärk ei ole mitte muudatus ise, vaid tahtlik suundumine vähem soovitavast (mineviku) seisundist enam soovitavasse (tuleviku) seisundisse. Ministri väljapakutud omavalitsuskorralduse reformist on võimalik aru saada nii, et kavas on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS) muutma hakata. See on kindlasti õige mõte, aga ilmselt ei kanna see reformi mõõtu välja. Väljapakutud omavalitsusreform ei saa tähendada muud, kui KOKSis defineeritud senise mõiste «omavalitsus» revideerimist. Kui nii, siis jõudu tööle! Aga reformiga poleks taas midagi pistmist. Ministri nimetatud kohaliku omavalitsuse haldusreformist võib välja lugeda haldusreformi soovi, mille tulemusena moodustatakse omavalitsusüksuste avalik-õiguslikud koostööliidud. Kui nii, siis seda tuleks toetada. Senine laiem kogemus kinnitab, et territoriaalsed muudatused ei ole otstarbekad ega saa olla ka tulemuslikud, kuna muudatuste tegemine territoriaalses kogukonnas (nt vald) sellest väljaspool asuva jõu (riik) poolt ei ole lühikeses perspektiivis võimalik, pikas perspektiivis pole aga mingit garantiid, et kogukonnad muudatused omaks võtavad. Sellest tulenevalt saab järeldada, et territoriaalsed muudatused saavad territoriaalse kogukonna kontekstis olla tulemuslikud vaid evolutsioonilise protsessina, väljendatuna liitumise või ühinemisena. Riigi ülesanne on selliseid protsesse motiveerida ja stimuleerida. Seega saan ma neid teemasid uurinuna asuda seisukohale, et sunniviisilisi territoriaalseid muudatusi (liitmine ja ühendamine) tuleks Eestis välistada (loe selle kohta ka 2009. aasta Riigikogu Toimetistest Almanni ja Arumäe artiklit «Omavalitsussüsteem kui demokraatliku riigikorra alus»). Pooldada tuleb halduslike muudatuste läbiviimist, milleks, nagu eespool nimetatud, kvalifitseeruvad omavalitsusüksuste avalik-õiguslike koostööliitude lubamine, aga ka maavalitsuste asendamine näiteks ministeeriumi nelja piirkondliku struktuuriüksusega. Ministri pakutud kuus alternatiivi Kui ministri pakututest esimene, «las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on», välja arvata, on teistest variantidest räägitud ja räägitud, kuid kuhugi pole jõutud. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sooviks olemasoleva olukorra jätkumist. Olen kindel, et ka regionaalminister teab seda. Seetõttu arvan, et minister kulutas asjata maksumaksja raha nn «Minivaldade Eesti» mudeli uurimisele ja analüüsile. Aga milles seisneb ministri hämamine? Selles, et ta küll kutsub lahkesti üles pakkuma ideid, milline mudel valida, kuid kirjutab samas expressis verbis ette reformi eesmärgi: «reform peab lähtuma sellest, et tekiksid võimalikult võrdse elanike arvuga kohalikud omavalitsused». Sellega välistatakse kohe «Omavalitsuste Eesti» mudel (nagu ka «Kahetasandilise Eesti» mudel), sest selle/nende puhul olemasolevad omavalitsusüksused jätkavad (vähemalt alguses) samal kujul. Lisaks on ministri n-ö analüüsis ohtrasti tõendamata väiteid nende mudelite «kritiseerimiseks», mis talle ei sobi (need, kus kohe ei toimu omavalitsusüksuste märkimisväärset vähendamist) ja nende mudelite «kiitmiseks", mida ta võiks tinglikult oma meeskonna ideedeks pidada (kihelkondlik, tõmbekeskuse ja maakonna mudel). Härra minister, nii ei tehta! Ei tasu arvata, et omavalitsustegelased on kirjaoskamatud. Ma ei näe täna küll võimalusi regionaalministri kvantitatiivsete mudelite (omavalitsusüksuses peab elama X tuhat inimest; Eestis peab olema X arv omavalitsusüksusi) läbiminekuks. Laiem toetus ühiskonnas ja ka erakondade tasandil sellistele raamatupidamislikele mudelitele (Excel-mudelitele) puudub. Omavalitsusüksuste liitmise ja lahutamisega raha juurde ei tule ja professionaalsus ei kasva. Kogukondade lõhkumise tagajärgi ei oska me isegi ette prognoosida. Ainus, mis Eesti omavalitsussüsteemi tänases seisus võiks aidata, on omavalitsusüksuste avalik-õigusliku koostöö võimaldamine. Just läbi koostöö suudetakse tagada parem avalik teenus, mis ongi ainus mõistlik mõte, miks reformi teha. Kui inimeste elujärg ei parane, pole reform põhjendatud! «Omavalitsuse Eesti» ehk siis mudel, kus vallad jäävad esialgu sellisteks, nagu nad on (liitumine on jätkuvald võimalik), kuid peavad tegema n-ö kohustuslikku koostööd läbi omavalitsusüksuste avalik-õiguslike liitude, on meie tänases olukorras ainus realistlik mudel. Siin ei peaks rõhutama mõistet «maakondlik» liit. Minu arust võivad omavalitsusüksused liituda just sellisesse koostööliitu, mis on mõistlik (see puudutab just tänaste maakondade piirivaldasid), mitte olla piiratud nn maakonna piiridega. Ma ei salga, et olen paljude kolleegidega koos just seda mudelit aastaid toetanud ja tutvustanud. Hilinenud kutse tantsule! Ministri värske üleskutse istuda lõpuks laua taha ja arutada, millist reformi meil vaja oleks, ei ole uus ega originaalne. Aasta 2009 alguses käivitati suhteliselt laiapõhjalise haldusterritoriaalse korralduse reformi komisjoni töö, mille raporti (koos lühivariandist «Valge paberiga») andis siinkirjutaja selleks 31.08. 2009. aastal korraldatud esinduslikul konverentsil üle nii avalikkuse kui riigi esindajatele (sh ka regionaalministri esindajatele). Nimetatud komisjoni raport oligi mõeldud reformiteemalise arutelu/diskussiooni alustamiseks, et viia reform läbi 2013. aastaks (st enne lähenevaid valimisi). Kolm aastat on kulunud, kuid midagi pole toimunud. Nüüd tahab regionaalminister saada asjaosalistelt ja huvilistelt ühe kuuga selgeid visioone ning vähem kui aastaga reformi ära teha. Laenan siinkohal peaministrilt ühe fraasi ja hõikan, et «tule taevas appi!». Pole veel teadagi, milline mudel valitakse, aga vähem kui aastaga peaks see ei-tea-milline-mudel olema ellu rakendatud. See lihtsalt pole reaalne. See pole ka professionaalne, küll aga poliitiline lähenemine. Seega regionaalministri kirjas esitatud teisele küsimusele saab kohe ja kõhklemata vastata, et ei näe mingit võimalust ministri pakutud reformi läbiviimiseks veel enne 2013. aasta kohalikke valimisi, kui peetakse silmas «Kahetasandilise Eesti», «Kihelkondade Eesti», «Tõmbekeskuste Eesti» või «Maakondade Eesti» mudeleid. See tants on selleks korraks läbi… Küll on üsna lihtsalt ja vajadusel ka enne 2013. aasta kohalikke valimisi rakendatav ministri nimetatud «Omavalitsusliitude Eesti» mudel, millele on justiitsministri riigireformi ideede taustal põhjust loota ka Reformierakonna heakskiitu. Reform on juhtimuslikult muudatuste juhtimine Kui hinnata olukorda ministri kampaanialiku reformikava järgi, siis tuleb kahjuks sedastada, et minister ei kavatsegi enne lähenevaid valimisi midagi teha. Tsirkust peab rahvas enne valimisi saama ja seda pakub minister kogu raha eest. Taas kord on (justnagu) arutamiseks lauale virutatud kuu ajaga arvamuse andmiseks mõeldud teostamatu reformikava. Mitte meilt, riigialamatelt, ei pea minister küsima, et millist mudelit te soovite ja milline võiks olla ajakava! Poliitiline eliit peab ise ütlema, mida soovitakse ja kas see ka teostatav on. Poliitilise projektina reform ei teostu. Meenutan siinkohal dr iur Heinrich Schneideri 1992. aasta novembris (täpselt 20 aastat tagasi) kirja pandud mõtteid: «Reformikavad ning -taotlused kannatavad meil nii omaks saanud lammutamishimu, optimistliku pealiskaudsuse, süsteemituse, analüüsivaeguse ja enesekindluse all, lahendades küsimusi, mida pole veel korralikult sõnastatudki. /…/ Panus on tehtud olemasoleva radikaalsele kõrvaleheitmisele ning uutele lahendustele ja importnäidistele. Reformide puhul on see igati mõistetav, kui seda ei saadaks lihtsameelsus ning mõtlemise pealiskaudsus, kohati isegi mõistusest hüljatud otsinguline aktiivsus. Iga uus ei ole veel parem kui vana ainuüksi sellepärast, et ta on uus.» Sellele on 20 aastat hiljem raske midagi lisada… Nagu nimetasin, poliitiline eliit (sh minister) peab formuleerima kaks küsimust: 1) Mis on soovitav tulemus? ja 2) Kas see on saavutatav? Nendele küsimustele vastuse leidmisel eeldatakse, et poliitiline eliit kaasab ka teadlasi, arvamusliidreid ja praktikuid, seades nii eesmärgi kui ajalised piirid. Kuu aega selleks on selgelt ebapiisav! Reformi läbiviimine on klassikaline muudatuste esilekutsumise kui protsessi juhtimise juhtum. Muudatuste juhtimine on struktureeritud lähenemisviis antud juhul ühiskondlikult väljakujunenud struktuuride muutmisele, mis nagu eespool nimetatud, võimaldab olemasolevast seisundist üle minna soovitud seisundisse. See, milline see soovitud seisund uue reformi algatajate nägemuses on, ministri esitatud materjalidest otseselt välja ei loe. Ja ei saagi lugeda, kuna laual on 6 erinevat mudelit. Edukas reform nõuab asjassepuutuvate inimeste kaasamist ja nende osalemist. Muutmisprotsesside tulemuslikkuse huvides on vaja mõista ka vastavaid teoreetilisi seisukohti. Selliste protsesside juhtimine hõlmab praktiliselt kõike asjasse puutuvat, sh inimesi ja muid ressursse. Protsessi eestvedajate (üleriigiliste reformide korral valitsuse) rolliks on muuhulgas tunnetada ja teada makro- ja mikrokeskkonna suundumusi, et vastata teisele eelnimetatud küsimusele: kas soovitav eesmärk on üldse saavutatav. Tuleb olla teadlik muudatuse tõenäolistest mõjudest ja saavutatavast eesmärgist (nt avaliku teenuse taseme ja kättesaadavuse tõus). Muudatuste juhtimise teemasid ja üksikküsimusi on muidugi palju. Suures plaanis võiks vajalikeks etappideks olla: 1) ühiskonna reformiks valmisoleku hindamine ja analüüsimine; 2) muudatuste suuna määratlemine (mis on soovitav tulemus) ja selle saavutatavuse (kas soovitud tulemus on üldse saavutatav) hindamine; 3) muudatuste juhtimise protsessi planeerimine; 4) muudatustega seotud tegevuskava koostamine; 5) uue strateegia ning sellega seotud protseduuride ja kontrolltegevuste rakendamine. Ühte mainiks veel – protsessi tuleb algusest peale juhtida nii, et sellele saadakse asjast kõige otsesemalt puudutatute (inimesed) toetus. Alles seejärel saab reformi läbi viima hakata ning monitoorida selle tõhusust, viies vajadusel sissevajalikke muudatusi. Ühes tuleb ministriga nõustuda – ta on olnud liiga jäik teostamatute reformiideede kaitsmisel. Avaldatud Postimees.ee Arvamusloona 20.10.2012 http://arvamus.postimees.ee/1012582/urmas-arumae-kas-minister-kiisler-hamab/

Maakonda ei ole olemas!

Eestis on maakonnad eksisteerinud juba muinasajast, kui Eesti territooriumil moodustati 9.-13. sajandil kaheksa maakonda (Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala), kusjuures Kesk-Eestis jäid suuremate maakondade vahele kuus väiksemat kihelkonda (Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana). Tegelikult oli nimetatud muinasmaakondade puhul tegemist muinasriikidega või maariikidega, nagu neid nimetas Eesti õigusteadlane Jüri Uluots. Muinasriikide riiklikku staatust tõendavad muuhulgas teiste riikidega sõlmitud erinevad rahu-, liidu-, kaitse-, kristliku vendluse- ning alistumislepingud, milliseid Uluots loetleb perioodil 1208 – 1227 kokku 49! Eestil ei ole vaja häbeneda oma varasemat ajalugu. Riigina peaksime kuulutama oma riikluse tuhandeaastast ajalugu ja mitte maha salgama tõsiasja, et enamuse riigiks olemise ajast oleme olnud okupeeritud keisrite, kuningate, tsaaride, pruunide ja punaste poolt. Ei mingit 700 aastast orjapõlve, vaid okupatsioon! Selle pika ajaloo vältel oleme rahvusriigina saanud päikese all olla 95 aastat, millest üle poole ajast okupeerituna. Kahjuks on meie riikluse ajalugu sõdade ja okupatsioonide ajalugu, mis päädis laulva revolutsiooniga ning mis hetkel on taaskord kaldumas iseotsustamisest (vabatahtliku) loobumise suunas – seekord siis Euroopa Liidule. Ju on see väikeriigi ja arvult väikese rahva saatus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 2 lg 1 ja 2 järgi tuleb Eesti territooriumi haldusjaotuse all mõista Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks, kusjuures maakonnas teostatakse seaduse alusel riiklikku haldamist maavanema ja valitsusasutuste poolt. Ebaselgeks jääb, mis asi on ’maakond’ ja mida tähendab mõisted ’haldus’ ja ’haldama’. Raske on mõista ka eelviidatud seadusesätet selles osas, et riigi territoorium on üheaegselt jagatud nii maakondadeks kui ka omavalitsusüksusteks – territooriumist ei tule kuidagi välja… Mõistetav oleks, et riigi territoorium on jagatud maakondadeks ja maakonnad omakorda valdadeks ja linnadeks, kuid seadus selliselt olukorda ei reguleeri, ehkki on varasemalt reguleerinud - 1937. aasta vallaseaduse § 1 järgi oli vald maakonna halduslik alljaotis. Alljärgnevalt mõned mõtted seoses maakonnaga kehtiva õiguskorra taustal (avalikust haldusest jms jätkuloona järgmine kord). Väidan, et maakonda ei ole olemas! Formaalselt ehk küll, aga sisuliselt mitte. Ehkki ka formaalselt on olukord üsna küsitav. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne mõistet ’maakond’. Sellist asustusüksuse liiki ei tunnista kehtiv õiguskord tervikuna. Maakonnast on tänaseks alles jäänud vaid sisutu formaalne mõiste, mille määratlustki seadusest ei leia. Maakonnale on varasemalt sisu andnud maakonna omavalitsuslik staatus, mis 1993. aastal vastuvõetud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (KOKS) lõpetati. KOKS muutis kohaliku omavalitsuse korralduse aluseid. Enne KOKSi reguleeris kohaliku omavalitsuse korraldust Eesti NSV Kohaliku omavalitsuse aluste seadus (1989). Kohaliku omavalitsuse üksusteks olid maakonnad, linnad, alevid ja vallad ning kohaliku omavalitsuse funktsioonid jagati esmatasandi (vald, alev, linn) ja teise tasandi (maakond, vabariikliku alluvusega linn) vahel. Erisusi oli ka juriidilise isiku ja omavalitsusorganite käsitluses. Senisest erinevalt sätestas KOKS omavalitsusorganitena üksnes volikogu ja valitsuse, kusjuures varasema õiguskorra järgi olid omavalitsuse organiteks ka vallavanem/linnapea ja volikogu revisjonikomisjon. Avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks olid enne KOKSi valla või linna volikogu või valitsus (olenevalt põhimääruses sätestatust). Selle sedastusega ei kutsu siinkirjutaja üles KOKS-i eelset õiguskorda taastama, vaid kehtivat õiguskorda korrigeerima. Kuna maakonda ei ole sisuliselt olemas, ei peaks olema ka maavalitsust, maavanemat, maaomavalitsuste üleriigilist liitu ega näiteks ka maakonnakeskust. Ka aadressid ei peaks sisaldama maakonna nime. Õigem on rääkida ministeeriumi(te) regionaalsetest osakondadest, nende osakondade juhatajatest, omavalitsusüksuste üleriigilisest liidust ja tõmbekeskustest, mis ‘tõmbavad’ just nende omavalitsusüksuste elanikke, keda nad ‘tõmbavad’, sõltumata mingitest ‘maakonna piiridest’. Meenutagem, et Eesti Maakondade Liit (EML) asutati 1921. a. lõpupoole (1927. a. nimetati EML ümber Eesti Maaomavalitsuse Liiduks - EMOL) ja lõpetati koos Eesti Linnade Liiduga okupatsioonivõimude poolt 24.08.1940. a. Eesti NSV Valitsuse 1.03.1990. a. määrusega taastati Eesti Linnade Liidu ja EMOL-i tegevus. Kõik tundub ja ongi õige, ainult et KOKS-i kehtimahakkamisest alates sai EMOL-i nimi eksitavaks, kuna maaomavalitsusi Eestis aastast 1993 enam ei eksisteeri ja EMOL-i liikmeteks ei ole seega mitte maaomavalitsused, vaid kohaliku omavalitsuse üksused. Samas ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas riik nimetab seda riigi territoriaalset osa kus ta n-ö ‘riiklikku haldamist’ teostab. Tahab, nimetab kihelkonnaks, oblastiks, (töö)piirkonnaks, maakonnaks, kommuuniks või suisa kantoniks. Praktikas nii ka toimub - Politsei- ja Piirivalveamet toimetab nelja territoriaalse prefektuuri kaudu, maakohtud neljas tööpiirkonnas, Eesti Haigekassa keskosakonna ja nelja piirkondliku osakonna kaudu jne. Ainult Siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev ja regionaalvaldkonda arendama ja suunama pidav regionaalminister ei ole siiani suutnud oma valitsemisala optimeerida ja 15-ne ministeeriumi osakonna (aga mida muud see maavalitsus oma sisult on) asemele näiteks nelja regionaalset osakonda luua. Loodetavasti saab selle asjaga hakkama justiitsminister väljakäidud riigireformi läbiviimisega, milleks talle siinkohal eksametivennana jõudu soovin. Üheks alternatiiviks muidugi on, et reformide tulemusena moodustatakse taas maakonnad kui teise taseme omavalitsusüksused. See ei tundu siinkirjutajale mõistlik ja põhjendatud kasvõi juba riigi suurust aluseks võttes. Teise alternatiivina antakse senistele maakondadele omavalitsusüksuste koostööpiirkonnana avalik-õigusliku isiku staatus. Oleme koos professor Arno Almanniga seda ideed juba aastaid arendanud. Kuid ka see ei ole ilmselt ideaalne lahendus, sest eriti tänaste maakondade piiriäärsete omavalitsusüksuste puhul võib osutuda mõistlikuks olla koostöösuhetes hoopis tänase naabermaakonna omavalitsusüksustega. Omavalitsusüksused peakski tegema koostööd ja moodustama oma koostööorganisatsioone mitte ‘maakondliku põhimõtte’ vaid ikka tegeliku vajaduse järgi. Selleks on vaja, et koostöö avalik-õiguslike ülesannete ühiseks lahendamiseks toimuks avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide kaudu. Tänased n-ö maakondlikud koostööliidud (Harjumaal näiteks Harju Omavalitsuste Liit – HOL), mis saavad tegutseda vaid eraõiguslike MTÜ-de vormis, võivad põhimõtteliselt tegeleda n-ö klubilise tegevusega, korraldada spordipäevi ja aidata kaasa tantsu- ja laulupeoks ettevalmistamisele. Nende MTÜ-de kaudu ei saa vallad ja linnad koostöös korraldada ühistransporti, prügivedu jms avalik-õiguslikku koostööd, mis eeldab ka otsustamist tariifide, (piir)hindade jms siduvaks kehtestamisel. Kokkuvõtteks. Ei tohi unustada, et Eesti ajaloos on omavalitsussüsteem mänginud rahvusriigi loomisel tähtsat rolli – rahvusriigi rajamine kaks korda viimase saja aasta jooksul sai võimalikuks vaid toiminud kohaliku omavalitsussüsteemi tõttu (mitte vastupidi). Riik peaks lõpetama piinliku ja õigusriigile mittekohase olukorra, kus mängitakse mingeid ‘maakondlikke mänge’, millel puudub sisu ja ka usutav õiguslik põhistus. Riik peaks lõpetama raamatupidajaliku suhtumise omavalitsusüksuste tuleviku määramisel (a’ la 20 tuhat elanikku, 15 valda jne jne). Riik peab lubama omavalitsusüksuste koostööd avalik-õiguslike liitude kaudu ja asjad hakkavad liikuma. Unustada ei tohi ka pealinnaseadust! Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent

Pealinnaseadus lahendaks paljud probleemid!

Advokaadid Paul Keres ja Merli Paddar advokaadibüroost Glikman & Partnerid kirjutavad 16.08.2012 Postimehe e-arvamusloos, et “…õigusriigis ei saa olla nii, et kohalik võim otsustab ja ongi kõik. Säärane ühistranspordiradade märgistamine, nagu teeb Tallinn, on omavolitsemine.” Kinnitan kohe loo alguses, et mul ei ole mingit põhjust olla rahul Tallinna linnavalitsuse ametnike paljukritiseeritud täitevtegevusega linna liikluse ja ühistranspordi korraldamisel. Samas ei saa ma päriselt nõustuda kolleegide eeltsiteeritud emotsionaalse väitega õigusriigi ja linna väidetava omavoli kohta. Tegelikult ei tee Tallinn ühistranspordi edendamisel (sh õigusriigi kontekstis) põhimõtteliselt midagi valesti – iseasi on see, kas õiget asja tehakse õigesti... On ju vana tõdemus, et õigeid asju saab teha õigesti ja valesti, nagu ka valesid asju saab teha õigesti ja valesti. Ehkki õigusriiki on käsitletud erinevate vaatenurkade alt, saab õigusriigi idee ja mõtte kokku võtta vana pärimusega: “Non rex est lex, sed lex est rex” (mitte kuningas ei ole seadus vaid seadus on kuningas). Seda võib sõnastada ka suupärasemalt – õigusriigis ei valitse inimese üle mitte teised inimesed, vaid seadused. Arvamusloo formaati arvestades jätan siinkohal käsitlemata õigusriigi formaalsed ja materiaalsed tunnused, nimetades esimeste osas vaid üldtuntud võimude lahususe printsiipi (Montesquieu) ja põhiõiguste ja vabaduste garanteerimise nõuet ning teiste näitena käsku kaitsta inimväärikust ja seadusandja konstitutsiooniga seotuse nõuet. Mis on kohaliku omavalitsuse üksus ja millised selle seadusest tulenevad õigused ja kohustused? Rõhutagem, et kohaliku omavalitsuse üksused (vallad ja linnad) on põhiseaduses (PS) nimetatud ja põhiseadusega kaitstavad avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mis tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt ning otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154). Omavalitsusüksuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus (PS § 160), milleks on muuhulgas ajale jalgu jäänud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS). Viimase § 2 lg 1 kinnitab põhiseaduse kohaselt, et põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuste omavalitsuslik sisu seisneb demokraatlikult moodustatud võimuorganite (volikogud) õiguses, võimes ja kohustuses seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Ka KOKS-i § 3 sätestab kohaliku omavalitsuse põhimõttena muuhulgas, et kohalik omavalitsus rajaneb kohaliku elu küsimuste iseseisval ja lõplikul otsustamisel ja korraldamisel.
 Siin ongi võti, mida tuleb probleemi avamiseks kasutada – kõik kohaliku elu küsimused peabki omavalitsusüksus lahendama iseseisvalt (ilma riigita ja selle sekkumiseta) ja oma elanike huvides. Lihtsalt väljendudes peab Tallinna demokraatlikult valitud volikogu (see, kas volikogu ja ka linnavalitsuse koosseis ühele või teisele meeldib või mitte on hoopis eraldi teema) ja linna täitevjuhtkond tagama tallinlaste heaolu ning tallinlaste huvide ja vajaduste rahuldamise. Seega, head kolleegid, ongi nii, et “…kohalik võim otsustab ja ongi kõik.” Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks ja pädevuseks on muuhulgas korraldada antud vallas või linnas valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu (KOKS § 6). On loogiline järeldada, et linnatänavad peavad vastama ka ühistranspordi vajadustele. Ideaalne oleks muidugi igakülgne tasakaalustatud areng. Ma ei tea ja ei ole suvisel ajal vaevunud ka uurima, kas Tallinna volikogu on otsustanud ühistranspordi eelisarendamise Tallinnas (eriti selle keskuses) ja muud sellega seonduvad küsimused, või on delegeerinud nendes küsimustes otsustusõiguse linnavalitsusele. Lehelugejana on mulle aga jäänud küll mulje, et Tallinna kavad eelisarendada ühistransporti ja kallutada inimesi kaaluma ühistranspordi kasuks (tehes autosõidu kesklinnas ‘ebamugavaks’) ei riiva kuidagi õigusriigi põhimõtteid. Vastupidi – riigi kavatsus sekkuda Tallinna tänavate joonimisprotsessi ja ühistranspordi korraldamisse läbi kavandatava seadusmuudatuse (mis peaks Tallinna ühistranspordi korraldamise plaanid mõttetuks muutma), on õigusriigi kontekstis diskuteeritav ja vihjab põhiseaduse riive katsele. Tegelikult tuleks seadusandjal peeglisse vaadata ja tunnistada, et tänaste Tallinna osas tõstatatud või tõusetunud probleemide juured on seadusandja enda tegevusetuses – puudub pealinnaseadus. Rääkimata sellest, et haldusterritoriaalsed ümberkorraldused on tegemata ja KOKS ootab ammu kohendamist. Viimase kaasajastamise asemel tegeletakse asendustegevusena näiteks alevike aleviteks umbernimetamisega (tehes valet asja tõenäoliselt õigesti), aga ka see on eraldi teema. Pealinnaseadusega saaks muuhulgas ära reguleerida ka küsimuse, et Tallinn ei juhinduks üksnes tallinlaste, vaid kõigi eestimaalaste ja meie külaliste huvidest ja vajadustest. Saaks ära klaarida ka pealinna ja riigi suhted, mis igapäevases suhtlemises jätab täna lehelugejale küll väga kummalise ja kultuurivaese mulje. Ka Tallinna kui pealinna juhtimise ja/või ka pealinnaregiooni juhtimis- ja koostöösuhted saaks klaaritud. Seni aga tuleb leppida sellega, et Tallinn toimetab kehtiva õiguskorra kohaselt ja süüdistused õigusriigi põhimõtete rikkumise või omavoli kohta on pigem emotsionaalsed kui õiguslikult motiveeritud. Eelkirjutatuga ma ei väida, et kohaliku võimu otsused ei oleks vaidlustatavad. Volikogu otsuste vaidlustamine otstarbekuse kaalutlustel, et kas oli ikka õige otsus, on samas väga küsitav, et mitte öelda vastuolus, kehtiva õiguskorra põhimõttega. Kohus ei saaks teha Tallinna volikogu eest poliitilise sisuga otsust ühistranspordi arendamise või mittearendamise kohta. Poliitikas kehtivad poliitiline loogika ja vastavad reeglid, mis samuti on õiguskorraga kaitstud. Samas kolleegide käsitlusega liiklusmärkidest kui üldkorraldustest, hea halduse tavast, haldusaktide vormistamata jätmisest ning sellest, et linnaametnike praktiline tegevus ühistranspordi korraldamisel ja selle ühes aspektis – tänavate joonimises – on kritiseerimist ja võimalik, et ka halduskohtu sekkumist väärt, tuleb pigem nõustuda. Iseasi, kas võimalik kohtumenetlus ja haldusakti kehtivuse peatamine loovad Tallinna liiklusse selgust ja aitavad meid kooliaasta alates kergemini Tallinna pääseda ning kesklinnas liigelda. Tallinna probleemid on süsteemsed ja kompleksed, mistõttu tuleb neid ka komplekselt ja süsteemselt lahendada. Seaduste muutmine Tallinna linnavõimule koha kättenäitamiseks või kohtuvaidlus kellegi isiklike väidetavate liikumisvabaduste piiramise alusel ei viiks meid sammukestki lähemale tegelike probleemide lahendamisele. Urmas Arumäe, LLM, PhD EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent vandeadvokaat Ilmunud 03.09.2012 Postimehe e-arvamusteküljel: http://arvamus.postimees.ee/959442/urmas-arumae-bussirajad-ja-puuduv-pealinnaseadus/